22 oktoober 2012

Simon Holt "Pööripäev"

236 lehekülge
Kuus kuud on möödas ajast, kui Reggie ühe räbaldunud päeviku lehekülgedelt neeljate olemasolust teada saab. Ajast, kui ta väikevend Henry hakkab loomi piinama ja pöördub tema vastu. Ajast, kui ta õpib oma hirme võitma ja hävitab neelja, et päästa Henry.
Nüüd, kui lähenemas on suvine pööripäev, jahivad neeljad teda ikka veel, aga vaid unedes – kuni ühel ööl muudab ootamatu külaline tüdruku luupainajad reaalsuseks.
Jubedust tekitav, ennastunustavalt põnev ja õõvastavalt kaasahaarav „Pööripäev“, „Neeljate“ sarja teine raamat, ei lase sind enda haardest enne, kui lõpp on käes.

Neeljate sarja teine osa haaras mind miskipärast palju rohkem kui esimene osa. Kuigi ka esimeses osas olid huvitavad ja kohati täitsa õudsed situatsioonid, siis teine osa oli kaasahaaravam ja isegi huvitavam. Autor on leidnud teise päeva peale Kahjaöö, mil neeljad inimestesse siseneda võiksid. Loomulikult läheb asi luhta, aga enne seda on tohutult pingutamist, usaldust ja reetmist ja isegi ühe olulise tegelase surm. Raamat lõppes loomulikult väga põneva koha pealt, seega soov järgmist osa lugeda on täiesti olemas. Järgmine raamat jääb viimaseks. Triloogiate puhul on mul sageli nii juhtunud, et kui asi juba teise raamatu lõpuni jõuab, siis tekib selline tunne, et üks raamat veel, kellele küll? Oleks ju võinud kahe raamatuga ära lõpetada. Selle triloogia puhul on küll asjad paigas ja mingit tunnet, et kolmandat ei viitsiks lugeda, pole kindlasti tekkinud.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar