18 oktoober 2012

Guillermo Del Toro & Chuck Hogan "Tõbi"

379 lehekülge

JFK lennujaamas maandub Boeing 777 ning ruleerib rajal, ent peatub järsku, nagu oleks äkki surnud. Kõik aknakatted tõmmatakse alla, kõik tuled kustuvad. Kõik sidekanalid on tummad. Lennujuhtimiskeskus on nõutu, intsidendist teatatakse ka nakkuskeskusesse. Dr. Eph Goodweather siseneb lennukisse, avanev vaatepilt pameb tarretama isegi tema külma vere. Ühes Hispaania Harlemi pandimajas teab Abraham Setrakian, holokausti üle elanud endine professor, et aeg on käes ja sõda algamas...

Tegemist on Tõve triloogia I raamatuga. Eesti keeles on ilmunud ka kaks järjeraamatut, seega saab lugemist rahus alustada ja lõpetada, ilma, et peaks vahepeal mitu kuud või koguni aastat ootama.  

Esimene osa keskendubki siis esmalt sellele, et paar doktorit ja üks professor üritavad tõve liikumist takistada, aga loomulikult on nad sellega ammuilma hiljaks jäänud ja kaks järgmist raamatut räägivadki tagajärgedest. Mitte midagi uut (vampiirikas + zombikas), aga siiski täitsa loetav ja kaasahaarav. Tegemist pole järjekordse tüüpilise vampiirikaga, sest need vampiirid siin raamatus on küll 100% teistsugused. Nimelt on autorid üritanud vampiiride olemasolu teaduslikult seletada - nende organismis elavad parasiitussid, kes verd vajavad. Inimene (ehk vampiir) ise verd ei vajagi, aga need ussid, kes kehas elavad, vajavad. Näiteks pead maha raiudes roomavad ussid maas ringi ja otsivad uut inimorganismi, seejuures kirjeldati raamatus korra värvikalt seda, kuidas ussid ühe naisterahva teatud piirkondade aukudest sisse roomasid. Ussidest vabaneb vaid päikesevalguse või nn musta lambi abil. Samuti ei ime need vambid verd oma suuga, vaid nende s u u s t  tuleb välja selline astel, mille nad ohvri kaela sisse löövad ja siis inimese nagu kõrrega verest tühjaks joovad. Esialgu on need vampiirid nagu zombid, kes mööda linna ringi tuigerdavad ja iga ettejuhtuva inimese tühjaks imevad. Neil ei paista olevat selget meelt ega teravat mõistust, aga arvata on, et see on "beebide" puhul tavaline, sest vanemad vampiirid käituvad olukorda arvestades mõistlikult. Üks suund beebivampiiridel muidugi on - kohe pärast muunumist on neil vaieldamatu tung koju minna, et seal kõik verest tühjaks imeda. Selle raamatu vampiiridel on valge veri, võib-olla kirjeldas ka täpset põhjust miks see valge on, aga minule see sel juhul meelde ei jäänud. Niiöelda vmpiiritõve leviku algatas iidne vambu, keda kutsutakse Isandaks ja kes tahab nüüd maailma kontrollima hakata. Vähemalt selline mulje mulle esimesest raamatust jäi. Loomulikult on kogu selle asjaga seotud ka mõni kuri-paha inimene, kes vampiiri aitab, sest "üle voolava vee ei saa vampiir ilma inimese kutseta tulla" jne.

Seega, mida ma võin raamatu kohta öelda? Mulle meeldis. Puudusid pikad ja lonkavad dialoogid/seletused, kõik oli lühidalt lahti seletatud, aga piisavalt arusaadavalt. Ma kardan natukene igasugused "seletusi", sest omal ajal sai nii palju neid kümne-kahekümnelehelisi tellise, akende, muru, puude jms kirjeldusi kõvasti loetud. Ma pigem detaile ei eelista, seega on selline lühike ja pealiskaudne minu jaoks parem, aga eks see on maitse asi. Tean, et mõnele jällegi väga meeldivad igasugused detailid :)

Ahsoo, üks üsna oluline asi veel. Raamat on räägitud mitme-mitme inimese pilgu läbi, mis tegi lugemise kohati natukene keerukaks, sest tegelased ja süžee vahetusid minu jaoks natukene liiga tihti. Just olin jõudnud harjuda näiteks doktori endise naise mõtetega, kui juba lugesin ühe rotitõrje tüübi kirjeldusi kanalisatsioonist. Seega üleminekud olid pisut liiga järsud, vähemalt minu jaoks. Tegelikult ei tasuks vist imestada ka, sest üks autoritest (Guillermo Del Toro) kirjutab muidu filmidele käsikirju, seega ta ongi ilmselt sellise kiire sisumuutusega harjunud. Kokkuvõttes see lugemiskvaliteeti ei mõjutanud, sest üritasin pidevalt reaalselt sellist olukorda mõttes läbi mängida ja jõudsin järeldusele, et ega seda annagi muud moodi paremini kirjeldada. Kui sa ikka tahad tõve levikust kirjutada, siis ikka ju kirjutad sellest, kuidas erinevad inimesed asjast räägivad, ainult doktori ja professori mõttemaailm jääks tõesti lahjaks ja väga ühepoolseks. Siiski oli umbes pool raamatut läbi doktor Goodweatheri ja professor Stretakiani silmade läbi nähtu räägitud. Teistest isikutest tooks välja kriminaal Gusi, kahjuritõrjuja Fet´i, doktori eksnaise Kelly ja poja Zacki ning neli "lennuõnnetuses" ellujäänud isikut, kelle nimed mul enam meeles pole (pole ka ime, sest isikuid selles raamatud on kümneid ja kümneid). Värvikas raamat, aga mõned olukorrad seaks küll kahtluse alla. Doktor Goodweather on väga ruttu valmis uskuma vampiiridesse, loomulikult tõendeid on ju piisavalt, aga tavaliselt inimesed ikka kahtlevad pisut kauem kui üks päev, eriti veel arvestades seda, et tegemist on teadlasega, kes 99% ajast üritab asju ümber lükata. Teiseks on see kriminaal Gus ikka ääretult vapper ja vastupidav tüüp, kohati mõtlesin temast kui uuestisündinud Chuck Norrisest - pole vampiiri (või vampiirikampa!), autoõnnetust või inimest, kes seda meest tappa suudaks.

Sisu on muidu kiirestiarenev, mis teeb lugemise ka palju huvitavamaks, sest venitatud situatsioonid (kümme lehte hüvastijättu ja veel kümme lehte suudlusi ja tõestusi a´la "ma ei sure, kallis, usu minusse") ei tee kunagi eriti rõõmsaks. Tempokas, sisukas, asjalik ning lisaks minu esimene viiruseteemaline raamat - pole ju paha. Asun kindlasti varsti ka kahe järgneva osa juurde, isegi ootan, mis saama hakkab. Raamat on muidugi täpselt selline, milest Hollywood armastaks filmi teha, aga minu andmete kohaselt pole veel mingeid filme/sarju sellel teemal tulemas.

Kokkuvõttev sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar