26 oktoober 2012

Maggie Stiefvater "Värin", "Palavik", "Igavesti"

      

„Värin“ 416 lehekülge
Grace on aastaid vaadanud oma maja taga metsas elavaid hunte. Üks kollaste silmadega hunt vaatab alati vastu. Ta tundub Grace’ile väga tuttav, aga tüdruk ei taipa, miks.
Samil on kaks elu. Hundina pakub ta sõnatut seltsi tüdrukule, keda armastab. Inimesena ei julge ta armastatule kunagi läheneda ... kuni praeguseni.
Kui Grace’i ja Sami armastus ilmsiks tuleb, peavad mõlemad võitlema, et Sam jääks inimeseks, mitte hundiks. Kuid see tähendab, et neil tuleb silmitsi seista armilise mineviku, hapra oleviku ja võimatuna näiva tulevikuga.

„Palavik“  400 lehekülge
am ja Grace on lõpuks koos, kuid peavad kokkujäämise nimel võitlema. Samile tähendab see silmitsi seismist oma hundiminevikuga, Grace’ile aga leppimist üha ebakindlama tulevikuga.
Nende maailma on lisandunud uus hunt – Cole, kes oma valusa ja ohtliku mineviku pärast näibki eelistavat hundi elu inimese omale. Nii Sami, Grace’i kui ka Cole’i jaoks on elu lakkamatu võitlus kahe jõu – hundi ja inimese – vahel. Neid seob vastastikune armastus, kuid kas sellest piisab?

„Igavesti“ 464 lehekülge
Alguses oli Sam hunt ja Grace tüdruk. Kuid Sam leidis viisi, kuidas jääda inimeseks, ning hundi ja tüdruku vastastikusest sõnatust uudishimust sai poisi ja tüdruku vaheline tugev armastus. Lugu olekski võinud niimoodi lõppeda, kuid saatusel oli neile varuks veel katsumusi. Grace’ist sai hunt ja nüüd ähvardab kogu Boundary metsa hundikarja julm hävitamine. Sam on Grace’i päästmise nimel kõigeks valmis, kuid kas sellest piisab, isegi kui appi tulevad ootamatud liitlased? Kas Sam ja Grace jäävad lõpuks õnnelikult kokku või peavad teineteisega igaveseks hüvasti jätma?

Üks suurepärane triloogia, pean ütlema. Maggie Stiefvater on loonud midagi sarnast Videviku saagaga, ainult sada korda parema! Kui Videviku saagas puudub kohati loogiline ülesehitus ja see Bella-Edwardi vaheline ahviarmastus on vahel liiast, siis Sam ja Grace on midagi hoopis teistsugust. See tundub palju tõelisem, midagi sellist, mis võiks päriselt ka olla (miinus libahunt loomulikult). Ma polegi vist varem lugenud raamatut, kus üks domineeriv pool on hundid. Vähemalt ei meenu küll hetkel...

Autori kirjastiil on lihtsalt poeetiline, seda on nii nauditav lugeda, lehed keeravad ennast ise. Ja üks hetk on raamat läbi. Mitte millegagi pole venitatud, aga mitte millegagi pole jäädud ka pealiskaduseks. Kõik raamatud on omavahel tasakaalus, igas osas on miski, mis on ääretult oluline kõigele järgnevale. Seda võiks ju iga raamatu kohta öelda, kuid minu jaoks pole paljud raamatud end niimoodi sidunud, kui Mercy Fallsi huntide triloogia. Muidugi oli see raamat ka visuaalselt meeldiv – reavahed olid head laiad, kirjastiil üsna suur, seega silmadele suur teene. Mulle need kirbukirjas raamatud tekitavad sageli ängi (ammu olen plaaninud näiteks "Tuulest viidud" ette võtta, aga niiii pisike kiri sellises paksus raamatus üldse ei kutsu kohe...).

Kui te arvate, et raamatud räägivadki ainult ühest hundist ja tüdrukust, siis eksite väga. See on midagi palju enamat. Pealtnäha tundub, et Grace’i elu on nagu lilleõis – nii täiuslik. Pole kontrollivaid vanemaid, pole piire, pole takistusi – ühesõnaga pole nagu mitte midagi, ja tegelikult pole nagu vanemaidki. Seepärast ilmselt ei oskaksi mitte keegi oodata, et pärast esimest raamatut on tema vanematel oluline roll. Aga on, sest nendele mõeldes teeb Grace mõnedki elu muutvad otsused. Ja Sam – piinav minek, mitte nii looturikas tulevik ja järsku muutub kõik. Beck, Ulrik, Paul, Jack, Isabel, Cole, Rachel, Olivia – kõik suurepärased karakterid. Kuigi Ulrik ja Paul on kaudsed tegelased, on autor neid väga osavalt kirjeldanud, seega ei teki mõtetki neid vähemtähtsateks tegelasteks pidada.

Olen kuulnud, et triloogia viimase raamatu lõpp valmistas paljudele fännidele pettumuse, sest see jäi lahtiseks. Minu arvates ei jäänud seal midagi lahtiseks – kõik pidi minema täpselt nii nagu läks ja ma olen absoluutselt kindel, et Sam ja Grace jäid kokku. Sellist lõppu ei kirjutata mõeldes halvale, ei, see on hea lõpp.

Minu jaoks on see triloogia, mille lihtsalt peab kätte võtma. See on kuidagi müstiline... oh ja poeetiline.  Sarnase emotsiooni jättis pärast lugemist ka Nõidade sõja triloogia, ka see oli super. Aga antud triloogia teeb eriti nauditavaks just autori kirjutamisstiil kui ka see, et loosse on põimitud palju otsest poeesiat (Rilke, roethke, Yeats jpt.).

Kokkuvõttev sisuhinne: 10/10

P.S! aastaks 2014 on oodata esimese raamatu põhjal valminud filmi.

2 kommentaari:

  1. Ma olen lihtsalt 110% sinuga nõus. Ja kui ma nägin all seda, et sellest on film-ma lihtslat karjusin rõõmust. Täiesti nõus sinuga lihtsalt!!! :D

    VastaKustuta
  2. Ega te ei tea kas keegi müüb kolmandat osa "Igavesti"? Mul endal kaks esimest olemas, aga enam ei leia kusagilt kolmandat. :(

    VastaKustuta