11 jaanuar 2018

Megan Whalen Turner "Kuninganna Varas I: Varas"

230 lehekülge
Kirjastus Fantaasia
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailma ähvardab sõda, millest pääsemiseks oleks vaja kolme kuningriigi liitu – mida aga nende liidrid pole eriti valmis sõlmima. Maag, kuninga nõuandja, usub teadvat iidse aarde peidupaika, mis oleks abiks liidu sõlmimisel. Selle kättesaamiseks vajab ta osavat varast ja ta valib vangimõistetud varaste hulgast Geni. Sarja „Kuninganna Varas“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. Need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award jt.

Selle raamatu võtsin ainult seetõttu kätte, et lugeda teist osa. Nimelt juba ammuilma olen kuulnud, et esimene raamat on “meh”, aga teine raamat on “vau”. Jaa, esimene raamat oli “meh” küll, aga kuna läksin selle emotsiooniga juba sisse, siis olin kokkuvõttes tegelikult isegi positiivselt üllatunud. Eeldasin midagi veel igavamat, aga pidin rõõmustama, polnudki liiga igav.

Teema on minu jaoks juba küllaltki koduseks saanud, sest Vana-Kreeka jumalate ja eeposte kohta sai eelmisel aastal päris mitu korda loetud. Seekordne lugemine oli selgem ja lasteraamatulikum (kui nii öelda saab), mis ilmselt ongi selle raamatu puhul see miski, mis kõigile ei meeldi. Raamat ongi üles ehitatud nagu lasteraamat, kuigi ta vist peaks rohkem noortekas olema? Pead pakule panna ei saa, aga mulle tundub küll nii.

Loos pidi ilmselt olema puänt, mis mitte kuidagi seda olla ei saanud, sest põhimõtteliselt saab esimesest lehest aru, mis see olema peaks. Tegelikult saab sellest isegi raamatu pealkirja lugedes aru. Selles suhtes oli kummaline näha, et sellest nii kandev roll raamatu jooksul sai. Arvustusi lugedes on näha, et põhimõtteliselt mitte keegi pole loo “pöördest” üllatunud, aga ehk see siis polnudki autori eesmärk, mine tea.  

Selle raamatu puhul tajusin selgelt, et mõnda raamatut oleks parem pigem originaalkeeles lugeda. Mitte, et tõlkija oleks halba tööd teinud, vaid lihtsalt mina ise vist loen viimasel ajal liiga palju ingliskeelseid raamatuid ja tunnen end neid lugedes vahest ehk kodusemalt. Mõned eestikeelsed laused kõlasid nii puiselt ja võõralt, samas pannes need inglise keelde, oleks asi palju suupärasem. Aga see mind ei heiduta, mul on sarja teine osa juba raamatukogus bronnitud ja jään seda paljukiidetud teise osa šarmi ootama. Loodan vaid, et sellega ei lähe nii nagu esimsega (et ootan rohkem, aga saan vähem ja vastupidi).

03 jaanuar 2018

Robert J. Crane "Alone", "Untouched", "Soulless" - The Girl in the Box Series

E-raamatu väljalase kokku 502 lehekülge.
Alone
Sienna Nealon was a 17 year-old girl who had been held prisoner in her own house by her mother for twelve years. Then one day her mother vanished, and Sienna woke up to find two strange men in her home. On the run, unsure of who to turn to and discovering she possesses mysterious powers, Sienna finds herself pursued by a shadowy agency known as the Directorate and hunted by a vicious, bloodthirsty psychopath named Wolfe, each of which is determined to capture her for their own purposes...

Untouched
Still haunted by her last encounter with Wolfe and searching for her mother, Sienna Nealon must put aside her personal struggles when a new threat emerges – Aleksandr Gavrikov, a metahuman so powerful, he could destroy entire cities – and he's focused on bringing the Directorate to its knees.

Soulless
After six months of intense training with the Directorate, Sienna Nealon finds herself on her first assignment - tracking a dangerous meta across the upper midwest. With Scott Byerly and Kat Forrest at her side, she'll face new enemies and receive help from unlikely allies as she stumbles across the truth behind the shadowy organization known only as Omega.

Need raamatud leidsin täiesti suvaliselt surfates ringi Google Play poes. Kolm raamatut oli pakis ja täiesti tasuta, laadisin alla, et väike tutvustav lugemine teha ja enne ei lõpetanudki, kui esimene loetud oli. Kirjutatud olid need hästi, lugemiseks ääretult lihtsad ja väga lühikesed. Küll aga oli suur minu üllatus, kui avastasin, et tegemist on kümneosalise sarjaga (The Girl in the Box), millele järgneb samade tegelastega uus sari (Out of the Box), milles on ei rohkem ega vähem kui KAKSKÜMMEND VIIS osa :/
Olgu, ma võin need kümme esimest ära lugeda (eeldades, et need on sama õhukesed kui esimesed kolm), aga kahtlen, et seejärel järgmised 25 osa viitsin läbi võtta. Võib-olla viitsin, aga kindlasti mitte järjepanu. Mine tea, vahest on see üldse selline sari, et sellest saab kerge ajaviite variant või öökapisari juhuks, kui parasjagu midagi muu ei viitsi. Ennegi ju selliseid olnud (Hercule Poirot või Hamishi lood jms), aga olgu, hetkel veel ette ei rutta, sest läbitud on vaid kolm esimest osa (kolmekümne viiest!!!)

Eraldi ma neist osadest üldse ei räägiks, sest lugesin need kahe päevaga ühe jutiga läbi ehk siis olid põnevad küll. Peategelane Sienna mulle esiti erilist muljet ei avaldanud, kuigi saan aru, et tegemist peaks olema sellise toreda, sarkastilise ja eluterve huumorimeelega tüdrukuga, aga seda “huumorit” on kohati liiast. Kolmandas osas vast enam mitte liiga palju, aga esimeses kahes natukene jäi segama küll. Sienna on supervõimetega meta-inimene, kes ühtlasi ühe puudutusega inimesi tappa võib – succubus on tema liigiks. Ei midagi uut siin fantaasiamaailmas, aga kuna seda oli põnev lugeda, tegevusliinid olid kõik väga kaasahaarvad ja taustalood huvitavad ehk siis autor teab, kuidas hästi kirjutada, siis usun, et kui saan järgmised seitse osa käesolevast sarjast, siis loen ka need läbi. 

2017. aasta kokkuvõte

Ma ei ole varem aastat kokkuvõtvaid postitusi eraldi teinud, aga tänavu on siis esimene kord. Eriliselt polegi millegi üle kokkuvõtet teha, sest loetud raamatute hulk jäi väga tagasihoidlikuks ja karta on, et 2018. tuleb veelgi tagasihoidlikum. 

Tahtsin lisaks  teha top 5 listi, aga tuleb välja, et ma ei lugenud see aasta väga midagi sellist, mida eriliselt kiita tahaksin ja uusi lemmikuid ei tekkinud. Küll aga on kaks raamatut, millest ühe lugesin ja teist kuulasin, jäänud positiivselt meelde:
1.  V.A. Schwab „Võlukunsti tumedam pool“
2. Ken Follet „Pillars of the Earth“

2017. aastal loetud raamatud on:
1. V.A. Schwab „Võlukunsti tumedam pool“
2. J. A. Redmerski „Igaviku äärel“
3. Rick Yancey "Viies laine"
4. Rick Yancey "Ääretu meri"
5. Rick Yancey "Viimane täht"
6. Georgette Heyer "Leidlik lord"
7. Kristan Higgins "Kõik, mida kunagi tahtnud olen
8. Julie Buxbaum "Ütle mulle kolme asja"
9. Holly Smale "Mina, nohik"
10. Julie Murphy "Pontsakas"
11. Georgette Heyer "Lihvimata teemant"
12. Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu"
13. Reet Made "Peidust välja"
14. Holly Seddon "Püüa mitte hingata"
15. Cathy Cassidy "Ingveripräänik"
16. Heli Künnapas "Mu koju tood sa"
17. Heli Künnapas "Jõuluks koju"
18. Heli Künnapas "Saatmata kirjad"
19. Heli Künnapas "Tähtajaline elu 1"
20. Heli Künnapas "Tähtajaline elu 2"
21. Jennifer L. Armentrout "Half-blood"
22. Jennifer L. Armentrout "Pure"
23. Jennifer L. Armentrout "Deity"
24. Jennifer L. Armentrout "Apollyon"
25. Jennifer L. Armentrout "Sentinel"
26. Jennifer Echols "Major Crush"  
27. Reeli Reinaus "Vaevatud"
28. Emily France "Sinu jäljed"
29. Kristin Cashore "Graceling"
30. Kristin Cashore "Fire"
31. Kristin Cashore "Bitterblue"
32. Renee Ahdieh "Flame in the Mist"
33. Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu"
34. J. A. Redemerski "Igavesti koos"
35. Josephine Angelini "Starcrossed"
36. Josephine Angelini "Dreamless"
37. Josephine Angelini "Goddess"
38. Amy Ewing "The Jewel"
39. Amy Ewing "The White Rose"
40. Amy Ewing "The Black Key"

2017. aastal kuulatud raamatud on:
1. Ken Follet „Pillars of the Earth“
2. Yann Martel "Life of Pi"

2017. aastal alustatud, aga pooleli jäänud raamatud (koos põhjendustegaon:
 1. Tim Collins "Vlogija päevik" - reserveerisin selle raamatukogu veebilehel ilma raamatuga eelnevalt tutvumata ja ilmnes, et tegemist on sellise moodsa lasteraamatuga ega isutanud kuidagi lugema üle viieteistkümne lehekülje.
2. S.K. Tremayne "Külmakaksikud" - tegelikult on mul veel täiesti kindel plaan see raamat kunagi lõpetada (võib-olla ka uuesti alustada), aga hetkel jättis kuidagi külmaks. Läbi poole raamatu vedasin ennast, aga rohkem ei tekkinudki seda huvi, et uuesti kätte võtta ja asjale punkt peale panna. 
3. Simon Sebag Montefiore "Ühel talveööl" - kindel plaan lõpetada, aga siiani on see lihtsalt seisma jäänud. Kuna tegemist siiski väga põneva teosega, siis niisama lõputult see seisma ei jää. Alustasin selle lugemist suvel rannas, äkki lõpetan tuleval suvel rannas? Ei tea, aga põnev on see tegelikult küll.

11 detsember 2017

J. A. Redmerski "Igavesti koos"

304 lehekülge
Päikese Kirjastus
Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles… Camryn Bennett on õnnelikum kui iial varem. Viis kuud pärast kohtumist on ta kihlatud oma hingesugulase Andrew Parrishiga ja pulmad pole ainus eriline sündmus, mis neid ees ootab. Närviline, aga elevil Camryn ei jõua ära oodata, millal saab alustada elu koos Andrew’ga, mehega, kes teda igavesti armastab. Neid ootavad ees nii paljud asjad, kuid siis lööb õnnetus nad jalust. Tõelist armastust raskused ei murra… Andrew ei mõista, kuidas nendega sai midagi sellist juhtuda. Ta püüab eluga edasi minna, kuid Camryn on kaotanud lootuse. Andrew on otsustanud tõestada, et nende armastus saab kõigest võitu, ning tahab viia Camryni uuele reisile täis lootust ja kirge. Kui tal vaid õnnestuks veenda Camrynit kaasa tulema…

Mäletan, et esimene osa meeldis mulle väga, kuigi hetkel võin ausalt tunnistada, et ei mäleta sellest suurt miskit. Küll aga mäletan emotsiooni ja seda sama tunnet ma teist osa lugedes ei kogenud.

See polnud halvem ega midagi, tore oli neile kahele taaskord kaasa elada, aga sedapuhku jäi sellest veidi väheks. Ma ei saa öelda, et puudus  spontaansus ja riskid, mida nad võtsid tutvuse alguses, seda kõike jagus ka sellesse osasse, kuid see oli kuidagi teise maiguga.

Lõpp meeldis, kõik lahenes nende kahe jaoks suurepäraselt ja mulle meeldis näha, et kuigi elu sundis neid muutuma, siis tegelikult pole millegi jaoks liiga hilja. Üks asi, mis seekord silma jäi, oli see, et hästi ratsionaalselt oli seletatud reisikulusid ja seda, kust need kaks oma eluviisi jaoks raha said. Tihtipeale on reisiraamatutes kuidagi pinnuks silmas see, et minnakse reisile kümme eurot taskus ja siis... ei juhtu midagi. Peale selle, et kulutatakse nagu vanad šeigid resotanis. Kui minu kümnekad ka vaid nii veniksid... Igatahes, selles raamatus oli kõik väga mõistlik ja maapealne.

Kuigi sama emotsiooni ei tekkinud nagu esimese raamatuga, läks seegi osa linnutiivul ja oli üpriski hea lugemine. Ma ei pea seda kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes esimest osa lugenud on, aga soovitan seda lugeda küll. Iseseisva raamatuna see väga ei toimi ehkki ilmselt saaks ka nõnda see loetud. 

09 detsember 2017

Amy Ewing "The Black Key"

304 lehekülge
Walker Books Ltd
For too long, Violet and the people of the outer circles of the Lone City have lived a life of servitude, controlled and manipulated by the royalty of the Jewel. But now, the secret society known as the Black Key is preparing to seize power and knock down the walls dividing each circle.

And while Violet knows she is at the center of this rebellion, she has a more personal stake in it—for her sister, Hazel, has been taken by the Duchess of the Lake. Now, after fighting so hard to escape the Jewel, Violet must do everything in her power to return, to save not only Hazel, but the future of the Lone City.

Raamat tuli kriso.ee lehelt tellides kohale veidi vähem kui kahe nädalaga. Ma ei osanud isegi nii kiiret saabumist oodata, sest lubatud tarneajaks jäi 2-6 nädalat ja lootsin, et parimal juhul saan kolmega kätte. Eriti rahul olen aga sellega, et transpordikulud olid täpselt 0€. Rahva Raamat toob ka raamatu sulle koju, aga jätsin selle variandi sedapuhku kasutamata, sest kui raamat maksis 12 euri, siis transport oleks läinud peaaegu 13.

Raamat ise oli kõik, mida ootasin ehkki lõpp näis veidi kiirustatud. Mulle tundus kogu aeg, et nad valmistuvad mingiks grande finaleks, aga kui too suurpäev lõpuks kohale jõudis, siis polnud selles midagi eriti suursugust. See oli rahuldav lõpp, seda küll, aga mulle jäi raamatut käest pannes natukene see tunne, et midagi peaks justkui veel järgnema.

Mis puutub Ashi, siis pean kahjuks tunnistama, et kuigi ta figureeris kolmandas osas minimaalselt, jäi ta minu jaoks endiselt igavaks ja justkui lihtsalt kohatäiteks. Palju huvitavam tegelane oli Lucien nagu olen korduvalt maininud ja tema saatusest oli mul väga kahju. Tema armastus Violeti vastu oli nii suur ja kogu see Ashi värk lihtsalt kahvatus selle kõrval. Ausalt öeldes tundub mulle, et Lucien oli selle triloogia keskne tegelane, sealhulgas tähtsam kui Violet, viimane oli pigem nagu ettur, aga Lucien oli kõige võti (ka raamatu nimi viitab sellele otseselt).


Triloogia on kokkuvõttes küllaltki tugev, eriti kui võtta arvesse seda, et tegemist on autori debüüdiga ja kes iganes leiab, et ingliskeelne lugemine kulub ära, siis nende raamatutega oleks väga lihtne alustada. 

07 detsember 2017

Amy Ewing "The White Rose"

320 lehekülge
Walker Books Ltd
Violet is on the run. After the Duchess of the Lake catches Violet with Ash, the hired companion at the Palace of the Lake, Violet has no choice but to escape the Jewel or face certain death. So along with Ash and her best friend, Raven, Violet runs away from her unbearable life of servitude.

But no one said leaving the Jewel would be easy. As they make their way through the circles of the Lone City, Regimentals track their every move, and the trio barely manages to make it out unscathed and into the safe haven they were promised—a mysterious house in the Farm.

But there’s a rebellion brewing, and Violet has found herself in the middle of it. Alongside a new ally, Violet discovers her Auguries are much more powerful than she ever imagined. But is she strong enough to rise up against the Jewel and everything she has ever known?

Kohe alguses võin öelda, et ei, Ash ei hakanud mulle selles osas meeldima. Pigem muutus ta veel ebasümpaatsemaks, aga ilmselgelt on Violet tema... millestki eriti pimestatud ja kui nii on, siis las olla. Ash ei ole igatahes minu teema ja ilmselt selleks ei saa ka.

Lucien ja Garnet, vot nemad kaks on selles raamatus veelgi põnevamad. Umbes pool raamatut käib kõva põgenemine ja kõik see meenutas mulle hirmsasti mingit "Näljamängude" osa, kus nad ka muudkui põgenesid (viimane osa äkki?). Üldse meenutab see sari mulle paljusid teisi tuntud fantaasiasarju nii, et tõenäoliselt on autor päris palju inspiratsiooni mujalt ammutanud.

Violet iseenesest pole mitte midagi erilist, ma ei oska kuidagi temas midagi erilist leida. Temas puudub see sarm või liidrile iseloomulik söakus, aga ehk see alles tuleb? Revolutsioon ju alles ees, äkki läheb kolmandas osas asjaks ja Violet näitab oma päris värve (eriti, kui arvesse võtta selle osa lõppu - oli see vast lõpp).


Esimesed kaks osa on igatahes väga hästi üles ehitatud finaali jaoks. Ootan huviga, mis viimases osas saama hakkab. Seekord pean päriselt ka ootama, sest kolmandat osa kuskil Eesti raamatupoodides saada ei olnud ja olin sunnitud selle internetist tellima. Kaks kuni neli nädalat ooteaga, hea küll, peab üle elama. Õnneks on see sari aktiivselt keskmiselt põnev olnud, mitte liiga põnev, et seda ooteaega oleks liiga keeruline üle elada.

05 detsember 2017

Amy Ewing "The Jewel"

368 lehekülge
Walker Books Ltd
The Jewel means wealth. The Jewel means beauty. The Jewel means royalty. But for girls like Violet, the Jewel means servitude. Not just any kind of servitude. Violet, born and raised in the Marsh, has been trained as a surrogate for the royalty—because in the Jewel the only thing more important than opulence is offspring.

Purchased at the surrogacy auction by the Duchess of the Lake and greeted with a slap to the face, Violet (now known only as #197) quickly learns of the brutal truths that lie beneath the Jewel’s glittering facade: the cruelty, backstabbing, and hidden violence that have become the royal way of life.

Violet must accept the ugly realities of her existence... and try to stay alive. But then a forbidden romance erupts between Violet and a handsome gentleman hired as a companion to the Duchess’s petulant niece. Though his presence makes life in the Jewel a bit brighter, the consequences of their illicit relationship will cost them both more than they bargained for.

Leidsin selle sarja kaks esimest raamatut Apollost soodukaga ja kuna need on mulle varemgi Goodreadsis silma jäänud, siis ostsin kohe ära. Arvustused kogu sarja kohta on täiesti seinast seina, mõni jumaldab neid, teised ei suuda otsustada, kas peaga vastu seina jooksmine oleks ehk produktiivsem ajaveetmise meetod olnud. Mina otseselt peaga vastu seina ei jookseks, aga päris jumaldama ka ei hakkaks, mis siin ikka sellisest lihtsast ja tüüpilisest tulevikuühiskonna romaanist siis ikka oodata.

Juba raamatu sisukirjeldus annab päris hea ülevaate, mis tüüpi raamat see on. Selles osas mul mingeid ettekujutlusi ei olnud, et oo, kus ma nüüd ootan mingit elumuutvat filosoofilist teost. Täpselt seda, mida ootasin, seda tegelikult ka sain.

Esimene osa sarjast keskendub suures osas Violeti eneseleidmisele. Ta ei tea täpselt, mida ta muuta tahaks, aga ta teab, et see elu pole kindlasti see, mida ta elada tahaks. Raamatu tagakaanel välja reklaamitud Ash saabus umbes alles... natukene enne 200. lehekülge? Muudkui ootasin ja ootasin ja kui ta lõpuks tuli, oli see veidikene antiklimaatiline. Võib-olla see kahesaja lehekülje pikkune algus oli lihtsalt selline, et võttis hoogu natukene maha, aga noh, Ash igatahes polnud üldse see, keda ma ootasin.

Esimese osa järel Ash mulle meeldima ei hakanud, aga see peaks olema mingis mõttes kohustuslik, et peategelase väljavalitu hakkab lugejale meeldima. Teadagi, sest peategelase armastatule tuleb ju ikka sama hoogsalt kaasa elada nagu kangelannale endalegi, aga ma lihtsalt ei saa, ta oli nii ebasümpaatne. Tal on traagiline elulugu ja kõik see kohustuslik element olemas, mis peaks justkui panema lugeja alle kaasa tundma ja meeldima, aga ta tundub nii eemaleolev ja igav. Ma ei tea, äkki on asi selles, et kui ta kuskil suvalises kohas lõpuks raamatusse ilmus, siis hakkas kogu see romantiline värk liiga kiiresti arenema ja puudu jäi sellest müstilisusest, kuigi olen kindel, et ta lihtsalt ongi minu jaoks ebasümpaatne. Ehk teises osas hakkab ta meeldima?

