28 detsember 2012

George R. Martin "Fevre'i unelm"


392 lehekülge
Romaan algab sellega, et ühe Saint Louisi hotelli restoranis kohtuvad 1857. aastal kaks meest. Lühem ja paksem on elu jooksul töötanud end parvepoisist laevafirma omanikuks, kuid loodusõnnetuse tõttu on kogu tema firmast järele jäänud vaid üks vana ja kehvake laev. Teine mees on kõhn ja kahvatu ning tulnud just Inglismaalt. Ta tahaks hakata esimese mehe laevafirma osanikuks: tema poolt raha uue laeva jaoks ja teiselt poolt siis kogemused. Äripartnerid on erinevad, usaldus ei ole lihtne tekkima, aga kui viimaks tekib, hakkavad juhtuma asjad, milleks kumbki neist valmis ei ole...
Sageli tutvustatakse seda romaani piltlikult kui Mark Twaini ja Bram Stokeri kirjanduslikku kohtumist. Sisuliselt on see eeskätt aga ühe laeva lugu – ajast, mil Mississippil kihutas tuhandeid rataslaevu. “Fevre’i Unelm” võinuks saada kiireimaks nende seas, kui mitte...

Üks päris tõsine rappimisraamat ehk siis vägivallaga pole autor sugugi kokku hoidnud. Mind need ülivägivaldsed kohad eriti ei häirinud (ma loodan, et see minust mingit sorti passiivset sadisti või miskit sellist ei tee...), lihtsalt natukene rõve oli, aga muidu ei miskit hullu. Raamatu kohta olen lugenud arvamusi seinast seina... Mõnele meeldib väga, teised ei suuda uskuda, et Martin midagi sellist on kirjutanud. Mina jään kuskile vahepeale, sest ausalt öeldes puuduvad mul George R. Martini teostega varasemad kogemused. Raamat jättis mind üsna külmaks, nii huvitav nüüd ei olnud, et taevani kiidaks, aga miskit negatiivset ka ei meenu (lugesin raamatut juba paar kuud tagasi). Ehk siis tagasi vaadates suhteliselt nullemotsioon, ei teagi kas soovitada või mitte. Peaks vist ära mainima, et raamatu taga olev tekst oli absoluutselt mitte midagi ütlev, seega panin raamatu esimesel korral üldse riiulisse tagasi, aga kui asi ükskord läbi sai loetud, alles siis mõtlesin, et see kaanel olev sisukirjeldus on ikka väga random. Muuseas paljud raamatud on viimasel ajal sellised, et sisukirjeldus on nagu kuskilt õhust võetud (kirjutaks muudkui neid luulelisi ja sügavamõttelisi lauseid, siis raamat tundub sügavamõttelisem - äkki siis loetakse rohkem...) ja haakub raamatu sisuga minimaalselt.

Vampiirid. Jep, selles raamatus on nad ka olemas, aga siis üsna ebatüüpilised jälle. Või noh, milline üldse on tüüpiline vampiir või vampiirikas? Mõne jaoks on tüüpiline vambu sädelev ja kaunis, teine mõistab vampiiride all midagi kurja ja ebamiselt õela, kelle ainus elumõte on juua inimverd otse allikast. Mina pole veel siiani ära otsustanud milline siis üks õige vampiir on (kui siis ehk kaanid ja sääsed...). Palju jõe ja aurikujuttu on kah. Minu jaoks jäi teos igatahes üsna tuimaks ja kohati venivaks. Vahepeal tekkis küll kange tahtmine Tom Sawyerit lugeda kogu selle auriku jutu peale...

Sisuhinne: 6/10

27 detsember 2012

Christopher Paolini "Vanem"

688 lehekülge
Eragon ja tema lohe Saphira said jagu Vari Durzast. Tänu neile võitsid vardjad ja päkapikud lahingu Farthen Dūris. Kuid endiselt valitseb Impeeriumi õel kuningas Galbatorix, kes on hävitanud Ratsanikud ja sihiks võtnud kogu Alagaėsia alistamise.

Eragon rändab haldjate riiki Ellesmérasse, et võlukunstis ja mõõgavõitluses, Ratsanikule elutähtsates oskustes, veelgi vilunumaks saada. Ent kaos ja reetmine varitsevad igal sammul ja Eragon pole kindel, keda ta võib usaldada.

Samal ajal peab tema nõbu Roran koduses Carvahallis oma lahingut - lahingut, mis asetab nii tema kui Eragoni veel suuremasse ohtu.

Kas kuningas ja tema käsilased suudavad vastupanu lämmatada?

Pärandi seeria teises raamatus jätkuvad Eragoni ja Saphira seiklused.


Pärandi sarja teine raamat “Vanem” oli kirjutatud oskuslikumalt, veenvamalt ja täpselt sama huvitavalt kui esimene osa “Eragon”. Kui esimeses osas mind häiris teatav sarnasus LOTR’iga, siis selle osa puhul pean ütlema, et raamatusse süvenedes oli see ainult “Vanem” ja mitte midagi mud, ei mingeid sarnaseid hetki lugemise ajal. Lõppude lõpuks hakkasin juba mõtlema, et olen sarnasust ette kujutanud, aga tegelikult on paljud motiivid ikkagi ühesugused, sellest üle ei saa. Teos oli loomulikult suurepärane, vägagi kaasahaarav (peab olema, kui pärast väsitavat tööpäeva viitsid 700-leheküljelise raamatu kätte võtta ja alles poole öö peal suudad ära panna – ja seda ka seepärast, et magama ju p e a b…).  Õnneks on kolmas raamat käepärast ja loodetavasti ka sarja viimane raamat on kohe-kohe raamatukokku saabumas - seega on ju mida oodata! Aga nagu ma vist “Eragon’i” postituses mainisin, ei suutnud ma meenutada,  kas olen “Vanemat” lugenud või mitte. Jah, olin. Ja mul on isegi selline tunne, et olen ka kolmandat lugenud. Aga üks asi ei mahu pähe – olgugi, et see oli kuus aastat tagasi, kuidas ma neid üldse ei mäleta? (ah tean vist küll, siis ma olin rohkem klassikasse – Remarque, Hemingway, Austen, Dickinson jpt -  müsteerium lahendatud).

Iga loetud sõnaga tundus mulle, et autor kasvab koos Eragoniga. Tema mõttemaailm muutus laialdasemaks, detailiderohkus oli kohati hämmastav, sealhulgas mõttetöö ja loogilisus kasvasid ning naiivsus kahanes. Seda on väga tore lugeda, esimene raamat oli kohati kõhklev (et kas ikka oleks pidanud seda kirjutama?), teine raamat paistis endas ehk siis oma autori sõnades väga kindel olevat. See tegi ka lugemise nauditavamaks. Igatahes peab vist Paolinit kõvasti tunnustama, et sa sellise hüppe suutis teha. Väga nauditav igatahes.

