19 november 2017

Renee Ahdieh "Flame in the Mist"

393 lehekülge
The only daughter of a prominent samurai, Mariko has always known she’d been raised for one purpose and one purpose only: to marry. Never mind her cunning, which rivals that of her twin brother, Kenshin, or her skills as an accomplished alchemist. Since Mariko was not born a boy, her fate was sealed the moment she drew her first breath.

So, at just seventeen years old, Mariko is sent to the imperial palace to meet her betrothed, a man she did not choose, for the very first time. But the journey is cut short when Mariko’s convoy is viciously attacked by the Black Clan, a dangerous group of bandits who’ve been hired to kill Mariko before she reaches the palace.

The lone survivor, Mariko narrowly escapes to the woods, where she plots her revenge. Dressed as a peasant boy, she sets out to infiltrate the Black Clan and hunt down those responsible for the target on her back. Once she’s within their ranks, though, Mariko finds for the first time she’s appreciated for her intellect and abilities. She even finds herself falling in love—a love that will force her to question everything she’s ever known about her family, her purpose, and her deepest desires.

Võib-olla on see liiga üldistavalt öeldud, aga mulle on alati igasugused Jaapanit ja selle lähiümbrust, kultuuri ja pärandit puudutanud teemad väga meeldinud. Kahjuks pole minuni väga palju selliseid raamatuid jõudnud ja sellegi avastasin poolkogemata soodukate ajal Apollost.

Kirjanduslikult ei  pakkunud see eriti midagi, küll aga oli teema minu jaoks väga põnev. Mariko on üles kasvanud ühiskonnas, kus naistel pole oma "mina". Nende roll on olla hea ja väärikas naine, eriti kui ta juhtub olema aadlisoost nagu seda on Mariko.

Mariko saadeti koos kaaskonnaga tema tulevase mehe juurde, aga teel olles neid rünnati ja ainus ellujäänu selles pundis oligi Mariko. Tema lahendus nägi ette seda, et ta uurib iseseisvalt välja, kes ja miks teda ründas ning seejärel saabub võidukalt koju tagasi. Kõik ei lähe muidugi nii nagu plaanid ette näevad ja tulemuseks on üsnagi põnev ja sündmusterohke raamat.


Raamatule on ette nähtud järg, mis peaks ilmuma 2018. aasta maikuus. Samalt autorilt on veel üks kaheosaline sari, mis tundus samuti väga põnev ja mille ilmselt nüüd lähitulevikus ette võtan (kui leian).

Julie Buxbaum "Ütle mulle kolme asja"

290 lehekülge
Päikese Kirjastus
Mis siis, kui inimene, keda vajad kõige rohkem, on keegi, keda sa pole veel kohanud?

Jessiega on kõik valesti. Vähemalt nii tundub talle esimesel nädalal uues heidutavas Los Angelese Wood Valley erakoolis. Tema ema surmast on möödunud vaevalt kaks aastat, ning kuna tema isa abiellus naisega, kellega kohtus internetis, pidi Jessie kolima riigi teise otsa.
Just siis, kui ta mõtleb kimada tagasi Chicagosse, saabub talle e-kiri kelleltki, kes nimetab end Keegi/Eikeegiks ja kes pakub talle abi Wood Valley keskkooli pöörasustes navigeerimisel. Kas see on pettus? Lõks?
Pimedas usus – või täielikus meeleheites – hakkab Jessie KE-le lootma ja KE-st saab kiiresti tema eluliin ja lähim liitlane. Muidugi tahab Jessie KE-ga näost-näkku kohtuda. Aga võib-olla on mõned mõistatused parem lahendamata jätta?

Mina: Ütle mulle kolm asja, mida ma sinust ei tea. Tead küll, peale su nime ja kõige muu.
KE: okei. (1) ma teen superänksat sooja juustusaia. (2) aasta tagasi olin ma täiesti teine inimene. (3) … ma ei tea. jätaks selle äkki enda teada.
Mina: Kuule! Sa jätad kõik enda teada.
KE: (3) sa meeldid mulle.
Mina: (3) Sa meeldid mulle ka.

See vaimukas, romantiline ja südamlik kaasaegne noorteromaan sobib täiuslikult Rainbow Rowelli, Jennifer Niveni ja E. Lockharti lugejatele.

Ma tean, et kõik alustavad selle raamatu arvustamist sedasi, et loetlevad kolm põhjust miks see raamat neile meeldis või ei meeldinud ja kuigi ma tahaks hullult originaalne olla ja sellele kõigele käega lüüa, siis ma pean olema täiesti ebaoriginaalne ning loetlema kolm põhjust miks see mulle meeldis. Sorry.

1. See oli lihtsalt armas lugemine
2. Moodne. Ma polegi vist päris sellist raamatut lugenud, mis nii moodne oleks (kõneviis, käitumine ja kõik see meenutab mu noori sugulasi, kes praegu täpselt samas eas on. Jessake, tunnen ennast järsku nii vanana...)
3. Lihtne lugemine, aga väga kaasahaarv, mis teeb sellest küllaltki unustamatu noorteka, lisaboonuseks on ju ikkagi müstikaelement - kes on KE?

Asi, mis on veider, või mis oleks tundunud üliveider ajal, kui mina olin sama vana nagu need raamatutegelased, on see, et nad kogu aeg rõhutavad, kui üüratult veidrad nad on. Nii muuseas, umbes nagu see oleks viimane popp asi maailmas.
„Mulle meeldib *see* asi, hehe, ma tean, olen täiega veider.“
Eip. Ausalt. Ainus asi mis on pääääriselt veider, on see, et kõik nii hirmsasti tahavad veidrad olla. Nagu see hipstermaania või tõsiasi, et nohikud on praegu moes. Muidugi mitte päris nohikud, nemad võivad ikka omaette kuskil klassi tagaosas olla, eks? Sarkasm, lihtalt mainin.

Raamat oli tore ja läks väga kiiresti. Muidugi oli teisimeea meeleheidet palju ja sellist mõttetut mis-oleks-kui ja tahan-ei-taha-tahan unistamist, aga see käib tegelikult kõik pubekas olemise juurde nii, et las see siis pealegi olla. Kuigi ma ei taha kõlada nagu katkine plaadimasin, siis lõpp oli teada, eksole? Umbes esimest korrast, kui seda... tüüpi nimeliselt mainiti. Eks?

Huvitav on see, et sedapuhku mind isegi ei häirinud see peategelase ülim halin teemal: Mina olen nii tavaline (ja paks) siin Kenide ja Barbiede vahel, kuigi tavaliselt sellised asjad hakkavad mind raamatus üsna ruttu häirima. Seekord vast muigasin korra või paar, aga tundub, et see on tegelikult vist selline hästi tähtis osa noortekate juures – jätta mulje, et peategelane võiks igaüks meist olla, isegi kui ta täiesti tavaline hall hiireke on (mida ta tegelikult ei ole, sest ta on alati low key kaunitar, kes ise ei tea, et ta on kaunitar). Võin aualt öelda, et jah, seekord see ei häirinud või siis olen sellega juba lihtsalt ära harjunud – kui ta peab olema see kohustuslik element igas noortekas, las ta siis olla.

Arvan, et see on hästi tore lugemine noortele ja kui aus olla, siis olen isegi nukker, et sedapuhku raamatukogu raamatut laenasin ega saa seda enda raamaturiiulisse pista (mitte, et mu riiulid kurdaksid).

Kristin Cashore "Bitterblue"

576 lehekülge

Eight years have passed since the young Princess Bitterblue, and her country, were saved from the vicious King Leck. Now Bitterblue is the queen of Monsea, and her land is at peace.

But the influence of her father, a violent psychopath with mind-altering abilities, lives on. Her advisers, who have run the country on her behalf since Leck's death, believe in a forward-thinking plan: to pardon all of those who committed terrible acts during Leck's reign; and to forget every dark event that ever happened. Monsea's past has become shrouded in mystery, and it's only when Bitterblue begins sneaking out of her castle - curious, disguised and alone - to walk the streets of her own city, that she begins to realise the truth. Her kingdom has been under the thirty-five-year long spell of a madman, and now their only chance to move forward is to revisit the past.

Whatever that past holds.

Two thieves, who have sworn only to steal what has already been stolen, change her life forever. They hold a key to the truth of Leck's reign. And one of them, who possesses an unidentified Grace, may also hold a key to her heart . . .


Mulle tundub, et see osa sarjast oli justkui üleliigne. Veidi igav ja ebavajalik, kuigi suund oli tal olemas ja tegevust oli ka palju. Lihtsalt... see ei andnud midagi eriti juurde. Lugesin selle tegelikult juba mitu-mitu nädalat tagasi läbi, aga pole mahti saanud, et kirjutada ja nüüd tagantjärele mõeldes polegi sellest eriti midagi kirjutada. Bitterblue kasvas suureks, oli väike romanss, Po ja Katsat oli tore kohata, aga üldiselt – keskpärane lõpp triloogiale. 

13 september 2017

Kristin Cashore "Fire"

480 lehekülge

It is not a peaceful time in the Dells. The young King Nash clings to his throne while rebel lords in the north and south build armies to unseat him. The mountains and forests are filled with spies and thieves and lawless men.
This is where Fire lives. With a wild, irresistible appearance and hair the color of flame, Fire is the last remaining human monster. Equally hated and adored, she had the unique ability to control minds, but she guards her power, unwilling to steal the secrets of innocent people. Especially when she has so many of her own.
Then Prince Brigan comes to bring her to King City, The royal family needs her help to uncover the plot against the king. Far away from home, Fire begins to realize there's more to her power than she ever dreamed. Her power could save the kingdom.
If only she weren't afraid of becoming the monster her father was.

Tuleb välja, et sarja teine osa „Fire“ on hoopiski mingis mõttes eellugu esimesele osale. Ma ei tutvunud eriti selle raamatu arvustustega, ilmselt seetõttu jäi see esiti mulle märkamatuks. Tegemist võiks olla tõepoolset täiesti eraldiseisva raamatuga, sest loo ei olnud ühtegi tuttavat tegelast peale tulevase kuningas Lecki.

Alguses ei saanud ma selle raamatuga ennast vedama, mõtlesin mitu korda, et jätan selle osa vahele ja lähen kolmanda juurde, aga juba üsna pea hakkas lugu minuni jõudma. Igatahes meeldis mulle esimene osa rohkem, aga ka seda raamatut pean tugevaks ja  loodan seda ka viimasest osast.

Mis mulle antud raamatu juures natukene veider tundus, oli tunne, et sellel lool polnud sihti. Peale sõja ei olnud mingit erilist eesmärki, mida täita. Fire lihtsalt käis ringi ja avastas iseeneda väge, armus ja murdis südameid, aga lool puudus justkui selgroog. Sõda, ja siis? Ma oleksin tahtnud näha mingit suuremat eesmärki, aga seda lihtsalt ei olnud.

Peategelased olid kõik taaskord väga armastusväärsed, v.a Archer, kes mulle algusest peale ei istunud. Nüüd alustan kolmanda osaga ja loodan, et selle algus mulle erilisi vaevuseid ei põhjusta.

12 september 2017

Kristin Cashore "Graceling"

471 lehekülge

Katsa has been able to kill a man with her bare hands since she was eight - she's a Graceling, one of the rare people in her land born with an extreme skill. As niece of the king, she should be able to live a life of privilege, but Graced as she is with killing, she is forced to work as the king's thug.
When she first meets Prince Po, Graced with combat skills, Katsa has no hint of how her life is about to change.
She never expects to become Po's friend.
She never expects to learn a new truth about her own Grace - or about a terrible secret that lies hidden far away.

Graceling Realm triloogia alustab „Gracelingi“ nimelise raamatuga, millele järgneb „Fire“ ja „Bitterblue“, mille tegevus leiab aset kaheksa aastat pärast esimese raamatu sündmusi. Kõik need raamatud on väidetavalt loetavad ka iseseisvalt, mille kohta ei oska ma kaasa rääkida, sest siiani olen lugenud vaid esimest osa, aga tõesti, sisukirjelduse järgi on teise osa peategelasteks täiesti teised inimesed. Kui see nii on, olen küllaltki rahul, sest minu jaoks ammendas esimese osa peategelaste, Katsa ja Po lugu end päris hästi.

See raamat  läks lenneldes, mille üle mul oli tõesti hea meel, sest mul on hetkel pooleli mitu raamatut, mis on küll toredad, kuid vajasin väikest vaheldust tõsisematest teemadest. „Graceling“ on täpselt selline lugu, mis mulle meeldib – rännakud, eneseavastamised, seiklused, müstika, maagilised elemendid, romantika (aga mitte armukolnurk!!), rahuldav lõpp ja kõik muu sellega kaasnev. Eriti meeldib mulle selle raamatu juures see, et seda on ÜKS, mitte seitse või viis või kaksteist. Olgu, sari siiski viitab mitmele raamatule, aga kui need on eraldiseisvad, siis ma erilist probleemi ei näe.

Katsa oli tore, arenes kenasti läbi raamatu ja mulle ei jäänud eriti silma ka seda igiomast tüütut suhtumist, kus peategelase võimeid arutult kiidetakase ja ülistatakse. Jah, seda oli, aga see kuulus Katsa loo juurde, seega polnud see häiriv. Po meeldis mulle samuti, kuigi ta ei jäänud eriti millegi erilisega silma. Kolmanda raamatu peategelane Bitterblue tegi oma debüüdi juba selles osas ja kuna tegemist oli samuti asjaliku tüdrukuga, jään igati ootama kolmandat osa.


Kokkuvõtvalt võin öelda, et oli tore väike lisalugemine, ilmselt loen kaks järgmist osa ka kohe ära, et siis täie pühendumusega taas oma tõsisemate raamatute juurde naasta.   

28 juuli 2017

Reeli Reinaus "Vaevatud"

307 lehekülge
Tänapäeva kirjastus
Silver ja Stiina on kaksikud, kelle elu pöörab pea peale, kui nende pere kolib elama vanasse mõisasse. Lisaks sellele, et vend ja õde peavad kohanema uue kooli ja vanemate lahkuminekuga, hoolitsema arvutisõltlasest noorema venna eest ja taastama omavahelised normaalsed suhted, tuleb neil harjuda öiste luupainajatega. Üha sagedamini mõtlevad nad, et luupainajad võivad olla seotud mõisaga, kus nad elavad – seda enam, et ümbruskonna elanikud räägivad mõisa kohta hirmulugusid või on hoopis kidakeelsed …
„Vaevatud” on kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest.

Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma varem Reeli Reinausi raamatuid lugenud, pole vist lihtsalt kätte sattunud. Imelik, et ei ole, sest tuleb välja, et Reinaus kirjutab väga hästi ja temaatika on ka täpselt selline, mis mulle üldiselt väga hästi peale läheb.
Ma ei loe tavaliselt autosõidu ajal raamatuid, aga seekord läks teisiti. Kui oli aeg üks pikem sõit ette võtta, siis olin „sunnitud“ raamatu kaasa võtma, sest ei tahtnud oodata lõpplahenduse teadasaamisega terve pika päeva ja öö. Veidi antiklimaatiline see lõpp oli ja tunne jäi nagu vajaks see veel mõnda peatükki, aga üldmuljet see minu jaoks ei rikkunud.


Mis mind natukene naerma ajas, oli tõsiasi, et noored peategelased muudkui puudusid koolist. Kui ma oleks 11. klassis nii palju puudunud, oleks päris korralik jama tulnud, et puudumisi põhjendada. Põhimõtteliselt koosnes raamat kolmest elemendist - müstikast, suhetest ja noorte probleemidest. Kõik olemas, mis ühes korralikus noorteraamatus vaja - isegi paremini. Mulle meeldivad igasugused müstilised lood ja mul on rõõm näha, et Reinaus on oma loo meie enda rahvapärimuste, folkloori ja ajalooga põnevaks kruttinud. Alati polegi tulnukaid vaja nagu välja tuleb. Üldjoontes oli raamat ise väga lahe lugemine ja üldse mitte selline nagu ootasin, sest kaane sisukirjeldus teeb loole natukene liiga ja ootan veidi teistlaadi lugemist. 

Olen kindel, et „Vaevatud“ ei ole kindlasti viimane Reinausi raamat, mida loen ja jään huviga ootama, mida teised tema raamatud pakuvad. Loodan, et ükski teine raamat pole nii kohutava kaanekujundusega, sest kui noortekal selline veidi eemalepeletavalt inetu kaanekujundus on, siis jääb see paljudele lihtsalt märkamatuks (jep, kogemusest räägin). 

18 juuli 2017

Jennifer L. Armentrout "Lux series"

Talitan sedapuhku jälle nii nagu eelmise Jennifer L. Armentrout’ sarjaga, mis mulle hirmsasti meeldis – raamatute sisututvustused on lõpus. Kokku viis raamatut ja päris mitu novelli/lühilugu ka, aga neid vahepealseid ma ei lugunud.
Kui eelmine kord oli nii põnev, et arvuti taha ei jõunud, siis seekord oli samuti põnev, aga kirjutamine ei jäänud sedapuhku selle taha, vaid mul polnud lihtsalt arvutit, millesse kirjutada. Nüüd teen jälle väikse shortcuti ja panen kõik viis raamatut ühte igavasse, mittemidagiütlevasse „arvustusse“ kokku.

Põhiline – kas meelis? Jah. Meeldis küll. See oli põnev sari ja kuigi olen selles seeriast teadlik olnud aastaid, pole mind tulnukateema siiani eriti lugema kutsunud (ei teagi miks, sest sarja „Roswell“ suur fänn oli ammu-ammu küll). Seekord läks sedasi, et lugemiseks oli terve nädal ja aega nagu muda, nii et nautisin selle sarja lugemist erilise mõnuga.

Peategelasteks on tulnukad. Sellised täiesti klassikalised tulnukad, v.a see, et nad pole rohelised ja mingi imeliku ovaalse pea ja pikkade jäsemetega. Need tulnukad koosnevad põhimõtteliselt valgusest ja on maale tulles lihtsalt võtnud mõne inimese kuju. Raamatu idee on hea ja ma pole siiani veel kuskil midagi sarnast lugenud, seega päris uudne teema minu jaoks.

Mis puutub eelmises sarjas väga meeldinud huumorit, siis siin oli seda samamoodi. Paraku jäi seekord huumor veidi eemale minust. Jah, oli küll lõbus ja meeldis, aga mulle tundus, et naljad kordusid sageli ja jube palju oli huumorit laenatud teistest sarjadest (näiteks „Harry Potteri“ teemat oli palju). Iseenesest see pole paha, aga polnud ilmselt see aeg ja koht, kus ma sellist huumorit kõige rohkem hinnanud oleksin. No ütleme nii, et huumor punkte maha ei võtnud, nii palju see mind häirima ei hakanud.

Igatahes, kes soovib taaskord raamatute kohta ise rohkem uurida, siis Goodreadsi link on siin ja lisan SIIAka autori enda lingi, mis viib tasuta lisapeatükkideni.

Siin aga raamatu sisututvustused inglise keeles:

„Obsidian“
299 lehekülge

Starting over sucks.
When we moved to West Virginia right before my senior year, I’d pretty much resigned myself to thick accents, dodgy internet access, and a whole lot of boring… until I spotted my hot neighbor, with his looming height and eerie green eyes. Things were looking up.
And then he opened his mouth.
Daemon is infuriating. Arrogant. Stab-worthy. We do not get along. At all. But when a stranger attacks me and Daemon literally freezes time with a wave of his hand, well, something… unexpected happens.
The hot alien living next door marks me.
You heard me. Alien. Turns out Daemon and his sister have a galaxy of enemies wanting to steal their abilities, and Daemon’s touch has me lit up like the Vegas Strip. The only way I’m getting out of this alive is by sticking close to Daemon until my alien mojo fades.
If I don’t kill him first, that is.

„Onyx“
366 lehekülge

Being connected to Daemon Black sucks…
Thanks to his alien mojo, Daemon’s determined to prove what he feels for me is more than a product of our bizarro connection. So I’ve sworn him off, even though he’s running more hot than cold these days. But we’ve got bigger problems.
Something worse than the Arum has come to town…
The Department of Defense are here. If they ever find out what Daemon can do and that we're linked, I’m a goner. So is he. And there's this new boy in school who’s got a secret of his own. He knows what’s happened to me and he can help, but to do so, I have to lie to Daemon and stay away from him. Like that's possible. Against all common sense, I'm falling for Daemon. Hard.
But then everything changes…
I’ve seen someone who shouldn’t be alive. And I have to tell Daemon, even though I know he’s never going to stop searching until he gets the truth. What happened to his brother? Who betrayed him? And what does the DOD want from them—from me?
No one is who they seem. And not everyone will survive the lies…

„Opal“
382 lehekülge

After everything, I’m no longer the same Katy. I’m different... And I’m not sure what that will mean in the end. When each step we take in discovering the truth puts us in the path of the secret organization responsible for torturing and testing hybrids, the more I realize there is no end to what I’m capable of. The death of someone close still lingers, help comes from the most unlikely source, and friends will become the deadliest of enemies, but we won’t turn back. Even if the outcome will shatter our worlds forever.
Together we’re stronger... and they know it.

„Origin“
364 lehekülge

Daemon will do anything to get Katy back.
After the successful but disastrous raid on Mount Weather, he’s facing the impossible. Katy is gone. Taken. Everything becomes about finding her. Taking out anyone who stands in his way? Done. Burning down the whole world to save her? Gladly. Exposing his alien race to the world? With pleasure.
All Katy can do is survive.
Surrounded by enemies, the only way she can come out of this is to adapt. After all, there are sides of Daedalus that don’t seem entirely crazy, but the group’s goals are frightening and the truths they speak even more disturbing. Who are the real bad guys? Daedalus? Mankind? Or the Luxen?
Together, they can face anything.
But the most dangerous foe has been there all along, and when the truths are exposed and the lies come crumbling down, which side will Daemon and Katy be standing on?
And will they even be together?

„Opposition“
533 lehekülge

Katy knows the world changed the night the Luxen came.
She can't believe Daemon welcomed his race or stood by as his kind threatened to obliterate every last human and hybrid on Earth. But the lines between good and bad have blurred, and love has become an emotion that could destroy her—could destroy them all.
Daemon will do anything to save those he loves, even if it means betrayal.
They must team with an unlikely enemy if there is any chance of surviving the invasion. But when it quickly becomes impossible to tell friend from foe, and the world is crumbling around them, they may lose everything— even what they cherish most—to ensure the survival of their friends…and mankind.

War has come to Earth. And no matter the outcome, the future will never be the same for those left standing..

Jennifer Echols "Major Crush"

Tired of the beauty-pageant circuit, Virginia Sauter tosses her tiara, pierces her nose, and auditions for the most unlikely of roles — drum major of the high school marching band.
Virginia wins, but is forced to share the title with Drew, whose family has held the position for generations. Sure, Drew is hot, but because of his superior attitude, he and Virginia are constantly arguing. That is, until they share more than just their half-time salute...

But as the drum major's heated competition turns to sizzling romance, explosive rumors threaten everything — including the band's success. Love seemed to be a sure hit, but Virginia and Drew may be marching straight into disaster.

Olen aus, oleksin selle raamatu kohe alguses hea meelega pooleli jätnud, aga kuna mul oli häääädasti vaja enda tähelepanu eemale juhtida tõsiasjast, et ma parasjagu 11 km kõrgusel viibisin, siis sobis see küll.

Raamat algas veidi kummaliselt, tundus nagu peaks seal alguses veel paarkümmend lehte olema, aga need lihtsalt... puudusid. Tegelikult oli lool lihtsalt väga järsk algus ja action hakkas pihta kohe esimesel lehel. No mis action tegelikult, ikkagi romantiline noortekas, aga sellgipoolest, tegevus sai kohe alguse.

Lugu ise jättis täiesti külmaks. Ma ei tea, kas see lõunaosariikide värk oli igav või polnudki selles loos suurt midagi, aga oleksin selle tõesti pooleli jätnud, kui mul oleks olnud midagi paremat käepärast. Tegelikult oli küll midagi paremat, aga siis ma seda veel ei teanud (järgmine postitus).


Selline tüünevõitu noortekas ja otseselt ei soovitaks, palju paremaid ajaveetmise võimalusi on olemas. 

13 juuli 2017

Jennifer L. Armentrout "Covenant" seeria

Teen seekord veidi teistpidi ja jätan raamatute sisututvusted arvustuse lõppu, sest need on NIIIIIIII pikad..

Lugesn neid inglise keeles ja lugerist, järjekorras oli esimene raamat mul juba mitu-mitu aastat, aga ootasin viimase osa ilmumist. See ilmus nüüdseks mõni aasta tagasi ja noh, lõpuks sain needki ette võetud.

Holy moley - nii heaa!

Ma üritan tavaliselt mitte liiga hullult fännistuda ja kriiskavaks teimseliseks muutuda, aga tuleb välja, et seekord ei saa nii. Mulle tõesti meeldis kogu see sari ja ma ei oska otsemalt öeldagi, kui et kellel vähegi keel suus ja fanaastakirjandusega sinapeal, siis see on kindel must read. Nii, esimesed emotsioonid välja elatud.

Liigume edasi. Esimeses raamatus naersin veidi, et haha, ma olen seda juba oma sada viiskümmend korda ja enamgi veel lugenud, täpselt sama teema nagu „Vampiiride akadeemias“ ja kus iganes suvalises raamatus veel, aga tuleb välja, et kui autoril on oma nišš, siis vahet pole. Võib veel viisteist korda samasugust asja lugeda.

Mis see nišš on, tahate teada? HUUMOR. Suur paks huumor. Päriselt ka. Ma pole tükk aega tundnud, et a) peategelane on päriselt humoorikas, b) meeldiv, c) teeb ratsionaalseid otsuseid (veidi hiljem kui esimeses raamatus, aga siiski..), d) areneb ja e) on niisama päris tore. 

Ma ei hakka vaeva nägema ja proovima teha nägu nagu ma oskaks/suudaks/tahaks iga raamatu kohta midagi kirjeldada, sest ma ausalt ei oska. Lugesin need kõik ühe jutiga läbi, kannatamata isegi pausi pidada, et arvustusi kirjutada. Eip, üks läbi, kohe teine kätte. Õnneks on neid raamatuid vaid viis ja küllaltki õhukesed, seega ei pidanud ma sellist ööune arvelt lugemise graafikut pikalt „kannatama“, aga siiski, väärt seda. Vähemalt minu jaoks.

Panen siia Goodreadsi lingi terve sarja kohta ja nagu näha, siis tänase seisuga on raamatute keskmiseks hindeks suurepärased 4,36 punkti viiest ja mitte ühegi skoor pole alla 4. Pole paha, sugugi mitte.

Võib-olla, kui kunagi mõne aasta pärast uue ringi neile raamatutele peale teen, siis kirjutan kõikidest veel eraldi, aga praegu peate leppima minu kõige hullema, sisutühjema ja igavama „arvustusega“. Peate lihtsalt mind uskuma, et väga head raamatukesed olid. Aga here you go. Kes Goodreadsi lingile klikata ei viitsi, siin on sisukokkuvõtted (inglise keeles).

Half-Blood
281 lehekülge

The Hematoi descend from the unions of gods and mortals, and the children of two Hematoi pure bloods have godlike powers. Children of Hematoi and mortals--well, not so much. Half-bloods only have two options: become trained Sentinels who hunt and kill daimons or become servants in the homes of the pures.
Seventeen-year-old Alexandria would rather risk her life fighting than waste it scrubbing toilets, but she may end up slumming it anyway. There are several rules that students at the Covenant must follow. Alex has problems with them all, but especially rule #1:Relationships between pures and halfs are forbidden. Unfortunately, she's crushing hard on the totally hot pure-blood Aiden. But falling for Aiden isn't her biggest problem--staying alive long enough to graduate the Covenant and become a Sentinel is.
If she fails in her duty, she faces a future worse than death or slavery: being turned into a daimon, and being hunted by Aiden. And that would kind of suck.

Pure
329 lehekülge

There is need. And then there is Fate... Being destined to become some kind of supernatural electrical outlet isn’t exactly awesome—especially when Alexandria’s "other half" is everywhere she goes. Seth’s in her training room, outside her classes, and keeps showing up in her bedroom—so not cool. Their connection does have some benefits, like staving off her nightmares of the tragic showdown with her mother, but it has no effect on what Alex feels for the forbidden, pure-blooded Aiden. Or what he will do—and sacrifice—for her. When daimons infiltrate the Covenants and attack students, the gods send furies—lesser gods determined to eradicate any threat to the Covenants and to the gods, and that includes the Apollyon... and Alex. And if that and hordes of aether-sucking monsters didn’t blow bad enough, a mysterious threat seems willing to do anything to neutralize Seth, even if that means forcing Alex into servitude... or killing her. When the gods are involved, some decisions can never, ever be undone.

Deity
330 lehekülge

Alexandria isn't sure she's going to make it to her eighteenth birthday--to her Awakening. A long-forgotten, fanatical order is out to kill her, and if the Council ever discovers what she did in the Catskills, she's a goner... and so is Aiden.
If that's not freaky enough, whenever Alex and Seth spend time "training"--which really is just Seth's code word for some up-close and personal one-on-one time--she ends up with another mark of the Apollyon, which brings her one step closer to Awakening ahead of schedule. Awesome.
But as her birthday draws near, her entire world shatters with a startling revelation and she's caught between love and Fate. One will do anything to protect her. One has been lying to her since the beginning. Once the gods have revealed themselves, unleashing their wrath, lives will be irrevocably changed... and destroyed.
Those left standing will discover if love is truly greater than Fate...

Apollyon
343 lehekülge

Fate isn’t something to mess with… and now, neither is Alex.

Alex has always feared two things: losing herself in the Awakening and being placed on the Elixir. But love has always been stronger than Fate, and Aiden St. Delphi is willing to make war on the gods—and Alex herself—to bring her back.

The gods have killed thousands and could destroy entire cities in their quest to stop Seth from taking Alex’s power and becoming the all-powerful God Killer. But breaking Alex’s connection to Seth isn’t the only problem. There are a few pesky little loopholes in the whole “an Apollyon can’t be killed” theory, and the only person who might know how to stop the destruction has been dead for centuries.

Finding their way past the barriers that guard the Underworld, searching for one soul among countless millions, and then somehow returning will be hard enough. Alex might be able to keep Seth from becoming the God Killer… or she might become the God Killer herself.

Sentinel
297 lehekülge

It's a beautiful day for a war.
As the mortal world slowly slips into chaos of the godly kind, Alexandria Andros must overcome a stunning defeat that has left her shaken and in doubt of their ability to end this war once and for all.
And with all the obstacles between Alex and her happily-ever-after with the swoonworthy Aiden St. Delphi, they must now trust a deadly foe as they travel deep into the Underworld to release one of the most dangerous gods of all time.

In the stunning, action-packed climax to the bestselling Covenant series, Alex must face a terrible choice: the destruction of everything and everyone she holds dear… or the end of herself.

03 juuli 2017

Heli Künnapas "Tähtajaline elu 1 ,2"


Tähtajaline elu 1
„Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks. Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mul eilu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada. Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha.”
Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine – need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.

157 lk, heli kirjastus


Tähtajaline elu 2
"Aastaks kogu oma elu ümbervahetamine on ... vahetus! See on kogu elustiili vahetumine – riigi, keele, sõprade, vanemate, kodu ... kõige!Vahetusaasta ei ole aasta su elus. See on elu ühe aasta jooksul.See on kindlasti parim aasta su elus. Ja samal ajal kõige hullem su elus. See on kõik, mida sa sellest ootasid. Samal ajal pole see mitte midagi sellist, mida sa ootasid."
Kahekümneaastane Rebecca otsustas õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu veeta aasta Ameerikas lapsehoidjana. See on tema seikluste teine osa, mille tegevus toimub Chicago lähedal asuvas väikelinnas.

208 lk, heli kirjastus

*** 

Koos "Mõni õhtu romantikat" raamatutega saatis Heli mulle ka oma "Tähtajalise elu" mõlemad osad. See oli väga meeldiv üllatus, tänan Heli!

Mõtlesin ühel kenal õhtul, et loeks õige midagi. Nii ammu pole jälle seda aega olnud, et lihtsalt istuks maha ja loeks, aga tol hetkel see aeg oli ja nõnda ma riiulilt virnast järgmise järge ootava raamatu võtsin. Ja selle prakitliselt kohe koos teise osaga alla neelasin. Ma ei liialda, kui ütlen, et raamatud läksid tohutult kiiresti.

„Tähtajalist elu“ oli ääretult lihtne ja mõnus lugeda, sest tunne oli selline nagu loeks kellegi isiklikku reisikirjet. Tegelikult, kui nüüd nii võtta, siis meenutas see mulle väga blogilugu. Ilmselt oleks päris blogis palju rohkem mittevajalikke detaile ja niisama udutamist, seetõttu tunduvad need raamatud justkui kompaktsed ja head kokkuvõtted ühest pikast blogist. Pole siis ime, et need nii põnevad olid, sest tihtipeale juhtub mul nii, et kui mõnda blogi ei külasta kuude viisi, siis hiljem on tundide viisi põnevat lugemist. Päris sarnane tunne tekkis neid raamatuid lugedes, heas mõttes loomulikult. Raske oli käest ära panna.

Raamat lõi päris hea pildi unistustemaa lapsehoidjaameti köögipoolest. Ma olen alati vaikivalt imetlenud neid inimesi, kes lihtsalt võtavad kätte ja lähevad täiesti võõrale maale midagi absoluutselt tundmatut tegema. Raamatu peategelane Rebecca elas hiljuti üle valusa lahkumineku ja reetmise oma parima sõbranna poolt, mis oligi ajendiks tema elumuudatusele. Ta on noor ja tema vanus kumab läbi terve raamatu, kuigi on ka hetki ja aegu, kus ta elutarkust jagab ja muidu asjalik on. Üldiselt tundub, et raamatus on väga hästi antud edasi Ameerikamaa eluolu ja au pairi ametiga kaasnevat jamamist. Ma pakun, et need on väga head raamatud inimesele, kes plaanib sama sammu ette võtta, sest raamatus tundub kõik nii ehe ja reaalne. Eks paljuski on see seotud ju sellega, et raamatute autor on ise sama teekonna läbinud – seda enam usun, et ta teab, millest kirjutab.  

Kaanekujundus on taaskord väga kena. Ma ei tea mis värk  mul nende kaantega on, aga mulle meeldib alati, kui raamatute kaaned on ilusad. Ausalt, ma olen nii pealikaudne inimene küll, et hindan tihtipeale raamatuid kaane järgi. Tean, et ei peaks, aga mis seal ika, juhtub.


Ilusad kaaned, head raamatud ja hea pealkiri raamatule. Mõtlesin lugemise aeg kusjuures mitu korda, et paremat pealkirja oleks raske panna, sest seda kõike see seiklus Rebeccale ju oligi – tähtajaline elu, kõige otsesemas mõttes.