Vot, aga Lucien avaldas küll muljet. temast tahaks rohkem teada ja kogu see Lady-in-waiting teema tundub päris huvitav.


Esimest korda tunnen siiski, et isegi kui need fantaasiaromaanid on kõik puha fantaasia, siis mingis mõttes on kõike kohati nagu liiga palju. Aga ma siiski veel ei kurdaks, endiselt ei ole veel tüdinud ja ootan huviga, mida "The Lone City" triloogiana pakub.

01 detsember 2017

Emily France "Sinu jäljed"

240 lehekülge
Päikese Kirjastus
Kuueteistaastase Riley Strouti ema suri kaks aastat tagasi ja tema kaotusega leppimine on sõltunud Riley leinarühma kaaslastest, kellest on saanud tema parimad sõbrad ja pereliikmed. Ka Jay, Kate ja Noah on kaotanud kalli inimese ja mõistavad Riley hingevalu. Hoolimata erimeelsustest hoiavad sõbrad kokku ja on teineteisele toeks, neid ühendab tragöödia, mida vaid nemad mõista suudavad.

Kui Riley märkab toidukaupade poes oma ema, kardab ta, et selles on süüdi traumajärgne stress, kuni Jay ja Kate kogevad sama – ka nemad näevad oma surnud lähedasi. Noah on neljast ainus, kes ühtegi vaimu ei näe. Ta hakkab teistest eemalduma, muutub skeptiliseks ja salalikuks, kuni kaob jäljetult.
Riley kardab kõige hullemat. Asunud kolmekesi oma haihtunud sõpra otsima, avastavad nad midagi veidrat. Kogu asja keskmes näib olevat üks sajanditevanune rist – ese, mis võib sisaldada vihjeid hauataguse elu kohta. Ja otsides seda, kes on kadunud, avastavad nad varjatud tõe nende kohta, keda leinavad.

Ma vist ei lugenud esiti seda raamatu tagakaanel olevat teksti liiga põhjalikult ja arvasin, et see on tavaline leinaga tegelev romaan. Tuleb välja, et nii see päris ei ole - lein on, tavaline see ei ole. Hoopiski päris paranormaalne on.

Mulle meeldis raamatu käsitlus, aga väga ilmne on see, et tegemist on väga kindlale vanusegrupile suunatud teosega (mis ei tule üllatusena, žanr on siiski ju noorteromaan). Minu jaoks oli seda veidi igav lugeda, kuigi olen järjepidev noortekate lugeja ja armastan kvaliteetseid lasteraamatuid. Milleks siis igav? Tegelikult usun, et tegemist on siinkohal peaaegu täielikult minu kindla isikliku eelistusega, sest enamus kirjandust, mille kätte võtan, on ühel või teisel moel paranormaalne ja sellisel lihtsamal lool ongi minu jaoks raskem meele järgi olla. Seega ei tasuks sedapuhku kindlasti minu eelistuste põhjal järeldusi teha (tegelikult ei tasuks seda kunagi teha).

Loos meeldis mulle vast kõige rohkem idee sellest, kuidas vaimud teisele poole (kus iganes see siis ka poleks) üle lähevad. See on kontseptsioon, millega puutun kokku täiesti esmakordselt ja oleks üsna huvitav olnud näha, kuhu mõnes veidi keerulisemas raamatus antud olukord viinud oleks.


Noorteka kohta igati viis pluss lugemine, eeldan, et parim vanusegrupp raamatu jaoks oleks 14-17.

Josephine Angelini "Goddess"

421 lehekülge
After accidentally unleashing the gods from their captivity on Olympus, Helen must find a way to re-imprison them without starting a devastating war. But the gods are angry, and their thirst for blood already has a body count.

To make matters worse, the Oracle reveals that a diabolical Tyrant is lurking among them, which drives a wedge between the once-solid group of friends. As the gods use the Scions against one another, Lucas’s life hangs in the balance. Still unsure whether she loves him or Orion, Helen is forced to make a terrifying decision, for war is coming to her shores.

Mul on kahju, et see sari läbi sai ja seda ei tunne ma pärast triloogiaid liiga tihti. (Peaaegu) kõik võtmetegelased hakkasid väga meeldima ja natukene raske on neist nüüd loobuda. Samas, lõpp oli minu jaoks rahuldav ja kõik justkui laabus (mööndustega), aga ikkagi, tahaks kasvõi ühe osa veel. Imelik isegi mõelda, et ootaksin veelgi pikemat sarja, sest tavaliselt on minu jaoks liiga pikad sarjad natukene tüütud.

Armukolmnurk, mis sai alguse teises osas, vajus õnneks juba enne õiget algust päris ära. Selliseid kolmnurki võin ma tolereerida, olgugi, et mõneti on need täiesti mõttetud.

Ma olen nüüd enda mäletamist mööda lugenud vähemalt kolme sarja, mis on väga lähedalt olnud seotud kreeka mütoloogiaga ja ma olen natukene juba asjatundja, mis neid suurimaid jumalaid ja nende pahesid puudutab (ootame kaks nädalat, siis olen endisel tasemel tagasi).

Kummaline on see, et antud sari pole väga populaarne ehk siis ma pole sellest kunagi varem kuulnud ega näinud seda kuskil edetabelites. Ometi on kõikide osade keskmine hinne kõvasti üle nelja punkti viiest. Raamatud on hästi kirjutatud ja läbi mõeldud, tegelased arenevad iga osaga silmnähtavalt ja see ongi see, mida mulle raamatute juures väga näha meeldib.


Kindlasti lõppes sari tugevalt ja kuigi ma igatsen kasvõi ühte raamatut veel, siis annan ma endale aru, et tegelikult lõpetas autor väga õiges kohas loo ära.

28 november 2017

Josephine Angelini "Dreamless"

487 lehekülge
As the only Scion who can descend into the Underworld, Helen Hamilton has been given a nearly impossible task. By night she wanders through Hades, trying to stop the endless cycle of revenge that has cursed her family. By day she struggles to overcome the fatigue that is rapidly eroding her sanity. Without Lucas by her side, Helen is not sure she has the strength to go on.

Just as Helen is pushed to her breaking point, a mysterious new Scion comes to her rescue. Funny and brave, Orion shields her from the dangers of the Underworld. But time is running out - a ruthless foe plots against them, and the Furies' cry for blood is growing louder.

As the ancient Greek world collides with the mortal one, Helen's sheltered life on Nantucket descends into chaos. But the hardest task of all will be forgetting Lucas Delos.

Pealkiri "Dreamless" viitab vist juba üsna paljugi sisule ning tõesti, selles osas on võtmesõnaks unenäod. Loo kangelanna Helen on üha vapram ja ilusam, aga seda on ka teised osalised (minu suureks rõõmuks).

Selles osas ilmutab end ka minu suur vaenlane - armukolmnurk. Ometi pole seekordne kolmnurgake mulle nii väga vastumeelne, sest ma tean, et lõpuks lõpetab Helen nagunii poisiga #1, kuigi kahtlemata on ka #2 väga ihaldusväärne. Kogu selle loo jälgimise teebki mõnevõrra lihtsamaks tõsiasi, et raamat on kirjutatud kolmandas isikus, st., et me näeme ja teame kõigest midagi, samal ajal, kui tegelased maad ja ilmad segi pööravad, et saada teada seda, mida lugeja juba ammu teab. Mõnes mõttes on see üsna frustreeriv, eriti kui nüüd arvesse võtta Lucase ja Helena olukord, aga olgu, kannatame siis selle viimase osa ka ära.

Kokkuõttes – ma ei ole sellest sarjast veel sugugi tüdinud ja ootan huviga, mida kolmas osa toob.


Muuseas, need raamatud ei tundu sugugi nii paksud (ikkagi pea 500-lehelised), sest nad on nii põnevad. Esimest korda sain aru, et tegemist on vähe paksema raamatuga, kui ma ei suutnud seda ühe päevaga läbi lugeda, vaid mul kulus pea kaks päeva ühe osa jaoks. Lugeri pluss või miinus, ei teagi täpselt?