12 juuni 2018

Linda Geddes "Punuloogia"

412 lehekülge
Kirjastus Tänapäev
Kas ma võin raseduse ajal maapähkleid süüa? Kas sündimata lapsed näevad unenägusid? Kas ka meestel võivad tekkida raseduse sümptomid? Mida vastsündinud teavad? Mida teha, et mu tita terve öö rahulikult magaks? Sellest hetkest, mil naine saab teada, et on rase, muutub talle kõige olulisemaks tema sees arenev elu. Linda Geddes´iga läks samuti, ent ajakirjale New Scientist kirjutava ajakirjanikuna oli tal ligipääs kõige uuemate teaduslike uuringute tulemustele. Enda tarbeks tihtipeale segasevõitu informatsiooni kontrollides leidis ta vastused lihtsatele, ent olulistele küsimustele, mis last oodates ja tema esimesel eluaastal enamasti kerkivad. Need vastused on selles raamatus isiklike kogemustega vaimukalt illustreeritult võtnud nii teatmeraamatu kui lihtsalt mõnusa lugemise kuju.

Ostsin selle raamatu üsna oma lapseootuse alguses, mitte otsesest vajadusest, vaid lihtsalt soovist midagi sellest vallast lugeda. Oleksin võinud selle sama hästi poeriiulile jätta, sest ükskõik, kui palju toredaid küsimusi-vastuseid selles raamatus leidub, on kõik palju lihtsamalt ja mugavamalt netis saadaval. Nagu ei ole tänasel päeval enam kellegi esimene reaktsioon küsimuse korral minna teatmeteost lappama, ei hakka ilmselt keegi ka sama mõttega beebiraamatut lappama, see on lihtsalt tüütu ja võtab kauem aega kui kiire telefoniotsing (seda juba seetõttu, et küsimuse tekkides oleks seda vastust enamasti kohe-kohe ja väga kiiresti vaja).

Kui nüüd rääkida raamatu sisust täpsemalt, siis olgu, oli ja nagu ei olnud kah. Mõned tõstatatud küsimused olid otse öeldes kummalised ja totrad, teised aga üpriski informatiivsed. Kuna ma ei pidanud tarvilikuks raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda, vaid sirvisin selle lihtsalt läbi, siis on võimalik, et midagi vajalikku või väga informatiivset jäi kahe silma vahele, aga pigem usun, et mitte (kõik pealkirjad ja küsimused lugesin läbi ja vastavalt huvile kas lugesin või jätsin vahele).

Minu jaoks jäi antud raamat üsna mõttetuks, seda aga ainuüksi seetõttu, et kõik raamatus kirjas olev on netiavarustes tohutult palju kiiremini ja paremini leitav. Mõned inimesed siiski pigem internetti ei eelista, nende jaoks võib selline teos tõesti vajalik olla, aga mina jätaksin edaspidi sellise puhtalt informatiivse raamatu edaspidi ostmata (isegi kui see maksab ainult viieka nagu käesolev raamat). Tagakaanel reklaamitud humoorikas/vaimukas sisu jäi samuti natukene kaugeks, ei saanud ma sellest vaimukusest eriti aru, tundus, et polnudki teist õieti.

02 aprill 2018

Heli Künnapas "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"

140 lehekülge
Heli Kirjastus
Paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi lähedusse koos abikaasaga maamaja ostnud Ave avastab äkitselt, et on oma kahe poja ning üha kasvava majapidamisega üksi jäänud. Naise linnast pärit abikaasa Martin on ema õhutusel vanemate koju tagasi kolinud. Kange naine aga on otsustanud lootusetuna näivast olukorrast üksi välja rabeleda ning lastele jätkuvalt maal elamise rõõme pakkuda.
Pideva keerulise rahalise olukorra ja muude hädade tipuks lõpetab auto Avega koostöö. Nii satub naine kohaliku mehhaaniku Robini juurde. Esialgu ülbe ja üleolevana tunduv mees näitab aja jooksul ka oma teist külge, kuid Robinilgi on omad varjud ja haavad minevikust.
Kuidas naine, kes ei nuta, selle kõige keskel rikkaks saab, loe juba raamatust.

Võtsin Heli raamatu ühes viimatiloetud ingliskeelse sarjaga kohalikust raamatukogust. Olen ikka aeg-ajalt Eesti kirjanike riiulite vahel kõndinud, aga et olen üldiselt üsna otsustamatu, kui eeltöö on tegemata, siis minust sinna riiulile need enamasti jäävadki. Seekord märkasin, et vahelduseks on paar Heli raamatut isegi saada (siiani on pidevalt suurem osa tema uuematest lugudest välja laenutatud) ja juhtumisi täpselt see osa, mis minu lugemata raamatute osas järjekorras järgmine oli. Kuigi neid raamatuid ei pea järjest lugema, siis olen väikest viisi pedant selliste asjadega ja väga ei tahaks järge käest lasta. Igatahes, raamat tuli minuga koju, sest teadsin, et ühel talvisel märtsiõhtul soovin nagunii mingit kiiret lugemist ja selleks on „Mõni õhtu romantikat“ päris hea variant.

Raamat ise on seniilmunutusest minu jaoks kõige igavam. Vahest ehk seetõttu, et ma ei oska Avega eriti samastuda. Jah, alati ei peagi kõikidega samastuma, aga mulle tundus ta korralik vinguviiul ja tegi vahepeal tühjast probleeme. Robini ja Ave suhe tuli ka kuidagi äkitsi, kuigi seda oli ju päris algusest juba oodata. Ma ei tea, ju siis ei klikkinud see osa minu jaoks päriselt nii hästi, kui oleks vaja olnud. Õhtuseks lugemiseks on selle sarja lood muidu suurepärased – lühikesed ja konkreetsed, midagi kripeldama ei jää ja lõpplahendused üldiselt pead väga murdma ei pane. Täpselt selline kirjandus, mida vastu ööd hea lugeda on.

Nüüd on vist „Mõni õhtu romantikat“ sarjas kokku juba seitse raamatut. Loodetavasti satun õige pea ka teiste osade otsa, kuigi ilmselt on lollikindlam variant need endale lihtsalt broneerida (või osta – neid saab otse autori käest ka osta). Praegu just avastasin, et Heli Kirjastusele on tehtud väga ilus ja konkreetne kodukas, väga mõnus. Igatahes, kes soovib kiiret eestimaist lugemist, siis tasub sarjaga tutvuda.

30 märts 2018

Cinda Williams Chima "The Exiled Queen", "The Gray Wolf Throne", "The Crimson Crown"


Plaanisin tegelikult igast raamatust eraldi kirjutada, aga lugemine läks nii libedalt, et ei viitsinud vahepeal arvutit isegi käima panna. Esimest raamatut pidasin hästi pikaks sissejuhatuseks ja tuli välja, et hinnang oli päris õige, sest tegevus algaski alles umbes teise raamatu poole peal. Esimesed 200 lehekülge nad lihtsalt kõndisid ja suurt midagi ei toimunud. Tegevus hakkas pihta alles siis, kui nad kõik sinna kooli jõudsid ja isegi siis läks pisut aega, et asjad päriselt põnevamaks läheksid. Küll aga olid lakkamatult põnevad nii kolmas kui ka neljas osa, eriti neljas, seda ei tahtnud kohe kuidagi käest panna.

Põhimõtteliselt on tegu sarjaga, milles eksisteerib seitse kuning(anna)riiki, palju rõhku pannakse minevikusündmustele (tuhande aasta tagustele), mille tõttu on kujunenud välja teatud tavad ja traditsioonid. Kuningriigis elavad võlurid, klannid ja tavalised inimesed, kes on kõik omavahel küllaltki keerulistes suhetes. See on nüüd väga lahtine ja lihtne kokkuvõte terve sarja kohta, aga põhimõtteliselt viivad need erimeelsused ja tuhande aasta tagused sündmused lõpuks mõrvade, salasepitsuste ja kodusõjani.

Peategelased on meeldivad ja ratsionaalsed (enamasti), kõrvaltegelased värvikad ja väga vajalikud, et anda loole veidi särtsu juurde, mida vahepeal natukene väheks kipub jääma. Sari lõpeb küllaltki rahuldavalt ja neljanda raamatu lõpuks on juba kergelt tunne, et rohkem ei tahakski lugeda, seega on punkt täitsa õigesse kohta pandud.

Muide, viimast raamatut minu kohalikus raamatukogus polnudki (??), aga õnneks on see sari netis täitsa leitav ja sain viimase osa e-lugeris läbi lugeda. 

                          ***

Jätan kaane taga olevad sisukokkuvõtted lõppu ja Goodreadsi lingi lisan ka juurde, seal on palju toredaid (ja põhjalikumaid) arvustusi. 

The Exiled Queen
586 lehekülge
Haunted by the loss of his mother and sister, Han Alister journeys south to begin his schooling at Mystwerk House in Oden’s Ford. But leaving the Fells doesn’t mean that danger isn't far behind. Han is hunted every step of the way by the Bayars, a powerful wizarding family set on reclaiming the amulet Han stole from them. And Mystwerk House has dangers of its own. There, Han meets Crow, a mysterious wizard who agrees to tutor Han in the darker parts of sorcery—but the bargain they make is one Han may regret.
Meanwhile, Princess Raisa ana’Marianna runs from a forced marriage in the Fells, accompanied by her friend Amon and his triple of cadets. Now, the safest place for Raisa is Wein House, the military academy at Oden's Ford. If Raisa can pass as a regular student, Wein House will offer both sanctuary and the education Raisa needs to succeed as the next Gray Wolf queen.
Everything changes when Han and Raisa’s paths cross, in this epic tale of uncertain friendships, cut-throat politics, and the irresistible power of attraction.

The Gray Wolf Throne
517 lehekülge
Han Alister thought he had already lost everyone he loved. But when he finds his friend Rebecca Morley near death in the Spirit Mountains, Han knows that nothing matters more than saving her. The costs of his efforts are steep, but nothing can prepare him for what he soon discovers: the beautiful, mysterious girl he knew as Rebecca is none other than Raisa ana’Marianna, heir to the Queendom of the Fells. Han is hurt and betrayed. He knows he has no future with a blueblood. And, as far as he’s concerned, the princess’s family as good as killed his own mother and sister. But if Han is to fulfill his end of an old bargain, he must do everything in his power to see Raisa crowned queen.
Meanwhile, some people will stop at nothing to prevent Raisa from ascending. With each attempt on her life, she wonders how long it will be before her enemies succeed. Her heart tells her that the thief-turned-wizard Han Alister can be trusted. She wants to believe it—he’s saved her life more than once. But with danger coming at her from every direction, Raisa can only rely on her wits and her iron-hard will to survive—and even that might not be enough.

The Crimson Crown
598 lehekülge
A thousand years ago, two young lovers were betrayed-Alger Waterlow to his death, and Hanalea, Queen of the Fells, to a life without love.
Now, once again, the Queendom of the Fells seems likely to shatter apart. For young queen Raisa ana'Marianna, maintaining peace even within her own castle walls is nearly impossible; tension between wizards and Clan has reached a fevered pitch. With surrounding kingdoms seeking to prey on the Fells' inner turmoil, Raisa's best hope is to unite her people against a common enemy. But that enemy might be the person with whom she's falling in love.
Through a complicated web of lies and unholy alliances, former streetlord Han Alister has become a member of the Wizard Council of the Fells. Navigating the cut-throat world of blue blood politics has never been more dangerous, and Han seems to inspire hostility among Clan and wizards alike. His only ally is the queen, and despite the perils involved, Han finds it impossible to ignore his feelings for Raisa. Before long, Han finds himself in possession of a secret believed to be lost to history, a discovery powerful enough to unite the people of the Fells. But will the secret die with him before he can use it?
A simple, devastating truth concealed by a thousand-year-old lie at last comes to light in this stunning conclusion to the Seven Realms series.

23 märts 2018

Cinda Williams Chima "The Demon King"

506 lehekülge

Times are hard in the mountain city of Fellsmarch. Reformed thief Han Alister will do almost anything to eke out a living for his family. The only thing of value he has is something he can't sell—the thick silver cuffs he's worn since birth. They're clearly magicked—as he grows, they grow, and he's never been able to get them off.
One day, Han and his clan friend, Dancer, confront three young wizards setting fire to the sacred mountain of Hanalea. Han takes an amulet from Micah Bayar, son of the High Wizard, to keep him from using it against them. Soon Han learns that the amulet has an evil history—it once belonged to the Demon King, the wizard who nearly destroyed the world a millennium ago. With a magical piece that powerful at stake, Han knows that the Bayars will stop at nothing to get it back.
Meanwhile, Raisa ana'Marianna, princess heir of the Fells, has her own battles to fight. She's just returned to court after three years of freedom in the mountains—riding, hunting, and working the famous clan markets. Raisa wants to be more than an ornament in a glittering cage. She aspires to be like Hanalea—the legendary warrior queen who killed the Demon King and saved the world. But her mother has other plans for her...
The Seven Realms tremble when the lives of Hans and Raisa collide, fanning the flames of the smoldering war between clans and wizards.

Selle raamatu leidsin raamatukogust üsna suvaliselt, ei otsinud tol hetkel midagi konkreetset, aga hiljem avastasin, et see on mul ammmmmmustest aegadest Goodreadsis lugemislistis olemas. “The Seven Realms” nimeline sari koosneb neljast raamatust, aga minu arusaamist mööda on lool ka järelsari “Flamecaster”, mis koosneb kolmest osast ja toimub 20 aastat hiljem.

Käesolev raamat oli täpselt minule meelt mööda, vähemalt praegust elutempot arvestades. Arusaadavalt oli see esimene osa, sest lõpuni jõudes sain aru, et see oli lihtsalt üks tohutult pikk eellugu järgnevate osade tarbeks. Nagu sarjade pilootosad või raamatute esimesed paar(sada lehekülge) peatükki. Autor on võtnud vaevaks teha kõik väga selgeks ja arusaadavaks juba esimeses osas ja arvata võib, et just seetõttu see “tutvustus” hõlmabki tervet raamatut. Polnud päris see, mida ootasin, aga loodan, et teisest osast alates läheb asi kohe käima ja järgnevad kolm raamatut saavad olema veidi tempokamad.

Raamatu teema on küllaltki tavapärane minu klassikaliselt eelistatud lektüürile, selles pole midagi uut. Maagia, võlurid, sõjad ja kogu see krempel – läheb lihtsalt peale. Han on küllaltki meeldiv peategelane, Raisa tundub ka olevat selline “maalähedane” või vähemalt püüab seda olla ja seda on üsna meeldiv lugeda. Ilmselgelt on need kaks peategelast varsti mingis romantilises liinis (arvata võib), aga esimeses raamatus puutusid nad veel väga vähe kokku. No ma ütlen, see oli selline hästi sissejuhatav (viiesajaleheline sissejuhatus!?) osa, aga meeldiv sellegipoolest. Juba homme on plaanis raamatukogust ka järgmised osad laenutada. Minu üheks lootuseks on see, et need liiga põnevad poleks, sest siis läheb jälle nii palju ööund kaduma.

18 märts 2018

Clare Swatman "Enne kui lähed"

256 lehekülge
Kirjastus Eesti Raamat
See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.
Kui Zoe abikaasa Ed sureb, variseb naise maailm kokku. Aga mis siis, kui Zoe saab Edi tagasi?Sa leiad hingesugulase ...
Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.
Siis juhtub midagi mõeldamatut.
Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?
Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud. Nüüd on liiga hilja. Või kas on?
Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.

Milline emotsioonide virvarr. Tähendab, sain juba kaanelt lugedes aru, et see ei ole tõenäoliselt kõige monotoonsem lugemine, aga ei olnud valmis sellisteks emotsioonide rägastikuks. Autor teab suurepäraselt, kuidas kirjutada usutavalt, tõeselt ja reaalselt selliseid karaktereid, kellele kaasa elades tekib tunne, justkui teaks neid isiklikult. Mitte ainult Ed ja Zoe polnud tõepärased ja imelised, vaid kogu toetavate tegelaste plejaad oli rohkem kui lihtsalt hea. Igati nauditav lugemine, eriti just tänu karakterite loomupärasele kujutamisele. Lugemine ise oli kohati raske, seda just keerulisevõitu teemade pärast, mis mind mõnes mõttes päris lähedalt on puudutanud (ja puudutavad siiani), ilmselt see tegi mu eriti emotsionaalseks ja kohati oli päris raske ennast „üles korjata“ ja edasi liikuda. See pole sugugi kõige emotsionaalsem ja kurvem raamat, mida lugenud olen, aga praeguses etapis mõjub see mulle lihtsalt eriti ekstreemselt.

Loo lõpplahendus oli hea, kibemagus ja paremat lõppu (peale ilmselge) polekski saanud olla, kuigi loomulikult ma lootsin seda parimat. Hea ja nauditav lühikene lugemine kõigile, kes tahaksid midagi lihtsat ent emotsionaalselt kätte võtta – see raamat on täpselt õige, mida selleks puhuks lugeda.

17 märts 2018

Peter Swanson "The Kind Worth Killing" ehk "Mõrva väärt"


Screenshot screenshotist  ehk pilt raamatublogi instast
Audioraamatu pikkus 10 tundi 18 minutit
Eestikeelne raamat 320 lehekülge
In a night flight from London to Boston, Ted Severson meets the stunning and mysterious Lily Kintner. Sharing one too many martinis, the strangers begin to play a game of truth, revealing very intimate details about themselves. Ted talks about his marriage that’s going stale and his wife Miranda, who he’s sure is cheating on him. Ted and his wife were a mismatch from the start—he the rich businessman, she the artistic free spirit—a contrast that once inflamed their passion, but has now become a cliché.
But their game turns a little darker when Ted jokes that he could kill Miranda for what she’s done. Lily, without missing a beat, says calmly, “I’d like to help.” After all, some people are the kind worth killing, like a lying, stinking, cheating spouse. . .
Back in Boston, Ted and Lily’s twisted bond grows stronger as they begin to plot Miranda's demise. But there are a few things about Lily’s past that she hasn’t shared with Ted, namely her experience in the art and craft of murder, a journey that began in her very precocious youth.
Suddenly these co-conspirators are embroiled in a chilling game of cat-and-mouse, one they both cannot survive . . . with a shrewd and very determined detective on their tail.

Nii põnevat raamatut pole ma tükk aega kohanud, täiesti ausalt. Jällegi kõik need võrdlused „Kadunud“ ja „Tüdruk rongis“ sarnaste raamatutega – see pole ikka päris see. Jah, „Kadunud“ oli täiesti twisted ja segane lugu, mulle meeldis, aga ometi meeldis mulle antud raamatu selgejooneline ent ootamatusi täis lugu palju-palju rohkem.

Hakkasin seda kuulama, teades, et autor on väga hinnatud põnevuslugude kirjutaja, aga ei osanud päris selliseid pöördeid oodata. Mulle on alati meeldinud käike ette mõelda, aga ma ei tea, kas seekord eriti palju ei mõelnudki või lihtsalt need käigud olid nii ootamatud, et oligi raske üldse midagi ennustada.

Igatahes läks selle raamatu kuulamine väga kiiresti ja mul on hea meel, et sain seda ühe suure kevadpuhastuse päeva käigus teha, sest jupikeste kaupa oleks selle kuulamine küll parajalt piinarikas olnud, lihtsalt nii põnev oli. Pealelugejad olid muidugi taaskord väga ilmekad (Johnny Heller,‎ Karen White,‎ Kathleen Early, Keith Szarabajka) ja see annab audioraamatutele alati mingi lisaväärtuse juurde. Eesti keeles on raamat saadaval pealkirja „Mõrva väärt“ nime all, ilmunud 2016. aastal Päikese Kirjastuse nimistuses.
  
Ja nüüd, kes plaanivad raamatut lugeda ja ei taha spoilereid, siis palun ära edasi loe, sest nüüd toon välja enda lemmikmomendid (ehk siis kõik põneva) raamatust.

Päriselt ka, ma ei soovita edasi lugeda, kes iganes plaanivad raamatu kätte võtta!

SPOILERID

Üldises mõttes olen antud arvustusega (link) täiesti samal lainel ja toongi siinkohal välja antud blogipidaja kirjutatud punktid enda täienduste/mõtetega, mis mind samamoodi üllatasid.

1.     Tedi mõrv. Ma ei osanud seda üldse ette näha, kuigi juba sisutuvustus viitab sellele mingil määral. See oli täielik šokk ja absoluutselt ootamatu käik. Eeldasin, et Ted peab vähemalt raamatu lõpuni vastu, aga tema läks juba esimese kolmandiku sees pildist välja.
2.     Lily ja Miranda on minevikus omavahel seotud ning Faith ja Miranda on sama isik. Okei, seda ma ka kuidagi ette ei näinud ja kui jutu sees nii muuseas seda mainiti, läks pilt ühe hetkega palju selgemaks.
3.     Brad tapab Miranda. Seda ma veidi juba ootasin, sest ilmselgelt ei olnud Bradi ja Miranda vahel erilisi tugevaid tundeid. Mõlema motivaatoriks oli raha ja muud suurt ei midagi. Hetkeks olin küll kahevahel, et äkki Brad siiski eelistab Mirandale lojaalseks jääda, aga ilmselgelt seda ei juhtunud.
4.     Lily tappis Bradi. See ei tulnud üllatusena, oli küllaltki loogiline jätk terves selles mõrvapuntras, aga ometi olin Lilyle kuni selle hetkeni kaasa elanud ja lootnud, et ta kuidagi ennast „lunastab“. Ma ei tundnud Bradile väga kaasa, aga samas tundus see täiesti tarbetu mõrv.
5.     Lily üritas tappa uurijat. See oli natukene mõtlematu käik Lily poolt, kuigi paistis, et ta tuli sellest olukorrast kenasti välja, kuni...
6.     ...Lily isa saatis talle kirja ja vihjas, et ta teab ja kõik tema mõrvad võivad välja tulla? Lõpp jäigi tegelikult natukene lahtiseks, kuigi võib eeldada, et kõik Lily eelnevad mõrvad tulevad kohe-kohe välja ja tema isa teadis mõrvadest kui mitte kogu aeg, siis lähiminevikust alates kindlasti.

Igatahes oli tegemist ääretult põneva ja kaasahaarava põnevikuga, soovitan!

15 märts 2018

Megan Whalen Turner "Kuninganna varas: Attolia kuninganna"

300 lehekülgeKirjastus Fantaasia
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas ei suuda kolm väikest kuningriiki kokku leppida, et astuda vastu suurele impeeriumile, mis ähvardab neid kõiki alla neelata. Nende riikide valitsejad, kelleks on kaks verinoort kuningannat ja üks väiklane ja ahne kuningas, sõltuvad äärmiselt oma nõuandjatest, kes on mõnel lihtsalt kavalad või targad, mõnel aga manipuleerivamad ja hämaramate eesmärkidega. Lugedes ei saa jätta hämmastumata, kuivõrd lihtne on rahvaid ja inimesi omavahel tülli ajada – ja tülitsejad unustavad sageli ka küsimata, kellele need tülid kasuks tulevad, kas neile endile või hoopis kellelegi kolmandale, kes osavalt end varju hoiab.
Võtmetegelane on jälle Eddise kuninganna varas Eugenides. Lisaks saame heita pilgu ühe äärmiselt huvitava valitseja hingeellu, kes võtab vastu väga raskeid otsuseid, mille järgi võib teda näiteks türanniks, barbariks või julmuriks nimetada, ometi on aga lähemal vaatlemisel tema otsused vähemalt hästi põhjendatud, kuigi mitte alati õiged.
Megan Whalen Turneri lummavad ja auhindu võitnud „Kuninganna Varga“ romaanid elustavad eeposte maailma ja tutvustavad üht karismaatilist ja parandamatut tegelast – varas Eugenidest ehk Geni. „Kuninganna Varga“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. „Kuninganna Varga“ romaane hindavad kirjanikud, kriitikud ja lugejad, need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award."

Seda, eeeeet... Vabandust, aga mulle tundus kogu see raamat tohutult igav. Nägin selle lõpetamisega ikka meeletult vaeva ja sedagi ainult seetõttu, et kirjaniku käekiri on äärmiselt meeldiv ja ta kirjutab nii hästi, natukene patustamise tunne olnuks pooleli jätta. See teema jättis mind aga küllaltki tuimaks, ei pakkunud erilisi emotsioone ega imetlushetki. Poliitikat ja seda sõjavärgiga seonduvat oli hirmus palju, mis paljude lugejate jaoks kindlasti jama ei ole, aga mulle tõesti ei lähe kogu see krempel eriti peale. Lootsin küll, et teine osa pidavat palju põnevam olema, aga minu jaoks jäi see ikka selle esimese raamatuga samale pulgale. Ilmselt edaspidi teiste osade tõlkeid ei hakkagi kätte võtma, sest ma ei taha selliste asjade peale väga palju aega raisata, kui mu riiulis on nii palju (eeldatavalt) põnevamaid raamatuid enda järge ootamas.

*Sisututvustuse tegemise jätan ka vahele, sest raamatut tutvustav tekst ütleb nagunii kõik põhilise ära.

29 jaanuar 2018

Victoria Aveyard "Kuninga kong"

566 lehekülge
Pikoprint 

Hakkasin seda raamatut lugema kindla teadmisega, et mäletan raudselt, mis eelmises osas juhtus. Põhiasjad olid paigas – mäletasin seda, et Maven võttis Mare vangi ja Mare venna surma. Kõik muu.. tuleb välja, et täiesti tühi auk. Kui raamatus järsku keegi Cameron ilmus, kelle olemasolust polnud mul mitte ainsatki mälunatukestki, otsustasin teha väikse googeldamise tuuri ja viisin ennast õige pisut järje peale. Sellest piisas küll, et raamat kenasti läbi saada, aga pean kahjuks tõdema, et seda ühendust teiste raamatute vahel ei tekkinud. Mäletan suurepäraselt, et mulle tohutult need eelmised osad on meeldinud, aga ma lihtsalt enam ei mäleta miks või mis värk nende kõikide tegelastega siis täpselt oli.

Kahju tegelikult, et mu mälu eelmiste osade suhtes nii kehv on, aga loodan, et kunagi õnnestub mul see sari täiesti algusest kuni päris lõpuni uuesti läbi lugeda. Tegelikult ongi veel vaid üks osa minna, aga sedagi peab tükk aega ootama. Ilmub see alles maikuus sellel aastal ja kaua see tõlkimine veel aega võib võtta… Olen üsna kindel, et selleks ajaks on mul ka “Kuninga kong” meelest pühitud.

Raamat ise oli hästi kirjutatud, tegevus toimus läbi kolme inimese silmade – Mare, Cameron ja Evangeline. Cameroniga on selline värk, et kuna ma teda eelmisest raamatust hästi ei mäleta, siis pidin kõvasti ajusid ragistama ja meenutama miks ta oluline oli.  Päris meelde ei tulnudki. Küll aga meenus mulle keset lugemist, et eelmistes osades pidasin Maret üsna halvaks “kangelaseks”, ta oli pirtsakas, ennasttäis ja igav, aga selles raamatus andis vangistus tema tegelaskujule natukene tahke juurde. Maven ja Cal on hoopis teisest terast, selles raamatus sai natukene rohkem Maveni kohta teada ja ma ei ole kindel, kas need teadmised pigem lunastavad teda ja tema käitumist või just annavad mõista, et ta tajub väga hästi oma valikute tagajärgi ja tema halastust ootama jääda on üsna loll idee. Cal oli ikka nagu käpiknukk ja tema otsus mind ei üllatanud, küll aga üllatas Mare suhtumine. Just tänu sellele lõpule on väga hästi aru saada, kui palju on Mare arenenud ja kasvanud selles osas. Ootan tõeliselt suure huviga, mida raamatu viimane osa toob, praeguse seisu juures ei oska ma enam midagi loota/tahta/uskuda.

Ma pole ammu mingeid raamatuosasid tsiteerinud ja ausalt öeldes ei plaaninud ka seekord, sestap pole mul raamatu lehekülge juurde anda, aga see on kuidagi liiga ilus ja kurb, et mitte jagada:
“Seista inimese ees, kes on sulle kogu maailm. Ja kuulda, et sinust ei piisa. Sind ei valitud. Oled vaid vari inimese jaoks, kes on sinu päike.”

Muide, mis mulle nende raamatute kaante puhul meeldib, on see, et näha on, kuidas sisu ja kaanepilt kogu aeg aina enam vastavusse lähevad ja aina tumedamaks muutuvad. Vaatasin, et viimane kaas on peaaegu must, päris lahe kontseptsioon ja ennustab ilmselt seda, et viimane osa ongi kõige süngem (arvata oli). 

Andy Weir "Artemis"

Jazz Bashara is a criminal.
Well, sort of. Life on Artemis, the first and only city on the moon, is tough if you're not a rich tourist or an eccentric billionaire. So smuggling in the occasional harmless bit of contraband barely counts, right? Not when you've got debts to pay and your job as a porter barely covers the rent.
Everything changes when Jazz sees the chance to commit the perfect crime, with a reward too lucrative to turn down. But pulling off the impossible is just the start of her problems, as she learns that she's stepped square into a conspiracy for control of Artemis itself—and that now, her only chance at survival lies in a gambit even riskier than the first.

Kuna kuulasin “The Martian” audioraamatut, siis mõtlesin, et kuulan sama autori teist romaani samamoodi audioraamatuna. Hea oligi vist, sest pealelugeja Rosario Dawson tegi seda suurepäraselt ja kuulamine oli väga nauditav. Raamat ise minu jaoks alguses veidi venis. Võin öelda täpselt, et alles siis, kui kuulamine oli jõudnud 44% peale, tundsin, et asi hakkab nüüd vähe põnevamaks minema. Sealt edasi kuni lõpuni oligi tegelikult katkematult väga huvitav ehk siis suurem osa raamatust oli siiski „käest raske ära panna“ põnev. 

Mis puutub Jazz Basharasse, siis mulle tundub, et Weir võiks jääda meespeaosaliste kirjutamise juurde. Selles suhtes polnud midagi hullu, täitsa okei, aga mul oli kogu aeg selline tunne, et kuulan „Marslase“ Marki mõtteid. Nad olid nagu üks inimene erinevas kehas (ja raamatus). Lihtsalt... veider. Feministide jaoks võib see raamat ilmselt kohati päris keeruline lugeda olla, sest Weir ei kujuta vast ettegi, et naised pole päriselt ka sellise mõtteviisiga. Eks leidub kindlasti ka selliseid, aga enamus naised ei mõtle mingeid nibuasju ja sõna „imema“ ei tekita enamasti mingeid vasakpoolseid mõtteid. Selles osas pani Weir minu arvates veidi mööda, aga seda polnud õnneks liiga palju (ent piisavalt, et seda märgata), aga need kohad, mis pidid ilmselt naljakana mõjuma, tundusid lihtsalt vahepeal ääretult kummalised.

Mida Weir teha oskab, on kirjutada ja kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Põnevatest asjadest. Loomulikult ma ei tea, kas elu kuul oleks selline nagu ta kirjutas, aga tema fanaatsia osas oli see igatahes päris lahe. Ma tegelikult loeksin selle raamatu teist osa ka, kui selline asi ilmuma peaks. Paraku minu teada autoril sellist ideed, et järg teha, ei ole. Iseenesest on see hea ka, alati polegi järge vaja, aga praegusel juhul meeldiks see küll.

