16 november 2018

R. K. Topkin "Lumiina ennustus"


Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.

Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

Ma esiti kohe pikka juttu ei teekski, vaid ütlen kõikidele kannatamatutele, et tasub lugeda, ausalt. Raamat on põnev, narratiiv voolav ja kaasahaarav. Tegelikult lugesin selle raamatu kokkuvõttes umbes kahe-kolme päevaga, küll aga sattusid need päevad lihtsalt tääääiesti erinevates kuudes olema, mis parata. Raamat üllatas mind absoluutselt positiivselt, aga selles polegi tegelikult midagi imekspandavat, sest antud žanr ongi ju üldiselt minu tavapärane valik.

Kuigi raamatu üldmulje on positiivne ja hea, siis mulle ei sümpatiseerinud eriti peategelane – Lana. Ma tahtsin ja alati väga loodan, et peategelased mulle meeldivad, aga seekord nii ei läinud. Ta oli lapsik ja lühikese närviga, tegi selliseid lihtsameelseid järeldusi ja ärritus liiga kergesti, noh, oli selline veidi tobe. Ilmselt on tal järgnevates osades kõvasti kasvamist ette nähtud ja siis on ehk põnev tema arengut jälgida. Mis puutub Rowni ja Elaisabethi, siis ma ei teagi. Rown oli raamatus kuidagi lühikest aega ja üüüübermüstiline ning minu jaoks jäi veidi selgusetuks, kuidas ja miks juhtus tema ja Lana vahel see, mis juhtus. Elaisabeth oli... oli kah. Alles lõpus tundus, et ta näitab iseloomu, aga enne seda lihtsalt eksisteeris ja süüdistas kõiki peale iseenda absoluutselt kõiges halvas ja muud peale süüdistamise ta eriti ei teinudki. Minu jaoks oli see kolmik 2/3 raamatust kuidagi naljakas, aga lõpp oli mõnes mõttes täielik päästev õlekõrs, sest lõpp, vot siis läks nagu pomm lahti, kõik põnevad asjad toimusid korraga. Ma ei taha liiga palju ära anda, aga ausalt, lõpp on plahvatuslik. 

Lõpus toimus nii palju korraga ja kõik näitasid enda hoopis teisi ja asjalikemaid külgi. Raamat lõppeski tugevalt ja üllatuslikult, sest ma tegelikult üldse ei osanud nii kiireid ja äkilisi arenguid nii-nii järsku oodata, aga just see  panebki mind väga järge ootama. Ma isegi ei oska hetkel arvata, mida järg tuua võib, aga igatahes olen väga põnevil. Mulle tundub ka, et järgmises osas on nii mõnelgi siiani vähem esinenud tegelasel kanda suurem roll ja seda jään ma eriti ootama, sest oli paar päris värvikat isikut, kelle edasist käekäiku suure huvi ja heameelega jälgin. 

Väga paljud armastavad kirjutada mina-vormis. Ma ei oska isegi arvata miks see nii on, aga minu jaoks jääb see ikka ja alati halvimaks võimalikuks variandiks. Seekord on taas mina-vormi juurde jäädud, aga raamat on mahukas ja seletab kõik olulise ikkagi enam-vähem ära, aga vahelduse mõttes on ikkagi see vana hea  kolmandas isikus rääkimine parem. Ega siin muud midagi polegi, kui isiklikud maitse-eelistused ja mulle lihtsalt maitseb teisiti rohkem. Kusjuures just hiljuti on autor enda blogisse riputanud "Mina või tema"-teemalise artikli (LINK), kus ta räägib nii ühest kui teisest vormist ja see on päris huvitav lugemine selle raamatu kontekstis.

Muide, ma soovitan autori kodulehel/blogis kindlasti ringi vaadata, sest seal on hästi lahedaid/ilusaid illustratsioone. Need on esiteks nii kaunid ja hästi tehtud, teiseks annavad need päris hea ülevaate sellest, millisena kujutab ette autor oma maailma ja tegelasi. Siin on koduka otselink: https://www.rktopkin.com/, aga loomulikult on olemas ka Facebooki lehekülg.

Mis kõige toredam – raamat peaks kõigi eelduste kohaselt ilmuma juba novembri lõpus (ideaalne ajastus neile, kellele jõulukingid veel ideetasandil)! Raamatu (esma)esitlus toimub Rakvere Põhjakeskuse Rahva Raamatus 24. novembril kell 12 (LINK üritusele) ja mis siin muud, kui nüüd ootele jääda, sest väga harva tuuakse sellised üritused koju kätte ja patt oleks seda maha magada. 

23 oktoober 2018

Sarah J. Maas "A Court of Thorns and Roses" triloogia


KLIKAKE SIIA, see viib otse Audible kodukale sarja lehele, kust saab terve seeria kohta sisututvustusi lugeda.

Lõpetasin äsja Sarah. J. Maasi triloogia “A Court of Thorns and Roses” kuulamise ja olen veidi kurb, et see juba läbi sai. SAMAS on üks väike (kestab umbes kuus tundi) osa veel ja tahaksin ka seda kuulata, aga hetkel olen veel kahevahel, kas raisata ühte “krediiti” nii pisikese raamatu peale. Lõpuks raudselt seda teen, aga hetkel... teesklen, et mõtlen selle üle järele. Tegelikult mul krediiti on küll, sest ostsin 3 tükki lisaks (mis teeb ühe raamatu hinnaks ainult umbes 12 euri), aga karta on, et hakkan järgmisen taas mingit sarja kuulama ja siis kulub iga krediidijupike marjaks ära. Tegelikult on mul üks hea eestikeelne ja päris oma Eesti autori raamat ka pooleli, aga mul on mingi värk praegu, et nii palju muud tundub teha olevat peale lugemise, et pole sellist momenti, kus saaks lihtsalt rahus maha istuda ja lugeda. Kuulata saab teiste tegevuste kõrvalt küll, eriti just lapsega jalutamise ajal ja seda jalutamist on PALJU.

Noonii, pidevalt mõtlen, et ma ei taha kirjutada triloogiatest tervikuna, vaid ikka igast raamatust eraldi, aga üldiselt on need nii põmevad, et raske on leida seda pausi, et vahepeal kirjutada – ma tahan pigem kohe ju edasi kuulata. Esimene osa põhineb kergelt “Kaunitar ja Koletis” lool, ainult happy ending on natukene kibemagusam. Tagantjärele on raske anda objektiivset hinnangut põhimõtteliselt ükskõik millisele tegevusele, sest ma ju tean, kuhu need tegevused välja viisid ja mis inimestest sai, aga tahaksin uskuda, et mu mälu mind ei peta ja öelda, et Tamlin ei istunud mulle algusest peale. Küll aga, olles kursis autori teise sarjaga, oskasin juba ette arvata, et Tamlin on kõigest algus. Nii oligi, seega minu poolt erilist pettumust ei olnud, et asi ei lõpenud #teamtamlin´iga.

Rhysand ja Feyre olid mõlemad väga hästi kirja pandud ja mõjusid küllaltki sümpaatselt. Mis mind häirima jäi lõpuks, oli see pidev võrdlusmoment, eriti teises osas, kus Feyre võrdles Rhysi ja Tamlini nagu kaht tõuhobust. “Tema teeb sedasi, aga VOT tema ei tee” jne. See mõjus pikapeale tobedalt ja justkui pingutatult, umbes nagu tahaks Maas teha teist valikuvõimalust piisavalt vastikuks, et lugejal oleks aega harjuda mõttega, et esimene armumine polegi päris armastus. Ei, seda pole vaja teha, ausalt. Aga minu mäletamist mööda tegi ta seda ka oma teises sarjas, mida lugesin (ja paraku endiselt pooleli on).

Kolmandas osas, appi, ma ei tea mitu korda öeldi “my mate” (mu kaaslane/paariline), aga seda oli piisavalt palju, et eriti audioraamatuna kuulates hakkas see tohutult närvidele käima. Minu teada keegi Goodreadsis isegi luges need korrad kokku ja seda oli ikka paarisaja lähedal, aga pead ei anna. Palju igatahes, kaugeltki liiga palju.

Kummaline on see, et raamatuid kuulates/lugedes on alati nii palju mõtteid ja ideid,millest kirjutada ja mida välja tuua, aga kui kord kirjutama hakata, siis on täielik tühjus peas. Peaks leidma selle aja ja tahtmise, et mingeid väikeseid märkmeid ja märksõnu üles kirjutama hakata, muidu jääbki triloogiate puhul ainult nõnda, et juttu on palju, aga sisu pole üldse (ja triloogiad need viimasel ajal enamasti ju ongi).

04 oktoober 2018

W. J. May "Rae of Hope"


How hard do you have to shake the family tree to find the truth about the past?
Fifteen year-old Rae Kerrigan never really knew her family's history. Her mother and father died when she was young and it is only when she accepts a scholarship to the prestigious Guilder Boarding School in England that a mysterious family secret is revealed.
Will the sins of the father be the sins of the daughter?
As Rae struggles with new friends, a new school and a star-struck forbidden love, she must also face the ultimate challenge: receive a tattoo on her sixteenth birthday with specific powers that may bind her to an unspeakable darkness. It's up to Rae to undo the dark evil in her family's past and have a ray of hope for her future.

Screenshot telefoniga Audible app'ist 
Sisukirjelduse järgi olin hästi lootusrikas, et leidsin uue põneva sarja. Mulle meeldivad igasugused (internaat)koolide raamatud, ilmselt Hogwartsi järelkaja annab tunda, aga siiani on paljud sellised raamatud lihtsalt pettumuse valmistanud. Nii oli ka seekord.

Esiteks ei sümpatiseerinud mulle audioraamatu pealelugeja, ta tegi neid aktsente ja erinevaid inimesi nii tobedalt, et tihti jäi mulle mulje, et tegelased on kergelt lihtsameelsed. Teiseks oli raamatu sisu küllaltki igav, see ei eristunud teistest omasugustest millegi erilisega. Kirsiks tordil on loomulikult keelatud suhe ja kohene armumine seksikasse, aga totaalselt hõivatud poissi, kes kummalisel kombel salaja peategelasse armub, aga on siiski sada põhjust miks nad ometi koos olla ei saa. Aa, ja peategelane ise on harukordselt võimas. Ma kuulasin selle raamatu ära, aga mul on neid veel umbes.. viis? Ma ei tea mitu tükki täpselt sellesse komplekti kuulus, aga mul peaks ikka ÄÄRETULT igav olema, kui ülejäänud läbi viitsin kuulata. Teist osa tegelikult alustasin, aga see oli nii ebameeldiv, et ma lihtsalt ei suutnud. Isegi multitaskingu ajal tahan ma mingitki actionit, olgu see nii lihtsameelne kui tahes, aga ühe koha peal tammumist ma pikalt kuulata ei suuda. Muide, see sari kuulub ka sellesse ei-suuda-õigel-ajal-pidama-saada klassi, kokku on raamatuid 12 ja kui ma ei eksi, siis vähemalt üks eellugu on ka.   

Soovitan igatahes oma aega millegi põnevama peale kulutada.

22 august 2018

Neil Shusterman "Unwind"


Connor, Risa, and Lev are running for their lives.

The Second Civil War was fought over reproductive rights. The chilling resolution: Life is inviolable from the moment of conception until age thirteen. Between the ages of thirteen and eighteen, however, parents can have their child "unwound," whereby all of the child's organs are transplanted into different donors, so life doesn't technically end. Connor is too difficult for his parents to control. Risa, a ward of the state, is not enough to be kept alive. And Lev is a tithe, a child conceived and raised to be unwound. Together, they may have a chance to escape and to survive.

335 lehekülge.

Taaskord üks sari, mille lugemist alustasin ma tegelikult juba umbes kaks kuud tagasi, aga siiani pole veel teise raamatu keskkohast edasi saanud. Tahtsin ka selle sarja arvustuse kõikidest raamatutest korraga teha, aga kardan, et ma unustan enne esimese raamatu üldse ära, kui selleni jõuan. Mul on kindel plaan sari lõpetada, aga kes seda teab, millal see juhtub.

“Unwind” on ääretult kaasahaarv ja minu jaoks väga põnevas stiilis kirjutatud (mitte ilmtingimata hästi, aga vähemalt põnevalt). Ilmselgelt on raamatu teema jälle selline minu masti värk. Düstoopiline tulevikuühiskond, kus lastel on alates 13. eluaastast “võimalus” sattuda instutsiooni, kus nad lahti lõigatakse ja ära kasutatakse. Prakitiliselt iga kehaosa saab kasutust ja nõnda öeldakse, et see pole surm, vaid teisel kujul edasi elamini. Vabanduse leiab vist alati? Eriti võikad olid need stseenid, kus kirjeldati protsessi algusest lõpuni ohvri mõtete läbi, siiani tulevad kerged judinad peale, kui sellele mõtlema hakkan.

Osadesse peatükkidesse oli pikitud nii öelda kuulutusi, kus kutsuti üles andma oma probleemne laps lahti tükeldamiseks. Ma ei tule hetkel parema väljendi peale, kui lahti tükeldamine, sest tegelikult täpselt seda tehtigi (inglise keeles öeldi unwind). See kõik on muidugi legaalne ja isegi heaks kiidetud värk, keegi ei vaata sellele viltu ja sellest on saanud ühiskonna ääretult loomulik osa.

Su lapsel on koolis halvad hinded ja ta käitub sinuga lugupidamatult? Siis saada ta tükeldamiseks! Niimoodi saab ta edasi elada, aga olla sellega kasulik sadadele inimestele. Ei, puberteet ei ole noortele omane, kõik noored peavad olema nagu robotid, sest muidu läheb ühiskond hukka! Saada oma kolmas laps tükeldamisele, kui sa teda ülal ei jaksa pidada või veel parem, tee täiesti uus laps, et teda sünnist saati kasvatada tükeldamise vaimus, et ta ise suurima hea meelega tapalavale läheks!! ← see on selline lihtne kokkuvõte tervest raamatust. Täpselt nii oligi.

See oli lihtsalt haige ja nii geniaalne teema, millest kirjutada, et leidsin end olukorras, kus oli päris raske raamatut käest ära panna. Ma ei mnäleta enam, kas see oli juba teises raamatus või ikkagi esimeses, aga räägitakse ka sellest, kust selline idee üldse tuli ja mis kogu selle kavatsuse taga tegelikult on. Ääretult kaasahaarv raamat igatahes. Loodan väga, et jõuan lähiajal ka teise osaga jätkata. Selle järgmise raamatuga oli vist see asi, et nii palju tuli lisategelasi juurde, et see muutus veidi väsitavaks, kuigi nad olid kõik väga põnevad ja vajalikud isikud, et anda edasi teema täit olemust. Lihtsalt ma ise oleksin eelistanud seekord vanade ja tuttavate tegelaste kohta rohkem lugeda, aga see on lihtsalt minu isiklik eelistus, küll ka sellest muhust üle saan. Esimeses raamatus oli vist minu mäletamist mööda kolm põhilist tegelast, sekka mõned üksikud seigad ka võõrastelt, aga teises osas oli seda tegelaste vahel liikumist tunduvalt rohkem.

Seda sarja julgen soovitada küll või vähemalt esimest osa, sest teema on küllaltki intrigeeriv. Küll aga pole seda minu teada tõlgitud eesti keelde, seega peab hakkama saama ingliskeelse variandiga.


Michelle Madow "Elementals: The Complete Series"


Audbile link asub SIIN. Kokku kestis sari 31 tundi ja 24 minutit. 

Witches are real. They're descendants of the Greek gods.

Nicole Cassidy is a witch descended from the Greek gods... but she doesn't know it until she moves to a new town and discovers a dangerous world of magic and monsters that she never knew existed.

When the Olympian Comet shoots through the sky for the first time in three thousand years, Nicole and four others -- including mysterious bad-boy Blake -- are gifted with elemental powers. But the comet has another effect -- it opens the portal to another dimension that has imprisoned the Titans for centuries. After an ancient monster escapes, it's up to Nicole and the others to follow a cryptic prophecy in time to save the town... and possibly the world.

Kuna mul on hetkel natukene raske võtta kätte näiteks viieosaline sari ja sellesse segamatult süveneda, siis otsustasin endale telefoni tõmmata Audible aplikatsiooni, et vähemalt mingilgi määral rohkem raamatuid nautida saaksin. Ma ei ole veel päris täpselt sellesse süsteemi süvenda jõudnud, aga esimene raamat oli seal tasuta.

Mul oli paar lihtsalt kriteeriumi, mille alusel raamatut valima hakkasin. Tahtsin, et see oleks küllaltki pikk kuulamine, aga lihtne ja mitte liiga keerulise/sisseelamist nõudva sisuliiniga ja põhimõtteliselt oligi see kõik. Valisin mingi suvalise fantaasiažanri ja filtriks panin populaarsuse ning seal see viieosaline veidi üle 30 tunni kestev sari oligi, tundus lihtne ja küllaltki põnev, seega osutus see minu valikuks.  Pärast esimest pooltundi tunnistasin enda abikaasale, et raamatukujul ei suudaks ma seda ealeski lõpuni lugeda, aga kuulata võis küll, sest paraku oligi mu põhiline eesmärk kuulata midagi lihtsalt ja, noh, ütleme nii, et see sari oligi väga lihtne. Ja tobe. Aga meelelahutuslik ja seega pidi sellest piisama, ehkki raamatu oleks saanud ka tagastada ja midagi uut asemele valida, otsustasin seda edasi kuulata.

Tegemist oli tõelise young adult romaaniseeriaga, selle kõige selgemas tähenduses. Ma katsun teha lühidalt, sest viit raamatut ma kokku ei hakka võtma, seda enam, et mul ei ole aimugi, kus milline raamat lõppes või algas, aga need tegelikult jooksidki väga lineaarselt nii, et sellel polegi vahet.

Ma olen viimasel ajal (aastal) lugenud päris mitut sarja, kus peategelasteks on Vanakreeka jumalate järeltulijad. Seekord ei ole tegemist mingite surematute, kaunite ja uskumatult osavate pooljumalustega, vaid hoopistükis nõidadega. Neil on mingitsorti maagilised võimed, aga need on üpris piiratud. Sarja peategelaste grupp saab endale ootamatult võimed, mis igal ühel on seotud mõne elemendiga. Vesi, õhk, maa ja hing (spirit) – kõik nad suudavad oma elementi kontrollida ja sellest ka sarja nimetus Elementals. Kõlab üsna kulunult? Seda seetõttu, et teema ongi kulunud, aga kuulatav/loetav sellegipoolest.

Nendes raamatutes puudub vähimgi üllatusmoment, need on täis pikitud sõgedaid ja ääretult imalaid teismeliste aruavaldusi ja muid sihtgrupile omaseid tegevusi nagu näiteks:

Armumine hõivatud, aga ohtliku välimusega kutti? Olemas.
Armukolmnurk? Olemas.
Tark tüdruk armub rumalasse, aga kenasse kutti? Olemas.
Targa, aga ilmetu välimusega tüdruku makeover, et rumalale kutile muljet avaldada? Olemas.
Igas raamatus ohtlik seiklus, kus tunded jäävad tihtipeale lihtsalt jalgu? Olemas.
„Ma armastan teda nii väga!“ pärast esimest kohtingut? Olemas!!
Reetmine, mida nii pikalt oodata oli, aga ometi kõigile üllatusena tuli? Olemas.
Vana, aga tark õpetaja, kellest mingit kasu pole? Olemas.
Selleks, et liiga läilaks ei läheks, keegi sureb-ohverdab-nutab-halab? Olemas.
Maailm vajab päästmist, aga mingil hetkel taandub asi selleni, et üksikisik on ikkagi olulisem kui kõik ülejäänud seitse miljardit inimest? Olemas.

Ei, tegelikult oli niimoodi titega jalutamise ja tegelemise kõrvalt täiesti tore ajaviide, aga ilmselgelt ei ole ma selle sarja sihtgrupp. Tegelaste omavahelised suhted jäid pisut liiga pealiskaudseteks, selle üle kurdaksin küll, sest nii suured ja uhked tunded nagu seal mõnda valdasid, ei avaldunud tegelikult kuidagi. Ometi pidi seal olemas romanss, mis jäi silma jumalatele endile, aga tegelikkuses olid need kaks armunud pealtnäha väga erinevad ja nende suur armastus ei tulnud eriti kuskilt välja.

SPOILER.
Lõpp oli veidi üllatav, ootasin kogu aeg, et nad vaese Chrisi ka sellesse jumalanektari vedelikku viskavad ja ta sellega ellu äratavad, aga näed, seda ei tulnudki.

Kokkuvõtteks saan öelda, et kuigi tegemist oli meelelahutusliku kuulamisega, siis unustan selle sarja ilmselt järgmise kahe nädalaga. Liiga karm ma selle vastu ka olla ei tahaks, sest ma ei ilmselgelt sihtgrupp ja pole kuigi pädev selle sisu paremini hindama. Kuulatav, aga järgmiseks tahaksin mingi hea põnevusmäruli või thrilleri ette võtta, ma selliseid veel kuulanud ei olegi.

08 juuli 2018

Tahereh Mafi "Shatter Me", "Unravel Me", "Ignite Me"

Sain jälle ühe sarja loetud, seda üle ootuste kiiremini (nelja päevaga), ainult tänu e-lugerile. Ilma lugerita oleksin tõenäoliselt veel esimese raamatu juures, sest paksu raamatut on väga raske samal ajal lugeda, kui beebit süles magama kussutada. Lugerit annab üsna hõlpsasti põhimõtteliselt kahe näpu vahel hoida ja niimoodi on päris mugav aega veeta (nii mugav, kui selles olukorras üldse olla saab). Ainus probleem on see, et mul on uut lugerit vaja ja ma ei suuda otsustada, milline see parim olla võiks. Kas keegi Apollo 3 lugeri kohta oskab midagi rääkida?  

Sari iseenesest valmistas pettumuse. See oli äärmiselt “poeetiliselt” või “lüüriliselt” kirjutatud ja jessas, kus see alles hakkas umbes viiendaks leheküljeks häirima. Esimene raamat oli selles osas kõige hullem, kolmandaks kas olin sellega juba harjunud või ei olnud seda enam nii palju. Laused nagu „i cry ry cry cry“ või mingid täiesti ulmeliselt keerulised ja ebavajalikult tihedalt esinevad metafoorid ajasid asja vahepeal nii mõttetult pikaks. Asi, mille saaks öelda ühe lõiguga, võttis antud autoril tihti aega terve lehekülg, sest miks ka mitte? Laenan siinkohal ühe Goodreadsi arvustuse näidet: "Hate looks like everybody else until it smiles. Until it spins around and lies with lips and teeth carved into semblance of something too passive to punch." Minu reaktsioon oli seda kohta lugedes suhteliselt sama nagu antud arvustajal – mida ma just lugesin? Okei, ma saan aru, mida ta öelda tahab, aga see on nii arulagedalt üle võlli “metafooriline”, et selle mõte jab pigem naeruväärseks.

Raamatu kangelanna Juliette jääb enamasti igavaks, alles viimases raamatus korjab ta oma emotsionaalse enesehaletsuse jupid kokku ja ehitab need selgrooks, selles suhtes okei, ta vähemalt arenes raamatusarja lõpuks. Adam seevastu, vau, on ikka ebameeldiv vennike. Warner oli küllaltki põnev isiksus, aga kogu see põnevus jäi natukene selle varju, et nad seal pidevalt oma tundeid kuskilt nurgatagustest soppidest taga ajasid.

Esimese raamatu järel jäi mulle üldse mulje, et tegemist pole niivõrd düstoopiaromaaniga kuivõrd pesueht armastusromaaniga. Selle vastu pole mul iseenesest midagi, aga kui ma sellist läilat lugeda tahaks, siis haaraksin pigem juba mõne G. Heyeri loo järele.

Raamatu ülesehitus on hästi sarnane „Lahkulööja“ triloogiale, kuigi mulle viimatimainitud sarja kaks viimast osa väga ei meeldinud, käesoleva sarja puhul sellist emotsiooni otseselt ei tekkinud, kuigi tagantjärele mõeldes ei olnud see siiski nii põnev. Lõpplahendus jäi veidi antiklimaatiliseks ja mitte nii põnevaks, kui oleksin lootnud, aga ülla-ülla, tegemist polegi triloogiaga, vaid lugu läheb veel edasi. Jep. Kas teise poole sarjast ka läbi loen ei oska ma veel vastata, sest teine pool pole veel lõpuni kirjutatud. Iseenesest oleks tore lugeda, mis saama hakkab, sest üldiselt lõpevad need lood sellisest, et „lõpp hea, kõik hea“, aga päris maailm on natukene keerulisem.

#1 Shatter Me
338 lehekülge

I have a curse
I have a gift

I am a monster
I'm more than human

My touch is lethal
My touch is power

I am their weapon
I will fight back

Juliette hasn’t touched anyone in exactly 264 days.

The last time she did, it was an accident, but The Reestablishment locked her up for murder. No one knows why Juliette’s touch is fatal. As long as she doesn’t hurt anyone else, no one really cares. The world is too busy crumbling to pieces to pay attention to a 17-year-old girl. Diseases are destroying the population, food is hard to find, birds don’t fly anymore, and the clouds are the wrong color.

The Reestablishment said their way was the only way to fix things, so they threw Juliette in a cell. Now so many people are dead that the survivors are whispering war – and The Reestablishment has changed its mind. Maybe Juliette is more than a tortured soul stuffed into a poisonous body. Maybe she’s exactly what they need right now.

Juliette has to make a choice: Be a weapon. Or be a warrior.


#2 Unravel Me
461 lehekülge

It should have taken Juliette a single touch to kill Warner. But his mysterious immunity to her deadly power has left her shaken, wondering why her ultimate defense mechanism failed against the person she most needs protection from.

She and Adam were able to escape Warner’s clutches and join up with a group of rebels, many of whom have powers of their own. Juliette will finally be able to actively fight against The Reestablishment and try to fix her broken world. And perhaps these new allies can help her shed light on the secret behind Adam’s—and Warner’s—immunity to her killer skin.


#3 Ignite Me
421 lehekülge

With Omega Point destroyed, Juliette doesn’t know if the rebels, her friends, or even Adam are alive. But that won’t keep her from trying to take down The Reestablishment once and for all. Now she must rely on Warner, the handsome commander of Sector 45. The one person she never thought she could trust. The same person who saved her life. He promises to help Juliette master her powers and save their dying world . . . but that’s not all he wants with her.

12 juuni 2018

Linda Geddes "Punuloogia"

412 lehekülge
Kirjastus Tänapäev
Kas ma võin raseduse ajal maapähkleid süüa? Kas sündimata lapsed näevad unenägusid? Kas ka meestel võivad tekkida raseduse sümptomid? Mida vastsündinud teavad? Mida teha, et mu tita terve öö rahulikult magaks? Sellest hetkest, mil naine saab teada, et on rase, muutub talle kõige olulisemaks tema sees arenev elu. Linda Geddes´iga läks samuti, ent ajakirjale New Scientist kirjutava ajakirjanikuna oli tal ligipääs kõige uuemate teaduslike uuringute tulemustele. Enda tarbeks tihtipeale segasevõitu informatsiooni kontrollides leidis ta vastused lihtsatele, ent olulistele küsimustele, mis last oodates ja tema esimesel eluaastal enamasti kerkivad. Need vastused on selles raamatus isiklike kogemustega vaimukalt illustreeritult võtnud nii teatmeraamatu kui lihtsalt mõnusa lugemise kuju.

Ostsin selle raamatu üsna oma lapseootuse alguses, mitte otsesest vajadusest, vaid lihtsalt soovist midagi sellest vallast lugeda. Oleksin võinud selle sama hästi poeriiulile jätta, sest ükskõik, kui palju toredaid küsimusi-vastuseid selles raamatus leidub, on kõik palju lihtsamalt ja mugavamalt netis saadaval. Nagu ei ole tänasel päeval enam kellegi esimene reaktsioon küsimuse korral minna teatmeteost lappama, ei hakka ilmselt keegi ka sama mõttega beebiraamatut lappama, see on lihtsalt tüütu ja võtab kauem aega kui kiire telefoniotsing (seda juba seetõttu, et küsimuse tekkides oleks seda vastust enamasti kohe-kohe ja väga kiiresti vaja).

Kui nüüd rääkida raamatu sisust täpsemalt, siis olgu, oli ja nagu ei olnud kah. Mõned tõstatatud küsimused olid otse öeldes kummalised ja totrad, teised aga üpriski informatiivsed. Kuna ma ei pidanud tarvilikuks raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda, vaid sirvisin selle lihtsalt läbi, siis on võimalik, et midagi vajalikku või väga informatiivset jäi kahe silma vahele, aga pigem usun, et mitte (kõik pealkirjad ja küsimused lugesin läbi ja vastavalt huvile kas lugesin või jätsin vahele).

Minu jaoks jäi antud raamat üsna mõttetuks, seda aga ainuüksi seetõttu, et kõik raamatus kirjas olev on netiavarustes tohutult palju kiiremini ja paremini leitav. Mõned inimesed siiski pigem internetti ei eelista, nende jaoks võib selline teos tõesti vajalik olla, aga mina jätaksin edaspidi sellise puhtalt informatiivse raamatu edaspidi ostmata (isegi kui see maksab ainult viieka nagu käesolev raamat). Tagakaanel reklaamitud humoorikas/vaimukas sisu jäi samuti natukene kaugeks, ei saanud ma sellest vaimukusest eriti aru, tundus, et polnudki teist õieti.

02 aprill 2018

Heli Künnapas "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"

140 lehekülge
Heli Kirjastus
Paar aastat tagasi Pärnu-Jaagupi lähedusse koos abikaasaga maamaja ostnud Ave avastab äkitselt, et on oma kahe poja ning üha kasvava majapidamisega üksi jäänud. Naise linnast pärit abikaasa Martin on ema õhutusel vanemate koju tagasi kolinud. Kange naine aga on otsustanud lootusetuna näivast olukorrast üksi välja rabeleda ning lastele jätkuvalt maal elamise rõõme pakkuda.
Pideva keerulise rahalise olukorra ja muude hädade tipuks lõpetab auto Avega koostöö. Nii satub naine kohaliku mehhaaniku Robini juurde. Esialgu ülbe ja üleolevana tunduv mees näitab aja jooksul ka oma teist külge, kuid Robinilgi on omad varjud ja haavad minevikust.
Kuidas naine, kes ei nuta, selle kõige keskel rikkaks saab, loe juba raamatust.

Võtsin Heli raamatu ühes viimatiloetud ingliskeelse sarjaga kohalikust raamatukogust. Olen ikka aeg-ajalt Eesti kirjanike riiulite vahel kõndinud, aga et olen üldiselt üsna otsustamatu, kui eeltöö on tegemata, siis minust sinna riiulile need enamasti jäävadki. Seekord märkasin, et vahelduseks on paar Heli raamatut isegi saada (siiani on pidevalt suurem osa tema uuematest lugudest välja laenutatud) ja juhtumisi täpselt see osa, mis minu lugemata raamatute osas järjekorras järgmine oli. Kuigi neid raamatuid ei pea järjest lugema, siis olen väikest viisi pedant selliste asjadega ja väga ei tahaks järge käest lasta. Igatahes, raamat tuli minuga koju, sest teadsin, et ühel talvisel märtsiõhtul soovin nagunii mingit kiiret lugemist ja selleks on „Mõni õhtu romantikat“ päris hea variant.

Raamat ise on seniilmunutusest minu jaoks kõige igavam. Vahest ehk seetõttu, et ma ei oska Avega eriti samastuda. Jah, alati ei peagi kõikidega samastuma, aga mulle tundus ta korralik vinguviiul ja tegi vahepeal tühjast probleeme. Robini ja Ave suhe tuli ka kuidagi äkitsi, kuigi seda oli ju päris algusest juba oodata. Ma ei tea, ju siis ei klikkinud see osa minu jaoks päriselt nii hästi, kui oleks vaja olnud. Õhtuseks lugemiseks on selle sarja lood muidu suurepärased – lühikesed ja konkreetsed, midagi kripeldama ei jää ja lõpplahendused üldiselt pead väga murdma ei pane. Täpselt selline kirjandus, mida vastu ööd hea lugeda on.

Nüüd on vist „Mõni õhtu romantikat“ sarjas kokku juba seitse raamatut. Loodetavasti satun õige pea ka teiste osade otsa, kuigi ilmselt on lollikindlam variant need endale lihtsalt broneerida (või osta – neid saab otse autori käest ka osta). Praegu just avastasin, et Heli Kirjastusele on tehtud väga ilus ja konkreetne kodukas, väga mõnus. Igatahes, kes soovib kiiret eestimaist lugemist, siis tasub sarjaga tutvuda.

30 märts 2018

Cinda Williams Chima "The Exiled Queen", "The Gray Wolf Throne", "The Crimson Crown"


Plaanisin tegelikult igast raamatust eraldi kirjutada, aga lugemine läks nii libedalt, et ei viitsinud vahepeal arvutit isegi käima panna. Esimest raamatut pidasin hästi pikaks sissejuhatuseks ja tuli välja, et hinnang oli päris õige, sest tegevus algaski alles umbes teise raamatu poole peal. Esimesed 200 lehekülge nad lihtsalt kõndisid ja suurt midagi ei toimunud. Tegevus hakkas pihta alles siis, kui nad kõik sinna kooli jõudsid ja isegi siis läks pisut aega, et asjad päriselt põnevamaks läheksid. Küll aga olid lakkamatult põnevad nii kolmas kui ka neljas osa, eriti neljas, seda ei tahtnud kohe kuidagi käest panna.

Põhimõtteliselt on tegu sarjaga, milles eksisteerib seitse kuning(anna)riiki, palju rõhku pannakse minevikusündmustele (tuhande aasta tagustele), mille tõttu on kujunenud välja teatud tavad ja traditsioonid. Kuningriigis elavad võlurid, klannid ja tavalised inimesed, kes on kõik omavahel küllaltki keerulistes suhetes. See on nüüd väga lahtine ja lihtne kokkuvõte terve sarja kohta, aga põhimõtteliselt viivad need erimeelsused ja tuhande aasta tagused sündmused lõpuks mõrvade, salasepitsuste ja kodusõjani.

Peategelased on meeldivad ja ratsionaalsed (enamasti), kõrvaltegelased värvikad ja väga vajalikud, et anda loole veidi särtsu juurde, mida vahepeal natukene väheks kipub jääma. Sari lõpeb küllaltki rahuldavalt ja neljanda raamatu lõpuks on juba kergelt tunne, et rohkem ei tahakski lugeda, seega on punkt täitsa õigesse kohta pandud.

Muide, viimast raamatut minu kohalikus raamatukogus polnudki (??), aga õnneks on see sari netis täitsa leitav ja sain viimase osa e-lugeris läbi lugeda. 

                          ***

Jätan kaane taga olevad sisukokkuvõtted lõppu ja Goodreadsi lingi lisan ka juurde, seal on palju toredaid (ja põhjalikumaid) arvustusi. 

The Exiled Queen
586 lehekülge
Haunted by the loss of his mother and sister, Han Alister journeys south to begin his schooling at Mystwerk House in Oden’s Ford. But leaving the Fells doesn’t mean that danger isn't far behind. Han is hunted every step of the way by the Bayars, a powerful wizarding family set on reclaiming the amulet Han stole from them. And Mystwerk House has dangers of its own. There, Han meets Crow, a mysterious wizard who agrees to tutor Han in the darker parts of sorcery—but the bargain they make is one Han may regret.
Meanwhile, Princess Raisa ana’Marianna runs from a forced marriage in the Fells, accompanied by her friend Amon and his triple of cadets. Now, the safest place for Raisa is Wein House, the military academy at Oden's Ford. If Raisa can pass as a regular student, Wein House will offer both sanctuary and the education Raisa needs to succeed as the next Gray Wolf queen.
Everything changes when Han and Raisa’s paths cross, in this epic tale of uncertain friendships, cut-throat politics, and the irresistible power of attraction.

The Gray Wolf Throne
517 lehekülge
Han Alister thought he had already lost everyone he loved. But when he finds his friend Rebecca Morley near death in the Spirit Mountains, Han knows that nothing matters more than saving her. The costs of his efforts are steep, but nothing can prepare him for what he soon discovers: the beautiful, mysterious girl he knew as Rebecca is none other than Raisa ana’Marianna, heir to the Queendom of the Fells. Han is hurt and betrayed. He knows he has no future with a blueblood. And, as far as he’s concerned, the princess’s family as good as killed his own mother and sister. But if Han is to fulfill his end of an old bargain, he must do everything in his power to see Raisa crowned queen.
Meanwhile, some people will stop at nothing to prevent Raisa from ascending. With each attempt on her life, she wonders how long it will be before her enemies succeed. Her heart tells her that the thief-turned-wizard Han Alister can be trusted. She wants to believe it—he’s saved her life more than once. But with danger coming at her from every direction, Raisa can only rely on her wits and her iron-hard will to survive—and even that might not be enough.

The Crimson Crown
598 lehekülge
A thousand years ago, two young lovers were betrayed-Alger Waterlow to his death, and Hanalea, Queen of the Fells, to a life without love.
Now, once again, the Queendom of the Fells seems likely to shatter apart. For young queen Raisa ana'Marianna, maintaining peace even within her own castle walls is nearly impossible; tension between wizards and Clan has reached a fevered pitch. With surrounding kingdoms seeking to prey on the Fells' inner turmoil, Raisa's best hope is to unite her people against a common enemy. But that enemy might be the person with whom she's falling in love.
Through a complicated web of lies and unholy alliances, former streetlord Han Alister has become a member of the Wizard Council of the Fells. Navigating the cut-throat world of blue blood politics has never been more dangerous, and Han seems to inspire hostility among Clan and wizards alike. His only ally is the queen, and despite the perils involved, Han finds it impossible to ignore his feelings for Raisa. Before long, Han finds himself in possession of a secret believed to be lost to history, a discovery powerful enough to unite the people of the Fells. But will the secret die with him before he can use it?
A simple, devastating truth concealed by a thousand-year-old lie at last comes to light in this stunning conclusion to the Seven Realms series.

23 märts 2018

Cinda Williams Chima "The Demon King"

506 lehekülge

Times are hard in the mountain city of Fellsmarch. Reformed thief Han Alister will do almost anything to eke out a living for his family. The only thing of value he has is something he can't sell—the thick silver cuffs he's worn since birth. They're clearly magicked—as he grows, they grow, and he's never been able to get them off.
One day, Han and his clan friend, Dancer, confront three young wizards setting fire to the sacred mountain of Hanalea. Han takes an amulet from Micah Bayar, son of the High Wizard, to keep him from using it against them. Soon Han learns that the amulet has an evil history—it once belonged to the Demon King, the wizard who nearly destroyed the world a millennium ago. With a magical piece that powerful at stake, Han knows that the Bayars will stop at nothing to get it back.
Meanwhile, Raisa ana'Marianna, princess heir of the Fells, has her own battles to fight. She's just returned to court after three years of freedom in the mountains—riding, hunting, and working the famous clan markets. Raisa wants to be more than an ornament in a glittering cage. She aspires to be like Hanalea—the legendary warrior queen who killed the Demon King and saved the world. But her mother has other plans for her...
The Seven Realms tremble when the lives of Hans and Raisa collide, fanning the flames of the smoldering war between clans and wizards.

Selle raamatu leidsin raamatukogust üsna suvaliselt, ei otsinud tol hetkel midagi konkreetset, aga hiljem avastasin, et see on mul ammmmmmustest aegadest Goodreadsis lugemislistis olemas. “The Seven Realms” nimeline sari koosneb neljast raamatust, aga minu arusaamist mööda on lool ka järelsari “Flamecaster”, mis koosneb kolmest osast ja toimub 20 aastat hiljem.

Käesolev raamat oli täpselt minule meelt mööda, vähemalt praegust elutempot arvestades. Arusaadavalt oli see esimene osa, sest lõpuni jõudes sain aru, et see oli lihtsalt üks tohutult pikk eellugu järgnevate osade tarbeks. Nagu sarjade pilootosad või raamatute esimesed paar(sada lehekülge) peatükki. Autor on võtnud vaevaks teha kõik väga selgeks ja arusaadavaks juba esimeses osas ja arvata võib, et just seetõttu see “tutvustus” hõlmabki tervet raamatut. Polnud päris see, mida ootasin, aga loodan, et teisest osast alates läheb asi kohe käima ja järgnevad kolm raamatut saavad olema veidi tempokamad.

Raamatu teema on küllaltki tavapärane minu klassikaliselt eelistatud lektüürile, selles pole midagi uut. Maagia, võlurid, sõjad ja kogu see krempel – läheb lihtsalt peale. Han on küllaltki meeldiv peategelane, Raisa tundub ka olevat selline “maalähedane” või vähemalt püüab seda olla ja seda on üsna meeldiv lugeda. Ilmselgelt on need kaks peategelast varsti mingis romantilises liinis (arvata võib), aga esimeses raamatus puutusid nad veel väga vähe kokku. No ma ütlen, see oli selline hästi sissejuhatav (viiesajaleheline sissejuhatus!?) osa, aga meeldiv sellegipoolest. Juba homme on plaanis raamatukogust ka järgmised osad laenutada. Minu üheks lootuseks on see, et need liiga põnevad poleks, sest siis läheb jälle nii palju ööund kaduma.