18 oktoober 2012

Kami Garcia & Margaret Stohl "Ilusad olendid"

477 lehekülge
Gatlini maakonnas polnud midagi üllatavat. Või vähemalt nii ma arvasin. Tuli välja, et enam rohkem eksida poleks saanudki. Lena Duchannes on hoopis teistsugune kui kõik, keda Gatlini väikelinnas eales nähtud, ja ta näeb kõvasti vaeva, et varjata oma võimeid ning needust, mis on tema suguvõsa kummitanud juba mitu põlve.Ethan Wate’i, kes loeb kuid ajani, kui tal on võimalik Gatlinist põgeneda, hakkavad painama unenäod tüdrukust, keda ta pole kunagi kohanud. Kui Lena kolib elama linna kõige kurikuulsamasse häärberisse, kisub mingi arusaamatu jõud teda tüdruku poole....

Taaskord on tegu raamatusarjaga, millest eesti keeles on ilmunud veel üks osa. Inglise keeles on veel kaks osa, mis alles tõlkimist ootavad.

Võtsin selle raamatu kätte suure õhinaga, sest kuigi ma loen palju fantaasiaraamatuid, siis nõiduse ja maagiaga peale Harry Potteri ja Võlurite Gildi sarja polegi ma väga palju kokku puutunud. Pidin aga pettuma. Lugemine läks vaevaliselt, pidevalt unistasin söömisest, päikesest ja muudest asjadest ega suutnud täielikult raamatusse süveneda. Ei tea kas asi on selles, et töö on kiiruga tehtud – raamatu lõpus kirjutavad autorid, et kritseldasid asja esimese varjandi kokku vaid kolme kuuga. Võib-olla pole asi kiirustamises, sest sisu on tegelikult ju täitsa jälgitav ja kohati päris hea, aga mulle jääb see kuidagi kuivaks. Jah, päris palju toredaid kohti oli, aga osad situatsioonid olid justkui pingitatud ja minu jaoks jäi mõistamtuks see üsna kohene armumine. Et raamatutes need asjad alati nii kiiresti käivad, see on ammu teada, aga selle teose puhul käis asi kuidagi jooksuga. Võib-olla mulle lihtsalt tundus nii, aga esimene mulje jäi küll selline kiirustav. Pean tõdema, et autorite idee on väga hea, aga minu jaoks jääb teostus natukene lahjaks. Ma ei tea mis maagiateemalist raamatut ma sellest ootasin, aga ootused olid mul ilmselgelt liiga kõrged. Ma ei saa öelda, et olen pettunud, sest seda ma pole, kuid ülemäära vaimustatud ma samuti pole. Aga nii palju huvi see raamat minus tekitas, et kui avastain, et raamatukogus on ka teine osa, siis lugesin selle kähku läbi. Samuti asusin uurima, et kas on oodata ka filmi või sarja, sest taaskord tundub teema olevat selline, mis Hollywoodi tüüpidele peale läheb. Ja ma ei pidanud pettuma... http://www.imdb.com/title/tt1559547/

Supersuureks plussiks raamatu juures on see, et kogu kirjeldus käib läbi Ethan Wate´i silmade, kes on üks peategelastest. Raamat läbi noormehe silmade on ikka päris harv juhus ja ma olin positiivses mõttes väga üllatunud, kui avastasin, et just nii ongi! Teine peaosaline on kaunis ent kättesaamatu nõiaplika/lummajatüdruk Lena Duchannes. Juba esimesest silmapilgust tunneb Ethan tema suunas vastupandamatut külgetõmmet ja sealt kogu see tegevus pihta hakkabki. Lena üritab mõnda aega tema suhtes tõrjuv olla, sest ta usub end 16. sünnipäeval halvaks muutuvat. Aga kui Lena enam Ethanit vältida ei suuda, siis algab armastus... Nii kiirelt ja kergelt see käiski, ilma eelnevate pikemate vestluste, teineteise tundma õppimiseta ja muu sellise armumise juurde kuuluvaga. Ma olen ilmselt paras skeptik, aga minu arvates on see naljakas. Muidugi on armastus esimesest silmapilgust ju võimalik. Või kas on? Seda saab igaüks ise otsustada. Aga minu arust ei tule Lena armastus Ethani vastu enne lõppu üldse eriti välja. On küll mõned momendid aga need on sellised pelglikud. Alles siis kui ta päästab raamatu lõpus poisi surmast tekib mõte, et ju see siis on ikka armastus. Autorid on seda armastuse teemat kohmakalt väljendanud, kuid paratamatult meeldib see mulle. Ma võin ju natukene kritiseerida, et pole nii hea nagu tahaks, aga tegelikult pole mul selle lugemise vastu midagi. Ilmselt võib see Lena-poolne passiivsus olla tingitud ka sellest, et tema jaoks on poisid täiesti uus nähtus ja kellegi usaldamine esiti on üldse raske. Teine põhjendus võib olla see, et kuna raamat on läbi Ethani silmade, siis lihtsalt ei tule Lena tunded nii hästi välja. Kolmas põhjendus võib olla see, et see on minu enda kiiks ja tegelikult on kõik tipp-topp!

Peale nende kahe on veel mõned rohkem ja vähem mõnusad tegelased – Lena kaunis ent kuri sugulane Riley, Ethani parim sõber Link, kes on pooleldi autojuhi rollis, Lena onu Macon ja Ethani nn ema-asendus Amma. Kõik tegelased on värvikalt välja kirjutatud, mis tegi nende ettekujutamise väga lihtsaks, seetõttu olingi veidi üllatunud, kui filmi casti vaatasin. Natukene out of book juttu: Lena on absoluutne vastand sellele, mida ette kujutasin ja Ethan samamoodi, teised tegelased on küll üsna täppi läinud. Riley osatäitja Emmy Rossumiga on veel veidi kahetised tunded, aga kuna film varsti linastub, siis ei pea enam kaua ootama, et teada saada, mida film endast kujutab!

Viimasel ajal on populaarseks saanud mõtete lugemine, emotsioonide ja aurade tajumine ninga kõik muu taoline. Selline teema ei puudu ka antud raamatusarjast – Lena ja Ethan saavad üksteisega oma peas rääkida, seda nimetatakse keltimiseks. See on iseenesest tore, sest nii saab rohkem aimu Lena mõttemaailmast.

Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta ühte selle raamatu suurt teemat – väikelinna elanike võhiklikkust, võltsi olemust ja eelarvamusi. Ma tõesti ei tea kas päriselt võib see ka nii äärmuslik olla, aga inimesi on igasuguseid, eriti veel Ühendriikides. Räägin täpsemalt sellest, et linnarahvas teeb kõik endast oleneva, et Lena koolist ära ajada. Pikemalt ma spoilereid jagada ei tahaks, kuid märgin ära, et just see teema andis raamatuele minu arust palju vürtsi juurde. Tundus nagu selline avalik nõiaprotsess tänapäevases võtmes. Ja üldse see väikelinna võtmes olev teema andis asjale natukene väärtust juurde. Võib-olla natukene leierdatud teema see „väikelinnade depressiivsus“, aga siinkohal mõjus omaette väärtusena. 

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar