27 veebruar 2017

Rick Yancey "Viimane täht"

316 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Vaenlane on Teised. Vaenlane on meie. Nad on siin all, nad on seal üleval, nad pole mitte kusagil. Nad tahavad Maad. Nad tahavad, et Maa oleks meie. Nad tulevad meid siit minema pühkima, nad tulevad meid päästma.
Kuid kõigi nende mõistujuttude varjus peitub tõde ‒ Cassie on reedetud. Samuti Ringer, Zombi, Nugget. Ja 7,5 miljardit inimest, kes elasid varem meie planeedil. Esmalt reetsid neid Teised ja nüüd meie ise.
Neil viimastel päevadel peavad viimased ellujäänud Maal langetama otsuse: mis on tähtsam, kas päästa iseennast … või see, mis teeb meist inimesed.

Viienda laine sarja finaal... jäi minu jaoks lahjaks, mitte kohe ei liikunud see mul edasi. Raamatu esimene pool võttis aega tervelt kolm nädalat, teise poolega tegin iseendaga kokkulepe, et nüüd võtan kätte ja lihtsalt loen poolsunniviisiliselt läbi. Kui ma poleks seda teinud, seisaks see ilmselt ikka veel kuskil öökapi peal ja vajuks lõpuks tasapisi unustustehõlma.

Ma ei tea kas tüdinesin sarjast kahe osaga ära või oligi kolmas osa nii igav? Viimasel osal on skoor Goodreadsis küll kõige väiksem, aga tavaliselt nii lähebki, et iga järgnev raamat on pisut väiksema skooriga kui eelmine ja see pole üldiselt väga üllatav. Küll aga ei mäleta ma hetkel ühtegi teist sarja, mis oleks minu jaoks sellisel kombel nii järsku ära vajunud, et lihtsalt ühel hetkel sõna otseses mõttes poole sõna pealt kaob täielik huvi lugemise vastu. Seda veel eriti viimases osas, kui on teada, et tulemas on eepiline finaal ja kõik asjad peaksid viima justkui ääretult põneva lõpplahenduseni. Aga ei. Mitte midagi.


Paar huvitavat kohta oli küll ja tinglikult võiks loo käigu hoogsaks nimetada, aga võta kinni, ma ei tea kas see kirjastiil mulle ei istunud või mis valesti oli, aga midagi mulle lihtsalt viimases osas hakkas vastu. Kas väsisin sarjast lihtsalt ära või oligi viimane osa jura, aga praegu tunnen küll, et see raamat pakkus mulle suure tüki pettumust.

10 veebruar 2017

Ken Follett "Pillars of the Earth"

973 lehekülge
41 tundi audioraamatuna
Everything readers expect from Follett is here: intrigue, fast-paced action, and passionate romance. But what makes The Pillars of the Earth extraordinary is the time the twelfth century; the place feudal England; and the subject the building of a glorious cathedral. Follett has re-created the crude, flamboyant England of the Middle Ages in every detail. The vast forests, the walled towns, the castles, and the monasteries become a familiar landscape. Against this richly imagined and intricately interwoven backdrop, filled with the ravages of war and the rhythms of daily life, the master storyteller draws the reader irresistibly into the intertwined lives of his characters into their dreams, their labors, and their loves: Tom, the master builder; Aliena, the ravishingly beautiful noblewoman; Philip, the prior of Kingsbridge; Jack, the artist in stone; and Ellen, the woman of the forest who casts a terrifying curse. From humble stonemason to imperious monarch, each character is brought vividly to life.
The building of the cathedral, with the almost eerie artistry of the unschooled stonemasons, is the center of the drama. Around the site of the construction, Follett weaves a story of betrayal, revenge, and love, which begins with the public hanging of an innocent man and ends with the humiliation of a king.

"At once a sensuous and endearing love story and an epic that shines with the fierce spirit of a passionate age, The Pillars of the Earth is without a doubt Ken Follett's masterpiece."

Tahtsin selle raamatu võtta ette ainult selle pärast, et kunagi jooksis ETVs samanimeline sari ja see mulle tookord väga meeldis. Küll aga teadsin ette, et lugema ei hakkaks ma taolist raamatut kunagi, mul pole selliste asjade jaoks piisavalt kannatust, aga kui leidsin audioraamatu, andsin loole võimaluse. Kui ma õigesti mäletan, oli eesti keeles sarja nimi „Taevasambad“, ehk tuleb kellegile tuttav ette? Tookord veel üsna tundmatu Eddie Redmayne mängis Jacki ning Aliena osa täitis Hayley Atwell, Philipi osas oli Matthew Macfadyen ning Williami osas David Oakes. Olulise tegelasi oli raamatus tegelikult palju-palju rohkem, sest raamat rändas läbi erinevate inimeste silmade, aga minule jäid need neli kõige rohkem ette - nendega olid peaaegu kõik sündmused kuidagimoodi seotud. Lühidalt öeldes on tegu raamatuga, mille sündmused toimuvad 12. sajandi Inglismaal. Sündmusi on palju nagu võib tegelikult järeldada ka raamatu mahust (peaagu 1000 lk) ja need leiavad aset mitmekümne aasta jooksul (algus 1123, lõpp 1174). Lugeja saab kaasa elada kõikide nimitegelaste kasvamisele, vananemisele ja arengule, mõnel puhul ka taandarengule, aga eks seegi on teatud mõttes areng. Põhiteema keerleb Kingsbridge'i kloostri/kiriku rajamise ümber, mis kuidagimoodi valmida ei taha ning ajastule kohaselt on teiseks teemaks võimuvõitlus, mis tegelikult ongi kogu loo aluseks.
Minisarja reklaamiposter

"The Pillars of the Earth" kuulamine oli üsna pikk protsess, sest audioraamat kestis kokku üle 41 tunni, aga ma võin vanduda, et see aeg tundus poooooole pikem. See ei ole kindlasti lihtne raamat, mida ette võtta ja selle kuulamine tundus tõesõna aeganõudev. Minu hommikune ärkamine tähendab seda, et pärast äratuskella vaigistamist panen käima audioraamatu, aga see ei ole just selline rõõmsameelne äratus hommikute jaoks... Kes on sarja näinud või ise raamatut lugenud, see teab, et tegemist pole eriti rõõmsameelse, vaid pigem sünge ja jõhkra looga, aga sellegipoolest on raamat kaasahaarav. Oli kohti, mida 10 sekundi kaupa edasi kerisin, sest ma ei tahtnud/suutnud kuulata, aga oli kohti, millele südamest kaasa elasin. Kindlasti ei ole see raamat, mida lugedes/kuulates kaasa naerad (kui sa just sotsiopaat vms pole) ja tegelikult ei meenu mulle hetkel mitte ühtegi sellist kohta, kus oleksin otsest huumorit märganud. Seda lihtsalt ei olnud, pole sellist tüüpi raamat.

Ma ei taha öelda, et see oleks olnud ainult äärest ääreni sünge ja tumedates toonides, sest üldiselt oli terve raamatu käiguvahetus selline, et pärast halba juhtus kohe midagi head, pärast head midagi halba ja pärast halba midagi head... lõpmatuseni. Või vähemalt seni kuni raamat läbi sai ehk üdini sünge see polnud- head ilma halvata ja halba ilma heata polnud. Ausalt. Ma ei taha kedagi ära hirmutada.

Ilma lõppu rikkumata saan öelda, et tegelikult lõppes raamat positiivse noodiga, kuigi mõned asjad jäid mind häirima. Mis sai Marthast? Ta on läbi terve raamatu olemas, aga lõpus lihtsalt kadunud. Ootasin kogu aeg mingit taasühinemise momenti Jonathani ja Martha vahel, aga seda ei tulnud ega tulnud ja lõpuks ilmnes, et Martha on raamatust üldse ära kadunud. Kuidas sai autor ühe nimitegelase (Tomi) lapse nõnda unarusse jätta? Kuhu Ellen kadus ja miks mitmed võtmeteglased ühel hetkel lihtsalt hüljati? Mulle tundub, et mitmedki tegelased oleksid rohkem väärt olnud, kui lihtsalt tasa-tasa unustustehõlma vajumine, aga noooo olgu.

Jack ja Aliena miniseriaalis
Selle raamatu kohta liigub tohutult palju vastakaid arvamusi. Mõned ülistavad seda taeva(sammaste)ni, teised ei saa fenomenist üldse aru – enamus raamatutega on tegelikult nõnda, kui aus olla. Mingil põhjusel on see raamat hästi populaarane Saksamaal, aga ma pole veel täpselt aru saanud miks seda seal just kõige rohkem müüdi ja mis selle fenomen sealmaal küll olla võiks. Sellel raamatul on loomulikult oma nišš, aga mina seda taga ei aja, pole päris minu teema, kuigi mul oli seda kuulates kogu aeg põnev. Muide, sellel raamatul on ka järg, millest on samuti miniseriaal tehtud (see on mul veel nägemata) ning 2017. aastal peaks ilmavalgust nägema ka sarja kolmas ehk viimane osa, ilmselt tuleb sellestki lõpuks väike telesari.

Ma ei välista, et mööduvad aastad ja võtan ette sarja teise osa „World Without End“, vahest isegi peagi ilmuva kolmanda osa, küll aga ei näe ma seda lähiajal juhtumas. Hetkel taastun veel „Pillars of the Earth“ kuulamisest, sest see on raamat, mille järel ei saa kohe niisama lihtsalt teist raamatut ette võtta, see lugu tahab natukene rahus seedimist. Telesarja peaks küll lähiajal uuesti ette võtma ja tema sõsarsarja samamoodi, sest ma arvan, et nüüd vaataksin sarja hoopis teise piluga, kui kõikide tegelaste taustalood ja motiivid teada on.


Inimesed (nagu ka mina enamuse ajast), kes eelistavad lugeda hea lõpuga raamatuid, võivad raamatu kätte võtta, aga lugejad, kes ei kannata võikaid stseene lõpust sõltumata, võiksid raamatu riiulisse jätta.

Unustasin peaaegu mainida - narraator oli väga hea! Nimeks John Lee.

30 jaanuar 2017

Rick Yancey "Ääretu meri"

300 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Kuidas vabastada maa seitsmest miljardist inimolendist?
Vabastada inimolendid inimlikkusest.
Cassie Sullivan elas koos kaaslastega üle Teiste neli hävituslainet. Nüüd, kus inimrass on peaaegu hävitatud ja mööda maad liigub Viies Laine, on nad valiku ees ‒ valmistuda talveks ja loota, et Evan Walker tuleb tagasi või asuda otsima teisi ellujäänuid, enne kui vaenlane nad üles leiab. Sest järgmine rünnak on enam kui võimalik – see on lausa vältimatu.
Kui jõuab kätte viimane lahing elu ja surma peale lootuse ja meeleheite, armastuse ja vihkamise vahel, ei oska mitte keegi ennustada ette sügavust, milleni Teised võivad vajuda ega kõrgusi, milleni inimsus võib tõusta.

Teine osa „Viienda Laine“ sarjas oli kõvasti rohkem segadust tekitavam. Mulle alati meeldib. Kui autorid kirjutavad. Hästi sügavamõtteliselt ja. Poolitavad oma lauseid ebavajalikult. Palju. Et näidata. Kui sensuaalne ja eriline kõik on.

Kui esimene osa keskendus pigem Cassiele, siis teine osa kuulub Ringerile. Mulle tundub Ringer veidi ebasümpaatne, selline uhke ja veidi liiga palju ennast täis plika on, temas pole mitte midagi sellist, mis paneks teda fännama, aga saan hakkama.

Selles osas selgub viienda laine põhjus ja tegelik olemus, raamatu lõpus tuleb välja nii mõnigi huvitav tõik nende „teiste“ ehk tulnukate kohta. Evanit oli selles osas liiga vähe, Cassiet ka. Nad hoidsid esimest raamatut üleval ja saan aru, et Ringer pidi hoidma ülal käesolevat raamatut, aga midagi pole teha, kui peategelane ei toimi minu jaoks. Puhtalt isiklik eelistus.

Raamat iseenesest läks kiiresti, põhimõtteliselt ühe õhtupoolikuga, aga seda ei saa imeks panna – see oli palju lühem kui esimene osa. Ootan huviga kolmandat osa, sest ausalt, hetkel ei oska ma päris täpselt arvata, mis saama hakkab. Tundub selline sari, mis võiks nagu hästi lõppeda, aga teatud mööndustega? Ma ei tea, eks siis ole näha. Täna lähen toon raamatukogust (poes/kirjastuses ei ole veel kolmandale osale soodukat L) kolmanda osa „Viimane täht“ ja üsna pea saan kõikidele küsimustele vastused. Loodetavasti. 

29 jaanuar 2017

Rick Yancey "Viies laine"

436 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Käes on Viienda Laine koidik ja Cassie põgeneb mahajäetud kiirteel olevuste eest, kes näevad küll välja nagu inimesed, kuid käivad Maal ringi ja tapavad kõik, kes neile ette jäävad. Nad on pillutanud laiali maakera viimasedki ellujäänud. Cassie on veendunud, et ellujäämiseks tuleb olla üksinda – kuni kohtab Evan Walkerit. Salapärane Evan võib olla Cassie ainus lootus päästa vend, või koguni iseennast. Kuid Cassie peab valima usaldamise ja kahtlustamise, trotsimise ja alistumise, elu ja surma vahel. Kas anda alla või võidelda edasi.
Paljude auhindadega pärjatud kirjaniku Rick Yancey haarava põnevustriloogia esimene osa räägib katastroofilisest kaotusest, uskumatutest võimalustest ja vankumatust vaprusest.

Nägin raamatu põhjal tehtud filmi umbes aasta tagasi, kui see kinodesse jõudis. Siis ma ei teadnud, et tegemist on raamatu põhjal valminud filmiga ega osanud seetõttu seda  õnneks sellise pilguga vaadata. Vahel on see päris hea õnnistus, sest olles raamatu nüüd läbi lugenud, olen kindel, et filmist oleks hoopis teine arvamus kujunenud. Tookord mulle film meeldis – mitte midagi erilist, aga vaadatav. Nüüd, kui on olemas võrdlusmoment, võin öelda, et film tegi raamatule siiski liiga nagu enamasti raamatust-filmiks juhtudel ikka läheb. Ega ma suurt midagi enam sellest filmist ei mäleta, välja arvatud seda, et juba tookord tundus Chloë Grace Moretz selle osa jaoks ehl veidi tuim ning nüüd raamatut lugedes veendusin selles täielikult – ta ei olnud raamatu Cassie.

Raamatu ostsin ükskord pärast Ajakirjade Kirjastuse kodukal surfamist, kui see soodushinnaga oli. Olin üllatunud, et see eesti keeles väljas oli ja mitte ainult, nüüdseks on terve triloogia tõlgitud ja loodetavasti on teine osa juba postiga minu poole teel (praegu on teisele osale soodukas!!), sest asi jäi väga põneva koha pealt pooleli.

Esimese saja lehega ei olnud ma veendunud, et see väga põnev raamat on, aga ühel hetkel sain aru, et raamatu käest panemine muutus aina keerulisemaks. Mul ei ole üldiselt väga eelistust, millises vormis raamat kirjutatud on, aga seekord panin tähele, et Cassie minavorm oleks selle raamatu jaoks kiiresti igavaks muutnud. Seetõttu oli väga tervitav, kui järsku kellegi teise ja siis juba kolmanda ja neljanda isiku vaated mängu tulid.

Cassie ehk Cassiopeia, raamatu peategelane, on tugev ja võitlushimuline 16-aastane tütarlaps. Kuna ta on ilus (ofkooors) ja võitlushimuline, on loosse segatud ka romantikat, sellist poolpidust, sest miski poleks lahedam, kui tulnukas, kes armuks inimesse (kas ma „Kehas“ seda juba ei lugenud?). Ükskõik kui imelikult see kõlab, kandis loo areng selle tegelikult välja ja see meeldis mulle, eks siis ole näha, mis teine ja kolmas osa toovad. Peale Cassie on loo jutustajateks ka Ben, Evan ja Sam, mis annab üsna laia vaate kogu olukorrale, sest nad asetsevad täiesti erinevates punktides ja kõikidel on erinev lugu jutustada. Üldine olukord on kõigil sama, tulnukad vallutasid maailma ja seitse miljardit inimest on surnud – vaid tugevamad on veel elus.

Raamatu nimi tulebki sellest, et hetkel on käimas viies laine, mis peaks hävitama need viimasedki. Kokku on laineid enne seda olnud, nagu nimestki aru saada, neli, iga üks laastavam kui eelmine. Lained on iseenesest üsna mõistlikud, inimestele loomulikult laastavad, aga kui mõelda, et selliselt annab maailma hävitada, siis on need üpris  kenasti läbi mõelnud. Mõned ebakõlad mul lugemise ajal tekkisid ja ootan huviga, kas saan oma vastused teistes raamatutes kätte.

