11 detsember 2017

J. A. Redmerski "Igavesti koos"

304 lehekülge
Päikese Kirjastus
Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles… Camryn Bennett on õnnelikum kui iial varem. Viis kuud pärast kohtumist on ta kihlatud oma hingesugulase Andrew Parrishiga ja pulmad pole ainus eriline sündmus, mis neid ees ootab. Närviline, aga elevil Camryn ei jõua ära oodata, millal saab alustada elu koos Andrew’ga, mehega, kes teda igavesti armastab. Neid ootavad ees nii paljud asjad, kuid siis lööb õnnetus nad jalust. Tõelist armastust raskused ei murra… Andrew ei mõista, kuidas nendega sai midagi sellist juhtuda. Ta püüab eluga edasi minna, kuid Camryn on kaotanud lootuse. Andrew on otsustanud tõestada, et nende armastus saab kõigest võitu, ning tahab viia Camryni uuele reisile täis lootust ja kirge. Kui tal vaid õnnestuks veenda Camrynit kaasa tulema…

Mäletan, et esimene osa meeldis mulle väga, kuigi hetkel võin ausalt tunnistada, et ei mäleta sellest suurt miskit. Küll aga mäletan emotsiooni ja seda sama tunnet ma teist osa lugedes ei kogenud.

See polnud halvem ega midagi, tore oli neile kahele taaskord kaasa elada, aga sedapuhku jäi sellest veidi väheks. Ma ei saa öelda, et puudus  spontaansus ja riskid, mida nad võtsid tutvuse alguses, seda kõike jagus ka sellesse osasse, kuid see oli kuidagi teise maiguga.

Lõpp meeldis, kõik lahenes nende kahe jaoks suurepäraselt ja mulle meeldis näha, et kuigi elu sundis neid muutuma, siis tegelikult pole millegi jaoks liiga hilja. Üks asi, mis seekord silma jäi, oli see, et hästi ratsionaalselt oli seletatud reisikulusid ja seda, kust need kaks oma eluviisi jaoks raha said. Tihtipeale on reisiraamatutes kuidagi pinnuks silmas see, et minnakse reisile kümme eurot taskus ja siis... ei juhtu midagi. Peale selle, et kulutatakse nagu vanad šeigid resotanis. Kui minu kümnekad ka vaid nii veniksid... Igatahes, selles raamatus oli kõik väga mõistlik ja maapealne.

Kuigi sama emotsiooni ei tekkinud nagu esimese raamatuga, läks seegi osa linnutiivul ja oli üpriski hea lugemine. Ma ei pea seda kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes esimest osa lugenud on, aga soovitan seda lugeda küll. Iseseisva raamatuna see väga ei toimi ehkki ilmselt saaks ka nõnda see loetud. 

09 detsember 2017

Amy Ewing "The Black Key"

304 lehekülge
Walker Books Ltd
For too long, Violet and the people of the outer circles of the Lone City have lived a life of servitude, controlled and manipulated by the royalty of the Jewel. But now, the secret society known as the Black Key is preparing to seize power and knock down the walls dividing each circle.

And while Violet knows she is at the center of this rebellion, she has a more personal stake in it—for her sister, Hazel, has been taken by the Duchess of the Lake. Now, after fighting so hard to escape the Jewel, Violet must do everything in her power to return, to save not only Hazel, but the future of the Lone City.

Raamat tuli kriso.ee lehelt tellides kohale veidi vähem kui kahe nädalaga. Ma ei osanud isegi nii kiiret saabumist oodata, sest lubatud tarneajaks jäi 2-6 nädalat ja lootsin, et parimal juhul saan kolmega kätte. Eriti rahul olen aga sellega, et transpordikulud olid täpselt 0€. Rahva Raamat toob ka raamatu sulle koju, aga jätsin selle variandi sedapuhku kasutamata, sest kui raamat maksis 12 euri, siis transport oleks läinud peaaegu 13.

Raamat ise oli kõik, mida ootasin ehkki lõpp näis veidi kiirustatud. Mulle tundus kogu aeg, et nad valmistuvad mingiks grande finaleks, aga kui too suurpäev lõpuks kohale jõudis, siis polnud selles midagi eriti suursugust. See oli rahuldav lõpp, seda küll, aga mulle jäi raamatut käest pannes natukene see tunne, et midagi peaks justkui veel järgnema.

Mis puutub Ashi, siis pean kahjuks tunnistama, et kuigi ta figureeris kolmandas osas minimaalselt, jäi ta minu jaoks endiselt igavaks ja justkui lihtsalt kohatäiteks. Palju huvitavam tegelane oli Lucien nagu olen korduvalt maininud ja tema saatusest oli mul väga kahju. Tema armastus Violeti vastu oli nii suur ja kogu see Ashi värk lihtsalt kahvatus selle kõrval. Ausalt öeldes tundub mulle, et Lucien oli selle triloogia keskne tegelane, sealhulgas tähtsam kui Violet, viimane oli pigem nagu ettur, aga Lucien oli kõige võti (ka raamatu nimi viitab sellele otseselt).


Triloogia on kokkuvõttes küllaltki tugev, eriti kui võtta arvesse seda, et tegemist on autori debüüdiga ja kes iganes leiab, et ingliskeelne lugemine kulub ära, siis nende raamatutega oleks väga lihtne alustada. 

07 detsember 2017

Amy Ewing "The White Rose"

320 lehekülge
Walker Books Ltd
Violet is on the run. After the Duchess of the Lake catches Violet with Ash, the hired companion at the Palace of the Lake, Violet has no choice but to escape the Jewel or face certain death. So along with Ash and her best friend, Raven, Violet runs away from her unbearable life of servitude.

But no one said leaving the Jewel would be easy. As they make their way through the circles of the Lone City, Regimentals track their every move, and the trio barely manages to make it out unscathed and into the safe haven they were promised—a mysterious house in the Farm.

But there’s a rebellion brewing, and Violet has found herself in the middle of it. Alongside a new ally, Violet discovers her Auguries are much more powerful than she ever imagined. But is she strong enough to rise up against the Jewel and everything she has ever known?

Kohe alguses võin öelda, et ei, Ash ei hakanud mulle selles osas meeldima. Pigem muutus ta veel ebasümpaatsemaks, aga ilmselgelt on Violet tema... millestki eriti pimestatud ja kui nii on, siis las olla. Ash ei ole igatahes minu teema ja ilmselt selleks ei saa ka.

Lucien ja Garnet, vot nemad kaks on selles raamatus veelgi põnevamad. Umbes pool raamatut käib kõva põgenemine ja kõik see meenutas mulle hirmsasti mingit "Näljamängude" osa, kus nad ka muudkui põgenesid (viimane osa äkki?). Üldse meenutab see sari mulle paljusid teisi tuntud fantaasiasarju nii, et tõenäoliselt on autor päris palju inspiratsiooni mujalt ammutanud.

Violet iseenesest pole mitte midagi erilist, ma ei oska kuidagi temas midagi erilist leida. Temas puudub see sarm või liidrile iseloomulik söakus, aga ehk see alles tuleb? Revolutsioon ju alles ees, äkki läheb kolmandas osas asjaks ja Violet näitab oma päris värve (eriti, kui arvesse võtta selle osa lõppu - oli see vast lõpp).


Esimesed kaks osa on igatahes väga hästi üles ehitatud finaali jaoks. Ootan huviga, mis viimases osas saama hakkab. Seekord pean päriselt ka ootama, sest kolmandat osa kuskil Eesti raamatupoodides saada ei olnud ja olin sunnitud selle internetist tellima. Kaks kuni neli nädalat ooteaga, hea küll, peab üle elama. Õnneks on see sari aktiivselt keskmiselt põnev olnud, mitte liiga põnev, et seda ooteaega oleks liiga keeruline üle elada.

05 detsember 2017

Amy Ewing "The Jewel"

368 lehekülge
Walker Books Ltd
The Jewel means wealth. The Jewel means beauty. The Jewel means royalty. But for girls like Violet, the Jewel means servitude. Not just any kind of servitude. Violet, born and raised in the Marsh, has been trained as a surrogate for the royalty—because in the Jewel the only thing more important than opulence is offspring.

Purchased at the surrogacy auction by the Duchess of the Lake and greeted with a slap to the face, Violet (now known only as #197) quickly learns of the brutal truths that lie beneath the Jewel’s glittering facade: the cruelty, backstabbing, and hidden violence that have become the royal way of life.

Violet must accept the ugly realities of her existence... and try to stay alive. But then a forbidden romance erupts between Violet and a handsome gentleman hired as a companion to the Duchess’s petulant niece. Though his presence makes life in the Jewel a bit brighter, the consequences of their illicit relationship will cost them both more than they bargained for.

Leidsin selle sarja kaks esimest raamatut Apollost soodukaga ja kuna need on mulle varemgi Goodreadsis silma jäänud, siis ostsin kohe ära. Arvustused kogu sarja kohta on täiesti seinast seina, mõni jumaldab neid, teised ei suuda otsustada, kas peaga vastu seina jooksmine oleks ehk produktiivsem ajaveetmise meetod olnud. Mina otseselt peaga vastu seina ei jookseks, aga päris jumaldama ka ei hakkaks, mis siin ikka sellisest lihtsast ja tüüpilisest tulevikuühiskonna romaanist siis ikka oodata.

Juba raamatu sisukirjeldus annab päris hea ülevaate, mis tüüpi raamat see on. Selles osas mul mingeid ettekujutlusi ei olnud, et oo, kus ma nüüd ootan mingit elumuutvat filosoofilist teost. Täpselt seda, mida ootasin, seda tegelikult ka sain.

Esimene osa sarjast keskendub suures osas Violeti eneseleidmisele. Ta ei tea täpselt, mida ta muuta tahaks, aga ta teab, et see elu pole kindlasti see, mida ta elada tahaks. Raamatu tagakaanel välja reklaamitud Ash saabus umbes alles... natukene enne 200. lehekülge? Muudkui ootasin ja ootasin ja kui ta lõpuks tuli, oli see veidikene antiklimaatiline. Võib-olla see kahesaja lehekülje pikkune algus oli lihtsalt selline, et võttis hoogu natukene maha, aga noh, Ash igatahes polnud üldse see, keda ma ootasin.

Esimese osa järel Ash mulle meeldima ei hakanud, aga see peaks olema mingis mõttes kohustuslik, et peategelase väljavalitu hakkab lugejale meeldima. Teadagi, sest peategelase armastatule tuleb ju ikka sama hoogsalt kaasa elada nagu kangelannale endalegi, aga ma lihtsalt ei saa, ta oli nii ebasümpaatne. Tal on traagiline elulugu ja kõik see kohustuslik element olemas, mis peaks justkui panema lugeja alle kaasa tundma ja meeldima, aga ta tundub nii eemaleolev ja igav. Ma ei tea, äkki on asi selles, et kui ta kuskil suvalises kohas lõpuks raamatusse ilmus, siis hakkas kogu see romantiline värk liiga kiiresti arenema ja puudu jäi sellest müstilisusest, kuigi olen kindel, et ta lihtsalt ongi minu jaoks ebasümpaatne. Ehk teises osas hakkab ta meeldima?

Vot, aga Lucien avaldas küll muljet. temast tahaks rohkem teada ja kogu see Lady-in-waiting teema tundub päris huvitav.


Esimest korda tunnen siiski, et isegi kui need fantaasiaromaanid on kõik puha fantaasia, siis mingis mõttes on kõike kohati nagu liiga palju. Aga ma siiski veel ei kurdaks, endiselt ei ole veel tüdinud ja ootan huviga, mida "The Lone City" triloogiana pakub.

01 detsember 2017

Emily France "Sinu jäljed"

240 lehekülge
Päikese Kirjastus
Kuueteistaastase Riley Strouti ema suri kaks aastat tagasi ja tema kaotusega leppimine on sõltunud Riley leinarühma kaaslastest, kellest on saanud tema parimad sõbrad ja pereliikmed. Ka Jay, Kate ja Noah on kaotanud kalli inimese ja mõistavad Riley hingevalu. Hoolimata erimeelsustest hoiavad sõbrad kokku ja on teineteisele toeks, neid ühendab tragöödia, mida vaid nemad mõista suudavad.

Kui Riley märkab toidukaupade poes oma ema, kardab ta, et selles on süüdi traumajärgne stress, kuni Jay ja Kate kogevad sama – ka nemad näevad oma surnud lähedasi. Noah on neljast ainus, kes ühtegi vaimu ei näe. Ta hakkab teistest eemalduma, muutub skeptiliseks ja salalikuks, kuni kaob jäljetult.
Riley kardab kõige hullemat. Asunud kolmekesi oma haihtunud sõpra otsima, avastavad nad midagi veidrat. Kogu asja keskmes näib olevat üks sajanditevanune rist – ese, mis võib sisaldada vihjeid hauataguse elu kohta. Ja otsides seda, kes on kadunud, avastavad nad varjatud tõe nende kohta, keda leinavad.

Ma vist ei lugenud esiti seda raamatu tagakaanel olevat teksti liiga põhjalikult ja arvasin, et see on tavaline leinaga tegelev romaan. Tuleb välja, et nii see päris ei ole - lein on, tavaline see ei ole. Hoopiski päris paranormaalne on.

Mulle meeldis raamatu käsitlus, aga väga ilmne on see, et tegemist on väga kindlale vanusegrupile suunatud teosega (mis ei tule üllatusena, žanr on siiski ju noorteromaan). Minu jaoks oli seda veidi igav lugeda, kuigi olen järjepidev noortekate lugeja ja armastan kvaliteetseid lasteraamatuid. Milleks siis igav? Tegelikult usun, et tegemist on siinkohal peaaegu täielikult minu kindla isikliku eelistusega, sest enamus kirjandust, mille kätte võtan, on ühel või teisel moel paranormaalne ja sellisel lihtsamal lool ongi minu jaoks raskem meele järgi olla. Seega ei tasuks sedapuhku kindlasti minu eelistuste põhjal järeldusi teha (tegelikult ei tasuks seda kunagi teha).

Loos meeldis mulle vast kõige rohkem idee sellest, kuidas vaimud teisele poole (kus iganes see siis ka poleks) üle lähevad. See on kontseptsioon, millega puutun kokku täiesti esmakordselt ja oleks üsna huvitav olnud näha, kuhu mõnes veidi keerulisemas raamatus antud olukord viinud oleks.


Noorteka kohta igati viis pluss lugemine, eeldan, et parim vanusegrupp raamatu jaoks oleks 14-17.

Josephine Angelini "Goddess"

421 lehekülge
After accidentally unleashing the gods from their captivity on Olympus, Helen must find a way to re-imprison them without starting a devastating war. But the gods are angry, and their thirst for blood already has a body count.

To make matters worse, the Oracle reveals that a diabolical Tyrant is lurking among them, which drives a wedge between the once-solid group of friends. As the gods use the Scions against one another, Lucas’s life hangs in the balance. Still unsure whether she loves him or Orion, Helen is forced to make a terrifying decision, for war is coming to her shores.

Mul on kahju, et see sari läbi sai ja seda ei tunne ma pärast triloogiaid liiga tihti. (Peaaegu) kõik võtmetegelased hakkasid väga meeldima ja natukene raske on neist nüüd loobuda. Samas, lõpp oli minu jaoks rahuldav ja kõik justkui laabus (mööndustega), aga ikkagi, tahaks kasvõi ühe osa veel. Imelik isegi mõelda, et ootaksin veelgi pikemat sarja, sest tavaliselt on minu jaoks liiga pikad sarjad natukene tüütud.

Armukolmnurk, mis sai alguse teises osas, vajus õnneks juba enne õiget algust päris ära. Selliseid kolmnurki võin ma tolereerida, olgugi, et mõneti on need täiesti mõttetud.

Ma olen nüüd enda mäletamist mööda lugenud vähemalt kolme sarja, mis on väga lähedalt olnud seotud kreeka mütoloogiaga ja ma olen natukene juba asjatundja, mis neid suurimaid jumalaid ja nende pahesid puudutab (ootame kaks nädalat, siis olen endisel tasemel tagasi).

Kummaline on see, et antud sari pole väga populaarne ehk siis ma pole sellest kunagi varem kuulnud ega näinud seda kuskil edetabelites. Ometi on kõikide osade keskmine hinne kõvasti üle nelja punkti viiest. Raamatud on hästi kirjutatud ja läbi mõeldud, tegelased arenevad iga osaga silmnähtavalt ja see ongi see, mida mulle raamatute juures väga näha meeldib.


Kindlasti lõppes sari tugevalt ja kuigi ma igatsen kasvõi ühte raamatut veel, siis annan ma endale aru, et tegelikult lõpetas autor väga õiges kohas loo ära.

28 november 2017

Josephine Angelini "Dreamless"

487 lehekülge
As the only Scion who can descend into the Underworld, Helen Hamilton has been given a nearly impossible task. By night she wanders through Hades, trying to stop the endless cycle of revenge that has cursed her family. By day she struggles to overcome the fatigue that is rapidly eroding her sanity. Without Lucas by her side, Helen is not sure she has the strength to go on.

Just as Helen is pushed to her breaking point, a mysterious new Scion comes to her rescue. Funny and brave, Orion shields her from the dangers of the Underworld. But time is running out - a ruthless foe plots against them, and the Furies' cry for blood is growing louder.

As the ancient Greek world collides with the mortal one, Helen's sheltered life on Nantucket descends into chaos. But the hardest task of all will be forgetting Lucas Delos.

Pealkiri "Dreamless" viitab vist juba üsna paljugi sisule ning tõesti, selles osas on võtmesõnaks unenäod. Loo kangelanna Helen on üha vapram ja ilusam, aga seda on ka teised osalised (minu suureks rõõmuks).

Selles osas ilmutab end ka minu suur vaenlane - armukolmnurk. Ometi pole seekordne kolmnurgake mulle nii väga vastumeelne, sest ma tean, et lõpuks lõpetab Helen nagunii poisiga #1, kuigi kahtlemata on ka #2 väga ihaldusväärne. Kogu selle loo jälgimise teebki mõnevõrra lihtsamaks tõsiasi, et raamat on kirjutatud kolmandas isikus, st., et me näeme ja teame kõigest midagi, samal ajal, kui tegelased maad ja ilmad segi pööravad, et saada teada seda, mida lugeja juba ammu teab. Mõnes mõttes on see üsna frustreeriv, eriti kui nüüd arvesse võtta Lucase ja Helena olukord, aga olgu, kannatame siis selle viimase osa ka ära.

Kokkuõttes – ma ei ole sellest sarjast veel sugugi tüdinud ja ootan huviga, mida kolmas osa toob.


Muuseas, need raamatud ei tundu sugugi nii paksud (ikkagi pea 500-lehelised), sest nad on nii põnevad. Esimest korda sain aru, et tegemist on vähe paksema raamatuga, kui ma ei suutnud seda ühe päevaga läbi lugeda, vaid mul kulus pea kaks päeva ühe osa jaoks. Lugeri pluss või miinus, ei teagi täpselt?

26 november 2017

Josephine Angelini "Starcrossed"


487 lehekülge
Helen Hamilton has spent her entire sixteen years trying to hide how different she is - no easy task on an island as small and sheltered as Nantucket. And it's getting harder. Nightmares of a desperate desert journey have Helen waking parched, only to find her sheets damaged by dirt and dust. At school she's haunted by hallucinations of three women weeping tears of blood... and when Helen first crosses paths with Lucas Delos, she has no way of knowing they're destined to play the leading roles in a tragedy the Fates insist on repeating throughout history.

As Helen unlocks the secrets of her ancestry, she realizes that some myths are more than just legend. But even demigod powers might not be enough to defy the forces that are both drawing her and Lucas together - and trying to tear them apart.

Otsisin tükk aega sellist sarja, mis jälle kiiresti ja kergesti loetav oleks - minu õnneks just sellise leidsin. Vähemalt esimese osa põhjal tundub küll, et panin täppi.

Starcrossed on termin, mis kaudses tõlkes peaks tähendama kahte poolt, mis kunagi ei saa koos olla, aga väga tahaksid. Ma ei oska seda paremini selgitada, aga raamatut lugedes saab igaüks sellest isegi aru ja raamatule on see igatahes täiuslik pealkiri.

Lugu meenutas mulle pidevalt jällegi Videviku saagat, aga seda teevad paljud sama žanri raamatud, nii et selleski pole midagi uudset. Eks kuskil paratamatult ikka hakkab midagi ennast kordama.

See on täpselt selline raamat, mida ei saa käest ära panna, kui sellesse ükskord liialt süvened. Ehk siis tüüpiline noortekas? Enamik hästi kirjutatud noortekaid on sellised, mida on raske käest ära panna, või siis pole kah, aga nii mulle igatahes viimasel ajal kogu aeg tundub. Ilmselt seepärast leiangi end kogu aeg nende juurde tagasi minemas, mis sest, et maailmas on ometi nii palju tõsis(ema)t kirjandust, mida tegelikult ju ka lugeda võiks. Küllap igale asjale on oma aeg.

Raamatus on tegemist täiesti klassikaliste pooljumaluse sarnaste tegelastega (otseselt), kes on ülikaunid, kiired, vastupandamatud ja tugevad. Peategelaste õnn on loomulikult olla ülimalt kaunis ja otseloomulikud on nad kokku loodud, kui mitte poleks seda asja, et nad teineteist vaikselt vihkavad ja ära tappa ihkavad. Väiksed takistused teel, muud ei midagi.

Igatahes jäi lugu pooleli sellise koha pealt, mis mind otseselt kohe edasi lugema ei tõmba, aga kuna mul on järgmised kaks osa juba lugeris ootamas, siis annan heaga minna.

25 november 2017

Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu"


352 lehekülge
Kirjastus Varrak 

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu. Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga. Freida ja Isabel on parimad sõbrannad, kes usuvad, et neistki saavad mõne mehe kaaslased – nad on alati olnud oma aastakäigu parimate seas. Aga kui viimasel kooliaastal pinge aina kasvab, juhtub Isabeliga midagi mõeldamatut ja ta hakkab kaalus juurde võtma ... Päästa pole enam midagi, sest juba saabuvad innukad noormehed kooli pruuti valima. Freida peab võitlema oma tuleviku eest, kuid ainus viis seda teha on reeta oma tõeline sõber ja ainuke inimene, keda ta kunagi on armastanud.

Sedapuhku hoiatan ette, et arvustusest võib leida SPOILEREID.

Tegemist on utoopilise romaaniga, mis keskendub ühele kindlale tütarlapsele nimega freida. Jep, nimi just nimelt väikese tähega, sest naised on selles ühiskonnas niivõrd tähtsusetud, et nende nimed ei pea algama suure tähega - see au jäägu meestele.

Kui see tundub halb, siis oodake vaid. Naised ei kuulu ühiskonda täisväärtuslike liikmetena, neid aretatakse (ei, nad ei sünni loomulikult, see au kuulub taaskord vaid meestele) teatud täiuslike standardite järgi vaid mõnikümmend isendit aastas. Täpsemini siis kolmkümmend, sest Pärijaid on kümme ja noh, neil peab ometi ju valikut olema. Kõik naised, keda kutsutakse eevadeks, elavad ja õpivad kuni 16. eluaastani, kuidas olla täiuslik kaaslane oma meestele. Konkurents on tihe, sest valituks osutub vaid kümme kõige täiuslikumat eevat, ülejäänud lähevad üldjuhul konkubiinideks. Kõlab ju hästi? Ei, läheb hullemaks.

Neidude omavaheline suhtlus on kohutav. Neid on õpetatud elama vastavate standardite järgi ja kõik, kes sellest õige pisut erinevad, tehakse maatasa. Sõna otseses mõttes. Näiteks on neil sellised toredad tunnid, kus pannakse kaks eevat klaaskarpi, kus siis ülejäänud tütarlapsed nende kohta inetusi ütlema peavad. See peaks olema nii-öelda aus tagasiside nende välimuse kohta ja tänu sellele peaksid kastis olevad eevad end parandama. Kõlab motiveerivalt küll.

Mulle ei meeldinud selles raamatus mitte ükski tegelane, isegi mitte freida. Meeldimine polegi loomulikult autori eesmärk, pigem on eesmärgiks tõmmata tähelepanu juba praegu meie ühiskonnas valitsevatele murekohtadele, mida meedia ja utoopilise looga, aga tegelikult oleme juba ammuilma ühe jalaga samas olukorras.

Ma pole varem mitte üheski teise raamatu läbi kogenud nii palju enesehalvustamist, viha, õelust, salakavalust, idoliseerimist ja survet. See on k-ooo-ohutav raamat ja ma ei suudaks seda mitte kunagi enam teist korda läbi lugeda. Soovitan seda soojalt, aga olge ette hoiatatud, et kerge lugemine see pole, kuigi kirjutatud on see lihtsas keeles.

Üldjuhul loen raamatuid kiiresti seetõttu, et need on põnevad ja ma tahan teada, kuidas need lõppevad. Seekord üritasin asjaga kiiresti ühele poole sellepärast, et ma ei kannatanud seda üle kahe päeva seedida. See ei ole kahtlemata öökapiraamat, mida aeg-ajalt peatüki kaupa lugeda, nii venib see kogemus ikka talumatult pikaks. Lõpp ei aita meeldivale kogemusele kindlasti kaasa, ma ei osanud seda sugugi oodata.

Ehk andsin raamatust veidi liiga palju ära, aga loodan, et see pigem meelitab kõiki lugema, sest ausalt, selles loos on nii palju tahke, et pea võimatu on tagantjärele kõike isegi hoomata. Tunnistan ausalt, et jupp aega pole ükski raamat minus nõnda vastakaid emotsioone tekitanud nagu "Igavesti vaid sinu", aga raamat on tõesti lugemist väärt.


19 november 2017

Renee Ahdieh "Flame in the Mist"

393 lehekülge
The only daughter of a prominent samurai, Mariko has always known she’d been raised for one purpose and one purpose only: to marry. Never mind her cunning, which rivals that of her twin brother, Kenshin, or her skills as an accomplished alchemist. Since Mariko was not born a boy, her fate was sealed the moment she drew her first breath.

So, at just seventeen years old, Mariko is sent to the imperial palace to meet her betrothed, a man she did not choose, for the very first time. But the journey is cut short when Mariko’s convoy is viciously attacked by the Black Clan, a dangerous group of bandits who’ve been hired to kill Mariko before she reaches the palace.

The lone survivor, Mariko narrowly escapes to the woods, where she plots her revenge. Dressed as a peasant boy, she sets out to infiltrate the Black Clan and hunt down those responsible for the target on her back. Once she’s within their ranks, though, Mariko finds for the first time she’s appreciated for her intellect and abilities. She even finds herself falling in love—a love that will force her to question everything she’s ever known about her family, her purpose, and her deepest desires.

Võib-olla on see liiga üldistavalt öeldud, aga mulle on alati igasugused Jaapanit ja selle lähiümbrust, kultuuri ja pärandit puudutanud teemad väga meeldinud. Kahjuks pole minuni väga palju selliseid raamatuid jõudnud ja sellegi avastasin poolkogemata soodukate ajal Apollost.

Kirjanduslikult ei  pakkunud see eriti midagi, küll aga oli teema minu jaoks väga põnev. Mariko on üles kasvanud ühiskonnas, kus naistel pole oma "mina". Nende roll on olla hea ja väärikas naine, eriti kui ta juhtub olema aadlisoost nagu seda on Mariko.

Mariko saadeti koos kaaskonnaga tema tulevase mehe juurde, aga teel olles neid rünnati ja ainus ellujäänu selles pundis oligi Mariko. Tema lahendus nägi ette seda, et ta uurib iseseisvalt välja, kes ja miks teda ründas ning seejärel saabub võidukalt koju tagasi. Kõik ei lähe muidugi nii nagu plaanid ette näevad ja tulemuseks on üsnagi põnev ja sündmusterohke raamat.


Raamatule on ette nähtud järg, mis peaks ilmuma 2018. aasta maikuus. Samalt autorilt on veel üks kaheosaline sari, mis tundus samuti väga põnev ja mille ilmselt nüüd lähitulevikus ette võtan (kui leian).