22 oktoober 2012

Harper Lee "Tappa laulurästast"

Tappa laulurästast...
319 lehekülge
"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.
Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

Olen pikemat aega planeerinud see raamat kätte võtta, lõpuks see juhtus ja nädalavahetusega see läbi sai. Ma teadsin, et see on ääretult populaarne ja tunnustatud raamat, aga ei oodanud päriselt, et see mulle ka nii väga meeldiks.

Nirksilm ehk Jean Louise Finch on selle teose võtmetegelane –  väike plika, kes käitub nagu poiss. Teos käibki läbi tema silmade ja mõttemaailma (mis paljudest asjadest veel täpselt aru ei saa). Koos vend Jem’iga ja sõber Dill’iga sisutavad nad koos pikki suvepäevi. Isaks on advokaat Atticus Finch, emarolli täidab pooleldi majapidajanna, kes väikest Nirksilma ikka distsiplineerida ja kasvatada üritab, hiljem liitub veel Atticuse õde ehk Jem’i ja Nirksilma tädi, kes viimasest kangesti daami kasvatada tahab. Väga oluliseks tegelaseks on ka Koll Radley ja ma usun, et paljudele on ta teada-tuntud juba mõnest varasemast käsitlusest, filmist või millest iganes. Koll Radley on paljude jaoks võrdkuju,  mis puutub eelarvamustesse. Lool on minu arvates mitu moraali ja võrdkuju laulurästastega on ideaalne. Mulle muidugi meeldivad Nirksilma igasugused võrdlused ja metafoorid läbi raamatu, oleksin tahtnud mõned neist ka siia kirja panna, aga selle peale tulin alles siis, kui raamat juba peaaegu läbi oli. No, peast tuleb ehk meelde see, kuidas Nirksilm oma tädi Mount Everestiga võrdles – külm ja kauge. Kui armas mõte kaheksa-aastase suust.
Siiski on teose südameks eelarvamused, väiksus ja sallimatus väikeses Lõuna-Alabama külas 1930’ndatel aastatel. Ei puudu rassism, klassivahed ja võrdõiguslikkuse probleem – mõneti üsna sarnane tänapäevaga, ent see vist ongi selline teema, mis kunagi ei vaibu. Nirksilma isa Atticus määratakse kaitma ühte neegrit, kes väidetavalt vägistas ühe valgenahalise tüdruku. Loomulikult seda ei toimunud, aga selles teoses pääseb õiglus jalule ainult läbi kibedate katsumuste ja võitjat tegelikult asjas polegi. Kõik teavad, et asja ei toimunud, aga ega musta ju ei saa õigeks mõista, mitte mingil juhul. 

Soovitan väga soojalt!


P.S! Film http://www.imdb.com/title/tt0056592/

1 kommentaar:

  1. Tere Kallis NRG. Tulge parem minuga LOL-i pelama. Kasutaja:XxBlaz3itf3gitxX

    VastaKustuta