Raamatu teema pole iseenesest uus, selliseid on väljas juba omajagu, aga „Viies laine“ on üks neist, mis mingil põhjusel väga populaarseks on osutunud. Kui ausalt öelda, siis ma ei oska arvata, miks see nii on, sest kuigi raamat on põnev ja kaasahaarav, puudub  minu jaoks selles miski, mis teeks ta ekstra eriliseks ja omanäoliseks. Minu puhul on ilmselt asi ka sellest, et olen ihtsalt liiga palju sarnaseid raamatuid lugenud ja üllatusmoment puudub. Siiski, kui kokku võtta lühidalt – meeldis ja julgen soovitada. 

17 jaanuar 2017

J. A. Redmerski "Igaviku äärel"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida…

Kahekümneaastane Camryn Bennett teadis täpselt, milliseks tema elu kujuneb. Aga pärast metsikut õhtut Põhja-Carolinas Raleigh kesklinna ööklubis jahmatab ta kõiki – ja iseennast –, kui otsustab jätta senise elu ja lihtsalt… sõita minema. Camryn pakib mõned hilbud, istub Greyhoundi bussi ja asub teele, et ennast leida. Selle asemel leiab ta hoopis Andrew Parrishi.

Seksikas ja põnev Andrew elab nii, nagu homset polekski. Ta veenab Camrynit tegema asju, mille tegemisest neiu kunagi mõelnudki pole, ja näitab talle, kuidas anda järele oma kõige sügavamatele ja keelatumatele ihadele. Varsti saab noormehest Camryni erutava uue elu keskpunkt, mis äratab temas armastust, iha ja tundeid viisidel, mida ta varem võimalikukski pole pidanud. Aga Andrew’s on peidus midagi palju enamat. Kas Andrew saladus liidab nad kokku või hävitab selle, mis nende vahel tekkida võib?

Selle raamatu sain taaskord bookworld.me käest ja mul on väga hea meel, et sain, sest poes või raamatukogus oleksin sellest ilmselt mööda kõndinud. Ausalt, olen tegelikult väga üllatunud, et see mulle nii väga meeldis. Lugesin seda kaugelt liiga kaua öösse, und jäi väheks ja tööl oli raske, aga pooleli ka jätta ei saanud. See on tegelikult üllatav, sest sisulise poole pealt ei toimunud seal tegelikult suurt midagi. Üks noor naine on ennast avastamas ja üks noormees aitab tal ennast avastada, nii lihtne see pealtnäha ongi. Üks pikk roadtripi lugu, aga väga kaasahaarav, eluline ja mõtlemapanev. Tahes-tahtmata jääb lugeja kaasa mõtlema ja vahest ehk isegi sarnasest nomaadlikust teekonnast unistama. Siiani pole mulle meeldinud sellised põhjalikud naistekad (varjuraamat, siis oli veel mingi sarnane?) väga istunud, aga see isegi täitsa meeldis. Ilmselt oli selles pisut rohkem sügavust, kui teistes naistekates, tegelikult ma isegi ei nimetaks seda sarnaseks teistele sellistele, see on veidi teiselpool piiri. Võta nüüd kinni...

Raamatu lõpp oli selline, mida nägin umbes poole raamatu pealt tulemas ja arvasin, et on kas see või mingi „poolprobleem“, aga õnneks (kahjuks?) oli tegemist päris probleemiga. Kui ainult mõned lehed olid jäänud, siis mõtlesin küll, et kurja, see ei saa ju raamatu lõpp olla!?, liiga vähe lehekülgi oli veel jäänud, et midagi saaks muutuda.  


Igatahes üllatas see raamat mind põhjalikult kuna olen alati arvanud, et sellised raamatud jätavad mind külmaks, aga siiski, paistab, et tuleb lihtsalt otsida. Raamatule on üks järjeosa, mis pidi samuti hea olema. Goodreadsis on mõlemad osas hinnatud väga kõrgete punktidega nii, et seekord ma oma arvamusega vähemuse hulka ei kuulu. Pole just selline raamat, mida aastate pärast kindlasti uuesti kätte võtta tahan, aga kahtlemata üllatavalt hea. 

Vaatan, et Päikese Kirjastus on veel ühe Redmerski raamatu ära tõlkinud. See ei tundu samuti olevat selline raamat, mis mulle tüüpiliselt istuks, aga küllap võtan ta nüüd mõnel päeval ette, sest a) usun, et see on sama tempokas ning b) autori kirjastiil vist istub mulle. 

NB!! Apollos 1.-19. märts raamat vaid 9,95 €, kasuta võimalust!

16 jaanuar 2017

V. E. Schwab "Võlukunsti tumedam pool"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Sisene hulljulgete seikluste, vapustava võimu ja mitmete Londonite maailma.
Kell on üks viimastest rändurvõluritest, kellel on haruldane ja kadestamist väärt võime rännata paralleelmaailmade vahel, mida ühendab üks võluväeline linn.
On räpane ja igav, täiesti võluväetu Hall London, mida valitseb hull kuningas George III. On Punane London, kus austatakse elu ja võluväge, koht, kus Kell kasvas üles koos Rhy Mareshiga, õitsva impeeriumi võrukaelast pärijaga. On Valge London – paik, kus inimesed võitlevad selle nimel, et võluväge endale allutada, ning võluvägi võitleb vastu, kurnates linna luudeni lagedaks. Ja kunagi ammu oli ka Must London, aga sellest linnast ei räägi nüüd enam keegi.
Ametlikult on Kell Punane Rändur, Mareshi impeeriumi saadik, kes vahendab kõigi Londonite valitsejatele igakuiseid läkitusi. Mitteametlikult on Kell salakaubavedaja, kes teenib neid, kes on valmis maksma pisimagi pilguheidu eest maailma, mida nad oma silmaga kunagi ei näe. Sellel trotsist kantud hobil, nagu Kell peagi avastab, on ohtlikud tagajärjed.
Halli Londonisse põgenedes põrkab Kell kokku Delilah Bardiga, lennukate unistustega taskuvargaga. Nende sõprus algab veidralt. Alustuseks röövib tüdruk võluri paljaks, siis aga päästab ta surmavaenlase käest ning kõige lõpuks on Kell sunnitud tüdruku teise maailma korralikule seiklusretkele kaasa võtma.
Nüüd aga on ohtlik võluvägi valla pääsenud ja igal nurgal luuravad reeturid. Et kõiki maailmasid päästa, peavad need kaks kõigepealt ise ellu jääda.

Victoria „V. E.” Schwab on britist ema ja Beverly Hillsist pärit isa võsuke. Teda kasvatati lõunaosariiklikus vaimus ja seda on tänini aimata ka tema kõnepruugist. Praegu elab ta Šotimaal Edinburghis ja kui ta ei luusi parajasti ringi, et otsida maha maetud aardeid, muinasjutte või head teed, istub ta mugavasti mõnes kohvikus ja mõtleb välja koletisi.

2017. aasta esimene raamat ja piinlikult hilja veel ka... See raamat jõudis minuni taaskord läbi bookworld.me keskkonna ja Päikese Kirjastuse kaudu. Minu lugemislistis on see raamat juba üsna pikalt figureerinud, aga info, et see on eesti keelde tõlgitud, oli sinnamaani minust kuidagi mööda läinud. Ei olnud ma näinud seda poes ega osanud otsida ka kirjastuse kodukalt, sest Päikese Kirjastus on minu jaoks päris uus. Muidu aeg-ajalt ikka sirvin kirjastuste kodukaid, just neid „Ilmumas“ või „Uued“ rubriike, et siis juba eos ette arvestada, kas varsti on vaja rahakotti kergendama hakata või ei.

Ma ei hakka raamatu sisu lahkam, sest raamatu kaane taga olev sisututvustus on teinud seda juba kaugeltki rohkem, kui oleks vaja. „Võlukunsti tumedam pool“ ei alanud minu jaoks vahest ehk liiga kiirelt, sestap ta mul ilmselt kohe kaheks nädalaks poolikuna riiulile seisma jäigi, aga kui tekkis isu see taaskord kätte võtta, näis, et olin sellest tüütuna tunduvast alguse osast üle saanud ja edasi läks raamat palju lihtsamalt, tegelikul lausa ühe õhtuga. Päris lõpuni ei võlunud see mind siiski, aga sügavamat põhjust ei oska ma sellele hetkel mõelda. Selles raamatus oli tohutult palju põnevust, tegevust ja tegelikult oli see üsna kaasahaarav, kuigi mul oli sellele vahepeal ülimalt raske keskenduda. Kõige suuremaks plussiks peaksin selle loo puhul romantilise tegevusliini vähesest, peaaegu, et puudumist. Miks? Paljudes YA raamatutes lämmatab romantika kogu sisuliini ja kui see ära võtta, ei jääkski raamatust tegelikult suurt midagi alles. Selle raamatuga oli hoopiski vastupidi, romantika poleks sellele suurt midagi juurde andnud, selle puudus sobis antud loosse suurepäraselt.


Mis ma ikka kokkuvõtvalt öelda oskan? See oli põnev, aga ei tekitanud minus tunnet, et kus nüüd alles tahaks teise osa kätte võtta! Kuigi need mu lugeris kõik inglise keeles olemas on, ootan ilmselt järgmise tõlke mitte liiga kannatamatult ära. 

04 jaanuar 2017

Jane Austen "Northangeri klooster"

230 lehekülge
Varrak & LP
„Northangeri klooster“ oli Jane Austeni esimene kirjastamiseks valminud romaan, mille pealkirjaks ta ise pani „Susan“. Kirjastaja otsustas seda mitte välja anda ning müüs käsikirja hiljem Austeni vennale, teadmata, et autor oli tolleks ajaks juba tunnustatud romaanikirjanik. Austen redigeeris käsikirja hiljem ning muutis ka peategelase nime Susanist Catherine’iks. Ilmus see romaan aga alles siis, kui Jane Austen ise oli juba surnud ning praeguse pealkirja mõtles välja tema vend. Arvatakse, et autor soovis selle romaaniga oma perekonda lõbustada, sest see on humoorikam kui tema teised teosed. Ka pöörab ta seal pea peale peaaegu kõik romantilise romaani klišeed.

Noore neiu täiskasvanuks kasvamise loo peategelane on Catherine Morland, külavaimuliku lasterikkast perest pärit seitsmeteistkümneaastane tüdruk, kes on harjunud ballide ja meeste tähelepanuga. Ta on ka lugenud hulgaliselt tolleaegseid gooti romaane ning näeb müstikat ja jubedaid saladusi ka seal, kus neid tegelikult polegi. Kui tema jõukamad naabrid kutsuvad ta endaga kaasa Bathi, satub ta seltskonnaelu, ballide ja muude lõbustuste keerisesse. Peagi tutvustatakse teda ka huvitava noormehega, kuid neiu pettumuseks näib, et noormees ei tunne tema vastu huvi. Nagu ikka, järgnevad keerulised ja humoorikad suhteklaarimised ja seltskondlikud manöövrid ning tuleb taas tõdeda, et Austeni pilk inimeste ja olukordade tabamisel on erakordselt terav ka 21. sajandi lugeja jaoks.

Ostsin selle raamatu toreda LP raamatusarja kampaania käigus ja hakkasin seda pisut siit-sealt meenutuseks sirvima – mõne tunni pärast panin raamatu käest. See on vist küll üks selline kord, kus saan öelda, lugesin raamatu päris kogemata läbi, aga Austenit loen tegelikult igal ajal hea meelega. Arvan, et olen seda varem umbes mõned sajad korrad maininud, aga Jane Austen on üks minu lemmikumaid kirjanikke ja mul on ääretult tore mõelda, et olen külastanud ka tema kodukohta ja majamuuseumist Inglismaal.

„Northangeri klooster“ oli üks kolmest teosest, mis minu raamaturiiulilt veel Austeni omadest (eestikeelsena) puudus, nüüd on siis puudujateks vaid „Emma“ ja „Veenmine“, mida hetkel veel kuskilt leidnud ei ole.

„Northangeri kloostri“ põhjal on tehtud paar filmi, millest uusimaks on 2007. aasta variant, peaosades Felicity Jones ja JJ Feild. Võib-olla on toredaks faktiks kellegi jaoks see, et Felicity Jones mängib detsembris välja tulnud Star Wars: Rogue One filmis peaosa.

Raamat ise oli tegelikult esimene trükiks valminud teos Austeni poolt, aga avaldati see postuumselt alles 1817. aastal. Autor müüs raamatu avaldamise õigused maha kirjastusele, kes siiski seda ei avaldanud ning pärast Austeni surma ostis tema vend raamatu avaldamise õigused tagasi, nõnda see raamat lõpuks ilmavalgust nägigi – umbes 18 aastat oodatust hiljem.

„Northangeri klooster“ ei ole iseenesest üks minu lemmikumaid teoseid Austeni poolt, kuid kuna tal on neid vähe, ei saa liiga valiv olla. Ideaalis oleks loomulikult tore, kui kõik Austeni raamatud oleksid paksud ja detailsed aga just nendest omadusest jääbki antud raamat minu jaoks vajaka. Ometi tean, et vähemalt mõned korrad loen selle raamatu veel läbi, sest nagu juba ütlesin, Austenit on vähe, aga temast ei saa küllalt. 

Muide, tegemist oli päris viimase loetud raamatuga aastal 2016 ja tegelikult meeldib mulle mõte, et lõpetasin aasta ühe oma lemmikautori teosega. Väike statistika näitab, et 2016. aastal lugesin läbi 39 raamatut ja kuulasin 15 audioraamatut. Kokku täienes minu pagas seega 54 raamatu võrra, mis pole kahjuks pooltki nii suur kogus, kui sooviksin.  Jääb vaid loota, et 2017. aasta tuleb lugemise osas veidi aktiivsem. 

Head uut ja edukat lugemisaastat kõigile!

21 detsember 2016

M. L. Stedman "Valgus ookeanide vahel"

392 lehekülge
Pegasus kirjastus
M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan.  Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks.
Erakordselt liigutav lugu inimestest, kes otsivad oma kohta maailmas, kus ühe inimese õigus on teise jaoks traagiline kaotus. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel Janus Rocki saare majakavaht. Kui laine toob kaldale sõudepaadi, milles on väike tüdruk, otsustab Tom koos oma noore abikaasaga lapse üles kasvatada. See otsus raputab aga aastate pärast paljude elusid.

Rahvusvaheline menuk, mis on ilmunud rohkem kui 40 keeles ja mida on müüdud üle 2 miljoni raamatu.

Esmane tagasiside selle raamatu kohta on siiani olnud see, et inimesed ei suuda uskuda, et antud teos on autori debüütromaan. Huvitav, kas ta suudab seda taset hoida või jääb see raamat tema tähelennuks? Eks siis ole näha, sest rohkem raamatuid ta hetkel kirjutanud ei ole, kuigi selle ilmumisest on nüüdseks juba peaaegu viis aastat möödas. Raamatu hinnang on Goodreadsis hetkel (5. detsember 2016) 3,99 punkti, mis on päris hea, arvestades raamatu keerulist teemat.

„Valgus ookeanide vahel“ jõudis minuni läbi bookworld.me keskkonna ja Pegasus kirjastuse kaudu. Kes iganes veel ei tea, mida bookworld.me endast täpselt kujutab, soovitan kindlasti üle vaadata, ülilahe algatus eestlaste poolt. Sellises toonis raamatutega on üldiselt nii, et mul on need plaanis kogu aeg ette võtta, aga üsna harva jõuan päriselt selle teostuseni koheselt pärast nende ilmumist. Antud raamatuga tehti nüüd asi lihtsamaks ja raamat tuli ise minu juurde, mille üle on mul väga hea meel.

Tunnistan ausalt, et mul oli seda mõnevõrra keeruline lugeda. Tavaliselt loen üsna tempokalt, aga sellega läks veidi aeglasemalt, sest lugesin seda paari peatüki kaupa ja ei suutnud ennast ühelgi korral kokku võtta, et seda suuremate juppidena läbida. Kokku läks sellega umbes kolm nädalat, see oli lihtsalt emotsionaalselt kurnav raamat. Ma ei tea, kes usub, kui ma ütlen, et see oli heas mõttes kurnav? Tihtilugu juhtub nii, et kulminatsioon on raamatu lõpus ja alles siis muutub asi emotsionaalseks, aga see lugu oli tervenisti, kohe algusest kuni täiesti viimase leheni väga emotsionaalne. Peab vist päris tank olema, kui selle raamatu lugemise ajal emotsioonid seinast seina ei kõiguks, aga mulle sobis sellises toonis raamat seekord väga hästi. Võib-olla tuleb kasuks, et vaatasin raamatu "kõrvale" umbes kakskümmend totakat jõulufilmi ja „Valgus ookeanide vahel“ hoidis kaks jalga kenasti maas. 

Lühidalt öeldes - väga hea raamat. Jääb vaid üle oodata, millega autor tulevikus välja tuleb (kui üldse tuleb) ja filmi tahaks ka nüüd näha. Kusjuures raamatu kaanekujunduses on kasutatud filmi postrit, aga tegelikult on originaalne kaanepilt minu arvates kenam ja originaalsem. 

12 detsember 2016

J. R. R. Tolkien "Kääbik"

328 lehekülge - Tiritamm kirjastus
Audioraamat inglise keeles 11h ja 8min

Bilbo Baggins on kääbik, kes armastab lihtsat ja mugavat elu ega ole eriti palju oma kääbiku-uru sahvrist kaugemale rännanud. Kuid ühel päeval saabuvad tema koju võlur Gandalf ja kolmteist päkapikku ning keeravad kääbiku sündmustevaese elu pea peale, meelitades ta retkele „sinna ja tagasi“. Päkapikkudel on plaan minna retkele suure ja väga ohtliku lohe Smaugi aaretekambrisse ning algab seiklus, mis paneb Bagginsi tegema ja ütlema täiesti ootamatuid asju...
„Kääbik“ on „Sõrmuste Isanda“ eellugu ning seda on pärast 1937. aasta esmatrükki müüdud miljoneid eksemplare. Kääbikut peetakse kahekümnenda sajandi üheks kõige armastatumaks ja mõjukamaks teoseks.

Ma ei mäletagi enam päris täpselt oma vanust, kui esimest korda „Kääbiku“ kätte võtsin. Kas see võis põhikooli ajal olla või juba natukene hiljem? Esimesena lugesin läbi „Sõrmuste Isanda“, alles natukene hiljem järgnes „Kääbik“, aga ma pakun, et minimaalselt on sellest möödas kümme aastat. Kuna mulle meeldib eriti just ärkamise ja hommikuste tegevuste juurde kuulata audioraamatut, oli kohe pärast eelmise lõpetamist vaja järgmist. Mingit kindlat plaani ei olnud, et vot nüüd tuleb Bilbo seiklus, aga kuidagi läks nii. Raamat on lühike ja kaasahaarav ning mitu korda käis mu peast läbi mõte, et kuidas nad küll suutsid sellest kolm filmi teha? See on absurdne tegelikult, sest kuigi filmid mulle täitsa meeldisid, siis raamatuga on neil ühine vaid pealiskaudne sisuliin.


Audiona oli seda raamatut väga lahe kuulata,  Rob Inglis teeb väga hea töö. Kipun raamatutes luuletuste ja laulude osa vaid silmadega üle laskma ega viitsi neisse eriti süveneda, aga audios LAULIS narraator need ette ja tahes-tahtmata jäin kuulama ja kaasa mõtlema. Mul ei olnud enne plaanis „Sõrmuste Isandat“ kuulata, vaid tahtsin enda uhke raamatu (pildil) läbi lugeda, aga paistab, et antud raamatusari on eriti väärt, et seda kuulata. Sellele aga jõuan veel mõelda, sest tegelikult on mul audios nüüd pooleli üks üsna pikk lugu (41h). 

05 detsember 2016

Lauri Räpp "Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis"

236 lehekülge
ITI OÜ
Testitud erineva huumorimeelega inimeste peal: autorile iseloomulikul mahlakal viisil kirja pandud meenutused tolle aja inimestest, 90ndate teismeliste palavikulisest pidutsemisihast ja nõukaaja lollustest lihtsalt ajavad naerma! See raamat on väärt fotodega pikitud pilet ajamasinale, mis kihutab otsejoones mitukümmend aastat tagasi. Ava QR-koodidega selle aja kuumimad videod, jäta tollased superhitid lugemise taustaks mängima ja saad ajarännaku täie raha eest. Nii kuum on tunne! Raamatu kaanele on oma lugemissoovituse andnud Cool D, Peeter Sauter, Erkki Kõlu, Helen Kalberg ja Martin Plaser.

Priit Hõbemägi Eesti Ekspressi nädala raamatust:
"Aeg-ajalt ilmub mõni raamat, mis oma otsekohesuse ja energiaga tabab otse kümnesse."

See raamat jõudis minuni päris ise, tuli meiliga mulle postkasti paar nädalat enne selle ilmumisaega. Eelnes sellele loomulikult küsimus, kas olen valmis seda lugema ja arvustama ning olin seda rõõmuga nõus tegema. Seda enam, et tegemist on ikkagi Tartu teemalise raamatuga ja Tartu on juhtumisi minu lemmiklinn Eestis. Tegelikult on mu arvustus juba tükk aega valmis, vähemalt kuu aega on see draftis seisnud, aga olen oodanud raamatut füüsilisel kujul, et postituse juurde ka mõned pildid teha. Seekord siis laenan pildi Lauri raamatu promolehelt facebookist, et arvustus liiga kaua "riiulil" ei seisaks.

Olen raamatu autori blogisse mõni aasta tagasi sattunud ja mäletan häguselt emotsiooni kahju, et rohkem lugusid ei ole, aga paistab, et loodus ikka tühja kohta ei salli ja nüüd on Lauril valminud raamat, mis just nimelt selliseid 80-90ndate Tartu lugusid jutustab. Lauril on varem ilmunud teos „See ei ole minu Kuuba“ ning „Linn on minu“ on tema teine ilmunud teos.

Raamat ise on täiesti maitse asi nagu asjadega ikka. Viimati loetud sarnase „Minu Kennedy“ raamatu kohta käiva ja internetist leitud kommentaari põhjal ei pruugi see raamat meeldida inimestele, kes „nagunii teavad, milline elu siis oli ja igav on sellest lugeda“. Sellisel arvamusel olevatel inimestel soovitan raamatust mööda minna, pole teie jaoks, sest tõesti, tegemist on 200-lehelise justustusega möödunud eluolu ja seikade kohta, pesuehtne nostalgitsemine.

Raamatu teeb vahest ehk eksootilisemaks valik QR koode ja rida pilte enne ja pärast vaadetega. Skännisin hoolega kõik koodid sisse ja vaatasin huviga, mida on autor pidanud heaks illustratsiooniks oma lugude juurde. Olgu see siis mõni rokkpala või klipp vanast reklaamist, multikast või niisama viisijupist, annavad need raamatule isikupära ja ruumilisust. Ma ei ole varem sellist lahendust näinud ja vähemalt minu silmade jaoks on see originaalne ja lahe raamatu illustreerimise variant.

Lauri tekst on mõnusalt ilukirjanduslik ja värvikas. Väike näide leheküljelt 112-113: „Klaasukse vastu nõjatunud võrratu lauljanna on näost sama kahvatuvalge kui puidust ukseraam. Selle küljest tuge otsides ütleb ta: „Mul hakkas nii paha. Teise laulu ajal hakkas mul nii paha, ma mõtlesin, et ma kukun kokku. Ma mõtlesin... teise laulu ajal mul hakkas mul paha... mul lõi pildi eest ära.” Ja siis täielik metamorfoos! Hetkeks väristab ta pead ja teatab siis otsustavalt: „Davai, lähme peale nüüd”“. Ta võiks täiesti edukalt mõne juturaamatu kirja panna, sellise satiirilise ja veidi (musta) huumorit sekka, see oleks talle ilmselt nagu rusikas silmaauku.

Autor on mahedalt reaalne, kui nii öelda. Mitte ropp, aga mitte tuti-pluti, täpselt selline hea kogus kõigest. Noh, selles mõttes, et päris lastel ei soovita lugeda, aga midagi liiga võigast seal polnud. Oksemäed ja põnevad (?) kokteilid, peod, läbud ja muidu muljetamised, selline tavaline noortevärk. Kuidas kellelegi muidugi. Kõige lemmikum osa raamatust ongi tegelikult minu jaoks see metsikute pidude osa. Seda ilmselt seetõttu, et Lauri on väga elavalt, tõetruult ja ilmekalt igasuguseid kummalisi või veel kummalisemaid lugusid kirjeldanud. Ma ei saa silme eest kuidagi seda pissikohvi lugu... võeh, vaene tüdruk.

Üks asi, mis mind vahest ehk liialt ei köitnud, olid igasugused nimed, mida raamatu peale terve posu kokku tuli. See nimedeküllus meenutas veidi ülikoolis õpitud keskaja ainet, kus tuli reaalselt sadu nimesid pähe tuupida ja mis koheselt, plaks, kaks sekundit pärast eksamit peast pühitud olid. Sama lugu siin, paljud nimed olid justkui kohatäiteks. Ainsad nimed, mis mulle hetkel nüüd meenutades meelde jäid, olid Šmigun ja Rein Lang, teised on... kuskil. Valetan, suur hulk lauljaid on ka kuskil meeltesügavustes alles. Tõele au andes, ega nimesid peagi meelde jätma, vahepeal lihtsalt tundus ühel lehel jube palju infot (nimesid) olevat ja pilt läks vähe kirjuks, aga selle võib tõenäoliselt minu lugemisstiili süüks panna.

Lugu pole niivõrd autori lugu, kuivõrd terve selle perioodi noorte lugu, Tartu lugu. Mis oli ja mis muutus, kuidas asjad käisid ja kuivõrd palju tegelikult muutub lühikese aja jooksul. Eufooria ja vabanemine, sellega kaasnev eneseotsimine ja piiride kompamine ning lõpuks, nagu ka Lauri ise ütleb, saabus ka mõistus koju. „Kuidas kuradima moodi me küll ellu jäime?“ küsib ta 194. leheküljel ja ma pean ütlema – see on täiesti adekvaatne küsimus selles punktis.

Mul on hea meel, et Eesti kirjandusmaastik on jälle ühe toreda ainulaadse raamatu oma ridadesse saanud. Selliseid asju peab kirjutama, kui need veel meeles on. Mõnekümne aasta pärast on see kõik veelgi hinnalisem ja siis saab juba ei-tea-mitmes generatsioon pärast taasiseseivumist üllatusega küsida, „kas tõesti nii oli?“ ja vahest ehk „elekter oli päriselt siis juba olemas?“ sekka lisada. Nojah, võib-olla alahindan tulevasi põlvkondasid (kahtlen veidi), aga ilmselt on sellist tüüpi raamatud korralikud reality check materjalid tulevikus.

***

„Vaatamata sotsialismiaegsetele võitudele – vähevõitu, sitavõitu ja kallivõitu – oli meie äärelinnas asunud maja alati külalisi täis ja argipäevahalli vakstuga kaetud söögilaud lookas.“ (lk 17)

„Räägiti, et kui minna ükskõik millisesse hoovi, vilistada ja hõigata Sanja, Dima või Vasja, ilmub erinevate akende peale vähemalt neli erinevat poisiklutti.“ (lk 48)

„Õhtutundidel poodi jõudnud lihtne tööinimene kohtas lihatoodetest vaid vanadusse surnud sea pead... Hea õnne korral võis trehvata ka päeva jooksul libedaks läinud ja kusagilt kerge hallituse hankinud stepivorstijuppi või mõnda üksikut näljasurma surnud kana viiekümne sinaka varjundiga kehaosa.“ (lk 73)

„Tunniplaani lisandusid perekonnaõpetus ja päris ajalugu.“ (lk 104)

„Häda ajab härja trepikotta (kusele). Annelinna vanasõna aastast 1994.“ (lk 164)

„Pohmakaga õllejoomine on sama, mis külma käes püksi kusemine. Alguses on küll hea ja soe, aga hiljem hakkab ikkagi sitt.“ (lk 173)