18 oktoober 2012

Alice Sebold "Minu armsad luud"

302 lehekülge
Kui me kohtume raamatu peategelase Susie Salmoniga, on ta juba taevas. Vaadates alla sellest kummalisest uuest paigast, jutustab ta meile neljateistaastase tüdruku värske ja energilise häälega loo, mis on ühtaegu painav ja lootusrikas. Oma surmale järgnenud nädalatel jälgib Susie elu jätkumist ilma temata: kuidas tema koolikaaslased levitavad kuulujutte tema kadumisest; kuidas ta pere hellitab lootust ta elusalt leida ja kuidas ta mõrtsukas püüab jälgi peita. Kui mööduvad kuud ilma vähimagi edasiminekuta, näeb Susie, kuidas kaotus ta vanemate abielu pahupidi pöörab, kuidas ta õde sunnib end olema tugev ja kuidas ta väikevend püüab taibata sõna "läinud" tähendust. Ja ta uurib paika nimega taevas, mis meenutab talle uhkete kiikedega kooliõue. Seal on nõustajad, kes aitavad uustulnukatel kohaneda, ja sõbrad, kellega tuba jagada. Mida iganes ta ka ei sooviks, kõik ta soovid täituvad - peale ta suurima soovi: olla uuesti Maa peal koos oma lähedastega.

Ma olin vist 13-14 aastane, kui seda raamatut esimest korda lugesin. Mäletan, et see vaevas mind veel mitu nädalat - kuidas saab ühe lapsega niimoodi juhtuda? Kasvasin rõõmsas ja ohutus külas väikelinna lähedal. See teema tundus kuidagi kaugena, loomulikult olid ajad siis veel pisut teised. See raamat jättis minusse sügava jälje, hiljem järgnevatel aastatel tuli see raamat mulle aeg-ajalt jälle meelde. Hilisemas elus ehk siis, kui uus trükk pärast filmi (http://www.imdb.com/title/tt0380510/) ilmus, ostsin endale raamatu ja otsustasin sellesse uuesti süveneda. Kujutate ette minu pettumust, kui ma avastasin, et raamat polegi nii sügav ja elumuutev kui mäletasin. Vahepeal oli muidugi eluaastaid juurde tulnud, seega teadsin, et päris sama kogumus see pole, aga, et see nii... tavaline tundub ei osanud ma oodata. Asi võis tuleneda ka sellest, et minu lugemisvarasse kuulusid toona vaid lasteraamatud ja noortekad (selline ülemikuperiood, kus ei tea kas laenutada lasteosakonnast või ilukirjandusest), aga kümne aastaga ju lugemisvara muutub. Muidugi see raamat meeldis mulle ka nüüd, kui seda mõned kuud tagasi uuesti lugesin, aga sellist emotsiooni enam polnud. Mine tea, ehk raiskasin kõik emotsioonid selle raamatuga seoses juba esimesel korral ära. 

Raamat kulgeb läbi Susie silmade, kes kõike Maal toimuvat Taevast vaatab. Ta tahab ise kangesti maale tagasi, aga see tal ei õnnestu. Tegelikult hulgubki ta kuskil surma ja paradiisi vahepeal, ta on nii öelda õnnetu hing, kes ei saa enne lahkuda, kui on otsustanud elust lahti lasta.  Ta vaatab, kuidas pere ja naabruskond teda leinavad, samal ajal tema mõrvariga kõrvuti elavad. Ta näeb, kuidas tema õde ja isa hakkavad aegamisi asjadest aru saama ning ta näeb, kuidas ema närvid üles ütlevad. Ta näeb seda kõike taeva ja maa piiril, aga isegi seal on see neljateistaastase jaoks palju. Aastad mööduvad ja elu läheb edasi, aga keegi ei paista unustavat teda, Susiet. Pidevalt mõlgub tema meeles suudlus, mida ta kunagi ei saanud, aga mida ta nii väga ihkab. Selle järgi ta raamatu lõpus ka läheb, tal õnnestub korraks Maale tagasi pääseda ja aastaid ihaldatud suudlust kogeda. Raamatust ei puudu ka karma - lõpus saab mõrtsukas (tuleb välja, et Susie polnud kaugeltki mitte esimene ohver) on teenitud palga. Olgu kuidas on, raamat on hea. Kindlasti selline, mida lugema peaks. See pole ajaraiskamine. Võib-olla ei tundu see täiskasvanutele nii hea, kui lastele/noortele, kuid ilma emotsioonideta ei jää keegi. Mina lugesin seda raamatut lapsena ja olen täiesti kindel, et see on üks neist lugemiskogemustest ja emotsioonidest, mida ma iial ei unusta.

Sisuhinne: 8/10



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar