30 oktoober 2012

Paul Hoffman "Jumala vasak käsi"

424 lehekülge
Lunastajate Varjupaik on tohutu suur ja kõle paik. Sealsed asukad – poisid, kes viidi sinna väga noorelt vastu nende endi tahtmist – kannatavad päevast päeva lunastajate jõhkrat võimutsemist, millel on üks eesmärk: teenida ainsat õiget usku.
Ühes Varjupaiga käänulistest koridorirägastikest seisab poiss. Vanust võib tal olla neliteist või viisteist eluaastat – seda ei tea täpselt ei tema ega keegi teine. Oma pärisnime on ta unustanud, aga praegu kutsutakse teda Thomas Cale’iks. Ta on kummaline ja salatsev, vaimukas ja võluv, vägivaldne ja üdini verejanuline. Ta paistab olevat julmusega ära harjunud, kuid ühel päeval avab ta valel ajal vale ukse ja satub nägema kohutavat vaatepilti. Pärast seda tuleb tal valida: põgeneda sealt… või saada tapetud.
Ta peab läbima põuase maa-ala, mida kutsutakse Kärnalaks, et jõuda tõotatud linna, Memphisesse: hingematvalt kaunisse, üdini jumalavallatusse ja sügavalt korrumpeerunud paika.
Lunastajad aga tahavad Cale’i iga hinna eest tagasi… aga mitte saladuse pärast, mille jälile poiss sai. On veel üks, palju hirmsam saladus, millest Cale’il pole veel aimugi.

Jällegi on tegu triloogiaga – The Left Hand of God. Praeguseks on ilmunud alles kaks osa, eesti keeles üks ning kolmanda osa kirjutamine on veel pooleli (peaks ilmuma alles 2013. aasta augustis). Seega saab jälle palju oodata. Ja oodata on palju, sest nagu ikka –  kuigi järjeraamatud on suurimad tüütused siin ilmas, siis paratamatult ka kõige põnevamad.

Raamat algab Lunastajate Varjupaiga kirjeldamisega ja raamatus käib kõik läbi jutustaja pilgu, tänu sellele saab erinevate inimeste kohta ka rohkem teada. Peategelane on Cale, kes on 14-aastane vägivaldse eluga harjunud nn. varjupaiga elanik. Cale’il õnnestub sealt koos mõne sõbraga põgeneda ja sealt kõik seiklused algavadki. Raamat on vürtsitatud paraja huumoriga, mis mind kohati kõva häälega naerma pani. Vastukaaluks on nii sügneid hetki, et meeleolu kisub kohe kraadi võrra tumedamaks. Algus mulle täitsa meeldis, kõik see varjupaiga ja inimeste kirjeldamine oli tore ja meeldejääv, põgenemistee oli ka kaasahaarav ja isegi nende Memphise elu oli värvikalt kirjeldatud. Ei puudunud varjupaiga poiste kohmetus naiste ees, sest nad polnud ju naisi varem näinud, sellega seoses avastavad nad enda jaoks üsna uusi tundeid. Samuti leidsid poisid ehk siis enamasti Cale endale igal sammul vaenlasi. Peategelane on muidugi absoluutselt võitmatu ja teeb kõikidele suured-suured silmad ette. Pole parata, selle raamatu juurde see sobib (jeerum, Jumala vasak käsi ikkagi ju). Üllatus – ei puudu ka armastuse liin, mis raamatu lõpus ootamatu pöörde võtab.

Igatahes, tegemist on tugeva ja huvitava raamatuga. Minu jaoks kiskus lõpp natukene liiga sõjakaks, mulle pole kunagi need sõjasüsteemide ja lahinguväljade kirjeldused meeldinud, aga üldkokkuvõttes oli väga huvitav.

Sisuhinne: 8/10 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar