15 juuni 2017

Georgette Heyer "Südamedaam" ja tabel tõlgitud raamatutega

280 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Iseseisev ja tarmukas preili Annis Wychwood on…
kahekümne üheksa aastane ja ammu armumiseast väljas, ent kui Annis sekkub kodust põgenenud ilusa pärijanna preili Lucilla Carletoni ellu, tuleb tal tegemist teha põgeniku ebaviisaka ja kõrgi eestkostja härra Oliver Carletoniga.
Lucillaga sõbrunemine toob kaasa ootamatuid tagajärgi, muu hulgas ka vastandlikke tundeid noore neiu eestkostja vastu, kes on Annise meelest maailma kõige mühaklikum inimene...

„Südamedaam“ on  Georgette Heyeri viimane tema eluajal ilmunud (1972) romaan ja seda lugedes on tegelikult väga hästi aru saada, et tegemist pole kindlasti varase tööga. Loo peategelased on kõik palju küpsemad, arukamad ja väga hästi on tunda, et autor on esimestest ajalooromaanidest tohutult palju edasi arenenud.

Seekordne hädas preilike polnudki niivõrd hädas, kuivõrd iseteadlik ja enesekindel vanatüdruk oma kahekümnendate lõpusirgel. Mul on veidi kummaline mõelda kahekümnendates inimesest kui lootusetust vanatüdrukust, aga ajad olid hoopis teised. Nagu näha siis 200 aastaga muutub nii mõndagi. Iseenesest pole mul midagi noorte ja veidi totakamate peategelaste vastu, aga vahelduse mõttes on päris tore lugeda rohkem elukogenud inimeste lugusid.

Taaskord on raamatus tunda autorile omast huumorit ja nagu öeldud – Heyer oma vanas headuses. Hakkan kord nendest raamatutest väga puudust tundma, kui kõik lõpuks ära tõlgitud on...

Huvi pärast panin tabelisse seni eesti keeles ilmunud Heyerid (kõik Ajakirjade Kirjastuse poolt, v.a mõni Varrak – tähistatud tärniga) ja nagu näha, siis on veel palju lugemist loota (muidugi lootuses, et kõik ikkagi ära tõlgitakse).

Georgian novels
Georgi-aegsed raamatud
The Black Moth
1921
Must ööliblikas *
2000
Powder and Patch
1923


These Old Shades
1926
Lihvimata teemant
2016
The Masqueraders
1928


Devil's Cub
1932
Saatana sigidik
2011
The Convenient Marriage
1934


The Talisman Ring
1936
Talismansõrmus *
1999
Faro's Daughter
1941
Tüdruk mängupõrgust *
1999


Regency novels
Regendi-aegsed raamatud
1935
Talumatu lord
2014
1937


1940


1940
Leidlik lord
2016
1944
Süütu talleke
2013
1946


1948


1949
Arabella
2012
1950
Suur Sophy *
1999
1951


1953
Tants neljale paarile
2014
1954


1955


1956


1957


1957
Sylvester
2012
1958
Vooruslik võrgutaja
2014
1959


1961


1962


1963


1965
Frederica
2014
1966
Must lammas
2014
1968


1970


1972

Südamedaam

2017
NB! Kui selles tabelis ingliskeelse nimetuse peale klikkida, avaneb Wikipedia artikkel/lühikokkuvõte raamatust.


Heli Künnapas "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa", Saatmata kirjad"

Teatud vanuses lugesin meeletus koguses neid pisikeses formaadis naistekaid, ilmselt teab iga raamatuhuviline, mida praegu mõtlen. Need olid sellised head ajaviited, lühikesed ja sobivad kergeks lõõgastumiseks rannas või õhtul enne magamaminekut. Väga ei pidanud süvenema, need pakkusid lihtsat meelelahutust ja see on kõik. Heli sari on minu jaoks sarnane, kuid palju südamelähedasem, sest tegevus toimub kodumaal, mitte kuskil kauges veinimõisas Prantsusmaal. Kõik on tuttavlik ja aus, ikkagi väga kodune võrreldes mõne Jean-Claudi, Pierre ja Claudia armukolmurgaga. Sari kannab nime „Mõni õhtu romantikat“ ja praeguse seisuga on ilmunud kolm raamatut.

„Jõuluks koju“
120 lehekülge
Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?

Esimene osa sarjast oli minu jaoks vast kõige hoogsam ja põnevama käiguga. Ei tea kas selliseid mehi päriselt ka olemas on? Ma tahaks hirmasti mõelda, et ei ole, aga see oleks ilmselt eriti naiivne.

Lugu oli tempokas ja tegelikult mind alati üllatab, kuidas suudetakse nii väikesesse raamatusse nii palju selliseid suuri teemasid mahutada. Põhimõtteliselt koosneb see tillukene raamat kolmest suurest teemast: lahkuminekust, koolikiusamisest ja uue elu alustamisest – ei midagi erilist, eks?

See raamat jäi hetkel seni ilmunutust minu lemmikuks, oli selline kõige maalähedasem ja põnevam.

„Mu koju tood sa“
Romantilise jutustuse "Mu koju tood sa" peategelane on Katrin, kes pärast valitsuse vahetumist kaotab haridusministri töökoha. Naine naaseb kodusesse Pärnu-Jaagupisse, kus asub tööle ajalooõpetajana. Ootamatult satub ta Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri koduste probleemide keskele. Romantilisi hetki pakub endine koolivend Tanel. Kes ja kuidas selle kõige keskel koju jõuab, loe juba raamatust.

116 lehekülge
Raamatu peategelane Katrin on endine minister, kes kaotas pärast valitsuse vahetust töö ja läks lahku oma pikaaegsest elukaaslasest ning üritab oma elus uut etappi alustada. See poliitika teema jätab mind üsna külmaks, sest ma olen ise poliitikas täielik võhik ja üritan oma distantsi hoida, aga vahelduseks mõnes raamatus see mulle vastu ei hakka ja loen üpris meelsasti. Poliitikat tegelikult raamatus ei ole, pigem on juttu poliitiku eluga kaasnevast melust ja kõmuajakirjanduse telgitagustest.

Katrini looga liigub paralleelselt ka Silveri lugu, mis loob muidu üsna romantilisse raamatusse tõsisema meeleolu. Silver on poiss, kes ei kuula tunnis sõna, vaidleb õpetajatele vastu ja teeb ennast igas mõttes ebameeldivaks, aga nagu ikka, ei ole põhjused ainult poisis. See on valusalt reaalne, sest selliseid juhuseid võib pea igast koolist mingil ajaperioodil leida, aga kurb on selle juures see, et enamasti seda ei märgata. Mul oli samasuguse käitumisega klassivend, aga vastupidiselt loos juhtuvale, ei osanud/tahtnud keegi teda aidata ja asi lõppes kurvemalt.  

Mis mulle meeldis, oli see, et korraks oli sisse toodud ka esimese raamatu Anne-Mari, väga tore oli taaskord näha, kuhu tema elu siiani viinud on.

 „Saatmata kirjad“
Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?

126 lehekülge
Nagu eelmises osas, sai ka kolmandas osa heita põgusa pilgu eelmises raamatus figureerinud tegelasele. See oli pisut ootamatu ja tegelikult üpris kena, sest see andis mingis mõttes lõpptulemi eelmise raamatu muretegelastele. Nüüd oli näha, et asjad on lahenema hakanud ja ühe loo lõpp muutus veelgi paremaks. Või on see hoopis mõne teise loo algus? Oleneb vist millise nurga alt vaadata.

Käesolev lugu „Saatmata kirjad“ ongi täpselt see, mida pealkiri lubab. Kaks noort inimest ei oska ennast õigesti väljendada ja nende eluteed viivad täiesti erinevatesse suundadesse. Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem, kohtuvad nad taas. Ma ei ole kindel, kuidas suhtuda raamatu lõpuosas toimuvasse, aga et see on vaid raamat, siis polegi eriti midagi öelda peale selle, et vähemalt said nad oma asjad selgeks räägitud? Vist.

See osa oli seni ilmunud kolmest osast kindlasti kõige romantilisem ja mulle tundub, et ka kõige ilusama kaanega. Kusjuures sarja kaanekujundusele tuleb üldse au anda, väga ilusad ja voolavad, sellised kaaned nagu ühtedel õigetel naistekatel olla võikski.

***

Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist oli väga toredate eestimaisete ajaviiteromaanidega, mida on super mugav võtta kaasa randa, lennukisse, väikesele bussisõidule või kuhu iganes. Oma lihtsa ent romantilise sisuga pakuvad need lood head meelelahutust ja mahuvad tänu oma formaadile vaevata käekotti ära.


Heli kirjutab oma blogis, et sari peaks 2017. aastal ilmuma üle kuu ehk siis järgmist osa peaks saama lugeda juba käesoleval kuul!

08 juuni 2017

Cathy Cassidy "Ingveripräänik"

236 lehekülge
Kirjastus Varrak


Kas sa oled kunagi soovinud, et võiksid end täielikult muuta, olla populaarne, enesekindel, lahe? Täpselt seda Ginger teebki... või kas ikka teeb? Kui ta armub pehme viltkaabu ja saksofoniga veidrasse vaimustavasse poissi, ei kiida Gingeri parim sõbranna Shannon seda heaks – ja Ginger on korraga tõsiselt kahevahel.

„Ingveripräänik“ on noorteromaan hirmust, sõprusest ja valesse poissi armumisest. Ginger peab õppima enesesse uskuma, enne kui ta saab selgust selles, kes on tema tõelised sõbrad. Kas ta seltsib laheda ja kaalutleva Shannoniga – või riskib ja kuulab oma südant?

See on tegelikult juba 2009. aastal eesti keeles ilmunud, aga minu jaoks on see täiesti uus asi, isegi oma raamatukogus töötatud aja jooksul ei sattunud selline mulle raamat ette. Seega, kui minu kohaliku raamatukogu ees oli hiljuti väikene raamatutäika ja sellist eksemplari nägin, arvasin hetkeks, et tegemist on uue raamatuga, aga vot, ei olegi. Soetasin selle endale tagasihoidliku 50 sendi eest ja selle raha eest on raamatut enam kui küll.

Tegemist on vahva noortekaga, mis annab väikese õppetunni loo peategelasele ja lõpeb küllaltki hea noodiga. Ginger on värske kaheksandik, kes näeb välja julge, enesekindel ja lahe, aga oma sisemuses tunneb ta end ikka sellisena nagu ta (enda arvates) enne oli – haleda ja nõrgana. Sellega seoses on tal kahetised tunded, sest ta saab aru, et oma endise minaga oli ta rohkem sinapeal, aga praegune lahe mina meeldib talle samuti. Mida siis eelistada – kas olla lahe ja teha asju, mis talle tegelikult ei meeldi või tunnistada endale, et teistsugune olemine ei pea olema halb? Ma arvan, et iga lugeja teab juba raamatut kätte võttes kuidas ja mismoodi see lugu täpselt lõppeb, aga just teekond lõpplahenduseni on alati see, mis loeb ja seekordne teekond oli noortekale kohaselt lõbus ja meelelahutuslik. See tegelikult ongi, mis loeb.

See oli lihtne lugemine, mis läheb tõenäoliselt üsna pea meelest, aga käesolevasse hetke, tänasesse vihmasesse päeva sobis see valatult.

Lisamärkusena - see kaant kaunistav tikk-kontsade ja harali jalgadega naisterahvas tundub antud raamatu kaane jaoks kohatult naljakas... 

28 mai 2017

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

385 lehekülge
Päikese kirjastus

Nii kiire, et pilt on tehtud käigupealt
teel raamatukokku.
Üks ununenud tüdruk.
Üks kohutav saladus.
Kaks elu kaalukausil.

Unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda „Püüa mitte hingata“ köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. – Goodreads

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.

Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, mille ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ütlusi jagada ei saa? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.

Mul on hetkel tohutu hunnik raamatuid, mis ootavad lugemist ja arvustusi, mis ootavad kirjutamist, aga asi, mida ei ole, on aeg. Meie oma tore kirjanik Heli Künnapas saatis mulle mitu enda raamatut (meeldiva üllatusena rohkem kui oodata oskasin), mille lugemist vast hetkel kõige enam ootangi, aga küllap ka varsti nendeni jõuan. Hea portsu lugemata raamatukogu raamatuid sai nädala alguses igatahes sama targalt raamatukokku tagasi viia. Igale asjale oma aeg, aga miskipärast just see teeb õnnetuks, kui lugeda ei jõua...

Vahepeal õnnestus peatükk siin ja peatükk seal stiilis läbi lugeda Holly Seddoni „Püüa mitte hingata“, mis oli ääretult põnev ja seda oli tõepoolest raske korraga vaid mõne peatüki kaupa lugeda, sest hirrrrrmsasti oleks tahtnud korraga kogu raamatu neelata. Kaane peal on kirjas, et tegemist on sama põneva raamatuga kui „Tüdruk rongis“, aga minule tundus see raamat vaat et põnevamgi ning jah, sarnasusi on neil palju. 

Kas kirjandusmaastikule hakkab ilmuma uut tüüpi naiseksemplare? Paistab küll nii, sest nagu rongiraamatus, siis oli ka käesoleva teose võtmetegelse paheks alkohol, mis tõi talle otseselt kaasa hea elu kokkuvarisemise ja paraja matsu reaalsust. Siiski suutis Alex seejuures küllaltki tsiviliseerituks jääda ja oli niisama palju sümpaatsem, mis tegi raamatu lugemise mõnevõrra lihtsamaks kui rongiraamatu. Mäletan, et tolles rongiraamatus oli see peategelane tohutult ebameeldivaks kirjutatud, aga siin seda efekti ei tundnud.

Raamat oli üles ehitatud jällegi täpselt samamoodi nagu „Tüdruk rongis“ – minevik ja olevik vaheldumisi, sündmused toimusid läbi kindlate inimeste silmade, aga kuna mul on nüüd üksjagu aega möödas raamatu lugemisest, siis ei mäleta ma kohe üldse kes-mis-kus. No kindel on see, et üheks inimeseks oli Alex ja teiseks Jake, aa, ja loomulikult oli ka raamatu sündmuste alus Amy üks „kaasarääkija“. Jätan selle jutumärkidesse, sest ta ei rääkinud loole kaasa selle kõige klassikalises mõttes, vaid tema osad olid pigem nagu katkendlikud ja vahel ka seosetud mõtted, mis küll aja jooksul loogilisemaks muutusid, kui üks või teine asi ilmsile tuli.

Tegelikult mul ei olnud plaanis sellist võrldlemise stiilis jutuks kirjutada, aga kui tuli nii, siis las ta olla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et raamat meeldis väga ja see läks isegi peatüki haaval väga kiiresti. 

12 mai 2017

Reet Made "Peidust välja"

352 lehekülge
Koolibri Kirjastus

Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning kooliski olid asjad talutavad. Kui piinav kinnisidee emast välja arvata, tundus elu isegi igav. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist. Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju, ka temaga, Maretiga. Muidu pigem tagasihoidlikus kartlikus neius tõstis pead iseteadvus ja otsustavus.

Ma ei teagi, millisest otsast täpselt alustada, sest see raamat oli tõeline üllatus – väga positiivses mõttes. Esiti tundus selline üsna mahukas ja liiga valge paberi peal... Ma tean, et see kõlab üsna spetsiifiliselt, aga mulle tundub, et silmad ei väsi sellise veidi tuhmima paberi pealt lugedes nii kiiresti ära, kui täitsa valgelt paberilt lugedes, aga näe imet, tuleb välja, et vahet pole, mis värvi paber on, kui lugemine nii kaasahaaravaks osutub.

Loo peategelaseks on Pia-Maret, kelle ellu satub otseses mõttes prügi seest üks väärtuslik ehe. Käevõru ilmumise järel muutub nii Pia-Maret kui ka tema elu pöördumatult peaaegu igast võimalikust suunast. Ennast tavaliselt Maretiks kutsuda laskev tütarlaps tunneb järsku, et temas eneses on pead tõstmas sootuks teine inimene. Eikuskilt on välja ilmunud enesekindel ja julge Pia, kes teeb Maretile igas mõttes silmad ette. Ja kui ma ütlen, „välja ilmunud“, siis ma ka nii mõtlen, sest siin on tegemist päris õigete alter egodega ja see lisab raamatule paraja annuse müstikat. Pia välja ilmumisega tõstab Maretis pead ammune soov ja igatsuses tunda oma ema, kellest on ta oma isa ja vanaema käest vaid üsna napilt kuulnud.

Kuna Eesti, või siis Tallinn, on nii väikesed ja käevõru tundub linna veelgi kahandavat, saavad Pia ema otsingud küllaltki kiire alguse. Loos on kõik noorteraamatule vajalikud elemendid olemas, aga et esiti mitte liialt palju ära anda, siis ütlen vaid, et raamat liigub nagu hästi õlitatud kellavärk. Ei jõua veel probleemile mõtlemagi hakata, kui kusagilt ilmub lahendus või kaks. Vot nii hästi toimis see värk seal.

Loomulikult ei puudu ka noortekale omased tundehetked, mis on raamatus nii armsalt ja õrnalt välja toodud. Kõik toimub tasa ja targu – eakohaselt. See osa raamatust oli minu arvates eriti hästi ja armsalt kirja pandud, sest just sellistel hetkedel tunned, et loo autor on ikka väga hästi suutnud edasi anda kogu vahetut emotsiooni, mis neil hetkel lehekülgedel parasjagu toimub.

Kusjuures mind ajas vahepeal muigama Pia-Mareti isa kõnepruuk ja asjalikkus, sest ma kujutasin teda kogu aeg tunduvalt vanema inimesena ette, mitte ühe kolmekümneaastase noore mehena. Lõppude lõpuks on mul väga hea võrdlus kodus olemas :)

Kas Pia-Maret leiab lõpuks selle, mida ta otsis ja kas kõik saladused tulevad lõpuks peidust välja? Selle vastuse jaoks peaks igaüks ise raamatu kätte võtma ja lähemalt  uurima, minu soovituse see igatahes saab. Järgmisena annangi raamatu ette oma Pia-Maretiga samas eas lugemishuvilisest sugulasele ja jään vaid ootama, kas ka sihtgrupi lugejale raamat nõnda põnev tundub nagu minule (tegelikult tean juba vastust ette, aga teeme siis vähemalt näo, et tal on see võimalus ise lugeda ja otsustada).

Lugemine oli igatahes väga põnev ja ma pean tunnistama, et üks viimase aja toredamaid lasteraamatuid, mis minuni jõudnud on. Selle eest saan tänada vaid Koolibri kirjastust, kes selle mulle saatis, sest karta on, et vastasel juhul poleks see mulle kuidagi pihku sattunud. Muide, lisamärkusena, kaanepilt on raamatul ka väga ilus ning tegelikult jõudsin seda juba kaks-kolm päeva varem raamatupoes eemalt vilksamisi silmata, lähedalt uurimiseni veel ei jõudnud, aga nagu välja tuli, siis polnudki seda vaja.

09 mai 2017

Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu"

192 lehekülge
Päikese Kirjastus
Ma olin kolmeteistkümnene, kui mina ja Tommy Webber teisipäeva õhtul kell 11 Montaras vana Chart House’i kõrval parklas Tommy Buickis mu isale vahele jäime. Tommy oli seitseteist ja minu venna Darreni nii-öelda sõber.
Ma ei armastanud teda.
Ma pole isegi kindel, kas ta meeldis mulle.

Kolm aastat on Deanna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Tüdinenud pidevast narrimisest ja “kooli litsi” rõhuvast rollist, unistab Deanna uuest elust koos oma venna perega.

“Ühe tüdruku lugu” on mõtlemapanev debüütromaan ammustest vigadest ja andestamise jõust. Kümme aastat pärast ilmumist peetakse seda raamatut endiselt üheks parimaks noorteromaaniks, mille lavastaja Kyra Sedgewick ka filmiks vormib.

Lugemise ajal sellest väga aru ei saanudki, aga tegelikult ei toimunud käesolevas raamatus suurt midagi, see oligi lihtsalt ühe tüdruku lugu, täpselt nagu pealkiri lubab. Suur tegu toimus juba kolm aastat enne raamatu tegevusaega ja lugeja saab nüüd vahelduse mõttes elada kaasa suurte sündmuste järelkajale. Üldiselt on nii, et raamat ise sisaldab sündmust ja kohe sellele järgnevat perioodi, aga vahelduse mõttes on selline vastupidine käsitlemine ka üpris põnev.

Deanna oli küllaltki normaalne peategelane. Ma tean, et normaalne pole sõna, mis eriti midagi ütleks, aga et ma kujutasin raamatut lugedes kogu aeg ette mingit white trash perekonda (kuigi tegelikult see ilmselt polnud selline pere, lihtsalt üks väga düsfunktsionaalne perekond), siis ma ei suuda teda kuidagi paremini kirjeldada kui sõnaga „normaalne“.

Raamat ei jäta enda järele eriti pikalt mõtlema, kuigi lugemise ajal valdavad küll igasugused emotsioonid – kurbus, viha, pettumus. Üks, mida ma lugemise ajal ei tundnud, on siiras rõõm millegi üle. See ei ole selline raamat, kus midagi eriti positiivset toimuks. Jah, on olukordi ja hetki, millele võiks mõelda kui positiivsetele, aga minu jaoks on Deanna olukord kokkuvõttes ikkagi üsna nukker, lihtsalt tema ise on üsna tugeva tahtejõuga tütarlaps.


Kiire, efektiivne ja emotsionaalne lugemine. Meeldis.