24 aprill 2017

Holly Smale "Mina, nohik"

320 lehekülge (aga tekst on väga-väga suur)
Pegasus
Harriet Manners teab nii mõndagi.
* Kassidel on kummaski kõrvas 32 lihast.
* Sinilinnud ei suuda eristada sinist värvi.
* Keskmine inimene naerab 15 korda päevas.
* Maapähklid on dünamiidi üks komponente.
Aga ta ei tea seda, miks ta koolis kellelegi ei meeldi.

Nii et kui talle pakutakse võimalust end muuta, haarab Harriet sellest kinni. Kas tal õnnestub muutuda nohikust tšikiks tšikiks?

Ma ei tea, miks peaks olema kaanel lause, mis juhtkui viitab sellele, et Harriet tahab ennast tšikiks muuta. Sellele pole mingit viidet, ainus, mida ta tahtis, oli muutuda selliseks, keda ei norita. Tegelikult tahtis ta vägagi iseenedaks jääda, aga mida see teimeline ikka tegema peab, kui ühiskonna surve selline on?

Tegelikult oli tore lasteraamat. Koolikiusamine pole minu arvates kunagi lõbus teema, aga Harriet ise jäi seejuures üsna positiivseks või vähemalt autori kirjastiil oli selline humoorikas, et isegi kui väga tahta, siis ei saanud lugedes liiga nukraks minna. Raamatul mingit erilist sügavust pole, aga seda ei tasugi oodata, lasteraamat nohikutest ja modellidest. Kuigi pean ütlema, et see on kena ajaviide, aeg läks lugedes tegelikult ikka väga kiiresti.
Tegelikult võtsingi selle raamatu jälle nii, et ei tutvunud sisuga, lihtsalt reseveerisin kaanepildi järgi. Väga pinnapeale, ma tean, aga olen alati öelnud, et valin raamatuid tihti kaanekujunduse järgi ja sellel raamatul on juhtumisi tore pilt peal. Mis teha.

Vahva laste/noorteraamat, veidi igav ja totter kohati (kippusin haigutama), aga hommikuseks kergeks lugemiseks sobis küll. Ilmselt sobiks eriti hästi põhikoolieas noortele. 

20 aprill 2017

Kristan Higgins "Kõik, mida kunagi tahtnud olen"

384 lehekülge
Ersen
"Kolmekümneseks saamisel on omad plussid ja miinused...

Callie Grey jaoks tähendab oma vanusega leppimine seda, et tema poiss-sõber-kaldkriips-ülemus on ammu abieluettepanekuga hiljaks jäänud. Ja et ta on kõigest väga valesti aru saanud, sest Mark on äkitselt teatanud oma kihlusest firma uue Preili Täiuslikuga. Kui see pole veel piisavalt halb, siis otsustab ema korraldada talle suure juubelipeo... perekonna matusebüroos.

Halb muutub veelgi hullemaks, kui Callie loob suhted linna vallalise ja mitte eriti südamliku loomaarstiga selleks, et Marki tähelepanu võita. Mis siis, kui Ian McFarland tunneb end loomade seltsis mugavamalt? Mis siis, kui ta on ametlik, distsiplineeritud ja pisut pinges? Sõbralik, lõbutseda armastav ja spontaanne Callie otsustab, et Ianile kulub ära iseloomu parandamine. Ent pagan – kui mees teda ära ei hirmuta, siis võib ta tegelikult armuda Vermonti kõige vähem abiellumislootust pakkuvasse vabasse poissmehesse."

See oli järg minu lugemisreele tagasihüppamiseks mõeldud Heyerile ja tuleb välja, et need kaks autorit kõlbavad mõlemad väga hästi selliseks kergeks ajaviiteks.

See oli ühes mõttes täiesti tüüpiline naistekas, teises mõttes väga ebatüüpiline naistekas, sest tavaliselt need naistekad, mille otsa varem sattunud olen, ei sisalda nii palju erinevaid tegevusliine ja huumorit. Üldiselt kippub melodraamat ja murtuid südameid tunduvalt rohkem olema, aga see praegune variant meeldis mulle tunduvalt rohkem, suurepärane ajavaiide. Jah, kohati nagu Mehhiko seebiooper (või on praegu Türgi rohkem teemas?), aga ühekski hetkeks ei hakanud igav. Tegelikult ei saakski raamatu peategelase Calliega igav hakatagi, sest ta oli nii värvikas tegelaskuju oma „emotsionaalse kõhulahtisusega“ ja autor oli suurepäraselt kokku viinud erinevad absurdsed olukorrad ilma, et see oleks veidraks või igavaks muutunud. Minu isiklikuks lemmikuks oli kõrvalliin Callie ema ja isaga, kui nad kohtusid naistega Callie isa minevikust, see oli lihtsalt absurdsuse tipp, aga omal moel sobitus raamatusse imehästi.

Lõpp (peale selle, et nagunii on teada, kuidas see lõpeb) oli mõnevõrra tuttavlik, aga pikalt ei pidanudki pead murdma, miks see nii tuttav tundus, sest noh... Tegemist oli peaaegu totakalt sarnase stseeniga, kui Mr. Darcy Lizziele esimesel korral abieluettepaneku tegi. Teate küll seda "Su pere on kohutav, sa oled vaene ja mittemidagiütlev; ma vihkan seda, et sind armastan ja mu kaine mõistus ütleb, et see on vale, aga tule mulle naiseks?" kohta raamatus? Jepp. See oli natukene sarnane ja veidi küsitav antud hetkeks oleks võinud asi juba veidi... ma ei tea, mitte nii imelik olla? Kuigi lõpp hea-kõik hea.


Olin ja olen tegelikult jätkuvalt veidi üllatunud, sest ma ei oodanud oma suvalisest raamatuvalikust sellist asjalikult humoorikat ajaviidet.

Georgette Heyer "Leidlik lord"

264 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel.
Kangelaslik päästmine
Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...
Peni ja Sir Richardi kohtumisest algabki seiklus, millesse on kõigele lisaks segatud nii varastatud briljantkaelakee kui ka mõrv.

Ma ei tea mis viimasel ajal toimub, aga olen kätte võtnud mitmeid raamatuid, mis hetkel õnnetult poolikutena virnas minu öökapil seisavad. Need pole igavad ega midagi, aga kõik need raamatud on ääretult tõsised, parajalt müstilised või lihtsalt väsitavad ja ma tahtsin vaheldust. Mind teeb kurvaks, et enda poolikute raamatute virnal nõnda kasvada olen lasknud, aga kui ei ole seda tõsiste raamatute soolikat praegu, siis ei ole midagi teha. Mõni naistekas/noortekas peaks ju asja parandama. Nii kümme tükki? Sest just sellises koguses reserveerisin endale kohalikus raamatukogus sisuga tutvumata uusi raamatuid ja käigupealt haarasin kaasa kaks naistekat, millest mõlemale kohe otsa peale tegin.

Nagu ikka, siis vana hea Heyer aitab alati hädast välja. Okei, selleks sobib ilmselt ükskõik, milline naistekas, aga kuna ma tavaliselt neid liiga läägeid ja tobedaid voodistseene ei viitsi lugeda (vaatan siinkohal eriti just Sandra Brownile otsa), siis tean, et tema on alati kindel valik. Mitte, et ma nunn oleks või midagi, aga minu arvates pole midagi jubedamat sellest, kui keegi kirjutab seitse lehte  eriti igavat teksti linade vahel püherdamisest.

Okei, see läks nüüd teemast veidi mööda, aga „Leidlik lord“ oli täpselt see, mida hetkel vaja oli. Väike ja kerge lugemine üheks õhtupoolikuks, sain taas rõõmuga üle tüki aja raamatu viimast lehte pöörata ja kaane rahulolevat kinni lüüa. Tehtud.

See oli täiesti tüüpiline Heyeri armastusromaan, mitte midagi uut ega üllatavat. Lõpp, algus ja kõik vahepealne on enam-väheme esimesest lausest ette teada, aga nauditav on see sellegipoolest. Tegemist on Heyeri ühe esimeste hulka kuuluvatest regendi-ajastu novellidest, täpsemalt öeldes on see neljas kahekümne kuue seast, millest paljud on eesti keelde juba tõlgitud. Ma olen tegelikult paljuski juba Heyeri raamatute sisud ära unustanud või siis on need kõik omavahel kokku põimunud (need pole ju ometi väga erinevad), aga mulle tundub, et see maandub minu seni loetute juures parema poole otsa, kui see midagi kellelegi ütlema peaks. Nii et jah, täitsa tore vaheldus jälle. 


08 aprill 2017

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss. Üks tiiger. Ja otsatu Vaikne ookean. Imepärane ja haruldane lugu, mis võib panna lugeja uskuma Jumalasse. Kas saab üks lugeja enamat nõuda? Pii Patel, loomaaia juhataja poeg ja veendunud jumalaarmastaja, tunneb kiindumust mitte ainult oma rahvuse usu, hinduismi, vaid ka kristluse ja islami vastu. Kui Pii on 16-aastane, otsustab tema perekond koos oma loomaaia loomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist, kus tema kaaslasteks on hüään, orangutan, haavatud sebra ja 200 kilo kaaluv bengali tiiger. Lühikese ajaga teeb tiiger lõpu kõigile teistele peale Pii. Kas Pii ja tiiger leiavad tee mandrile? Kas Pii hirm, tema teadmised loomadest ja nutikus aitavad tal niikaua elus püsida? Yann Martel on sündinud 1963. aastal Hispaanias kanadalastest vanemate peres. Tema lapsepõlv möödus reisides – Alaska, Columbia, Costa Rica, Prantsusmaa, Ontario ja Mehhiko. Reisimist jätkas ta ka täiskasvanuna, elades Iraagis, Türgis ja Indias. Ta on õppinud filosoofiat Trenti Ülikoolis ja töötanud paljudel erinevatel töökohtadel (nõudepesijana, turvamehena, puude istutajana), kuid 27-selt asus ta kirjutama ning tegeleb sellega tänaseni. Tema esimene romaan „Self“ ja lühilugude kogu „The Facts Behind the Helsinki Roccamatios“ on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Pii elu“ on kirjaniku teine romaan, mis võitis 2002. aastal Man Bookeri auhinna.

Eesti keeles esmakordselt ilmunud KirjastusPegasuses 2005. aastal, 314 lehekülge.
Audioraamatu pealelugeja Jeff Woodman, väljaandjaks HighBridge Audio, 11h 41min.

Kuulasin seda audioraamatuna, sest see tundus olevat sedasorti raamat, mis võiks olla justkui kuulamiseks loodud. Teate küll, selline veidi filosoofiline ja pisut aeglase vooluga? Aga ei, see polnud eriti hea raamat, mida kuulata, sest mulle ei sümpatiseerinud sugugi pealelugeja, kelle hääl kõlas kohutavalt metalselt ja totakalt, tõesti oli tunne nagu ta oleks eemalt läbi plekkpurgi hästi kangelt rääkinud. Ma ei tea, kas see mees räägib päriselt India aktsendiga või mitte, aga tunne oli küll selline nagu oleks see aktsent talle hiljem kuidagi arvutitega külge poogitud, see päriselt kõlas nii kohutavalt ja koledalt (vahemärkus - tegin väikse googelduse ja esialgu tundub, et tegemist on täitsa tavalise ameeriklasega ehk siis see arvutitega aktsendi lisamise variant on üsna reaalne). Kokkuvõtvalt tundus see vaid 11,5-tunnine raamat tohutult pikana.

Raamat ise oli samuti kerge pettumus. Mäletan filmile järgnenud emotsiooni, tundus tohutult hea (vahest oli asi 3D’s?) ja ammu oli plaanis raamat läbi lugeda, aga see ei tekitanud pooltki sellist emotsiooni nagu film toona. Igal juhul ei ole tegmist kehva raamatuga, aga ootasin midagi hoopis teistugust. Filosofeerimist ei olnudki väga palju ja mõned päris head mõtteid sai ka sellest raamatust, aga üleüldine mulje jäi veidi kesiseks.

Mis mulle meeldis, oli raamatu lõpp. Põhimõtteliselt jääb lugeja otsustada, kas ta tahab uskuda seda, mis talle meeldiks või seda, mida ta uskuda ei oskaks. Martel annab variandid – uskuda midagi, mis tundub põnev, ilus ja nukker, kuid mitte eriti tõetruu, või teise variandi – uskuda seda, mis on julm, valus ja isegi võigas. Kumma sa valiksid, kui sul oleks see variant? Ilmselt on ta üritanud näidata seda, et tegelikult on kõikidel inimestel õigus uskuda seda, mida nad tahavad ja nii see võikski olla, tuleb ainult osata vaadata.

Raamatu teema ja uskumine on igatahes põhjustanud üpris palju furoori erinevate usundite järgijate vahel, sest Pii ise praktiseerib kolme religiooni – kristlus, islam ja hinduism. Tal on kõikide nende jaoks täiesti erinevad põhjused, millest igaüks tundub loogiline kuigi ehk tavatu. Iseenesest mõitsa on autori selline lähenemine usuteemadele paljusid ärritanud, aga raamatu lõpp võiks tegelikult seda ärritust ju natukene kustutada? Võib-olla sain raamatust täiesti valesti aru ja ajan praegu hullu pada, aga nii mulle tundus.

Kas julgen soovitada? Ma ei tea, sest audioraamatuna ei pakkunud see erilist naudingut, aga ehk on paberraamat selle jaoks ikkagi see päris õige valik. Kellele sellised poolfilosoofilised ja veidi aeglaselt kulgevad raamatud meeldivad, neile julgen soovitada. Kes soovivad rohkem tegevust ja vähem munemist, need võiks oma aega paremini ära kasutada ja midagi muud lugeda.  


27 veebruar 2017

Rick Yancey "Viimane täht"

316 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Vaenlane on Teised. Vaenlane on meie. Nad on siin all, nad on seal üleval, nad pole mitte kusagil. Nad tahavad Maad. Nad tahavad, et Maa oleks meie. Nad tulevad meid siit minema pühkima, nad tulevad meid päästma.
Kuid kõigi nende mõistujuttude varjus peitub tõde ‒ Cassie on reedetud. Samuti Ringer, Zombi, Nugget. Ja 7,5 miljardit inimest, kes elasid varem meie planeedil. Esmalt reetsid neid Teised ja nüüd meie ise.
Neil viimastel päevadel peavad viimased ellujäänud Maal langetama otsuse: mis on tähtsam, kas päästa iseennast … või see, mis teeb meist inimesed.

Viienda laine sarja finaal... jäi minu jaoks lahjaks, mitte kohe ei liikunud see mul edasi. Raamatu esimene pool võttis aega tervelt kolm nädalat, teise poolega tegin iseendaga kokkulepe, et nüüd võtan kätte ja lihtsalt loen poolsunniviisiliselt läbi. Kui ma poleks seda teinud, seisaks see ilmselt ikka veel kuskil öökapi peal ja vajuks lõpuks tasapisi unustustehõlma.

Ma ei tea kas tüdinesin sarjast kahe osaga ära või oligi kolmas osa nii igav? Viimasel osal on skoor Goodreadsis küll kõige väiksem, aga tavaliselt nii lähebki, et iga järgnev raamat on pisut väiksema skooriga kui eelmine ja see pole üldiselt väga üllatav. Küll aga ei mäleta ma hetkel ühtegi teist sarja, mis oleks minu jaoks sellisel kombel nii järsku ära vajunud, et lihtsalt ühel hetkel sõna otseses mõttes poole sõna pealt kaob täielik huvi lugemise vastu. Seda veel eriti viimases osas, kui on teada, et tulemas on eepiline finaal ja kõik asjad peaksid viima justkui ääretult põneva lõpplahenduseni. Aga ei. Mitte midagi.


Paar huvitavat kohta oli küll ja tinglikult võiks loo käigu hoogsaks nimetada, aga võta kinni, ma ei tea kas see kirjastiil mulle ei istunud või mis valesti oli, aga midagi mulle lihtsalt viimases osas hakkas vastu. Kas väsisin sarjast lihtsalt ära või oligi viimane osa jura, aga praegu tunnen küll, et see raamat pakkus mulle suure tüki pettumust.

10 veebruar 2017

Ken Follett "Pillars of the Earth"

973 lehekülge
41 tundi audioraamatuna
Everything readers expect from Follett is here: intrigue, fast-paced action, and passionate romance. But what makes The Pillars of the Earth extraordinary is the time the twelfth century; the place feudal England; and the subject the building of a glorious cathedral. Follett has re-created the crude, flamboyant England of the Middle Ages in every detail. The vast forests, the walled towns, the castles, and the monasteries become a familiar landscape. Against this richly imagined and intricately interwoven backdrop, filled with the ravages of war and the rhythms of daily life, the master storyteller draws the reader irresistibly into the intertwined lives of his characters into their dreams, their labors, and their loves: Tom, the master builder; Aliena, the ravishingly beautiful noblewoman; Philip, the prior of Kingsbridge; Jack, the artist in stone; and Ellen, the woman of the forest who casts a terrifying curse. From humble stonemason to imperious monarch, each character is brought vividly to life.
The building of the cathedral, with the almost eerie artistry of the unschooled stonemasons, is the center of the drama. Around the site of the construction, Follett weaves a story of betrayal, revenge, and love, which begins with the public hanging of an innocent man and ends with the humiliation of a king.

"At once a sensuous and endearing love story and an epic that shines with the fierce spirit of a passionate age, The Pillars of the Earth is without a doubt Ken Follett's masterpiece."

Tahtsin selle raamatu võtta ette ainult selle pärast, et kunagi jooksis ETVs samanimeline sari ja see mulle tookord väga meeldis. Küll aga teadsin ette, et lugema ei hakkaks ma taolist raamatut kunagi, mul pole selliste asjade jaoks piisavalt kannatust, aga kui leidsin audioraamatu, andsin loole võimaluse. Kui ma õigesti mäletan, oli eesti keeles sarja nimi „Taevasambad“, ehk tuleb kellegile tuttav ette? Tookord veel üsna tundmatu Eddie Redmayne mängis Jacki ning Aliena osa täitis Hayley Atwell, Philipi osas oli Matthew Macfadyen ning Williami osas David Oakes. Olulise tegelasi oli raamatus tegelikult palju-palju rohkem, sest raamat rändas läbi erinevate inimeste silmade, aga minule jäid need neli kõige rohkem ette - nendega olid peaaegu kõik sündmused kuidagimoodi seotud. Lühidalt öeldes on tegu raamatuga, mille sündmused toimuvad 12. sajandi Inglismaal. Sündmusi on palju nagu võib tegelikult järeldada ka raamatu mahust (peaagu 1000 lk) ja need leiavad aset mitmekümne aasta jooksul (algus 1123, lõpp 1174). Lugeja saab kaasa elada kõikide nimitegelaste kasvamisele, vananemisele ja arengule, mõnel puhul ka taandarengule, aga eks seegi on teatud mõttes areng. Põhiteema keerleb Kingsbridge'i kloostri/kiriku rajamise ümber, mis kuidagimoodi valmida ei taha ning ajastule kohaselt on teiseks teemaks võimuvõitlus, mis tegelikult ongi kogu loo aluseks.
Minisarja reklaamiposter

"The Pillars of the Earth" kuulamine oli üsna pikk protsess, sest audioraamat kestis kokku üle 41 tunni, aga ma võin vanduda, et see aeg tundus poooooole pikem. See ei ole kindlasti lihtne raamat, mida ette võtta ja selle kuulamine tundus tõesõna aeganõudev. Minu hommikune ärkamine tähendab seda, et pärast äratuskella vaigistamist panen käima audioraamatu, aga see ei ole just selline rõõmsameelne äratus hommikute jaoks... Kes on sarja näinud või ise raamatut lugenud, see teab, et tegemist pole eriti rõõmsameelse, vaid pigem sünge ja jõhkra looga, aga sellegipoolest on raamat kaasahaarav. Oli kohti, mida 10 sekundi kaupa edasi kerisin, sest ma ei tahtnud/suutnud kuulata, aga oli kohti, millele südamest kaasa elasin. Kindlasti ei ole see raamat, mida lugedes/kuulates kaasa naerad (kui sa just sotsiopaat vms pole) ja tegelikult ei meenu mulle hetkel mitte ühtegi sellist kohta, kus oleksin otsest huumorit märganud. Seda lihtsalt ei olnud, pole sellist tüüpi raamat.

Ma ei taha öelda, et see oleks olnud ainult äärest ääreni sünge ja tumedates toonides, sest üldiselt oli terve raamatu käiguvahetus selline, et pärast halba juhtus kohe midagi head, pärast head midagi halba ja pärast halba midagi head... lõpmatuseni. Või vähemalt seni kuni raamat läbi sai ehk üdini sünge see polnud- head ilma halvata ja halba ilma heata polnud. Ausalt. Ma ei taha kedagi ära hirmutada.

Ilma lõppu rikkumata saan öelda, et tegelikult lõppes raamat positiivse noodiga, kuigi mõned asjad jäid mind häirima. Mis sai Marthast? Ta on läbi terve raamatu olemas, aga lõpus lihtsalt kadunud. Ootasin kogu aeg mingit taasühinemise momenti Jonathani ja Martha vahel, aga seda ei tulnud ega tulnud ja lõpuks ilmnes, et Martha on raamatust üldse ära kadunud. Kuidas sai autor ühe nimitegelase (Tomi) lapse nõnda unarusse jätta? Kuhu Ellen kadus ja miks mitmed võtmeteglased ühel hetkel lihtsalt hüljati? Mulle tundub, et mitmedki tegelased oleksid rohkem väärt olnud, kui lihtsalt tasa-tasa unustustehõlma vajumine, aga noooo olgu.

Jack ja Aliena miniseriaalis
Selle raamatu kohta liigub tohutult palju vastakaid arvamusi. Mõned ülistavad seda taeva(sammaste)ni, teised ei saa fenomenist üldse aru – enamus raamatutega on tegelikult nõnda, kui aus olla. Mingil põhjusel on see raamat hästi populaarane Saksamaal, aga ma pole veel täpselt aru saanud miks seda seal just kõige rohkem müüdi ja mis selle fenomen sealmaal küll olla võiks. Sellel raamatul on loomulikult oma nišš, aga mina seda taga ei aja, pole päris minu teema, kuigi mul oli seda kuulates kogu aeg põnev. Muide, sellel raamatul on ka järg, millest on samuti miniseriaal tehtud (see on mul veel nägemata) ning 2017. aastal peaks ilmavalgust nägema ka sarja kolmas ehk viimane osa, ilmselt tuleb sellestki lõpuks väike telesari.

Ma ei välista, et mööduvad aastad ja võtan ette sarja teise osa „World Without End“, vahest isegi peagi ilmuva kolmanda osa, küll aga ei näe ma seda lähiajal juhtumas. Hetkel taastun veel „Pillars of the Earth“ kuulamisest, sest see on raamat, mille järel ei saa kohe niisama lihtsalt teist raamatut ette võtta, see lugu tahab natukene rahus seedimist. Telesarja peaks küll lähiajal uuesti ette võtma ja tema sõsarsarja samamoodi, sest ma arvan, et nüüd vaataksin sarja hoopis teise piluga, kui kõikide tegelaste taustalood ja motiivid teada on.


Inimesed (nagu ka mina enamuse ajast), kes eelistavad lugeda hea lõpuga raamatuid, võivad raamatu kätte võtta, aga lugejad, kes ei kannata võikaid stseene lõpust sõltumata, võiksid raamatu riiulisse jätta.

Unustasin peaaegu mainida - narraator oli väga hea! Nimeks John Lee.

30 jaanuar 2017

Rick Yancey "Ääretu meri"

300 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Kuidas vabastada maa seitsmest miljardist inimolendist?
Vabastada inimolendid inimlikkusest.
Cassie Sullivan elas koos kaaslastega üle Teiste neli hävituslainet. Nüüd, kus inimrass on peaaegu hävitatud ja mööda maad liigub Viies Laine, on nad valiku ees ‒ valmistuda talveks ja loota, et Evan Walker tuleb tagasi või asuda otsima teisi ellujäänuid, enne kui vaenlane nad üles leiab. Sest järgmine rünnak on enam kui võimalik – see on lausa vältimatu.
Kui jõuab kätte viimane lahing elu ja surma peale lootuse ja meeleheite, armastuse ja vihkamise vahel, ei oska mitte keegi ennustada ette sügavust, milleni Teised võivad vajuda ega kõrgusi, milleni inimsus võib tõusta.

Teine osa „Viienda Laine“ sarjas oli kõvasti rohkem segadust tekitavam. Mulle alati meeldib. Kui autorid kirjutavad. Hästi sügavamõtteliselt ja. Poolitavad oma lauseid ebavajalikult. Palju. Et näidata. Kui sensuaalne ja eriline kõik on.

Kui esimene osa keskendus pigem Cassiele, siis teine osa kuulub Ringerile. Mulle tundub Ringer veidi ebasümpaatne, selline uhke ja veidi liiga palju ennast täis plika on, temas pole mitte midagi sellist, mis paneks teda fännama, aga saan hakkama.

Selles osas selgub viienda laine põhjus ja tegelik olemus, raamatu lõpus tuleb välja nii mõnigi huvitav tõik nende „teiste“ ehk tulnukate kohta. Evanit oli selles osas liiga vähe, Cassiet ka. Nad hoidsid esimest raamatut üleval ja saan aru, et Ringer pidi hoidma ülal käesolevat raamatut, aga midagi pole teha, kui peategelane ei toimi minu jaoks. Puhtalt isiklik eelistus.

Raamat iseenesest läks kiiresti, põhimõtteliselt ühe õhtupoolikuga, aga seda ei saa imeks panna – see oli palju lühem kui esimene osa. Ootan huviga kolmandat osa, sest ausalt, hetkel ei oska ma päris täpselt arvata, mis saama hakkab. Tundub selline sari, mis võiks nagu hästi lõppeda, aga teatud mööndustega? Ma ei tea, eks siis ole näha. Täna lähen toon raamatukogust (poes/kirjastuses ei ole veel kolmandale osale soodukat L) kolmanda osa „Viimane täht“ ja üsna pea saan kõikidele küsimustele vastused. Loodetavasti. 

29 jaanuar 2017

Rick Yancey "Viies laine"

436 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Käes on Viienda Laine koidik ja Cassie põgeneb mahajäetud kiirteel olevuste eest, kes näevad küll välja nagu inimesed, kuid käivad Maal ringi ja tapavad kõik, kes neile ette jäävad. Nad on pillutanud laiali maakera viimasedki ellujäänud. Cassie on veendunud, et ellujäämiseks tuleb olla üksinda – kuni kohtab Evan Walkerit. Salapärane Evan võib olla Cassie ainus lootus päästa vend, või koguni iseennast. Kuid Cassie peab valima usaldamise ja kahtlustamise, trotsimise ja alistumise, elu ja surma vahel. Kas anda alla või võidelda edasi.
Paljude auhindadega pärjatud kirjaniku Rick Yancey haarava põnevustriloogia esimene osa räägib katastroofilisest kaotusest, uskumatutest võimalustest ja vankumatust vaprusest.

Nägin raamatu põhjal tehtud filmi umbes aasta tagasi, kui see kinodesse jõudis. Siis ma ei teadnud, et tegemist on raamatu põhjal valminud filmiga ega osanud seetõttu seda  õnneks sellise pilguga vaadata. Vahel on see päris hea õnnistus, sest olles raamatu nüüd läbi lugenud, olen kindel, et filmist oleks hoopis teine arvamus kujunenud. Tookord mulle film meeldis – mitte midagi erilist, aga vaadatav. Nüüd, kui on olemas võrdlusmoment, võin öelda, et film tegi raamatule siiski liiga nagu enamasti raamatust-filmiks juhtudel ikka läheb. Ega ma suurt midagi enam sellest filmist ei mäleta, välja arvatud seda, et juba tookord tundus Chloë Grace Moretz selle osa jaoks ehl veidi tuim ning nüüd raamatut lugedes veendusin selles täielikult – ta ei olnud raamatu Cassie.

Raamatu ostsin ükskord pärast Ajakirjade Kirjastuse kodukal surfamist, kui see soodushinnaga oli. Olin üllatunud, et see eesti keeles väljas oli ja mitte ainult, nüüdseks on terve triloogia tõlgitud ja loodetavasti on teine osa juba postiga minu poole teel (praegu on teisele osale soodukas!!), sest asi jäi väga põneva koha pealt pooleli.

Esimese saja lehega ei olnud ma veendunud, et see väga põnev raamat on, aga ühel hetkel sain aru, et raamatu käest panemine muutus aina keerulisemaks. Mul ei ole üldiselt väga eelistust, millises vormis raamat kirjutatud on, aga seekord panin tähele, et Cassie minavorm oleks selle raamatu jaoks kiiresti igavaks muutnud. Seetõttu oli väga tervitav, kui järsku kellegi teise ja siis juba kolmanda ja neljanda isiku vaated mängu tulid.

Cassie ehk Cassiopeia, raamatu peategelane, on tugev ja võitlushimuline 16-aastane tütarlaps. Kuna ta on ilus (ofkooors) ja võitlushimuline, on loosse segatud ka romantikat, sellist poolpidust, sest miski poleks lahedam, kui tulnukas, kes armuks inimesse (kas ma „Kehas“ seda juba ei lugenud?). Ükskõik kui imelikult see kõlab, kandis loo areng selle tegelikult välja ja see meeldis mulle, eks siis ole näha, mis teine ja kolmas osa toovad. Peale Cassie on loo jutustajateks ka Ben, Evan ja Sam, mis annab üsna laia vaate kogu olukorrale, sest nad asetsevad täiesti erinevates punktides ja kõikidel on erinev lugu jutustada. Üldine olukord on kõigil sama, tulnukad vallutasid maailma ja seitse miljardit inimest on surnud – vaid tugevamad on veel elus.

Raamatu nimi tulebki sellest, et hetkel on käimas viies laine, mis peaks hävitama need viimasedki. Kokku on laineid enne seda olnud, nagu nimestki aru saada, neli, iga üks laastavam kui eelmine. Lained on iseenesest üsna mõistlikud, inimestele loomulikult laastavad, aga kui mõelda, et selliselt annab maailma hävitada, siis on need üpris  kenasti läbi mõelnud. Mõned ebakõlad mul lugemise ajal tekkisid ja ootan huviga, kas saan oma vastused teistes raamatutes kätte.

Raamatu teema pole iseenesest uus, selliseid on väljas juba omajagu, aga „Viies laine“ on üks neist, mis mingil põhjusel väga populaarseks on osutunud. Kui ausalt öelda, siis ma ei oska arvata, miks see nii on, sest kuigi raamat on põnev ja kaasahaarav, puudub  minu jaoks selles miski, mis teeks ta ekstra eriliseks ja omanäoliseks. Minu puhul on ilmselt asi ka sellest, et olen ihtsalt liiga palju sarnaseid raamatuid lugenud ja üllatusmoment puudub. Siiski, kui kokku võtta lühidalt – meeldis ja julgen soovitada. 

17 jaanuar 2017

J. A. Redmerski "Igaviku äärel"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida…

Kahekümneaastane Camryn Bennett teadis täpselt, milliseks tema elu kujuneb. Aga pärast metsikut õhtut Põhja-Carolinas Raleigh kesklinna ööklubis jahmatab ta kõiki – ja iseennast –, kui otsustab jätta senise elu ja lihtsalt… sõita minema. Camryn pakib mõned hilbud, istub Greyhoundi bussi ja asub teele, et ennast leida. Selle asemel leiab ta hoopis Andrew Parrishi.

Seksikas ja põnev Andrew elab nii, nagu homset polekski. Ta veenab Camrynit tegema asju, mille tegemisest neiu kunagi mõelnudki pole, ja näitab talle, kuidas anda järele oma kõige sügavamatele ja keelatumatele ihadele. Varsti saab noormehest Camryni erutava uue elu keskpunkt, mis äratab temas armastust, iha ja tundeid viisidel, mida ta varem võimalikukski pole pidanud. Aga Andrew’s on peidus midagi palju enamat. Kas Andrew saladus liidab nad kokku või hävitab selle, mis nende vahel tekkida võib?

Selle raamatu sain taaskord bookworld.me käest ja mul on väga hea meel, et sain, sest poes või raamatukogus oleksin sellest ilmselt mööda kõndinud. Ausalt, olen tegelikult väga üllatunud, et see mulle nii väga meeldis. Lugesin seda kaugelt liiga kaua öösse, und jäi väheks ja tööl oli raske, aga pooleli ka jätta ei saanud. See on tegelikult üllatav, sest sisulise poole pealt ei toimunud seal tegelikult suurt midagi. Üks noor naine on ennast avastamas ja üks noormees aitab tal ennast avastada, nii lihtne see pealtnäha ongi. Üks pikk roadtripi lugu, aga väga kaasahaarav, eluline ja mõtlemapanev. Tahes-tahtmata jääb lugeja kaasa mõtlema ja vahest ehk isegi sarnasest nomaadlikust teekonnast unistama. Siiani pole mulle meeldinud sellised põhjalikud naistekad (varjuraamat, siis oli veel mingi sarnane?) väga istunud, aga see isegi täitsa meeldis. Ilmselt oli selles pisut rohkem sügavust, kui teistes naistekates, tegelikult ma isegi ei nimetaks seda sarnaseks teistele sellistele, see on veidi teiselpool piiri. Võta nüüd kinni...

Raamatu lõpp oli selline, mida nägin umbes poole raamatu pealt tulemas ja arvasin, et on kas see või mingi „poolprobleem“, aga õnneks (kahjuks?) oli tegemist päris probleemiga. Kui ainult mõned lehed olid jäänud, siis mõtlesin küll, et kurja, see ei saa ju raamatu lõpp olla!?, liiga vähe lehekülgi oli veel jäänud, et midagi saaks muutuda.  


Igatahes üllatas see raamat mind põhjalikult kuna olen alati arvanud, et sellised raamatud jätavad mind külmaks, aga siiski, paistab, et tuleb lihtsalt otsida. Raamatule on üks järjeosa, mis pidi samuti hea olema. Goodreadsis on mõlemad osas hinnatud väga kõrgete punktidega nii, et seekord ma oma arvamusega vähemuse hulka ei kuulu. Pole just selline raamat, mida aastate pärast kindlasti uuesti kätte võtta tahan, aga kahtlemata üllatavalt hea. 

Vaatan, et Päikese Kirjastus on veel ühe Redmerski raamatu ära tõlkinud. See ei tundu samuti olevat selline raamat, mis mulle tüüpiliselt istuks, aga küllap võtan ta nüüd mõnel päeval ette, sest a) usun, et see on sama tempokas ning b) autori kirjastiil vist istub mulle. 

NB!! Apollos 1.-19. märts raamat vaid 9,95 €, kasuta võimalust!

16 jaanuar 2017

V. E. Schwab "Võlukunsti tumedam pool"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Sisene hulljulgete seikluste, vapustava võimu ja mitmete Londonite maailma.
Kell on üks viimastest rändurvõluritest, kellel on haruldane ja kadestamist väärt võime rännata paralleelmaailmade vahel, mida ühendab üks võluväeline linn.
On räpane ja igav, täiesti võluväetu Hall London, mida valitseb hull kuningas George III. On Punane London, kus austatakse elu ja võluväge, koht, kus Kell kasvas üles koos Rhy Mareshiga, õitsva impeeriumi võrukaelast pärijaga. On Valge London – paik, kus inimesed võitlevad selle nimel, et võluväge endale allutada, ning võluvägi võitleb vastu, kurnates linna luudeni lagedaks. Ja kunagi ammu oli ka Must London, aga sellest linnast ei räägi nüüd enam keegi.
Ametlikult on Kell Punane Rändur, Mareshi impeeriumi saadik, kes vahendab kõigi Londonite valitsejatele igakuiseid läkitusi. Mitteametlikult on Kell salakaubavedaja, kes teenib neid, kes on valmis maksma pisimagi pilguheidu eest maailma, mida nad oma silmaga kunagi ei näe. Sellel trotsist kantud hobil, nagu Kell peagi avastab, on ohtlikud tagajärjed.
Halli Londonisse põgenedes põrkab Kell kokku Delilah Bardiga, lennukate unistustega taskuvargaga. Nende sõprus algab veidralt. Alustuseks röövib tüdruk võluri paljaks, siis aga päästab ta surmavaenlase käest ning kõige lõpuks on Kell sunnitud tüdruku teise maailma korralikule seiklusretkele kaasa võtma.
Nüüd aga on ohtlik võluvägi valla pääsenud ja igal nurgal luuravad reeturid. Et kõiki maailmasid päästa, peavad need kaks kõigepealt ise ellu jääda.

Victoria „V. E.” Schwab on britist ema ja Beverly Hillsist pärit isa võsuke. Teda kasvatati lõunaosariiklikus vaimus ja seda on tänini aimata ka tema kõnepruugist. Praegu elab ta Šotimaal Edinburghis ja kui ta ei luusi parajasti ringi, et otsida maha maetud aardeid, muinasjutte või head teed, istub ta mugavasti mõnes kohvikus ja mõtleb välja koletisi.

2017. aasta esimene raamat ja piinlikult hilja veel ka... See raamat jõudis minuni taaskord läbi bookworld.me keskkonna ja Päikese Kirjastuse kaudu. Minu lugemislistis on see raamat juba üsna pikalt figureerinud, aga info, et see on eesti keelde tõlgitud, oli sinnamaani minust kuidagi mööda läinud. Ei olnud ma näinud seda poes ega osanud otsida ka kirjastuse kodukalt, sest Päikese Kirjastus on minu jaoks päris uus. Muidu aeg-ajalt ikka sirvin kirjastuste kodukaid, just neid „Ilmumas“ või „Uued“ rubriike, et siis juba eos ette arvestada, kas varsti on vaja rahakotti kergendama hakata või ei.

Ma ei hakka raamatu sisu lahkam, sest raamatu kaane taga olev sisututvustus on teinud seda juba kaugeltki rohkem, kui oleks vaja. „Võlukunsti tumedam pool“ ei alanud minu jaoks vahest ehk liiga kiirelt, sestap ta mul ilmselt kohe kaheks nädalaks poolikuna riiulile seisma jäigi, aga kui tekkis isu see taaskord kätte võtta, näis, et olin sellest tüütuna tunduvast alguse osast üle saanud ja edasi läks raamat palju lihtsamalt, tegelikul lausa ühe õhtuga. Päris lõpuni ei võlunud see mind siiski, aga sügavamat põhjust ei oska ma sellele hetkel mõelda. Selles raamatus oli tohutult palju põnevust, tegevust ja tegelikult oli see üsna kaasahaarav, kuigi mul oli sellele vahepeal ülimalt raske keskenduda. Kõige suuremaks plussiks peaksin selle loo puhul romantilise tegevusliini vähesest, peaaegu, et puudumist. Miks? Paljudes YA raamatutes lämmatab romantika kogu sisuliini ja kui see ära võtta, ei jääkski raamatust tegelikult suurt midagi alles. Selle raamatuga oli hoopiski vastupidi, romantika poleks sellele suurt midagi juurde andnud, selle puudus sobis antud loosse suurepäraselt.


Mis ma ikka kokkuvõtvalt öelda oskan? See oli põnev, aga ei tekitanud minus tunnet, et kus nüüd alles tahaks teise osa kätte võtta! Kuigi need mu lugeris kõik inglise keeles olemas on, ootan ilmselt järgmise tõlke mitte liiga kannatamatult ära.