18 oktoober 2012

Emily Brontë "Vihurimäe"

321 lehekülge
See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Absoluutselt nõustun Henno Rajandiga, kelle sulest ongi see lühike ent vaimustav kokkuvõte tulnud. Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin olin veel üsna noor, seetõttu jäid esimesel korral paljud asjad märkamatuks. Alles hiljuti lugesin raamatu teist korda  ja olin sellest teist korda sama vaimustatud, aga seekord hoopis teiste asjade pärast! Suurepärane! Vähesed raamatud suudavad mitu korda selliseid elamusi pakkuda.

"Vihurimäe" räägib väga kaasahaarava loo noortest inimestest, kelle elud on omavahel läbi põimunud. peategelasteks on Catherine ja Heathcliff ning hiljem Catherine tütar ja tema vennapoeg. Esialgu Catherine´i ja Heathcliffi vahelised suhted, seejärel Heathcliffi füüsiline ja verbaalne vägivald tema "lähedaste" suhtes, mis on osalt kindlasti tingitud tema loomusest, aga ka õnnetust armastausest Catherine´i vastu. Paljud on minult küsinud miks ma seda raamatut armastan - see on ju nii julm ja masendav. Aga ei ole, see pole julm ega masendav. Kõige rohkem on ta reaalne, nukker ja imeilus. Kellegi õnnetu elu, mis oleks võinud olla  hoopis teistsugune ja suurepärane - milline potentsiaal elada hästi. Aga siis teeb elu järsu pöörde... Alati ei pea kõik olema rõõmus ja roheline. Vahel juhtub halbu asju ka ja selliseks näiteks ongi Vihurimäe elanikud. Kui Austeni teosed on alati rõõmsa alatooniga, siis Emily Brontë tööst rõõmsameelsust kuigi palju läbi ei kuma. Loomulikult on seal omad momendid, aga need jäävad süngema meeleolu varju. Kuigi lõpp on positiivne (ilmselt kõigi lugejate rõõmuks), siis jääb see raamat pikaks-pikaks ajaks meeltesse kummitama. Minu puhul jäi õhku küsimus "mis oleks kui...?". Aga kui see teos oleks läinud tavalist rada pidi, siis koosneks see vaid mõnekümnest leheküljest. Seega oleme tänulikud, et Brontë on võtnud enda kanda rolli olla Inglismaa üks suurimaid lähiajaloo kirjanikke.

Kokkuvõttev sisuhinne: 10/10


Lisan ka mõned filmiversioonid:
http://www.imdb.com/title/tt1181614/
http://www.imdb.com/title/tt1238834/
http://www.imdb.com/title/tt0104181/

2 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Soovitan, üks minu läbi aegade lemmikumaid raamatud. Kuigi see on pisut süngevõitu ja ei pruugi kõikidele meeldida. Minule meeldis :)

      Kustuta