20 jaanuar 2018

Mindy Mejia "Hattie Hoffmani viimane vaatus"

336 lehekülge
Päikese Kirjastus

Keegi ei tea, kes ta tegelikult on…
Hattie Hoffman on kogu oma elu rolle mänginud: eeskujulik õpilane, eeskujulik tütar, eeskujulik kodanik. Aga Hattie tahab midagi enamat, midagi suuremat ja, nagu lõpuks selgub, midagi väga ohtlikku. Kui Hattie julmalt surnuks pussitatakse, rebib tragöödia tema väikese kokkuhoidva kodulinna ribadeks.

Peagi saab selgeks, et Hattiel oli vägagi kompromiteeriv salasuhe. Tekib küsimus, kes veel sellest teadis? Ja kui kaugele oleksid nad valmis minema, et suhtele lõpp teha? Hattie poiss näib tema surma tõttu lausa hullunud, aga võib-olla oli ta Hattiesse nii sügavalt armunud, et tüdruk oli muutunud tema jaoks kinnisideeks? Või sattus Hattie oma impulsiivse ja uljaspäise iseloomu tõttu lihtsalt valel ajal valesse kohta, mis viis lõpuks tema vägivaldse surmani kellegi võõra käe läbi?

Käänakuid ja ootamatuid pöördeid täis „Hattie Hoffmani viimane vaatus” taastab lugeja silme ees viimase aasta ohtlikult kütkestava noore naise elus, mille jooksul kerkivad pinnale väikelinna hämaraimad saladused… ning neiu ise liigub surmale üha lähemale.

“Hattie Hoffmani viimast vaatust” oli väga lihtne end lugema unustada (jep, hilinesin vist elus umbes teist korda, sest ei märganud kella jälgida). Ilmselgelt oskab Mindy Mejia psühholoogilist põnevikku kaasahaaravalt kirjutada, aga võrrelda seda Gillian Flynni ebareaalselt sünge “Kadunud” raamatuga.. no ma ei tea. Need on ikka kaks täiesti isevärki raamatut. Ma ütleks, et “Kadunud” on ikka omaette klass ning ehkki Hattie lugu on samavõrra põnev, ei ole ta kindlasti mitte nii sünge, salapärane ja ettearvamatu, kui eelmainitud Flynni teos. Nii et jätaks selle vahele, kus neid kahte võrdlen nagu paljudes arvustustes seda tehtud on, sest minu jaoks puudub nende vahel võrdusmärk (kuigi olen aus- see nii öelda võrdlemine mind just seda raamatut lugema panigi).

Lugu ise oli väga põnev, kuigi mul on alati probleeme nende kuupäevade jälgimisega. Nimelt olid ka selles raamatus sündmused esitatud erinevatel perioodidel ja erinevate inimeste poolt. Õnneks jooksid seekord kuupäevad väga loogiliselt ja isegi minusuguse praegu uimasemavõitu mõistuse jaoks oli see kõik hoomatav. Raamat toimub läbi kolme inimese silmade – šeriff, kooliõpetaja ja Hattie ise. Vahel on nii, et üks või teine osaline on igav. Konkreetselt lihtsalt igav. Loed küll, sest ilmselgelt on sellel tegelasel mingi oluline roll loos, kui tema silmade läbi peab kirjutama, aga no niiiiiii igav võib see teinekord olla. Seekord seda muret ei olnud, absoluutselt kõik peatükid olid ühtemoodi põnevad ja üsna raske oli leida seda punkti, kus peaks magama minema, sest sellist vähem huvitavamat hetke ei tekkinudki.

Hattie pidavat olema (arvustustele tuginedes) meistermanipulaator ja kõiki oma sõrme ümber keerama, aga mina sellest aru ei saanud. Võib-olla olen lihtsalt selline lihtne inimene, aga mulle tundus ta täiesti keskmine isekas pubekas, muud ei midagi. Ma ei saa nõustuda ka raamatu lõpus oleva šerifi väljaütlemisega SPOILER ALGAB, kus ta ütleb, et Hattie tappis tegelikult ennast oma käitumisega ise. Veidi tobe asi, mida öelda mingi puberteedi kohta, sest sedasama võiks umbes iga viienda teismelise kohta öelda (hormoonid on hullud asjad) ja siis õlgu kehitada, et “ah, ise oli ju süüdi, ta lausa noris, et ta ära tapetaks” SPOILER LÕPEB.

Igatahes oli tegemist väga kaasahaarva ja põneva looga, kuigi selles puudus täielikult see, mida ma teiste arvustusi lugedes lootsin kohata. No ei olnud seda, ma ei saa eriti aru, kus see hirmus manipuleerimine ja šokki tekitav käitumine end peitis, aga hea küll, põnev lugu sellegipoolest. Tunduvalt mahedam lugemine, kui skandinaavialikud krimkad või päriselt psühholoogilised põnevikud.

NB! Olen nüüd ka värskelt instagramis (kasutaja- raagimeraamatutest).