Kuna ma esimene raamatu sisu siin lahkama ei hahaknud, siis ei näe suurt mõtet seda ka selle osa puhul teha. Esimene osa oli kirjutatud vaid Eragoni tegelase silme läbi, teine osa aga jälgis ka Rorani ja Nasuada sekeldusi, see oli väärt lisa raamatule. Loodan ja isegi usun, et kolmas osa jätkab samas vaimus.

Sisuhinne: 8/10

20 detsember 2012

P.C + Kristin Cast "Väljavalitud"

288 lehekülge
Öö Kojas tegutsevad tumedad jõud ning vastmärgitud vampiiri Zoey Redbirdi seiklused koolis võtavad salapärase pöörde. Sõpradest saavad vaenlased ja, kummaline küll, vihavaenlastest sõbrad. Nõnda algab sarja kaasahaarav kolmas osa, kus Zoey pannakse proovile nagu ei kunagi varem. Tema parim sõber Stevie Rae on ebasurnud ja pingutab, et säilitada endas inimlikkust. Zoeyl pole aimugi, kuidas teda aidata, aga ta teab, et tema ja Stevie Rae avastusi tuleb Öö Kojas varjata kõigi eest, sest usaldada ei saa enam kedagi. Tagatipuks leiab Zoey end ootamatust olukorrast kolme poiss-sõbraga. Kui tuua mängu veel verejanu, võib tagajärjeks olla katastroof. Ja nagu sellest poleks veel küllalt, hakkavad surema vampiirid. Päriselt surema. Ent nagu Zoey sageli avastab: asjad on harva nõnda, kui pealtnäha paistab.

Öö koja III raamat ei üllata eriti millegagi. Ma imestan endiselt miks seda sarja üldse loen?! Päriselt, see Zoey on üks eriti nõme tibi oma kolme poiss-sõbraga. Iga peatükk on tal mingi karm valik Heath-Loren-Erik, Erik-Heath-Loren, Loren-Erik-Heath.... Noh, tore on, et see kamm vähemalt selleks korraks lõpu sai, sest raamatu lõpus hakkas ta juba neljanadale tüübile silma viskama (hoia ja keela... kellele seda Dariust sinna nimekirja otsa veel vaja on). Igatahes on raamatusse pandud umbes kaks-kolm sisuliini, millest kumbki eriti huvitav pole, aga kuna raamatu lõpp kiskus juba täitsa põnevaks, siis annab igatahes loota, et neljas osa on põnevam (jääb siis loota, et 80% jutust ei keerle tema poiste ümber). Kolm lootust tulevaste raamatute suhtes: a) Zoey sõpradest võiks palju rohkem rääkida, ma ei taha mõeldagi, et järgnevad üheksa raamatut ainult tema ümber keerlevad, b) Aphrodite ja Stevie Rae liin tundub väga põnev ja jään vaid lootma, et autorid seda kuidagi Zoey hala alla ei mata, c) kui autorid on loonud sellise karakteri nagu Neferete, siis võiks temast ka natukene rohkem juttu olla.  

See veel ka, et enam-vähem esimest osa raamatust (ca 60 lk) ei saa rahulikult lugeda, ilma, et iga kolmas lõik sulle meenutaks mis eelmises raamatus toimus (päriselt, kui halb mälu peab olema, et IGA asja tuleb meenutada).

Sisuhinne: 5/10

19 detsember 2012

Christopher Paolini "Eragon"

496 lehekülge
Kui Eragon leiab metsast sileda sinise kivi, peab ta seda vaese talupoisi õnnelikuks avastuseks: võib-olla saab selle eest perele talveks liha varuda. Ent kui kivist koorub ilus, safiirsinine lohepoeg, mõistab Eragon peagi, et on komistanud pärandi otsa, mis on peaaegu niisama vana kui Impeerium ise.
Üleöö võtab tema lihtne elu onu Garrow´ talus pöörde ja ta leiab end hukatuslikust uuest maailmast, täis saatusekäike, võlukunsti ja võimu. Juhiks vaid iidne mõõk ja vana jutuvestja Bromi nõuanded, peavad Eragon ja noor lohe Saphira pääsema eemale ohtlikest väljadest ja tumedatest vaenlastest Impeeriumis, mida valitseva kuninga kurjusel pole piire. Kas Eragon suudab astuda legendaarsete Loheratsanike jälgedes? Impeeriumi saatus võib olla tema kätes...

Esimest korda lugesin „Eragon’i“ kohe pärast selle ilmumist eesti keeles ja tookord mäletan, et olin üsna pettunud, sest pidasin seda odavaks „Lord of The Ring’i“ koopiaks. Tegelikult häiris see mind tookord niivõrd palju, et ma ei suutnud selle lugemist eriti nautidagi. Seekord otsustasin raamatu uuesti kätte võtta seepärast, et hiljuti ilmus selle viimane osa ka eesti keeles, seega on hea võimalus kõik osad algusest lõpuni korraga ära lugeda. „Eragonis“ on kahtlemata väga palju elemente, mis otseselt või kaudselt pärit LOTR’i maailmast, aga sellest pole lugu, sest Tolkien on saanud hakkama ühe väga sensatsioonilise sarjaga - seega ei tasu eriti üllatuda, et keegi seda veidi kopeerib või eeskujuks võtab. Seekord ei häirinud need paralleelid mind sugugi nii palju kui aastaid tagasi. Lugu on siiski eeskätt loheratsanikust ja tema seiklustest oma lohega, mitte ühe kääbiku seiklustest, seega on see täiesti omaette teema ja päris mõnus veel pealekauba.

Ma usun, et suurem osa fantaasiažanri austajatest on Eragoni ja tema lohe Saphira seiklustega kursis, seega ei ole vist tarvis lugu ümber jutustama hakata. Väga tähelepanuväärne on fakt, et autor oli kõigest 15-aastane, kui ta esimest raamatut kirjutama hakkas. Vau. Nüüd on ta muidugi juba täismees ja kindlasti on tema raamatuteski arengut märgata, sest tõele au andes oli „Eragoni“ enda lõpp juba üsna erinev raamatu algsest keelekasutusest. Ootan igatahes huviga järgmiste osade lugemist, ma tõesti ei mäleta kas olen ka „Vanema“ juba varem läbi lugenud või mitte (kaldun sinnapoole, et olen).

„Eragon“ on väga lihtne, konkreetne ja mitte eriti palju süvenemist nõudev lugemisvara, seega julgen soovitada „kergeks lugemiseks“ kõigile fantaasiahuvilistele ja eriti lohehulludele.

Sishinne: 8/10

PS! Film on ka. 

15 detsember 2012

Penelope Farmer "Mõnikord Charlotte"

200 lehekülge
Internaatkooli minnes tunneb Charlotte võõristust ja segadust. Algul arvab tüdruk, et tal on lihtsalt raskusi nimede ja nägude meeldejätmisega. Kuid siis selgub, et on juhtunud midagi iseäranis kummalist: ta elab kaksikelu tüdrukuga, kes viibis samas koolis 1918. aastal. Elu kord Clare’ina, kord Charlotte’ina on keeruline ja imelik ning sellele tuleb leida lahendus.

Raamat algas kuidagi tühja koha pealt, seega otsustasin veidi asja uurida. Ja mis välja tuli – tegu on triloogiaga, millele eelnevad osad „The Summer Birds“ (1962) ja „Emma in Winter“ (1966), alles viimane osa on „Charlotte sometimes“ (1969), mis ongi ainsana eesti keelde tõlgitud. Väga huvitav valik igatahes, tõlkida triloogia viimane osa (isegi kui see on kõige populaarsem ja tuntum on see ikka imelik).  

Suutsin sellest imelikust juhusest mööda vaadata ja otsustasin, et see sobib ka täitsa eraldiseisva raamatuna. Ja muidugi tuleks mainida, et tegu on lasteraamatuga, mis sisaldab endas natukene fantastikat. Kuigi mulle meeldivad head lasteraamatud väga, siis ilmselt ei küündi minu silmis keegi kõrgemale Eva Ibbotsonist, tema lastekad jäävad parimateks. Küll aga tuleb tunnistada, et Farmer on saanud hakkama väga ligilähedase looga, ka see oli paeluv ja kaasahaarv, kuigi seiklust on Ibbotsoni töödes kõvasti rohkem. Selline pingesituatsioon ja põnevus jäid ära, raamatut oli väga turvaline lugeda, aga see ei eelda muidugi, et tegemist oli igava jutuga.

Charlotte on mingil teadmata põhjusel internaatkooli pandud (ilmselt on eellugudes selle jaoks hea põhjus, aga meie seda teada ei saa) ja seal hakkab ta kogema midagi müstilist. Üle päeva rändab ta ajas kuidagi peaaegu nelikümmend aastat tagasi ja asub ühe teise tüdruku „kingadesse“. Samal ajal on see mineviku-tüdruk Charlotte’i asemel tulevikus. Nii nad käivad mõnda aega edasi-tagasi, põhjustades oma lähimate sõprade seas parajat hämmingut, sest keegi ei saa aru miks Charlotte nii imelikult käitub. Põhjuseks on loomulikult see, et tea ei tea kuidas käituda, sest tal pole aimugi kuidas minevikutüdruk Clare eelmisel päeval käitus ja mida ta tegi... Seega otsustab ta, et palju parem on lihtsalt madalat profiili hoida. Autor on lühidalt aga täpselt kirjeldanud, mida selline vahetus endaga kaasa toob – erinev tase muusikas, matemaatikas ja paljus muus. Eks see tekitab segadust küll, kui ükspäev mängib Charlotte klaverit nagu täielik algaja, aga juba järgmine päev nagu tõsine Mozart, ülehomme on ta aga Mozarti taseme minetanud ja taaskord algajast vaid pisut edasi arenenud. Mida sa ikka oskad kosta?

Peale nende huvitavate sekelduste ja pisiprobleemideta kulgeb raamat aeglases tempos, kohati näib asi lausa venivat. Mingil hetkel on pea poole raamatu põhiteema see, kas Charlotte ja Clare saavad ikka oma aega tagasi või jäävad nad päriselt nagu kummitused valesse aega. Kujutan ette, et mõnele 12-13-aastasele tüdrukule on raamat päris põnev ajaviide, aga minu jaoks jäi asi veidi poolikuks. Võib-olla otsin kunagi ingliskeelsed eelraamatud üles ja loen ka need läbi, kuid see on päris kaheldav. Samas ei tasuks sistühjuse üle liialt palju viriseda kuna tegemist on eelkõige ja just nimelt lasteraamatuga, siis lapsed midagi rohkemat ei ootagi. Kuna aga Farmeri teos on üle pika aja mu esimene lastekas (nojah, eks vist enamus fantastikast mida loen võiks ka lasteka alla panna, aga need on vaid õnnetu juhuste läbi kogemata lastekateks kirjutaud, autoritel olid kindlasti muud plaanid), siis pidin seda paratamtult enda lemmiku Ibbotsoniga võrdlema ja kahjuks/õnneks tõdema, et Ibootsonist üle ega ümber ei saa, ainult altpoolt saab.

Sisuhinne: 7/10

14 detsember 2012

Rebecca James "Kaunis kurjus"

See on kaasahaarav lugu seitsmeteistaastasest tüdrukust, kelle elu muutub pöördeliselt, kui ta õde tapetakse. See on lugu uue õnne leidmisest ja selle kaotamisest. See on lugu ebaõiglusest, elu kummalistest keerdkäikudest ja kohtumistest, mis võivad elu muuta veel rohkem kui õe surm. See lugu ei alga algusest ega lõpust, see lugu jutustab korraga minevikust, olevikust ja tulevikust, viies lugeja läbi peategelase mõttekäikude peatselt juhtuvate ja juba juhtunud sündmusteni. Kaasahaarav jutustus tõmbab lugeja karakterite pöörasesse maailma. Peale kümmet esimest lehekülge oled sa sunnitud lugema veel kümme ... ja siis veel ... ja veel ... kuni sinu ees on lahti hargnenud kõik saladused, kõik lahtised otsad.
Täpselt nii ma seda raamatut lugesingi. Kümme lehekülge veel, siis lähen magama. Ah ei, ma loen veel mõned peatükid, mis see pool tundi ikka teeb... Ja nii läkski poole kaheni öösel ja täna olen tööl nagu zombi... Seega võib öelda küll, et päris kaasahaarav raamat oli.

Lugu räägib ühe noore tüdruku elust, kes on oma vanusele vaatamata üpris palju läbi elanud. Ta on kaotanud oma noorema õe, keda ta sügavalt austas ja jumaldas. Kõige hullem asja juures on see, et ta peab end õe surma eest vastutavaks. Tema nimi on Katherine ja ta tunneb end süüdi.

Tegevus toimub olevikus ja minevikus, seega on üpris hea ettekujutlus mis saama hakkab. Juurdlesin pidevalt selle üle, et mis järgmisena, kuidas see juhtus, jne. Kohati meenutas seebikat, sest see kirjeldatud "kaunis kuri" naine Alice oli täielik psühhomaniakk ja ma imestasin pidevalt, et Katherine'il selle mõistmiseks niiii kaua aega läks. Peavad ikka pikad juhtmed olema... Lisaks peategelasele leiab sealt mitu väga värvikat kõrvaltegelast, kellel oli Katherine'i elus suur roll (Mick, Robbie, Philippa). Lõpuks selgub ka see miks Alice just Katherine'i sihikule võttis ja mida ta sellega saavutada tahtis. Raamatu esimene lause annab mõista, et Alice on surnud ja ma pean tunnistama, et kõike seda lugedes tundsin kergendust, et selline inimene  kadunud on (aga seebikates ongi tavaline, et see kõige kurjem läheb hulluks või sureb ära). Siinkohal pean tegelikult veel ütlema, et ega see lõpp siiski seebine polnud, seebikad on ju täitsa ninnu-nännud, aga raamatu lõpuosa kahjuks nii rõõmsates toonides polnud.

Kokkuvõtteks ütlen, et raamat oli tugev. Kuigi ta on vist pigem young adult lugejaskonnale, siis v ä g a noortele seda ei soovitaks ent julgen lisaks noortele ka täiskasvanutele raamatu pihku pista. Kuigi ta ei paku pärast lugemist mingit erilist mõtteainet  (kõik mis võimalik mõelda, mõtled juba lugemise ajal) ega pane ka põnevusest saba lipuma, siis peab ütlema, et kaasahaarav  ja huvitav see oli.

Sisuhinne: 7/10

12 detsember 2012

Jonathan Stroud "Oru kangelased"

400 lehekülge
Halli armastab kuulata lugusid aegadest, kui org oli metsik ja ohtlik paik, mida piirasid verejanulised trollid. Talle meeldib kujutleda ööd, mil legendaarsed kangelased ühendasid jõud ja võitlesid hommikuni, et igipõlised vaenlased tagasi lüüa.
Nüüd on põlluharimine asendanud trollidega võitlemise ja Halli suureks pettumuseks tundub kangelaslikkus olevat kadunud väärtus. Ent kui vana verevaen ühe vingerpussi pärast taas üles õhutatakse, kasutab ta võimalust, et asuda päris oma kangelasretkele.
Temaga lööb seltsi Aud – Arne koja ainus järeltulija –, tüdruk, kes on sama hulljulge ja kangekaelne kui Halli. Koos seavad nad kahtluse alla selle, mida seni on tundnud, ning avastavad tõe legendide, oru ja iseenda kohta.

Jonathan Stroudi „Oru kangelased“ on eepiline, ootamatute pöörete, salakavalate vaenlaste ja väikese, kuid unustamatu kangelasega seiklus.

Uskuge või mitte, aga see pole triloogia! Täiesti eraldiseisev raamat. Mul on ääretult hea meel, et kõike head pole üritatud venitama hakata, sest lugu sai endale täitsa asjaliku ja üsnagi ammendava lõpu. Loomulikult annaks sealt lugu edasi arendada, aga õnneks pole seda tehtud.

Peategelaseks on Halli, kes elab kuskil orus Sveini kojas ja on otsene kangelase järeltulija. Lugedes jäi mulje, et tegevus toimub muinasaja lõpupoolel (kääpad, piiratud mõttemaailm, eluviis) kuskil alternatiivmaailmas. Midagi ülemäära müstilist sellest raamatust ei leidnud, suurem osa raamatust oli Halli kahevahel kas trollid on ikka olemas või on see lihtsalt jutt, mida levitatakse, et rahvas üle piiri ei läheks. Lõpuks võtab Halli koos oma sõbrannaga ja külalise Audiga ette väikese rännaku, et trollide olemasolus lõplikult veenduda.

Halli oli seiklusteotsja ja polnud kunagi rahul sellega, mida orul talle pakkuda oli. Ta satub mitmetesse konfliktidesse ja on isegi kaudseks ajendiks naabritevahelisele vaenule.

Minule see lugemine meeldis. Oli selline lihtsalt hoomatav ja kergelt jälgitav, igav ei hakanud korrakski. Isegi kui tekkis selline moment, et nüüd võiks juba midagi juhtuda, siis järgmisel lehel oligi juba midagi juhtumas.

Sisuhinne: 7/10

10 detsember 2012

Vladimir Sorokin "Tuisk"

182 lehekülge
Milline veider Boliivia viirus põhjustab epideemia ühes Vene külas? Kust ilmuvad keset põlde ja metsi lumme kristallpüramiidid? Kes on isevärki viltmajades elavad vitaminderid? Ja millega lõppeb maakonnaarst Garini reis läbi tuisu tillukesse jaama? Vladimir Sorokin on sündinud 1955. aastal ning lõpetanud Moskva nafta- ja gaasiinstituudi. Viljelenud lisaks kirjanduslikule tegevusele raamatugraafikat, maali ja kontseptuaalset kunsti. Debüteeris luuletajana 1972. aastal, tema jutustused ilmusid esimest korda 1985. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid "Opritšniku päev", "Sinine pekk" ja "Suhkrust Kreml".

Mul pole varem olnud juhust Sorokini töödega tutvuda, seega üllatas antud romaan mind mõneski mõttes. Mul polnud aimugi mida oodata. Võtsin kätte, lugesin läbi ja sain täiesti huvitava lugemiselamise võrra rikkamaks. Raamat oli absoluutselt irratsionaalne ja kummaline, aga lugeda üpris meeldiv.

Tegevus toimub Venemaal kuskil alternatiivmaailmas, kus põhitranspordiks on hobused (ja veel sellised minihobused, kelle taskusse ära mahutada saab!) ja kus tehnoloogia tundub olemas olevat (ent näiteks telefon talvel kuskil põldude vahel ei tööta). Lisaks on olemas hiiglased ja mingid mustlaste-laadsed rändkaupmehed vitaminderid, kes esitlevad „toodangut“, ei puudu ka zombilik epideemia, kus inimesed sõna-otseses mõttes hauast üles tõusevad. Seda kõike on esitletud läbi tuisu rändavate meeste seikluste läbi. Terve raamatu jooksul ongi meeste ainus eesmärk jõuda elusalt, tervelt ja kiiiiresti sihtpunkti, aga nende suurimaks vaenalseks sel teekonnal on looduse vingerpuss nimega tuisk. Seiklus veereb kõvasti pikemaks kui esialgu plaaniti ja kas ka sihtkohta jõutakse, saab igaüks ise lugeda. Mina julgen igatahes soovitada ja plaanin tulevikus kindlasti Sorokini teostega rohkem tutvuda.

Sisuhinne: 7/10

09 detsember 2012

Jennifer Donnelly "Valguse kuma"

288 lehekülge
12. juulil 1906.a tõmmati Big Moose’i järvest välja Grace Browni nimelise noore naise laip. Tegemist näis olevat õnnetusega ja keegi kohalikest ei osanud arvata, et õige pea on nad segatud sensatsioonilisse mõrvaprotsessi. Eelmisel sajandivahetusel asetleidnud mõrvalool põhinev romaan on ühtlasi kahe noore neiu täiskasvanuks saamise lugu. 17-aastast Mattiet, kelle kätte on sattunud hukkunud Grace’i kirjad, valdavad vastuolulised tunded perekondlike kohustuste, kaastunde ja esimese armastuse vahel. Lugedes üha uuesti Grace’i kirju, mõistab ta, et tema enese dilemmad ja probleemid sarnanevad hukkunud neiu omadega…

Romaan on võitnud Carnegie medali ning Los Angeles Times ja Michael Printzi raamatuauhinnad.

Raamatu tegevus on inpireeritud päriselt toimunud sündmustest, teisisõnu on kirjeldatud mõrvajuhtum päriselt toimunud. See mõrv sai sensatsiooniks ajaloos ning haaras terve maailma oma tähelepanu alla. Ühelt poolt oli tegemist ääretult traagilise noore naise lõpuga, teisalt oli sellesse segatud üsna tuntud nimi – Chester Gillette. Esialgu oli alust uskuda, et naine uppus, kuid hilisemate asjade kokkulangemise tagajärjel mõisteti, et tegemist on mõrvaga. Nagu sellest polnuks veel vähe, tuli välja, et naine oli rase. Kõik päädis sellega, et Chester Gillette hukati kaks aastat hiljem elektritoolis.

Romaan toimub läbi 17-aastase Mattie silmade, kes peab pärast ema surma üksinda hakkama saama oma pere ülalpidamisega, suureks kasvamisega ja üldiselt kõige sellega, millega ta parema meelega ei tegeleks . Raamat on kirjutatud kahes ajas – umbes aastane periood enne mõrva ja lühike periood olevikus ehk siis mõrvamüsteeriumi algusajal. Tegelikult oli sellest jaotusest raske kinni haarata kuna ühtegi kuupäeva kuskil märgitud polnud. Kuskil alguses vist oli korraks paar kuupäeva, aga edaspidi las lugeja siis ise otsustab kummas ajas ta on. Võib-olla on mul lihtsalt pikad juhtmed, aga minule jõudis see kohale alles poole peal. Miks ei võiks siis asju natukene lihtsamaks teha ja kohe peatüki algusesse kirjutada kumma perioodiga tegu on. Vahepeal olin igatahes täitsa segaduses.

Mattie ise on paras raamatunohik, kes veedaks oma päevad pigem raamatuid lugedes, kui põldu harides või lehmi lüpstes. Sisse on segatud ka väike armukolmnurk, aga see ei oma Mattie jaoks suurt tähendust. Mulle meeldisid tema sõnad. Just nimelt, sõnad. Ta valis iga päev sõnaraamatust endale ühe sõna ja üritas seda kasutada (näiteks kahkjas, poolteisijalane, alfabeetik jne), et enda sõnavara suurendada. Lõppude lõpuks tahtis ta ju kirjanikuks saada.

Raamatu üks läbiv teema peaks olema see mõrvajuhtum, aga tegelikkuses on kogu raamatu peale sellest mõrvast vaid mõned lehed, mõned üksikud peatükid. Suurem osa raamatust räägib siiski Mattie suureks kasvamisest... Suureks kasvamine on ikkagi väga lai mõiste. Siinkohal mõtlen seda, et ta õppis otsustama ja aru saama, mis on tema elus tähtis ja mida ta tegelikult pikemas perspektiivis tahab. Mina paneks suuremat rõhku tema õpetajale Emily Wilcoxile (Baxterile), sest just sellel naisel oli Mattie tuleviku voolimisel ääretult suur roll. Peale õpetaja rõhun tema sõbra Weaveri olemasolule, kes teda samuti inspireeris, sest olla mustanahaline eelmise sajandi alguses oli paras katsumus. Väiksemat osa ei mängud Mattie „kurameerimiskaaslane“ Royal Loomis, kellega koos olles Mattie mõtles pigem ihalikele, kui vaimsetele rõõmudele, saades sealjuures vaikselt aru, et elu, mis teda Royaliga ootab, ei ole tema jaoks. Grace’i surm võttis selle kõige ainult kokku ja andis Mattie otsustamatusele viimase lükke. Teisiti öeldes polnud see mõrv minu jaoks raamatus sugugi mitte üks põhiteemadeks, võib-olla oli see alles umbes kolmandal-neljandal kohal jagades kohta Royal Loomisega. Mattie kirjeldab seal küll vahepeal oma tundeid seoses naise mõrvaga ja tahtmisega teha kõike teisiti kui Grace, aga öelda nüüd, et see oleks üks põhiteemasid.... Ma vajan ühelt teemalt natukene rohkemat, kui vaid ühte peatükki iga paarikümne lehe järel, et seda peateemaks nimetada.

Kuigi minu jaoks jäi raamatu sisu kohati kättesaamatuks (ma ei saanud vahepeal aru kas tegevus toimub enne või pärast mõrva või siis hoopis, et kuidas see mõrv seal nii aktuaalne on), siis võib tegelikult täie kindlusega öelda, et lugemisvarana oli see mõnus.

Selle mõrvaloo järgi on valmis kirjutatud veel üks raamat – „Ameerika tragöödia“ , Thoeodre Dreiser – mille loodan ka ühel päeval kätte võtta. Lisaks kahele raamatule on mõrvast üks ooper kirjutatud ja paar saatesarja vändatud. Olen täitsa üllatunud, et mõni Hollywoodi filmirežissöör veel ideed üles korjanud ei ole ja et filmi polegi (mitte et see mind väga huvitaks, aga see on ju taktikaline käitumine- teha kellegi tragöödia arvelt raha).

Sisuhinne: 7/10

06 detsember 2012

Alex Flinn "Koletu"

304 lehekülge
Kyle Kingsbury on New Yorgi keskkooliõpilane, keda kadestavad kõik – ta on rikas, sportlik, ilus ja ka muidu igatpidi täiuslik... seni, kuni üks nõid paneb talle peale needuse, mis muudab ta väljastpoolt sama koledaks, nagu ta on sisemiselt. Nüüd on ta koletis, kes päeval end peidab ja öösiti ringi luusib. Kyle’il on aega kaks aastat, et needus murda, pärast seda muutub ta igaveseks ajaks koletiseks. Ainus võimalus saada tagasi normaalne elu, oleks Kyle’i jaoks see, kui temasse armuks tõeliselt mõni tüdrukut, tõestades oma armastust suudlusega…

Lugesin seda raamatut juba suvel ja lasin sellel kohe meelest minna. Hiljuti nägin aga sama raamatu põhjal tehtud filmi (http://www.imdb.com/title/tt1152398/) ja otsustasin, et pean natukene sellest kirjutama. Raamatust siis, mitte filmist. Film oli halb, aga kuna raamat oli ka halb, siis mis seal ikka loota.

Tänapäevases võtmes Kaunitari ja Koletise lugu, mis on nii naiivne ja lääge, et ajab või oksele. Neid koletise ja kaunitari lugusid on viimastel aastatel kümneid ja kümneid ilmunud, aga midagi nii igavat ja ettearvatavat pole mulle veel varem pihku sattunud. Mõni lugu võiksksi ainult jutuks jääda, igast asjast pole tarvis funkyt tänapäevalikku stoorit välja ajada, see lihtsalt ei toimi. Loomulikult oli par uut nüanssi lisatud, et lugu kaasajastada, aga see oli ka kõik. Ilukultus on maailmas tõepoolest, aga see kõik tundus raamatus nii ülepaisutatud ja võlts.

Sisuhinne: 3/10

04 detsember 2012

Anna Sam "Kassapidaja katsumused"

159 lehekülge
Kes meist poleks käinud supermarketis sisseoste tegemas. Kas oleme aga kordagi kujutlenud, kuidas näeb poes toimuv välja kassas istuva inimese silmade läbi? Raamatu autoril Anna Samil on ülikooli diplom kirjanduses, kuid olude sunnil töötas ta kaheksa aastat kassapidajana. Vaheda huumoriga jutustab Anna kassapidaja argipäevast, selle muredest ja rõõmudest, kohtumistest sõbralike ja vähem sõbralike klientidega ning (hale)naljakatest episoodidest, mis ühes supermarketis iga päev aset leiavad.

Et siis selline raamat... Nõretab sarkasmist ja mingit sorti huumorist. Ma saan autorist aru, et ta nii sarkastiline on, aga terve raamat samas noodis – tänud, et see pikem polnud. Esiti ajas mind naerma tema kohutav ja piinarikas töögraafik, mõelda vaid, 20-30 tundi nädalas. Jumaluke, selline koormus, et anna või otsad. Eks see kassapidaja amet üks rutiinne ja kohati närvesööv töö ole, aga käsi südamel, mina teen nädalas sama palju tunde (kohati rohkem) ja seda ei kutsuta isegi täistööajaks. Ja minu töö pole sugugi vähem vaevanõudvam kui kassapidaja amet, seda võin öelda.  

Ilmselt on see väike raamat paljude inimeste lemmikute hulgas ja eks ikka seepärast, et see on nii eluline. Jajah, inimesi on igasuguseid, me kõik teame neid ja kahjuks on ilmselt iga kolmas isik meie tutvusringkonnast „igasuguste“ alla kuuluv. Minule tuli nende situatsioonidega kohe pähe kaks mõtet: 1) inimesed on ettearvamatud, 2) tegemist on prantslastega. Olgu need olukorrad kui tahes naljakad, hirmutavad või šokeerivad, panevad need sind paratamatult mõtlema – kas meil siin on ka nii? Ma ei oska öelda... Eks see on iga lugeja enda südametunnistusel kuidas ta teise inimesega käitub.

Raamatu üks idee on inimestele sisestada, et „kassapidaja on ka kõigest inimene!“. Aga need, kes seda varem märganud pole (eks ikka seda, et kassiir on inimene, mitte robot), ei saa ilmselt sellest ka pärast raamatu lugemist aru ja need, kes seda nagunii teavad, ei anna see raamat peale tunnikese mahedat huumorit mitte midagi erilist juurde.

Sisuhinne: 5/10

03 detsember 2012

Kathryn Stockett "Koduabiline"

454 lehekülge
See on lugu, mida jutustavad kordamööda kolm naist, kes kõik näevad vaeva, et sobituda rassistlikku kogukonda 1962. aasta Mississippis. On Aibileen, mustanahaline teenija, kes kasvatab juba seitsmeteistkümnendat valget last; on Minny, kes ei suuda kuidagi oma teravat keelt hammaste taga hoida; ning on valge Miss Skeeter, kes on äsja kolledžist koju naasnud ja üritab välja selgitada, kuhu on kadunud tema armastatud hoidja.
Pealtnäha ei saakski kolme naise elud erinevamad olla, kuid tegelikkuses põimuvad nende lood ühe salajase projekti raames, mis naised tõeliselt ohtu seab. Sest mõnikord lihtsalt tuleb piire ületada...

Kõigepealt nägin filmi (http://www.imdb.com/title/tt1454029/) ja see tekitas tahtmise raamat kohe kätte võtta. Aga see kohe-kohe venis nii umbes aastaks... Sellise teemaga raamatud on mulle alati väga palju huvi pakkunud, kaks vastaspoolt - nii erinevad, samas nii sarnased. See on lihtsalt tobe, kui lollid inimesed tollal olid, aga jah, segregatsioon pole kunagi eriti tore olnud. Ja kui nüüd mõelda, siis täpselt samasugune jama käib ka praegu - keda kellegil on õigus armastada? Keegi kuskil ütleb, et gay on paha ja teised korrutavad, tegelikkuses on tegu inimestega, kes erinevad meist vaid ühe asja pärast. Ajalugu kordab ennast vist iga natukese aja tagant, aga keegi ei taha sellest õppida. Aga siinkohal on „Koduabiline“ päris õnnestunud teos ühest maailma lähiajaloo suurimast teemast...

Raamat ise meeldis mulle tohutult. Ma pole harjunud lugema raamatuid paari tunni kaupa, maksimaalselt võtan raamatu kätte kaks korda, sest tavaliselt loen raamatu otsast lõpuni järjest ära. Ajapuuduses pidin selle raamatu kätte võtma neljal-viiel õhtul ja ausalt öeldes oli nii head raamatut raske väikeste jupikestena lugeda. Pidevalt tahtsin edasi lugeda, aga magama ju peab ka.

Ma ei taha eriti sellest raamatust mingit sisukokkuvõtet kirjutada. See on täpselt selline teos, mida ma ei oska paari lõiguga kokku võtta, seega teen üsna lühidalt. Põhirõhk on 1960.-ndate USA segregatsiooniprobleemil, seda siis valgete ja värviliste vahel. Tegevus käib väikeses Jacksonis Mississippi osariigis ja teadagi olid lõunaosariigid oma „arengus“ tollal põhjast kõvasti maas. Seega on sealkandis probleem loomulikult palju suurem, kuigi ka põhjaosariigid närisid veel sama pählit. Raamatuse on mahutatud ka Martin Luther Kingi vaimustus ja Kennedy surm, millest kumbagi natukene mainitakse, eks ikka selleks et autor suudaks selle ajastu hõngu natukene paremini kirjeldada. Peategelasteks on üks valge naine ja kaks mustanahalist koduabilist. Skeeter on valge naisterahvas jõukast puuvillaga tegelevast perekonnast, Minny ja Aibileen on värvilised koduabilised päris nõmedates perekondades. Üheskoos otsustavad nad hakata maailma muutma. Või siis vähemalt Mississippit.

Tegemist on väga asjaliku raamatuga, soovitan siiralt seda lugeda. Aga kes lugeda ei viitsi, vaadaku filmi, sest film ise on samuti üsna õnnestunud – jälgib raamatu sisuliini üsna täpselt.

Sisuhinne: 9/10

30 november 2012

Meg Cabot, Kim Harrison jt. kogumikus "Põrgulikud lõpuõhtud"

256 lehekülge
Kogumikus „Põrgulikud lõpuõhtud“ näitavad menukad noorteromaanide autorid, teiste seas Stephenie Meyer („Videvik“) ja Meg Cabot („Printsessi päevikud“) lõpuõhtut hoopis uuest, paranormaalselt halvast küljest.
Need viis lugu, kus seiklevad vampiiri järglased ja deemonitega võitlevad inglid, on tõeliselt lõbusad. Pole vaja rentida limusiini ega korsetti – lõpuõhtu peab lihtsalt olema põrgulikult seksikas ja hirmsalt lõbus.

Viie erineva autori poolt kokku pandud raamat, mis räägib viis lugu põrgulikest lõpuõhtutest.
Lood:
Meg Cabot „Vampiiritapja tütar“
Lauren Myracle „Lillekimp“
                                       Kim Harrison „Madison Avery ja hall vikatimees“
                                       Michele Jaffe „Sada suudlust“
                                       Stephenie Meyer „Põrgu maa peal“

Ütleks nii, et lood olid täitsa huvitavad, aga mingit olulist elamust ei pakkunud. Õhtul enne maga minemist sobib ilusti kenaks väikeseks unejutuks.

Minule meeldisid kõige rohkem „Sada suudlust“ ja „Madison Avery“, kõige igavam tundus paraku Videviku-saaga autori poolt kirjutatud „Põrgu maa peal“. See oli kohe selline, et vaatasin juba kärsitult, et millal küll lehed otsa saaavad!

Kõik lood algavad nagu väikesed peatükid mingist pikemast loost - lühidalt paari lausega on ära seletatud eellugu ning lõpp tuleb kiiresti ja konkreetselt, pooltel lugudel jäi lõpp üldse lahtiseks.Ühine märksõna lugudes on (USA’s) tavaline lõpuõhtu ehk prom night. Lood seostuvad kõik ühel või teisel moel lõpuõhtuga. Vist ainult ühes loos („Lillekimp“) ei jõudnud osaline peole, aga terve lugu keerles siiski lõpuhtu ümber, ülejäänud lugudes võis ka konkreetselt lõpuõhtust lugeda. Loomulikult oli igas loos panustatud paar kena lauset tüdrukute kaunite kleitide kirjeldamisele, ega ilma selleta ju ei saakski lõpuõhtust kirjutada. Nii palju ütlen veel, et mõnest loost annaks ilmselt täitsa hea raamatu välja arendada, aga ainult mõnest. Ent nagu ma ütlesin - toredad unejutud.

Sisuhinne: 5/10

28 november 2012

James Patterson "Võlur ja nõid", "Võlur ja nõid: anne"

   

„Võlur ja nõid“ 311 lehekülge
Väike kõhetu kogu keset verekoertehordi. Nuttu tihkumas. Võimalik, et oma viimast nuttu. See on . laps! Sellist asja ei tohiks ju olla!? Kus on täiskasvanud, nad peaksid ju lapsi kaitsma!? Just täiskasvanud olidki selle võika Uue Maailma loonud. Jah, nad PIINASID ja TAPSID lapsi. Uus kord sai kätte ka Whiti ja Wisty. Kuid kui sinu nimi on ettekuulutuses, kui sa oled nõid ja sinu vend võlur, siis ei saa sa nii kergelt alla anda. Wisty põlema lahvatamine oli alles võitluse algus! See polnud ju ometi ainult kunst, mida need kaks valdasid. Oli veel hõljumine, läbi seinte minemine, õelate jätiste moondamine, näiteks prussakaks.ja see on alles noorte põneviku esimene osa!

„Võlur ja nõid: anne“ 335 lehekülge
Üha enam ja enam kuulevad Whit ja Wisty, kuidas neile öeldakse, et andku nad alla. Andku end Uue Korra kätte. Uue korra kätte, kes TAPAB lapsi. Ja seda räägivad inimesed, kes on Whitile ja Wistyle kõige kallimad. Nende vanemad ja Celia, Whiti armastatu. Samal ajal painab neid Seesinane Seesinane, Uue Korra kogu kurjuse kehastus. Seesinasel Seesinasel on just Wisty jälitamiseks eriline põhjus. Tema Jäledus kontrollib maad, õhku ja vett. Wisty kontrollib tuld. Ta tahab Wisty annet endale ja siis… Loe, kumb jääb peale Võluri ja nõia teises osas. Lootus või masendus.


Et siis järjekordne nõidade/võlurite saaga. Põhiautoriks James Patterson, kes esimeses raamatus tegi koostööd Gabrielle Charbonnet’i ja teises Ned Rust’iga. Kolmas osa (mida eesti keeles veel pole) on tehtud koostöös Jill Dembowski’ga ning kannab alapealkirja „Tuli“ ja ilmus see 2011. aastal. Neljas osa samuti koostöös Jill Dembowski’ga peaks ilmuma tuleval aastal ja kannab nime „Suudlus“. Jääme siis ootama...
Kuna Patterson on v ä g a g i viljakas autor (kokku üle 100 töö, koos kaasautoritega), siis ilmselt on paljud inimesed mingil hetkel oma elus mõne tema teosega tutvunud. Kindlasti olen ka mina tema raamatuid varem lugenud, aga ükski pealkiri hetkel ette ei viska, seega ei meenu tema kirjutamise stiil ega miskit...

„Võlur ja nõid“ mulle meeldis. Tegevus käib läbi kahe minategelase - Whit ja Wisty, kes on õde-vend. See on sulaselge lasteraamat, aga väga toredas võtmes kirjutatud. Pidevalt mõtlesin, et pole ikka üldse nii huvitav, kui olin lootnud, aga üks hetk oli raamat läbi ja mõtted tiirlesid juba järgmise ümber. Seega vist päris lastekas ka polnud (või siis olen mina ikka väga lapsemeelne – see pole muidugi välistatud). Aga humoorikas alatoon, tõsised olukorrad, alati viimasel hetkel pääsemised, jms. teevad selle raamatu päris kergesti hoomatavaks. Ütleks nii, et need, kellele „Näljamängud“ ja „Inetute“ saaga meeldis, meeldivad ilmselt ka need raaatud. Need pole sugugi nii tõisesed ja verised, kui „Näljamängud“ või nii sündmusterohked kui „Intetute“ seeria, aga oma võlu on selleski sarjas. Sündmusi on seal tõesti palju, aga need ei vii sageli mitte kuskile, seega tegevus aeg-ajalt kordab ennast, kuid mitte häirivalt. Lihtsalt seda ühest kohast põgenemist on kuidagi nii palju. Või ühe ohu eest ära jooksmist... Eks igas sarjas on mõni asi või isik, mille/kelle juurde või eest ära joostakse, aga see pole kunagi nii intensiivne olnud. Siiski, mulle meeldis ja läks täitsa peale. Patterson on koos oma kaasautoritega täitsa korraliku fantaasiamaailma loonud. Igatahes ootan kolmandat osa ja kui see raamatukokku tuleb, olen kindlasti järjekorras.

Nii, aga pisut sisust... Tegemist on 21. sajandiga ehk siis nüüdisajaga ja toimumas on suured muudatused. Võimu on üle võtnud nn. Uus Kord, mis sarnaneb oma propaganda poolest täitsa kenasti nõuka-ajaga. Põhimõtteliselt on UK (kuigi esimeses raamatus oli kasutatud lühendit NO - New Order) ehk Uue Korra plaan lämmatada absoluutne inimvabadus ja kõik, mis puudutab lapsi. Lapsi hukatakse massiliselt (umbes selliste põhjuste pärast, et laps näris tänaval avalikult nätsu), peategelaste sagedasteks missioonideks on neid UK käest päästa. Muidugi on õel-vennal ettekuulutus stiilis me-peame-üksinda-maailma-päästma, aga nad pole enda vahistada laskimisest teise raamatu lõpuks veel kaugemale jõudnud. Natukene on romantikat ka, aga seda päris vähe. Vennaraasust Whit uneleb enda väidetavalt surnud tüdruku Cecilia järele, Wisty aga enamasti tõrjub ühe kahtlase väärtusega tegelase lähenemiskatseid. Uue Korra kohaselt on kõikide bosside boss Seesinane Seesinane, mis on päris huvitav nimi/tiitel, ma täpselt ei saanudki aru, mis see siis on... Võib-olla on see mõlemat, sest teiste ametikohtade nimetuse ees on ka sõna Seesinane (näiteks Seesinane Kohtunik vms) ja Vana Korra nimesid ei kasutata. Üks esimesi mõtteid oli veel see, et kui eelmainitud „Näljamängudes“ ja „Inetute“ saagas oli uus kord (Kapitoolium, iluoppide süsteem jms) juba ammu kohal, siis selles sarjas saab Uue Korra kujunemist alles lugeda. Põhiline osa on muidugi juba ära olnud, seda kirjeldab vaid põgusalt (valimiskapaaniat jms), aga kuna kord ongi u u s ja värske, siis on vahelduseks päris huvitav lugeda vahetuid emotsioone pärast olukorra muutumist. Päris tore.  

Esimesed kaks raamatut ei jätnud kustumatuid emotsioone (ei positiivseid ega negatiivseid), aga kahtlemata jäi hinge tunne, et tahaks ka järgnevaid osasid lugeda, sest sisu ja idee olid ju täitsa head ja kokkuvõttes mulle meeldis!

Sisuhinne: 7/10

27 november 2012

Krystyna Kuhn "Org I: Torm"

254 lehekülge
Chris ei suuda sellel päeval orus olla, sellega silmitsi seista. Nad keegi ei suuda, ent kui nad lahkuda proovivad, lõikab sajandi suurim torm nad välismaailmast sootuks ära. Siis kaob Ted… Debbie käitumine muutub üha imelikumaks, et mitte öelda... Katastroof tabas neid eile, täna võtab maad õudus.
Kolmas raamat noortest, kes üritavad jälile jõuda Grace’i kolleži võikalesaladusele. Nad palvetavad… See on ka enam-vähem ainus, mida nad teha saavad, sest seda paika valitseb KURJUS...

Kolmas ja seni viimane raamat Oru sarjast... Uskusin, et tegemist on viimase raamatuga (triloogia- aga nähtavasti mitte) ja ootasin mingit lõpplahendust, aga pigem jäi mulle mulje, et need seni ilmunud kolm raamatut olid vaid sissejuhatuseks. Kolmas raamat oli mõnevõrra huvitavam kui teine, aga jäi ikkagi alla esimesele.

„Torm“ võtab juba alguses suuna õudusloo poole. Silmad metsas, müstiline ulgumine, salapärased sõnumid, kohutav vaikus ja kõike muud... Aga lõpus selgub, et igale müstilisele asjale on lahendus ja tegelikult polnud tegu üldse mingite seletamatute nähtustega. Põnevust jätkub küll, aga kohati ajab peategelaste naiivsus ja lapsemeelsus naerma. Ahjaa, kolmanda raamatu mina-tegelane on Chris, vahepeal ka Debby. Selguvad nende mõlema „sünged“ saladused ja ühe või teise hullumeelse käitumise põhjused.

Lugemine oli igatahes põnev, aga teatud „miski“ jäi puudu.

Sisuhinne: 7/10