16 oktoober 2012

Richelle Mead "Vampiiride akadeemia"

312 lehekülge
Püha Vladimiri Vampiiride Akadeemia pole tavaline internaatkool. See on salajane koht, kus vampiiridele õpetatakse võlukunsti ja teismelistele poolinimestele – vampiiride kaitsmist. Rose Hathaway on dampiir, oma parima sõbra Lissa, moroi vampiiriprintsessi, ihukaitsja. Nad on mõnda aega jooksus olnud, kuid nüüd tagasi toodud Püha Vladimiri kooli – just sellesse kohta, kus neid ähvardav oht on kõige suurem. Rose ja Lissa tõmmatakse keelatud armuloosse, Akadeemia halastamatusse seltsiellu ja sõnulkirjeldamatutesse öistesse rituaalidesse. Kuid nad peavad olema ettevaatlikud, et strigoid – kõige verejanulisemad ja ülimalt ohtlikud vampiirid – ei saaks Lissat igaveseks muuta üheks endi hulgast.

Tegemist on jälle sarjaraamatuga. Kokku on osasid kuus ja eesti keeles on senimaani ilmunud täpselt pooled ehk siis kolm raamatut (II osa Külmavõetud, III osa Varju suudlus). Edit 16.09.14 - kõik osad on eesti keeles nüüdseks ilmunud
Esimene mõte - järjekordne vampiirikas! Oeh. Võtsin kätte, sealjuures ei oodanud suurt miskit. Kui tihti sa tänapäeval originaalseid vampiirikaid lugeda saad? Aga... Raamatu võtsin kätte lõunal ja lõpetasin õhtul. Selline kiirus tähendab minu puhul enamasti seda, et raamat on super. Ja seda ta ka oli.

Ma ei saa öelda, et see vampiirikas oli nüüd nii originaalne ja teistest erinev, sest ta polnud. Küll aga oli tal oma nišš, mida paljudel selletaolistel pole. Juba raamatu alguses oli aru saada, et autor teab, mis tulema hakkab, mitte ei mõtle tegevust kirjutamise ajal välja (mulle tundub, et paljud fantaasiakirjanikud kirjutavad just nii). Laused olid soravad, ideed olid hästi väljendatud ja isegi teismeliste hingeelu oli raamatusse nii andekalt sisse kirjutatud. Pean küll tõdema, et lugesin seda sarja esimest korda inglise keeles, aga ka eesti keeles on tõlge hästi välja kukkunud. Originaalkeeles on raamat ju loomulikult alati parem, siis tabab autori ideid paremini, kuid hiljem eesti keeles lugedes oli täpselt sama tore.

Vampiirid on head ja halvad ehk moroid ja strigoid. Moroide ja inimeste vahel on sündinud dampiirid, kes on pooleldi inimesed ja moroid, seega on neil mõlema liigi parimad omadused. Kuna aeg on edasi liikunud, siis moroid enam inimestega ei paaritu, aga et saada juurde dampiire, siis paarituvad moroid dampiiridega ja sünnivaid väikesed moroi või dampiiri beebid. Lihtne ja loogiline, samas hästi tore ja erinev lahendus teistest vampiirikatest. See ma-hammustan-sind-ja-sa-muutud-vampiiriks on ammuilma nii tavaline, seega oli selline süsteemikus vahelduseks ikka tõesti tore :)

Peategelastest – Vasilissa on moroi ja Rose on dampiir. Rose on täiesti massohhistlikult Lissat kaitsev ja seab alati tema tunded enda omadest ettepoole. Sellest pole loomulikult midagi, sest Lissa on väga armastav ja ise omakorda Rose´i suhtes kaitsev. Nii nad siis üritavad pidevalt üksteist kaitsta, Rose on selles loomulikult osavam (nii füüsilises kui vaimses kaitses), sest dampiire õpetataksegi moroisid kaitsma. Nimelt see Püha Vladimiri Akadeemia, milles nad mõlevad käivad, ongi selline kool, kus põhirõhk on dampiiride kaitsma õpetamises. Moroid käivad teistes tundides, sellistes kultuursemates - näiteks kui Lissal on kunstiajalugu, siis Rose õpib samal ajal võitlema (niiöelda ülikuuma eraõpetaja Dimitri käe all). Lissal ja Rose´il on arenenud välja selline side, mida teistel pole ehk siis Rose suudab kuulda Lissa mõtteid ja end isegi tema sisse panna. Kõik see on raamatus kenasti välja toodud ja pikemalt ma sellel siin ei peatukski, aga mainin veel, et selline side põhjustab palju pahandusi. Minu jaoks selline ennastunustav hoolimine sõbrannast on üle mõistuse, aga võib-olla on selline olukord tõesti reaalne. Raamat on üks asi, aga päriselt? No ma ei tea, lubage kahelda. Tegelikult hakkas see ennastunustav hoolimine mind närima alles pärast teise raamatu läbi lugemist, esialgu ma sellele üldse ei mõelnud. Kui isetu keegi üldse  üldse olla saab?

Ma tean, et enamus naissoost lugejaid ootavad raamatutest ka natukene romanssi. Ja seda on seal palju, seega pettuma ei pea. Ma ei salli neid üle vungi keeratud armulugusid, kus keegi kedagi pidevalt päästma peab (a´la Damon-Elena.Stefan "Vampiiripäevikutes") või oma armastust ja truudust iga natukese aja tagant vannub. No milleks? Hea uudis on see, et sellise nilbe romansiga polnud seda raamatut ära rikutud. Esimeses osas leiab seda romantikat tegelikult õite vähe, järgnevates osades juba pisut rohkem. Loogiline on öelda, et armastust jätkub, aga päris üle ei ujuta - põhiosa raamatust on ikka asjalikud tegevused, mitte musitamine.

Sai nüüd kiita seda raamatut, aga mulle tõesti meeldis see. Pole kindlasti parim fantaasiaraamat, mida lugenud olen, aga mõjus kuidagi värskendavalt. Ja ma poleks IIAL uskunud, et ütlen, et vampiirikas on värskendav ja uudne -  võta näpust!  Aga fantaasiahulludele tõesti soovitan.

Sisuhinne: 9/10

Infoks veel nii palju, et esimese raamatu põhjal on plaanis vändata ka film. 

2 kommentaari:

  1. see ongi väga hea raamat. see on mu lemmik raamat koos Harry Potteri ja Videviku saagaga.

    VastaKustuta