31 oktoober 2012

Lesley Livingston "Imekummaline"

265 lehekülge

Aegade algusest saati on haldjariik võtnud…
Seitsmeteistaastase näitlejahakatise Kelley Winslow jaoks on haldjad vaid tegelased lapsepõlve muinaslugudest. Siis aga kohtub ta Sonny Flanneryga, kelle terashallide silmade taga peitub sama terasene soov teda kaitsta. 
Sonny valvab Samhaini väravat, mis ühendab surelike maailma haldjate nõidusliku ja ohtliku Teineilmaga. Jäise kuninga Auberoni käsul suletud värav avaneb vaid kord aastas.
Sel aastal, kui läheneb aeg, mil Samhaini Värav avali paiskub ja Haldjamaa hirmuäratavad asukad üritavad end pahaaimamatute inimeste maailma läbi murda, juhtub midagi ootamatut… midagi imelist ja kummalist. Kelleyle ei avane mitte ainult haldjailm tema ümber, vaid ta saab teada ka teda ootavast pärandist.
Nüüd peab Kelley korraga hakkama saama nii haldjate hukutava  reetlikkuse kui oma süvenevate tunnetega Sonny vastu – tulemuseks on rabavalt kaasahaarav lugu, millest kiirgab romantikat.

Taaskord raamatusari, triloogia, kui täpsem olla. Eesti keeles on seni vaid esimene osa ilmunud.

Haldjateema on fantaasiamaailmas paaril viimasel aastal üsna populaarseks saanud, seega ei pakkunud see justkui midagi uut. Aga päris külmaks ka ei jätnud. Kogu tegevus toimub mingis mõttes Shakespeare’i “Seveöö unenägu” varjus, kuigi tegelikult on see vaid kõrvaline teema. Lugu räägib ühest valvurist ehk Janusest Sonnyst, kes on inimene ning haldjast Kelley’st, kes on haldjaprintsess. Sonny on suurema osa oma elust veetnud haldjate juures, aga pole sellegipoolest haldjas. Seevastu haldjaprintsess elab inimeste keskel ega tea, et ta haldjas on. Lõpuks tuleb kõik välja ja sealt edasi tuleb siis igasuguseid otsuseid teha. Mitte midagi üllatavat, aga tegevusliin on tegelikult väga kaasahaarav (näiteks hobune vannis – just nii ongi!) ja lõbus, romantikat saab ka natukene (nagu ka arvata oli). Kerge, lihtsasti seeditav/jälgitav, raamatule tagasi mõeldes meenutan positiivse sõnaga. 

Sisuhinne: 6/10

30 oktoober 2012

Paul Hoffman "Jumala vasak käsi"

424 lehekülge
Lunastajate Varjupaik on tohutu suur ja kõle paik. Sealsed asukad – poisid, kes viidi sinna väga noorelt vastu nende endi tahtmist – kannatavad päevast päeva lunastajate jõhkrat võimutsemist, millel on üks eesmärk: teenida ainsat õiget usku.
Ühes Varjupaiga käänulistest koridorirägastikest seisab poiss. Vanust võib tal olla neliteist või viisteist eluaastat – seda ei tea täpselt ei tema ega keegi teine. Oma pärisnime on ta unustanud, aga praegu kutsutakse teda Thomas Cale’iks. Ta on kummaline ja salatsev, vaimukas ja võluv, vägivaldne ja üdini verejanuline. Ta paistab olevat julmusega ära harjunud, kuid ühel päeval avab ta valel ajal vale ukse ja satub nägema kohutavat vaatepilti. Pärast seda tuleb tal valida: põgeneda sealt… või saada tapetud.
Ta peab läbima põuase maa-ala, mida kutsutakse Kärnalaks, et jõuda tõotatud linna, Memphisesse: hingematvalt kaunisse, üdini jumalavallatusse ja sügavalt korrumpeerunud paika.
Lunastajad aga tahavad Cale’i iga hinna eest tagasi… aga mitte saladuse pärast, mille jälile poiss sai. On veel üks, palju hirmsam saladus, millest Cale’il pole veel aimugi.

Jällegi on tegu triloogiaga – The Left Hand of God. Praeguseks on ilmunud alles kaks osa, eesti keeles üks ning kolmanda osa kirjutamine on veel pooleli (peaks ilmuma alles 2013. aasta augustis). Seega saab jälle palju oodata. Ja oodata on palju, sest nagu ikka –  kuigi järjeraamatud on suurimad tüütused siin ilmas, siis paratamatult ka kõige põnevamad.

Raamat algab Lunastajate Varjupaiga kirjeldamisega ja raamatus käib kõik läbi jutustaja pilgu, tänu sellele saab erinevate inimeste kohta ka rohkem teada. Peategelane on Cale, kes on 14-aastane vägivaldse eluga harjunud nn. varjupaiga elanik. Cale’il õnnestub sealt koos mõne sõbraga põgeneda ja sealt kõik seiklused algavadki. Raamat on vürtsitatud paraja huumoriga, mis mind kohati kõva häälega naerma pani. Vastukaaluks on nii sügneid hetki, et meeleolu kisub kohe kraadi võrra tumedamaks. Algus mulle täitsa meeldis, kõik see varjupaiga ja inimeste kirjeldamine oli tore ja meeldejääv, põgenemistee oli ka kaasahaarav ja isegi nende Memphise elu oli värvikalt kirjeldatud. Ei puudunud varjupaiga poiste kohmetus naiste ees, sest nad polnud ju naisi varem näinud, sellega seoses avastavad nad enda jaoks üsna uusi tundeid. Samuti leidsid poisid ehk siis enamasti Cale endale igal sammul vaenlasi. Peategelane on muidugi absoluutselt võitmatu ja teeb kõikidele suured-suured silmad ette. Pole parata, selle raamatu juurde see sobib (jeerum, Jumala vasak käsi ikkagi ju). Üllatus – ei puudu ka armastuse liin, mis raamatu lõpus ootamatu pöörde võtab.

Igatahes, tegemist on tugeva ja huvitava raamatuga. Minu jaoks kiskus lõpp natukene liiga sõjakaks, mulle pole kunagi need sõjasüsteemide ja lahinguväljade kirjeldused meeldinud, aga üldkokkuvõttes oli väga huvitav.

Sisuhinne: 8/10 

29 oktoober 2012

C. J. Daugherty "Õhtukool"

416 lehekülge
Allie Sheridani kunagi nii turvaline ja mõnus maailm on purunenud. Kõik algas sellest, kui ta vend kadus. Sellest ajast saadik on Allie teinud kõik, et ta elu veel hirmsamaks muutuks. Ta vihkab kooli, kus ta käib, ja tema meeleheitlikud ettevõtmised viisid lõpuks ta vahistamiseni.
Tema vanemad otsustasid seekord midagi ette võtta ja saatsid ta raskestikasvatatavate teismeliste kooli, Cimmeria akadeemiasse. Selgub, et tegu on kummalise kooliga, kus ei tohi kasutada ei arvuteid ega telefone ning ka õpilased pole seal lihtsalt käitumisraskustega, vaid kummaline segu andekatest ja neist, kes pärinevad väga privilegeeritud perekondadest. Alliel on raskusi mõistmisega, kuidas on tema üldse sinna sattunud.
Ühel õhtul toimuvad aga ootamatud sündmused, Alliele tungitakse kallale ja talle tundub, et kooliseinte vahel aetakse mingeid saladuslikke asju. Kui suveballi ajal üks tüdruk tapetakse, võtab asi juba ohtliku pöörde ning Alliel on vaja välja uurida, mis seal koolis üldse toimub.

Kes ootavad üksikraamatut, ärge liialt rõõmustage, sest... tegemist on taaskord sarjaga. Nojah, ilmselt eesti keeles teine osa niipea ei ilmu (teine osagi alles ilmumas või siis hiljuti ilmunud, ei saanudki täpselt aru), seega saab veel pikalt-pikalt oodata.

Esialgu arvasin (kaanekujunduse pärast vist), et tegemist on fantaasiaromaaniga, aga näe, ei olnudki. Mulle see raamat meeldis, igav ei hakanud mitte kordagi ja põnevust oli ka nii palju, et lükkasin lõunasööki kuni õhtusöögini edasi. Terve raamatu jooksul mõtlesin, et mis järgmiseks? Mis nüüd saama hakkab? Vandusin endale, et ei hakka netist uurima, et mis saama hakkab, tahtsin põnevust säilitada. Tihtilugu tean ma raamatu sisu ja lõpu juba ammuilma enne raamatu kättevõtmist (vahel sihilikult, vahel lihtsalt on nii juhtunud, et tean).  Seekord suutsin tõesti põenvust hoida ja asi oli seda väärt. Eks ta nooremale lugejaskonnale mõeldud ole, aga see ei vähendanud minu jaoks ta väärtust, sest tegelikult meeldivad mulle üldse sellised internaatkoolidega seotud raamatud (ei tea kas Harry Potteri ajast veel sisse jäänud?)...

Peategelase Allie tähelepanu üritasid võita kaks täiesti erinevat poissi. Loomulikult oli üks hea ja teine paha, aga seda head polnud seekord idealiseeritud. Sugugi mitte, mis oli suur üllatus, sest paljudes raamatutes tehakse need põhipoisid nii kukununnudeks ja piimasteks. See paha seevastu lõpupoole polnudki nii paha, seega lõpus olin ma juba üsna segaduses – ma ei teagi kumb mulle rohkem meeldis. Mõlemal olid ju omad väärtused ja tegelikult on pahad poisid vist alati huvitavamad.

Lisaks armukolmnurgale ei puudu müstika ja põnevus, tulekahju(d), armukadedus, klatš ja saladused. Kõik on olemas ja väga suurepärases pakis ka veel. Super. Igatahes päev sai mõnusalt täitsa huvitava ja korraliku raamatu kõrval veedetud. Arvestades seda, et tegemist on autori esimese raamatuga, siis pole paha, pole paha. Ootan juba huviga teist osa, vahest ehk võtan selle inglise keeleski ette.

Kokkuvõttev sisuhinne: 8/10

26 oktoober 2012

Maggie Stiefvater "Värin", "Palavik", "Igavesti"

      

„Värin“ 416 lehekülge
Grace on aastaid vaadanud oma maja taga metsas elavaid hunte. Üks kollaste silmadega hunt vaatab alati vastu. Ta tundub Grace’ile väga tuttav, aga tüdruk ei taipa, miks.
Samil on kaks elu. Hundina pakub ta sõnatut seltsi tüdrukule, keda armastab. Inimesena ei julge ta armastatule kunagi läheneda ... kuni praeguseni.
Kui Grace’i ja Sami armastus ilmsiks tuleb, peavad mõlemad võitlema, et Sam jääks inimeseks, mitte hundiks. Kuid see tähendab, et neil tuleb silmitsi seista armilise mineviku, hapra oleviku ja võimatuna näiva tulevikuga.

„Palavik“  400 lehekülge
am ja Grace on lõpuks koos, kuid peavad kokkujäämise nimel võitlema. Samile tähendab see silmitsi seismist oma hundiminevikuga, Grace’ile aga leppimist üha ebakindlama tulevikuga.
Nende maailma on lisandunud uus hunt – Cole, kes oma valusa ja ohtliku mineviku pärast näibki eelistavat hundi elu inimese omale. Nii Sami, Grace’i kui ka Cole’i jaoks on elu lakkamatu võitlus kahe jõu – hundi ja inimese – vahel. Neid seob vastastikune armastus, kuid kas sellest piisab?

„Igavesti“ 464 lehekülge
Alguses oli Sam hunt ja Grace tüdruk. Kuid Sam leidis viisi, kuidas jääda inimeseks, ning hundi ja tüdruku vastastikusest sõnatust uudishimust sai poisi ja tüdruku vaheline tugev armastus. Lugu olekski võinud niimoodi lõppeda, kuid saatusel oli neile varuks veel katsumusi. Grace’ist sai hunt ja nüüd ähvardab kogu Boundary metsa hundikarja julm hävitamine. Sam on Grace’i päästmise nimel kõigeks valmis, kuid kas sellest piisab, isegi kui appi tulevad ootamatud liitlased? Kas Sam ja Grace jäävad lõpuks õnnelikult kokku või peavad teineteisega igaveseks hüvasti jätma?

Üks suurepärane triloogia, pean ütlema. Maggie Stiefvater on loonud midagi sarnast Videviku saagaga, ainult sada korda parema! Kui Videviku saagas puudub kohati loogiline ülesehitus ja see Bella-Edwardi vaheline ahviarmastus on vahel liiast, siis Sam ja Grace on midagi hoopis teistsugust. See tundub palju tõelisem, midagi sellist, mis võiks päriselt ka olla (miinus libahunt loomulikult). Ma polegi vist varem lugenud raamatut, kus üks domineeriv pool on hundid. Vähemalt ei meenu küll hetkel...

Autori kirjastiil on lihtsalt poeetiline, seda on nii nauditav lugeda, lehed keeravad ennast ise. Ja üks hetk on raamat läbi. Mitte millegagi pole venitatud, aga mitte millegagi pole jäädud ka pealiskaduseks. Kõik raamatud on omavahel tasakaalus, igas osas on miski, mis on ääretult oluline kõigele järgnevale. Seda võiks ju iga raamatu kohta öelda, kuid minu jaoks pole paljud raamatud end niimoodi sidunud, kui Mercy Fallsi huntide triloogia. Muidugi oli see raamat ka visuaalselt meeldiv – reavahed olid head laiad, kirjastiil üsna suur, seega silmadele suur teene. Mulle need kirbukirjas raamatud tekitavad sageli ängi (ammu olen plaaninud näiteks "Tuulest viidud" ette võtta, aga niiii pisike kiri sellises paksus raamatus üldse ei kutsu kohe...).

Kui te arvate, et raamatud räägivadki ainult ühest hundist ja tüdrukust, siis eksite väga. See on midagi palju enamat. Pealtnäha tundub, et Grace’i elu on nagu lilleõis – nii täiuslik. Pole kontrollivaid vanemaid, pole piire, pole takistusi – ühesõnaga pole nagu mitte midagi, ja tegelikult pole nagu vanemaidki. Seepärast ilmselt ei oskaksi mitte keegi oodata, et pärast esimest raamatut on tema vanematel oluline roll. Aga on, sest nendele mõeldes teeb Grace mõnedki elu muutvad otsused. Ja Sam – piinav minek, mitte nii looturikas tulevik ja järsku muutub kõik. Beck, Ulrik, Paul, Jack, Isabel, Cole, Rachel, Olivia – kõik suurepärased karakterid. Kuigi Ulrik ja Paul on kaudsed tegelased, on autor neid väga osavalt kirjeldanud, seega ei teki mõtetki neid vähemtähtsateks tegelasteks pidada.

Olen kuulnud, et triloogia viimase raamatu lõpp valmistas paljudele fännidele pettumuse, sest see jäi lahtiseks. Minu arvates ei jäänud seal midagi lahtiseks – kõik pidi minema täpselt nii nagu läks ja ma olen absoluutselt kindel, et Sam ja Grace jäid kokku. Sellist lõppu ei kirjutata mõeldes halvale, ei, see on hea lõpp.

Minu jaoks on see triloogia, mille lihtsalt peab kätte võtma. See on kuidagi müstiline... oh ja poeetiline.  Sarnase emotsiooni jättis pärast lugemist ka Nõidade sõja triloogia, ka see oli super. Aga antud triloogia teeb eriti nauditavaks just autori kirjutamisstiil kui ka see, et loosse on põimitud palju otsest poeesiat (Rilke, roethke, Yeats jpt.).

Kokkuvõttev sisuhinne: 10/10

P.S! aastaks 2014 on oodata esimese raamatu põhjal valminud filmi.

23 oktoober 2012

Gene Brewer "K-PAX"

192 lehekülge
Kui vaimuhaiglasse tuuakse uus patsient, kes väidab, et on K-PAXI-nimelise planeedi asukas, tundub haigla olevat tema jaoks just see õige koht. Ometi, kui teatud ebamaised võimed välja arvata, tundub „tulnukas“ absoluutselt tervemõistuslik.
Lindistatud teraapiavestlustes rääbib ta elust K-PAXil - sealsest elulaadist, põhimõtetest, huvialadest, olenditest ja keelest, maalides hämmastava pildi oma väidetavast kodumaailmast. Tema kirjeldused on niivõrd veenvad ja tema teadmised niivõrd täpsed, et tahes-tahtmata jääb peale patsientide seda uskuma ka osa haigla töötajaist.
Samal ajal, kui arstid ja politsei üritavad palavikuliselt välja selgitada proti tegelikku päritolu ja nime, teatab too aga äkitselt kuupäeva, mil kavatseb oma koduplaneedile tagasi pöörduda.
Mis juhtub lahkumise päeval, kui ta siiski on hull? Ent kui K-PAX on tõeline... Kas tohiks, palun, kaasa minna?

Selle raamatu põhjal vändatud filmi soovitas mulle mõned aastad tagasi üks budistlik munk, kellele selle „tulnuka“ ehk proti ideed väga peale läksid. Hankisin filmi, aga nii kaugele ei jõudnud, et oleksin seda vaadanud. Alles paar nädalat tagasi avastasin raamatukogus, et kõige alumisel riiulil asetseb Gene Brewer’i „K-PAX“. Minu emotsioonid selle raamatuga on seinast seina, sest ausalt – ma pole mitte kunagi mitte ühtegi raamatut lugedes nii palju naernud, mõelnud, kurvastanud. Naernud seetõttu, et autor on raamatu väga humoorikas võtmes kirja pannud; mõelnud seetõttu, et lihtsalt nii palju on kaasa mõelda; kurvastanud sellepärast, et tegevus toimub hullumajas ja iga sealse elaniku hirmu, kartuse või foobia põhjuseks on mingi sügavam trauma, mis kirjeldatud juhtumite puhul pehmelt öeldes šokeerivad on.

Raamat on kirjutatud justkui toimuks see tõsielul põhinevatel sündmustel ja toimuvat kirjeldab psühhiaater Gene. Ta on lindistanud ja üles kirjutanud oma vestlused protiga, mida ta siis raamatus analüüsima hakkab. Kõlab kuidagi kuivalt, kas pole? Tegelikkuses on asi väga kaasahaarav ja põnev, paratamatult hakkab lugeja mõtlema, et kas tegemist on tõesti tulnukaga või on tüüp lihtsalt tõsiselt sassis. Mina igatahes olin avatud mõlemale võimalusele ja raamatu lõpp rahuldas mind igati. Ma ei hakka spoilereid loopima, sest see ausalt rikuks lugejate lugemisemotsioone, kuid mainin, et lõpp oleks võinudki olla l õ p p. See oli täiuslik – kõik liikus oma kohale ja absoluutselt iga asi K-PAX planeediga seoses oli ära seletatud.
Seega kujutage ette minu kimbatust, kui ma avastasin, et teosel on veel kolm järge! Tõenäoliselt ma neid lugema ei hakka, aga raamatute sisututvustusi leidsin küll (inimlik uudishimu). Paljud peavad teist osa veel paremaks kui esimest ja nähtavasti eksisteerib K-PAX reaalselt. Minugipoolest võivad need mulle ka ainsateks teadmiseks järgnevatest raamatutest jääda....

Nüüd siis filmist (http://www.imdb.com/title/tt0272152/). Film oli loomulikult palju halvem (nagu see alati raamatute-filmide vahel on), aga sugugi mitte halb. Mõned situatsioonid jäid mulle küll arusaamatuks, sest neid poleks sugugi pruukinud nii üle võlli keerata, palju parem oleks olnud raamatu tasakaalukas prot kui filmi kohati natukene vägivaldne prot. Aga ilmselt ei häiriks see neid, kes raamatut lugenud pole ja ainult filmi vaatavad...  Isegi buda mungale meeldis ja tema polnud raamatut lugenud.

Sisuhinne: 8/10

22 oktoober 2012

Harper Lee "Tappa laulurästast"

Tappa laulurästast...
319 lehekülge
"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.
Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

Olen pikemat aega planeerinud see raamat kätte võtta, lõpuks see juhtus ja nädalavahetusega see läbi sai. Ma teadsin, et see on ääretult populaarne ja tunnustatud raamat, aga ei oodanud päriselt, et see mulle ka nii väga meeldiks.

Nirksilm ehk Jean Louise Finch on selle teose võtmetegelane –  väike plika, kes käitub nagu poiss. Teos käibki läbi tema silmade ja mõttemaailma (mis paljudest asjadest veel täpselt aru ei saa). Koos vend Jem’iga ja sõber Dill’iga sisutavad nad koos pikki suvepäevi. Isaks on advokaat Atticus Finch, emarolli täidab pooleldi majapidajanna, kes väikest Nirksilma ikka distsiplineerida ja kasvatada üritab, hiljem liitub veel Atticuse õde ehk Jem’i ja Nirksilma tädi, kes viimasest kangesti daami kasvatada tahab. Väga oluliseks tegelaseks on ka Koll Radley ja ma usun, et paljudele on ta teada-tuntud juba mõnest varasemast käsitlusest, filmist või millest iganes. Koll Radley on paljude jaoks võrdkuju,  mis puutub eelarvamustesse. Lool on minu arvates mitu moraali ja võrdkuju laulurästastega on ideaalne. Mulle muidugi meeldivad Nirksilma igasugused võrdlused ja metafoorid läbi raamatu, oleksin tahtnud mõned neist ka siia kirja panna, aga selle peale tulin alles siis, kui raamat juba peaaegu läbi oli. No, peast tuleb ehk meelde see, kuidas Nirksilm oma tädi Mount Everestiga võrdles – külm ja kauge. Kui armas mõte kaheksa-aastase suust.
Siiski on teose südameks eelarvamused, väiksus ja sallimatus väikeses Lõuna-Alabama külas 1930’ndatel aastatel. Ei puudu rassism, klassivahed ja võrdõiguslikkuse probleem – mõneti üsna sarnane tänapäevaga, ent see vist ongi selline teema, mis kunagi ei vaibu. Nirksilma isa Atticus määratakse kaitma ühte neegrit, kes väidetavalt vägistas ühe valgenahalise tüdruku. Loomulikult seda ei toimunud, aga selles teoses pääseb õiglus jalule ainult läbi kibedate katsumuste ja võitjat tegelikult asjas polegi. Kõik teavad, et asja ei toimunud, aga ega musta ju ei saa õigeks mõista, mitte mingil juhul. 

Soovitan väga soojalt!


P.S! Film http://www.imdb.com/title/tt0056592/

Simon Holt "Pööripäev"

236 lehekülge
Kuus kuud on möödas ajast, kui Reggie ühe räbaldunud päeviku lehekülgedelt neeljate olemasolust teada saab. Ajast, kui ta väikevend Henry hakkab loomi piinama ja pöördub tema vastu. Ajast, kui ta õpib oma hirme võitma ja hävitab neelja, et päästa Henry.
Nüüd, kui lähenemas on suvine pööripäev, jahivad neeljad teda ikka veel, aga vaid unedes – kuni ühel ööl muudab ootamatu külaline tüdruku luupainajad reaalsuseks.
Jubedust tekitav, ennastunustavalt põnev ja õõvastavalt kaasahaarav „Pööripäev“, „Neeljate“ sarja teine raamat, ei lase sind enda haardest enne, kui lõpp on käes.

Neeljate sarja teine osa haaras mind miskipärast palju rohkem kui esimene osa. Kuigi ka esimeses osas olid huvitavad ja kohati täitsa õudsed situatsioonid, siis teine osa oli kaasahaaravam ja isegi huvitavam. Autor on leidnud teise päeva peale Kahjaöö, mil neeljad inimestesse siseneda võiksid. Loomulikult läheb asi luhta, aga enne seda on tohutult pingutamist, usaldust ja reetmist ja isegi ühe olulise tegelase surm. Raamat lõppes loomulikult väga põneva koha pealt, seega soov järgmist osa lugeda on täiesti olemas. Järgmine raamat jääb viimaseks. Triloogiate puhul on mul sageli nii juhtunud, et kui asi juba teise raamatu lõpuni jõuab, siis tekib selline tunne, et üks raamat veel, kellele küll? Oleks ju võinud kahe raamatuga ära lõpetada. Selle triloogia puhul on küll asjad paigas ja mingit tunnet, et kolmandat ei viitsiks lugeda, pole kindlasti tekkinud.

Sisuhinne: 7/10

19 oktoober 2012

L. J. Smith "Salaring"

      

I osa „Salaring: Riitus“ 248 lehekülge
Olles sunnitud kolima päikesepaistelisest Californiast süngele Uus-Inglismaale, igatseb Cassie taga oma vana elu. Sellest hoolimata tunneb ta kummalist ühtekuuluvust teismeliste jõugu liikmetega, kes hoiavad hirmuvalitsuse all kogu kooli. Teinud läbi riituse, saab Cassiest aastasadu New Salemit oma kontrolli all hoidnud nõidade grupi liige ja ta satub salaringi, mis on ühtaegu joovastav ja eluohtlik. Ent mõistatuslikku Adamisse armudes tuleb Cassie’l langetada raske valik ning üksainus vale liigutus võib maksta talle elu. 

II osa „Salaring: Vang“ 230 lehekülge
Cassie on nüüd ligitõmbava, populaarse ja surmava nõidade salaringi täieõiguslik liige. Ent võimu eest tuleb maksta ning see hind on suurem, kui Cassie aimatagi oskab. Tüdrukul tuleb teha rasked valikud ning murda pead küsimuse üle, kas anda järele oma ohtlikule armastusele ligitõmbava Adami vastu. Tunnetele järele andmine lõhuks aga ringi ühtsuse ning seda on neil vaja enam kui kunagi varem, sest nende vastas seisab müstiline jõud, kes ähvardab kogu linna...

III osa „Salaring: Vägi“ 240 lehekülge
„Salaringi“ triloogia viimases osas tuleb Cassiel silmitsi seista oma saatusliku armastuse põhjustatud tagajärgedega, samal ajal aga tuleb tema ellu ka uus noormees ning Cassiel tuleb langetada rasked valikud. Kõigele lisaks jätkuvad New Salemi linnakeses müstilised juhtumid ning toimuv tekitab tõsiseid lahkhelisid ka nüüd uue liidri saanud Ringi sees. Nõiaring peab end kokku võtma, et koos ühisele vaenlasele vastu astuda, kuid kas see õnnestub, kui selguvad uskumatud tõsiasjad nende mineviku kohta?

Triloogiale on ka järjeraamatud, mis on hoopis teise kirjaniku poolt kirjutatud, seega ei kavatse ma neid ilmselt kunagi lugeda. Mitte seepärast, et need on kellegi teise kirjutatud, vaid seepärast, et ma isegi täpselt ei tea, miks need raamatud esialgu üldse kätte võtsin. L.J. Smith´i sulest ilmunud tööd pole mulle kunagi eriti peale läinud, aga ilmselt oli pärast sarja (http://www.imdb.com/title/tt1837654/) nägemist huvi ikka nii suur, et pidin vaatama, mida raamatud endast kujutavad.

Pean tunnistama, et raamatud olid paremad kui sari. Õigupoolest on raamatul ja sarjal õige vähe pistmist. Piirkond, inimesed, situatsioonid... need erinevad kui öö ja päev, vaid mõned üksikud inimesed ja olukorrad kattuvad konkreetselt. Millegi pärast ootasin ja lootsin, et need sarnanevad rohkem, aga Smithi raamatute järgi tehtud linateosed on peaaegu alati üsna mööda. Nagu alati, võidab ikkagi raamat, mitte sari – raamatud on kõvasti etemad.

Raamatusarjas toimuv pole nii imal ja igat situatsiooni pole nõnda pingestatud. Raamatutes on Cassiet just seetõttu nii palju tunda, et loo jutustamine käib läbi tema, aga sarjas on teda seetõttu nii palju, et ta lihtsalt on igal pool. Sarjas hakkas ta mulle täiesti vastu (kellele ikka selline „terve maailm keerleb ümber minu“ tüüpi inimene meeldiks?), aga raamatutes pole ta üldse nii domineeriv. Raamatutes on läbiv teema John Black, kes on juhtumisi ka Cassie isa, mis tuleb loomulikult alles viimases raamatus välja. Ei puudu armukolmnurgad ja põnevad olukorrad, aga selle juures on autor talle omaselt väga lihtsaks ja konkreetseks jäänud. Sisuliin on sujuv, raamatud jätkavad täpselt sealt, kust viimati pooleli jäid (lausa lausete tasandil). Tegelikult polegi mul selle raamatusarja kohta suurt midagi öelda, sest ilmselgelt pole sihtgrupp üle seitsmeteistkümne aastased inimesed ja mina olen sellest ammu väljas. Midagi halba ma selle triloogia kohta ütlema ei hakka, sest kaheteist-seitsmeteistkümne aastaste jaoks on need raamatud igati sobilikud. Ühesõnaga väga konkreetne lasteraamatute sari, mida polnud mul ei huvitav ega igav lugeda, aga tõeneäoliselt tulevikus sellele tagasi vaadates mõtlen sellele pigem positiivselt.

Sisuhunne: 5/10

18 oktoober 2012

Kami Garcia & Margaret Stohl "Ilusad olendid"

477 lehekülge
Gatlini maakonnas polnud midagi üllatavat. Või vähemalt nii ma arvasin. Tuli välja, et enam rohkem eksida poleks saanudki. Lena Duchannes on hoopis teistsugune kui kõik, keda Gatlini väikelinnas eales nähtud, ja ta näeb kõvasti vaeva, et varjata oma võimeid ning needust, mis on tema suguvõsa kummitanud juba mitu põlve.Ethan Wate’i, kes loeb kuid ajani, kui tal on võimalik Gatlinist põgeneda, hakkavad painama unenäod tüdrukust, keda ta pole kunagi kohanud. Kui Lena kolib elama linna kõige kurikuulsamasse häärberisse, kisub mingi arusaamatu jõud teda tüdruku poole....

Taaskord on tegu raamatusarjaga, millest eesti keeles on ilmunud veel üks osa. Inglise keeles on veel kaks osa, mis alles tõlkimist ootavad.

Võtsin selle raamatu kätte suure õhinaga, sest kuigi ma loen palju fantaasiaraamatuid, siis nõiduse ja maagiaga peale Harry Potteri ja Võlurite Gildi sarja polegi ma väga palju kokku puutunud. Pidin aga pettuma. Lugemine läks vaevaliselt, pidevalt unistasin söömisest, päikesest ja muudest asjadest ega suutnud täielikult raamatusse süveneda. Ei tea kas asi on selles, et töö on kiiruga tehtud – raamatu lõpus kirjutavad autorid, et kritseldasid asja esimese varjandi kokku vaid kolme kuuga. Võib-olla pole asi kiirustamises, sest sisu on tegelikult ju täitsa jälgitav ja kohati päris hea, aga mulle jääb see kuidagi kuivaks. Jah, päris palju toredaid kohti oli, aga osad situatsioonid olid justkui pingitatud ja minu jaoks jäi mõistamtuks see üsna kohene armumine. Et raamatutes need asjad alati nii kiiresti käivad, see on ammu teada, aga selle teose puhul käis asi kuidagi jooksuga. Võib-olla mulle lihtsalt tundus nii, aga esimene mulje jäi küll selline kiirustav. Pean tõdema, et autorite idee on väga hea, aga minu jaoks jääb teostus natukene lahjaks. Ma ei tea mis maagiateemalist raamatut ma sellest ootasin, aga ootused olid mul ilmselgelt liiga kõrged. Ma ei saa öelda, et olen pettunud, sest seda ma pole, kuid ülemäära vaimustatud ma samuti pole. Aga nii palju huvi see raamat minus tekitas, et kui avastain, et raamatukogus on ka teine osa, siis lugesin selle kähku läbi. Samuti asusin uurima, et kas on oodata ka filmi või sarja, sest taaskord tundub teema olevat selline, mis Hollywoodi tüüpidele peale läheb. Ja ma ei pidanud pettuma... http://www.imdb.com/title/tt1559547/

Supersuureks plussiks raamatu juures on see, et kogu kirjeldus käib läbi Ethan Wate´i silmade, kes on üks peategelastest. Raamat läbi noormehe silmade on ikka päris harv juhus ja ma olin positiivses mõttes väga üllatunud, kui avastasin, et just nii ongi! Teine peaosaline on kaunis ent kättesaamatu nõiaplika/lummajatüdruk Lena Duchannes. Juba esimesest silmapilgust tunneb Ethan tema suunas vastupandamatut külgetõmmet ja sealt kogu see tegevus pihta hakkabki. Lena üritab mõnda aega tema suhtes tõrjuv olla, sest ta usub end 16. sünnipäeval halvaks muutuvat. Aga kui Lena enam Ethanit vältida ei suuda, siis algab armastus... Nii kiirelt ja kergelt see käiski, ilma eelnevate pikemate vestluste, teineteise tundma õppimiseta ja muu sellise armumise juurde kuuluvaga. Ma olen ilmselt paras skeptik, aga minu arvates on see naljakas. Muidugi on armastus esimesest silmapilgust ju võimalik. Või kas on? Seda saab igaüks ise otsustada. Aga minu arust ei tule Lena armastus Ethani vastu enne lõppu üldse eriti välja. On küll mõned momendid aga need on sellised pelglikud. Alles siis kui ta päästab raamatu lõpus poisi surmast tekib mõte, et ju see siis on ikka armastus. Autorid on seda armastuse teemat kohmakalt väljendanud, kuid paratamatult meeldib see mulle. Ma võin ju natukene kritiseerida, et pole nii hea nagu tahaks, aga tegelikult pole mul selle lugemise vastu midagi. Ilmselt võib see Lena-poolne passiivsus olla tingitud ka sellest, et tema jaoks on poisid täiesti uus nähtus ja kellegi usaldamine esiti on üldse raske. Teine põhjendus võib olla see, et kuna raamat on läbi Ethani silmade, siis lihtsalt ei tule Lena tunded nii hästi välja. Kolmas põhjendus võib olla see, et see on minu enda kiiks ja tegelikult on kõik tipp-topp!

Peale nende kahe on veel mõned rohkem ja vähem mõnusad tegelased – Lena kaunis ent kuri sugulane Riley, Ethani parim sõber Link, kes on pooleldi autojuhi rollis, Lena onu Macon ja Ethani nn ema-asendus Amma. Kõik tegelased on värvikalt välja kirjutatud, mis tegi nende ettekujutamise väga lihtsaks, seetõttu olingi veidi üllatunud, kui filmi casti vaatasin. Natukene out of book juttu: Lena on absoluutne vastand sellele, mida ette kujutasin ja Ethan samamoodi, teised tegelased on küll üsna täppi läinud. Riley osatäitja Emmy Rossumiga on veel veidi kahetised tunded, aga kuna film varsti linastub, siis ei pea enam kaua ootama, et teada saada, mida film endast kujutab!

Viimasel ajal on populaarseks saanud mõtete lugemine, emotsioonide ja aurade tajumine ninga kõik muu taoline. Selline teema ei puudu ka antud raamatusarjast – Lena ja Ethan saavad üksteisega oma peas rääkida, seda nimetatakse keltimiseks. See on iseenesest tore, sest nii saab rohkem aimu Lena mõttemaailmast.

Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta ühte selle raamatu suurt teemat – väikelinna elanike võhiklikkust, võltsi olemust ja eelarvamusi. Ma tõesti ei tea kas päriselt võib see ka nii äärmuslik olla, aga inimesi on igasuguseid, eriti veel Ühendriikides. Räägin täpsemalt sellest, et linnarahvas teeb kõik endast oleneva, et Lena koolist ära ajada. Pikemalt ma spoilereid jagada ei tahaks, kuid märgin ära, et just see teema andis raamatuele minu arust palju vürtsi juurde. Tundus nagu selline avalik nõiaprotsess tänapäevases võtmes. Ja üldse see väikelinna võtmes olev teema andis asjale natukene väärtust juurde. Võib-olla natukene leierdatud teema see „väikelinnade depressiivsus“, aga siinkohal mõjus omaette väärtusena. 

Sisuhinne: 7/10

Alice Sebold "Minu armsad luud"

302 lehekülge
Kui me kohtume raamatu peategelase Susie Salmoniga, on ta juba taevas. Vaadates alla sellest kummalisest uuest paigast, jutustab ta meile neljateistaastase tüdruku värske ja energilise häälega loo, mis on ühtaegu painav ja lootusrikas. Oma surmale järgnenud nädalatel jälgib Susie elu jätkumist ilma temata: kuidas tema koolikaaslased levitavad kuulujutte tema kadumisest; kuidas ta pere hellitab lootust ta elusalt leida ja kuidas ta mõrtsukas püüab jälgi peita. Kui mööduvad kuud ilma vähimagi edasiminekuta, näeb Susie, kuidas kaotus ta vanemate abielu pahupidi pöörab, kuidas ta õde sunnib end olema tugev ja kuidas ta väikevend püüab taibata sõna "läinud" tähendust. Ja ta uurib paika nimega taevas, mis meenutab talle uhkete kiikedega kooliõue. Seal on nõustajad, kes aitavad uustulnukatel kohaneda, ja sõbrad, kellega tuba jagada. Mida iganes ta ka ei sooviks, kõik ta soovid täituvad - peale ta suurima soovi: olla uuesti Maa peal koos oma lähedastega.

Ma olin vist 13-14 aastane, kui seda raamatut esimest korda lugesin. Mäletan, et see vaevas mind veel mitu nädalat - kuidas saab ühe lapsega niimoodi juhtuda? Kasvasin rõõmsas ja ohutus külas väikelinna lähedal. See teema tundus kuidagi kaugena, loomulikult olid ajad siis veel pisut teised. See raamat jättis minusse sügava jälje, hiljem järgnevatel aastatel tuli see raamat mulle aeg-ajalt jälle meelde. Hilisemas elus ehk siis, kui uus trükk pärast filmi (http://www.imdb.com/title/tt0380510/) ilmus, ostsin endale raamatu ja otsustasin sellesse uuesti süveneda. Kujutate ette minu pettumust, kui ma avastasin, et raamat polegi nii sügav ja elumuutev kui mäletasin. Vahepeal oli muidugi eluaastaid juurde tulnud, seega teadsin, et päris sama kogumus see pole, aga, et see nii... tavaline tundub ei osanud ma oodata. Asi võis tuleneda ka sellest, et minu lugemisvarasse kuulusid toona vaid lasteraamatud ja noortekad (selline ülemikuperiood, kus ei tea kas laenutada lasteosakonnast või ilukirjandusest), aga kümne aastaga ju lugemisvara muutub. Muidugi see raamat meeldis mulle ka nüüd, kui seda mõned kuud tagasi uuesti lugesin, aga sellist emotsiooni enam polnud. Mine tea, ehk raiskasin kõik emotsioonid selle raamatuga seoses juba esimesel korral ära. 

Raamat kulgeb läbi Susie silmade, kes kõike Maal toimuvat Taevast vaatab. Ta tahab ise kangesti maale tagasi, aga see tal ei õnnestu. Tegelikult hulgubki ta kuskil surma ja paradiisi vahepeal, ta on nii öelda õnnetu hing, kes ei saa enne lahkuda, kui on otsustanud elust lahti lasta.  Ta vaatab, kuidas pere ja naabruskond teda leinavad, samal ajal tema mõrvariga kõrvuti elavad. Ta näeb, kuidas tema õde ja isa hakkavad aegamisi asjadest aru saama ning ta näeb, kuidas ema närvid üles ütlevad. Ta näeb seda kõike taeva ja maa piiril, aga isegi seal on see neljateistaastase jaoks palju. Aastad mööduvad ja elu läheb edasi, aga keegi ei paista unustavat teda, Susiet. Pidevalt mõlgub tema meeles suudlus, mida ta kunagi ei saanud, aga mida ta nii väga ihkab. Selle järgi ta raamatu lõpus ka läheb, tal õnnestub korraks Maale tagasi pääseda ja aastaid ihaldatud suudlust kogeda. Raamatust ei puudu ka karma - lõpus saab mõrtsukas (tuleb välja, et Susie polnud kaugeltki mitte esimene ohver) on teenitud palga. Olgu kuidas on, raamat on hea. Kindlasti selline, mida lugema peaks. See pole ajaraiskamine. Võib-olla ei tundu see täiskasvanutele nii hea, kui lastele/noortele, kuid ilma emotsioonideta ei jää keegi. Mina lugesin seda raamatut lapsena ja olen täiesti kindel, et see on üks neist lugemiskogemustest ja emotsioonidest, mida ma iial ei unusta.

Sisuhinne: 8/10



Emily Brontë "Vihurimäe"

321 lehekülge
See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Absoluutselt nõustun Henno Rajandiga, kelle sulest ongi see lühike ent vaimustav kokkuvõte tulnud. Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin olin veel üsna noor, seetõttu jäid esimesel korral paljud asjad märkamatuks. Alles hiljuti lugesin raamatu teist korda  ja olin sellest teist korda sama vaimustatud, aga seekord hoopis teiste asjade pärast! Suurepärane! Vähesed raamatud suudavad mitu korda selliseid elamusi pakkuda.

"Vihurimäe" räägib väga kaasahaarava loo noortest inimestest, kelle elud on omavahel läbi põimunud. peategelasteks on Catherine ja Heathcliff ning hiljem Catherine tütar ja tema vennapoeg. Esialgu Catherine´i ja Heathcliffi vahelised suhted, seejärel Heathcliffi füüsiline ja verbaalne vägivald tema "lähedaste" suhtes, mis on osalt kindlasti tingitud tema loomusest, aga ka õnnetust armastausest Catherine´i vastu. Paljud on minult küsinud miks ma seda raamatut armastan - see on ju nii julm ja masendav. Aga ei ole, see pole julm ega masendav. Kõige rohkem on ta reaalne, nukker ja imeilus. Kellegi õnnetu elu, mis oleks võinud olla  hoopis teistsugune ja suurepärane - milline potentsiaal elada hästi. Aga siis teeb elu järsu pöörde... Alati ei pea kõik olema rõõmus ja roheline. Vahel juhtub halbu asju ka ja selliseks näiteks ongi Vihurimäe elanikud. Kui Austeni teosed on alati rõõmsa alatooniga, siis Emily Brontë tööst rõõmsameelsust kuigi palju läbi ei kuma. Loomulikult on seal omad momendid, aga need jäävad süngema meeleolu varju. Kuigi lõpp on positiivne (ilmselt kõigi lugejate rõõmuks), siis jääb see raamat pikaks-pikaks ajaks meeltesse kummitama. Minu puhul jäi õhku küsimus "mis oleks kui...?". Aga kui see teos oleks läinud tavalist rada pidi, siis koosneks see vaid mõnekümnest leheküljest. Seega oleme tänulikud, et Brontë on võtnud enda kanda rolli olla Inglismaa üks suurimaid lähiajaloo kirjanikke.

Kokkuvõttev sisuhinne: 10/10


Lisan ka mõned filmiversioonid:
http://www.imdb.com/title/tt1181614/
http://www.imdb.com/title/tt1238834/
http://www.imdb.com/title/tt0104181/

Guillermo Del Toro & Chuck Hogan "Tõbi"

379 lehekülge

JFK lennujaamas maandub Boeing 777 ning ruleerib rajal, ent peatub järsku, nagu oleks äkki surnud. Kõik aknakatted tõmmatakse alla, kõik tuled kustuvad. Kõik sidekanalid on tummad. Lennujuhtimiskeskus on nõutu, intsidendist teatatakse ka nakkuskeskusesse. Dr. Eph Goodweather siseneb lennukisse, avanev vaatepilt pameb tarretama isegi tema külma vere. Ühes Hispaania Harlemi pandimajas teab Abraham Setrakian, holokausti üle elanud endine professor, et aeg on käes ja sõda algamas...

Tegemist on Tõve triloogia I raamatuga. Eesti keeles on ilmunud ka kaks järjeraamatut, seega saab lugemist rahus alustada ja lõpetada, ilma, et peaks vahepeal mitu kuud või koguni aastat ootama.  

Esimene osa keskendubki siis esmalt sellele, et paar doktorit ja üks professor üritavad tõve liikumist takistada, aga loomulikult on nad sellega ammuilma hiljaks jäänud ja kaks järgmist raamatut räägivadki tagajärgedest. Mitte midagi uut (vampiirikas + zombikas), aga siiski täitsa loetav ja kaasahaarav. Tegemist pole järjekordse tüüpilise vampiirikaga, sest need vampiirid siin raamatus on küll 100% teistsugused. Nimelt on autorid üritanud vampiiride olemasolu teaduslikult seletada - nende organismis elavad parasiitussid, kes verd vajavad. Inimene (ehk vampiir) ise verd ei vajagi, aga need ussid, kes kehas elavad, vajavad. Näiteks pead maha raiudes roomavad ussid maas ringi ja otsivad uut inimorganismi, seejuures kirjeldati raamatus korra värvikalt seda, kuidas ussid ühe naisterahva teatud piirkondade aukudest sisse roomasid. Ussidest vabaneb vaid päikesevalguse või nn musta lambi abil. Samuti ei ime need vambid verd oma suuga, vaid nende s u u s t  tuleb välja selline astel, mille nad ohvri kaela sisse löövad ja siis inimese nagu kõrrega verest tühjaks joovad. Esialgu on need vampiirid nagu zombid, kes mööda linna ringi tuigerdavad ja iga ettejuhtuva inimese tühjaks imevad. Neil ei paista olevat selget meelt ega teravat mõistust, aga arvata on, et see on "beebide" puhul tavaline, sest vanemad vampiirid käituvad olukorda arvestades mõistlikult. Üks suund beebivampiiridel muidugi on - kohe pärast muunumist on neil vaieldamatu tung koju minna, et seal kõik verest tühjaks imeda. Selle raamatu vampiiridel on valge veri, võib-olla kirjeldas ka täpset põhjust miks see valge on, aga minule see sel juhul meelde ei jäänud. Niiöelda vmpiiritõve leviku algatas iidne vambu, keda kutsutakse Isandaks ja kes tahab nüüd maailma kontrollima hakata. Vähemalt selline mulje mulle esimesest raamatust jäi. Loomulikult on kogu selle asjaga seotud ka mõni kuri-paha inimene, kes vampiiri aitab, sest "üle voolava vee ei saa vampiir ilma inimese kutseta tulla" jne.

Seega, mida ma võin raamatu kohta öelda? Mulle meeldis. Puudusid pikad ja lonkavad dialoogid/seletused, kõik oli lühidalt lahti seletatud, aga piisavalt arusaadavalt. Ma kardan natukene igasugused "seletusi", sest omal ajal sai nii palju neid kümne-kahekümnelehelisi tellise, akende, muru, puude jms kirjeldusi kõvasti loetud. Ma pigem detaile ei eelista, seega on selline lühike ja pealiskaudne minu jaoks parem, aga eks see on maitse asi. Tean, et mõnele jällegi väga meeldivad igasugused detailid :)

Ahsoo, üks üsna oluline asi veel. Raamat on räägitud mitme-mitme inimese pilgu läbi, mis tegi lugemise kohati natukene keerukaks, sest tegelased ja süžee vahetusid minu jaoks natukene liiga tihti. Just olin jõudnud harjuda näiteks doktori endise naise mõtetega, kui juba lugesin ühe rotitõrje tüübi kirjeldusi kanalisatsioonist. Seega üleminekud olid pisut liiga järsud, vähemalt minu jaoks. Tegelikult ei tasuks vist imestada ka, sest üks autoritest (Guillermo Del Toro) kirjutab muidu filmidele käsikirju, seega ta ongi ilmselt sellise kiire sisumuutusega harjunud. Kokkuvõttes see lugemiskvaliteeti ei mõjutanud, sest üritasin pidevalt reaalselt sellist olukorda mõttes läbi mängida ja jõudsin järeldusele, et ega seda annagi muud moodi paremini kirjeldada. Kui sa ikka tahad tõve levikust kirjutada, siis ikka ju kirjutad sellest, kuidas erinevad inimesed asjast räägivad, ainult doktori ja professori mõttemaailm jääks tõesti lahjaks ja väga ühepoolseks. Siiski oli umbes pool raamatut läbi doktor Goodweatheri ja professor Stretakiani silmade läbi nähtu räägitud. Teistest isikutest tooks välja kriminaal Gusi, kahjuritõrjuja Fet´i, doktori eksnaise Kelly ja poja Zacki ning neli "lennuõnnetuses" ellujäänud isikut, kelle nimed mul enam meeles pole (pole ka ime, sest isikuid selles raamatud on kümneid ja kümneid). Värvikas raamat, aga mõned olukorrad seaks küll kahtluse alla. Doktor Goodweather on väga ruttu valmis uskuma vampiiridesse, loomulikult tõendeid on ju piisavalt, aga tavaliselt inimesed ikka kahtlevad pisut kauem kui üks päev, eriti veel arvestades seda, et tegemist on teadlasega, kes 99% ajast üritab asju ümber lükata. Teiseks on see kriminaal Gus ikka ääretult vapper ja vastupidav tüüp, kohati mõtlesin temast kui uuestisündinud Chuck Norrisest - pole vampiiri (või vampiirikampa!), autoõnnetust või inimest, kes seda meest tappa suudaks.

Sisu on muidu kiirestiarenev, mis teeb lugemise ka palju huvitavamaks, sest venitatud situatsioonid (kümme lehte hüvastijättu ja veel kümme lehte suudlusi ja tõestusi a´la "ma ei sure, kallis, usu minusse") ei tee kunagi eriti rõõmsaks. Tempokas, sisukas, asjalik ning lisaks minu esimene viiruseteemaline raamat - pole ju paha. Asun kindlasti varsti ka kahe järgneva osa juurde, isegi ootan, mis saama hakkab. Raamat on muidugi täpselt selline, milest Hollywood armastaks filmi teha, aga minu andmete kohaselt pole veel mingeid filme/sarju sellel teemal tulemas.

Kokkuvõttev sisuhinne: 7/10

16 oktoober 2012

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia"

312 lehekülge
Püha Vladimiri Vampiiride Akadeemia pole tavaline internaatkool. See on salajane koht, kus vampiiridele õpetatakse võlukunsti ja teismelistele poolinimestele – vampiiride kaitsmist. Rose Hathaway on dampiir, oma parima sõbra Lissa, moroi vampiiriprintsessi, ihukaitsja. Nad on mõnda aega jooksus olnud, kuid nüüd tagasi toodud Püha Vladimiri kooli – just sellesse kohta, kus neid ähvardav oht on kõige suurem. Rose ja Lissa tõmmatakse keelatud armuloosse, Akadeemia halastamatusse seltsiellu ja sõnulkirjeldamatutesse öistesse rituaalidesse. Kuid nad peavad olema ettevaatlikud, et strigoid – kõige verejanulisemad ja ülimalt ohtlikud vampiirid – ei saaks Lissat igaveseks muuta üheks endi hulgast.

Tegemist on jälle sarjaraamatuga. Kokku on osasid kuus ja eesti keeles on senimaani ilmunud täpselt pooled ehk siis kolm raamatut (II osa Külmavõetud, III osa Varju suudlus). Edit 16.09.14 - kõik osad on eesti keeles nüüdseks ilmunud
Esimene mõte - järjekordne vampiirikas! Oeh. Võtsin kätte, sealjuures ei oodanud suurt miskit. Kui tihti sa tänapäeval originaalseid vampiirikaid lugeda saad? Aga... Raamatu võtsin kätte lõunal ja lõpetasin õhtul. Selline kiirus tähendab minu puhul enamasti seda, et raamat on super. Ja seda ta ka oli.

Ma ei saa öelda, et see vampiirikas oli nüüd nii originaalne ja teistest erinev, sest ta polnud. Küll aga oli tal oma nišš, mida paljudel selletaolistel pole. Juba raamatu alguses oli aru saada, et autor teab, mis tulema hakkab, mitte ei mõtle tegevust kirjutamise ajal välja (mulle tundub, et paljud fantaasiakirjanikud kirjutavad just nii). Laused olid soravad, ideed olid hästi väljendatud ja isegi teismeliste hingeelu oli raamatusse nii andekalt sisse kirjutatud. Pean küll tõdema, et lugesin seda sarja esimest korda inglise keeles, aga ka eesti keeles on tõlge hästi välja kukkunud. Originaalkeeles on raamat ju loomulikult alati parem, siis tabab autori ideid paremini, kuid hiljem eesti keeles lugedes oli täpselt sama tore.

Vampiirid on head ja halvad ehk moroid ja strigoid. Moroide ja inimeste vahel on sündinud dampiirid, kes on pooleldi inimesed ja moroid, seega on neil mõlema liigi parimad omadused. Kuna aeg on edasi liikunud, siis moroid enam inimestega ei paaritu, aga et saada juurde dampiire, siis paarituvad moroid dampiiridega ja sünnivaid väikesed moroi või dampiiri beebid. Lihtne ja loogiline, samas hästi tore ja erinev lahendus teistest vampiirikatest. See ma-hammustan-sind-ja-sa-muutud-vampiiriks on ammuilma nii tavaline, seega oli selline süsteemikus vahelduseks ikka tõesti tore :)

Peategelastest – Vasilissa on moroi ja Rose on dampiir. Rose on täiesti massohhistlikult Lissat kaitsev ja seab alati tema tunded enda omadest ettepoole. Sellest pole loomulikult midagi, sest Lissa on väga armastav ja ise omakorda Rose´i suhtes kaitsev. Nii nad siis üritavad pidevalt üksteist kaitsta, Rose on selles loomulikult osavam (nii füüsilises kui vaimses kaitses), sest dampiire õpetataksegi moroisid kaitsma. Nimelt see Püha Vladimiri Akadeemia, milles nad mõlevad käivad, ongi selline kool, kus põhirõhk on dampiiride kaitsma õpetamises. Moroid käivad teistes tundides, sellistes kultuursemates - näiteks kui Lissal on kunstiajalugu, siis Rose õpib samal ajal võitlema (niiöelda ülikuuma eraõpetaja Dimitri käe all). Lissal ja Rose´il on arenenud välja selline side, mida teistel pole ehk siis Rose suudab kuulda Lissa mõtteid ja end isegi tema sisse panna. Kõik see on raamatus kenasti välja toodud ja pikemalt ma sellel siin ei peatukski, aga mainin veel, et selline side põhjustab palju pahandusi. Minu jaoks selline ennastunustav hoolimine sõbrannast on üle mõistuse, aga võib-olla on selline olukord tõesti reaalne. Raamat on üks asi, aga päriselt? No ma ei tea, lubage kahelda. Tegelikult hakkas see ennastunustav hoolimine mind närima alles pärast teise raamatu läbi lugemist, esialgu ma sellele üldse ei mõelnud. Kui isetu keegi üldse  üldse olla saab?

Ma tean, et enamus naissoost lugejaid ootavad raamatutest ka natukene romanssi. Ja seda on seal palju, seega pettuma ei pea. Ma ei salli neid üle vungi keeratud armulugusid, kus keegi kedagi pidevalt päästma peab (a´la Damon-Elena.Stefan "Vampiiripäevikutes") või oma armastust ja truudust iga natukese aja tagant vannub. No milleks? Hea uudis on see, et sellise nilbe romansiga polnud seda raamatut ära rikutud. Esimeses osas leiab seda romantikat tegelikult õite vähe, järgnevates osades juba pisut rohkem. Loogiline on öelda, et armastust jätkub, aga päris üle ei ujuta - põhiosa raamatust on ikka asjalikud tegevused, mitte musitamine.

Sai nüüd kiita seda raamatut, aga mulle tõesti meeldis see. Pole kindlasti parim fantaasiaraamat, mida lugenud olen, aga mõjus kuidagi värskendavalt. Ja ma poleks IIAL uskunud, et ütlen, et vampiirikas on värskendav ja uudne -  võta näpust!  Aga fantaasiahulludele tõesti soovitan.

Sisuhinne: 9/10

Infoks veel nii palju, et esimese raamatu põhjal on plaanis vändata ka film. 

13 oktoober 2012

Jane Austen


Ilmselt pole ma kuigi originaalne, kui ütlen, et minu öökapiraamatud on kõik Jane Austeni sulest ilmunud. Olen arvukalt lugenud kõiki tema teoseid ja iga viimane kui üks neist kuulub mu lemmikraamatute hulka. Põhiliselt meeldib ta mulle oma ladusa kirjastiili ja humoorikate mõtete poolest. Oma ajastu kohta oli ta tabavalt kriitiline, naeruvääristades pidevalt olukordi, mis tollal nii igapäevased olid. Olen juba ammu mõelnud, et Austen elas kõvasti oma ajast ees, eks vist seepärast polnudki tal reaalses elus kuigi palju õnne - milline selle ajastu meesterahvas ikka nii eneseteadlikku naist kõrvale tahtis.

Kuigi suurema osa ajast leian, et tema raamatuid ei anna võrrelda (need on kõik nii head!), siis üritan end siiski kokku võtta ja sundida end panema kokku minu isiklikku paremusjärjestust:

- Uhkus ja eelarvamus (Pride and Predjudice, 1813)
- Mansfield Park (Mansfield Park, 1814)
- Mõistus ja tunded (Sense & Sensibility, 1811)
- Veenmine (Persuasion, 1818)
- Emma (Emma, 1815)
- Northangeri klooster (Northanger Abbey, 1818)

Siinjuures ei hakka ma tegema igast raamatust kokkuvõtteid, sest need oleksid kõik väga paatoslikus võtmes, ma tõesti armastan Jane Austeni raamatuid nii palju.

Ma lihtsalt ei saa jätta mainimata pikka filmi- ja sarjanimekirja, mis Jane Austeni teoste põhjal on valmis meisterdatud. Paljud neist on suurepärased, mõni üksik on olnud pettumuseks, kuid soovitan neid filme nii Austeni  fännidele kui ka neile, kes tema raamatuid kunagi kätte pole võtnud. Siin on väike valik:

Mõistus ja tunded

Veenmine

Uhkus ja eelarvamus

Northangeri klooster

Emma

Mansfield Park

Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

240 lehekülge
Peategelane Charlie on tõeline müürilill – ta ei paista oma kaaslaste seast millegagi silma, ent paneb asju tähele, oskab hoida saladusi ning mõistab. Keskkooli esimese aasta kaose keskel sõbruneb Charlie aga Sami, Patricku ja Bradiga, kes avavad noormehele hoopis uue maailma.

Üks tõsiselt hea raamat! Pean tunnistama, et kuulsin sellest esimest korda alles pärast filmi väljatulekut (http://www.imdb.com/title/tt1659337/). Minus äratas uudishimu, mis selles siis nii "kõmulist" on, et ameeriklased oma lastel seda filmi vaatama minna keelavad. Aga kuna minu põhimõte on "enne raamat, siis film", siis võtsin selle raamatu ette. Raamat on kokku pandud kirjadest, mille peategelane kellelegi tundmatule saadab. Peategelane on 15-16 aastane Ühendriikide noormees, kes on küllaltki eluvõõras, kuid avameelne, aus ja heasüdamlik. Selline naiivne ja küllaltki emotsionaalne poisihakatis, kes ilmselt ühtegi lugejat külmaks ei jäta - sa ka nutad koos temaga või naerad koos temaga. Kummalisi naerupuhanguid ja nutuhetki jätkub sellesse teosesse küll ja veel! Pärast raamatu käest panemist tundsin, et mõtlen sellistele asjadele, millele juba pikalt mõelnud pole ehk siis natukene filosoofiat elus ei tee paha. Raamat ise oli tõeliselt ladus ja kaasahaarav, sõnavara oli huvitav ja kergesti hoomatav. Ühtlasi meeldis mulle väga, et välja olid toodud minu mõned lemmikumad teosed ja siinkohal teen soovituse neile, kes varem raamatus mainitud teoseid lugenud pole, võtta need kiiremas korras ette. Üheski teises raamatus pole ma kohanud ka nii asjalikku muusikanimistut, ka neid lugusid soovitan teil kuulata, sest need tõesti haakuvad Charlie hingeeluga.

Sisuhinne: 9/10

Simon Holt "Neelatud"

207 lehekülge

Kui Reggie loeb salapärasest vanast päevikust neeljate kohta, peab ta neid vaid anonüümse nõdrameelse vaimusünnitiseks. Kuid kui ta väikevend Henry hakkab veidralt käituma, on selge, et need olendid eksisteerivad ka väljaspool hullumeelse naise kujutlusvõimet, ning Reggie saab teada, mis juhtub siis, kui hirmudest saab tõelisus. Oma lähedaste päästmiseks peab Reggie õppima, kuidas luupainajate maailmas ellu jääda. Suudab ta alla neelata oma hirmud, enne kui need neelavad tema?„Neelatud” on haarav õuduslugu, mis paneb su mõtlema: mis siis, kui sinu suurimatest kartustest saab tegelikkus? Kui sinu suurimad hirmud seisavad su ees, et sind hävitada, neelata...


Raamat on õhuke, mis tegelikult ei vasta tüüpilisele fantaasiakirjanduse normatiivile. Olen juba ammu harjunud selliseid telliskivilaadseid fantaasiaraamatuid lugema, seega oli selline õhukene ja kergesti seeditav "õuduslugu" kosutav vaheldus. Raamatut kätte võttes teadsin, et see on triloogia, aga midagi täpsemalt ma selle raamatuga seoses kuulnud polnudki, seega otseseid ootusi mul polnud. Pärast raamatu käest panemist ei tekkinud mingit emotsiooni, olgu valutan, esialgu tundus, et kõik käis kuidagi kiirustades. Vahel on pärast triloogia esimest raamatut kohe-kohe soov järgmist raamatut lugeda, aga selle puhul on mul täiesti ausalt ükskõik kunas ma selle järje siis ette võtan. Kui ma pool tundi pärast raamatu käest panemist loetule hakkasin mõtlema, siis midagi konkreetset kiita ega ette heita polnudki. Sisu oli olemas, tekst oli ladus ja huvitav, karakterid olid selged, polnud asjatut seletamist (näiteks koletiste kümnlehelist kirjeldust vms). Üheks ääretult suureks plussiks raamatu juures pean seda, et sisust puudus armastuslugu, ka see on tervitav vaheldus tavaliste romaanidega võrreldes. Ühesõnaga tegin sellise järelduse - raamat sobib hästi 13-17 aastastele lastele, kes end peategelaste vanustega hästi samastada saavad. Seega, kui oleksin selle raamatu umbes 6-7 aastat tagasi kätte võtnud, oleksin selle kindlasti palju huvitavama leidnud, praegu jäi natukene lahjaks.

Sisuhinne: 6/10