30 november 2012

Meg Cabot, Kim Harrison jt. kogumikus "Põrgulikud lõpuõhtud"

256 lehekülge
Kogumikus „Põrgulikud lõpuõhtud“ näitavad menukad noorteromaanide autorid, teiste seas Stephenie Meyer („Videvik“) ja Meg Cabot („Printsessi päevikud“) lõpuõhtut hoopis uuest, paranormaalselt halvast küljest.
Need viis lugu, kus seiklevad vampiiri järglased ja deemonitega võitlevad inglid, on tõeliselt lõbusad. Pole vaja rentida limusiini ega korsetti – lõpuõhtu peab lihtsalt olema põrgulikult seksikas ja hirmsalt lõbus.

Viie erineva autori poolt kokku pandud raamat, mis räägib viis lugu põrgulikest lõpuõhtutest.
Lood:
Meg Cabot „Vampiiritapja tütar“
Lauren Myracle „Lillekimp“
                                       Kim Harrison „Madison Avery ja hall vikatimees“
                                       Michele Jaffe „Sada suudlust“
                                       Stephenie Meyer „Põrgu maa peal“

Ütleks nii, et lood olid täitsa huvitavad, aga mingit olulist elamust ei pakkunud. Õhtul enne maga minemist sobib ilusti kenaks väikeseks unejutuks.

Minule meeldisid kõige rohkem „Sada suudlust“ ja „Madison Avery“, kõige igavam tundus paraku Videviku-saaga autori poolt kirjutatud „Põrgu maa peal“. See oli kohe selline, et vaatasin juba kärsitult, et millal küll lehed otsa saaavad!

Kõik lood algavad nagu väikesed peatükid mingist pikemast loost - lühidalt paari lausega on ära seletatud eellugu ning lõpp tuleb kiiresti ja konkreetselt, pooltel lugudel jäi lõpp üldse lahtiseks.Ühine märksõna lugudes on (USA’s) tavaline lõpuõhtu ehk prom night. Lood seostuvad kõik ühel või teisel moel lõpuõhtuga. Vist ainult ühes loos („Lillekimp“) ei jõudnud osaline peole, aga terve lugu keerles siiski lõpuhtu ümber, ülejäänud lugudes võis ka konkreetselt lõpuõhtust lugeda. Loomulikult oli igas loos panustatud paar kena lauset tüdrukute kaunite kleitide kirjeldamisele, ega ilma selleta ju ei saakski lõpuõhtust kirjutada. Nii palju ütlen veel, et mõnest loost annaks ilmselt täitsa hea raamatu välja arendada, aga ainult mõnest. Ent nagu ma ütlesin - toredad unejutud.

Sisuhinne: 5/10

28 november 2012

James Patterson "Võlur ja nõid", "Võlur ja nõid: anne"

   

„Võlur ja nõid“ 311 lehekülge
Väike kõhetu kogu keset verekoertehordi. Nuttu tihkumas. Võimalik, et oma viimast nuttu. See on . laps! Sellist asja ei tohiks ju olla!? Kus on täiskasvanud, nad peaksid ju lapsi kaitsma!? Just täiskasvanud olidki selle võika Uue Maailma loonud. Jah, nad PIINASID ja TAPSID lapsi. Uus kord sai kätte ka Whiti ja Wisty. Kuid kui sinu nimi on ettekuulutuses, kui sa oled nõid ja sinu vend võlur, siis ei saa sa nii kergelt alla anda. Wisty põlema lahvatamine oli alles võitluse algus! See polnud ju ometi ainult kunst, mida need kaks valdasid. Oli veel hõljumine, läbi seinte minemine, õelate jätiste moondamine, näiteks prussakaks.ja see on alles noorte põneviku esimene osa!

„Võlur ja nõid: anne“ 335 lehekülge
Üha enam ja enam kuulevad Whit ja Wisty, kuidas neile öeldakse, et andku nad alla. Andku end Uue Korra kätte. Uue korra kätte, kes TAPAB lapsi. Ja seda räägivad inimesed, kes on Whitile ja Wistyle kõige kallimad. Nende vanemad ja Celia, Whiti armastatu. Samal ajal painab neid Seesinane Seesinane, Uue Korra kogu kurjuse kehastus. Seesinasel Seesinasel on just Wisty jälitamiseks eriline põhjus. Tema Jäledus kontrollib maad, õhku ja vett. Wisty kontrollib tuld. Ta tahab Wisty annet endale ja siis… Loe, kumb jääb peale Võluri ja nõia teises osas. Lootus või masendus.


Et siis järjekordne nõidade/võlurite saaga. Põhiautoriks James Patterson, kes esimeses raamatus tegi koostööd Gabrielle Charbonnet’i ja teises Ned Rust’iga. Kolmas osa (mida eesti keeles veel pole) on tehtud koostöös Jill Dembowski’ga ning kannab alapealkirja „Tuli“ ja ilmus see 2011. aastal. Neljas osa samuti koostöös Jill Dembowski’ga peaks ilmuma tuleval aastal ja kannab nime „Suudlus“. Jääme siis ootama...
Kuna Patterson on v ä g a g i viljakas autor (kokku üle 100 töö, koos kaasautoritega), siis ilmselt on paljud inimesed mingil hetkel oma elus mõne tema teosega tutvunud. Kindlasti olen ka mina tema raamatuid varem lugenud, aga ükski pealkiri hetkel ette ei viska, seega ei meenu tema kirjutamise stiil ega miskit...

„Võlur ja nõid“ mulle meeldis. Tegevus käib läbi kahe minategelase - Whit ja Wisty, kes on õde-vend. See on sulaselge lasteraamat, aga väga toredas võtmes kirjutatud. Pidevalt mõtlesin, et pole ikka üldse nii huvitav, kui olin lootnud, aga üks hetk oli raamat läbi ja mõtted tiirlesid juba järgmise ümber. Seega vist päris lastekas ka polnud (või siis olen mina ikka väga lapsemeelne – see pole muidugi välistatud). Aga humoorikas alatoon, tõsised olukorrad, alati viimasel hetkel pääsemised, jms. teevad selle raamatu päris kergesti hoomatavaks. Ütleks nii, et need, kellele „Näljamängud“ ja „Inetute“ saaga meeldis, meeldivad ilmselt ka need raaatud. Need pole sugugi nii tõisesed ja verised, kui „Näljamängud“ või nii sündmusterohked kui „Intetute“ seeria, aga oma võlu on selleski sarjas. Sündmusi on seal tõesti palju, aga need ei vii sageli mitte kuskile, seega tegevus aeg-ajalt kordab ennast, kuid mitte häirivalt. Lihtsalt seda ühest kohast põgenemist on kuidagi nii palju. Või ühe ohu eest ära jooksmist... Eks igas sarjas on mõni asi või isik, mille/kelle juurde või eest ära joostakse, aga see pole kunagi nii intensiivne olnud. Siiski, mulle meeldis ja läks täitsa peale. Patterson on koos oma kaasautoritega täitsa korraliku fantaasiamaailma loonud. Igatahes ootan kolmandat osa ja kui see raamatukokku tuleb, olen kindlasti järjekorras.

Nii, aga pisut sisust... Tegemist on 21. sajandiga ehk siis nüüdisajaga ja toimumas on suured muudatused. Võimu on üle võtnud nn. Uus Kord, mis sarnaneb oma propaganda poolest täitsa kenasti nõuka-ajaga. Põhimõtteliselt on UK (kuigi esimeses raamatus oli kasutatud lühendit NO - New Order) ehk Uue Korra plaan lämmatada absoluutne inimvabadus ja kõik, mis puudutab lapsi. Lapsi hukatakse massiliselt (umbes selliste põhjuste pärast, et laps näris tänaval avalikult nätsu), peategelaste sagedasteks missioonideks on neid UK käest päästa. Muidugi on õel-vennal ettekuulutus stiilis me-peame-üksinda-maailma-päästma, aga nad pole enda vahistada laskimisest teise raamatu lõpuks veel kaugemale jõudnud. Natukene on romantikat ka, aga seda päris vähe. Vennaraasust Whit uneleb enda väidetavalt surnud tüdruku Cecilia järele, Wisty aga enamasti tõrjub ühe kahtlase väärtusega tegelase lähenemiskatseid. Uue Korra kohaselt on kõikide bosside boss Seesinane Seesinane, mis on päris huvitav nimi/tiitel, ma täpselt ei saanudki aru, mis see siis on... Võib-olla on see mõlemat, sest teiste ametikohtade nimetuse ees on ka sõna Seesinane (näiteks Seesinane Kohtunik vms) ja Vana Korra nimesid ei kasutata. Üks esimesi mõtteid oli veel see, et kui eelmainitud „Näljamängudes“ ja „Inetute“ saagas oli uus kord (Kapitoolium, iluoppide süsteem jms) juba ammu kohal, siis selles sarjas saab Uue Korra kujunemist alles lugeda. Põhiline osa on muidugi juba ära olnud, seda kirjeldab vaid põgusalt (valimiskapaaniat jms), aga kuna kord ongi u u s ja värske, siis on vahelduseks päris huvitav lugeda vahetuid emotsioone pärast olukorra muutumist. Päris tore.  

Esimesed kaks raamatut ei jätnud kustumatuid emotsioone (ei positiivseid ega negatiivseid), aga kahtlemata jäi hinge tunne, et tahaks ka järgnevaid osasid lugeda, sest sisu ja idee olid ju täitsa head ja kokkuvõttes mulle meeldis!

Sisuhinne: 7/10

27 november 2012

Krystyna Kuhn "Org I: Torm"

254 lehekülge
Chris ei suuda sellel päeval orus olla, sellega silmitsi seista. Nad keegi ei suuda, ent kui nad lahkuda proovivad, lõikab sajandi suurim torm nad välismaailmast sootuks ära. Siis kaob Ted… Debbie käitumine muutub üha imelikumaks, et mitte öelda... Katastroof tabas neid eile, täna võtab maad õudus.
Kolmas raamat noortest, kes üritavad jälile jõuda Grace’i kolleži võikalesaladusele. Nad palvetavad… See on ka enam-vähem ainus, mida nad teha saavad, sest seda paika valitseb KURJUS...

Kolmas ja seni viimane raamat Oru sarjast... Uskusin, et tegemist on viimase raamatuga (triloogia- aga nähtavasti mitte) ja ootasin mingit lõpplahendust, aga pigem jäi mulle mulje, et need seni ilmunud kolm raamatut olid vaid sissejuhatuseks. Kolmas raamat oli mõnevõrra huvitavam kui teine, aga jäi ikkagi alla esimesele.

„Torm“ võtab juba alguses suuna õudusloo poole. Silmad metsas, müstiline ulgumine, salapärased sõnumid, kohutav vaikus ja kõike muud... Aga lõpus selgub, et igale müstilisele asjale on lahendus ja tegelikult polnud tegu üldse mingite seletamatute nähtustega. Põnevust jätkub küll, aga kohati ajab peategelaste naiivsus ja lapsemeelsus naerma. Ahjaa, kolmanda raamatu mina-tegelane on Chris, vahepeal ka Debby. Selguvad nende mõlema „sünged“ saladused ja ühe või teise hullumeelse käitumise põhjused.

Lugemine oli igatahes põnev, aga teatud „miski“ jäi puudu.

Sisuhinne: 7/10

22 november 2012

Scott Westerfeld "Ilusad", "Erilised", "Välised"

    

„Ilusad“ 360 lehekülge
Tally on nüüd ilus ning jälle koos oma sõprade Shay ja Perisega. Nende elu koosneb üksnes lõbutsemisest, kuid ka ilusate seas on oma sõpruskonnad, millesse kuulumiseks tuleb vaeva näha. Tally ihkab saada Krimmide liikmeks ja grupi otsus lubatakse teatavaks teha kostüümipeol. Ootamatult aga ilmub peole Eriliseks maskeerunud Croy, kes tuletab Tallyle meelde tema endist elu londonlaste seas. Tally leiab lõpuks koos oma uue sõbra Zane'iga kirja, mille ta on ise endale kirjutanud. Kirjaga koos on kaks tabletti, mis peaksid ravima ilusaks muutmisega kaasnevad ajukahjustused. Tally ei suuda küllalt kiiresti otsustada ning et Erilised on neid tabamas, neelavad tema ja Zane viimasel hetkel kumbki ühe tableti. Arvates, et nad on mõlemad nüüd terveks ravitud, hakkavad nad kavandama põgenemist Uus-Londonisse ja kutsuvad endaga kaasa veel rea Krimmisid. Kõik ei lähe aga jällegi nagu planeeritud.

„Erilised“ 240 lehekülge
Sarja kolmandas raamatus on Tallyst aga saanud Eriline.
Seda, et Erilised  linnas kõigisse hirmu sisendavad, teatakse ka siis, kui nendega kunagi elus ei kohtutagi. Tally aga oli kohtunud nendega juba siis, kui ta oli alles inetu. Erilised on hirmuäratavalt ilusad, kiired ja tugevad ning nende eest pole pääsu. Ja nüüd on Tally ise üks neist, üks neist üliinimestest, kes peab ühiskonda ohjes hoidma ja isepäiseid jooksikuid püüdma. Ta ei oleks aga Tally Youngblood, kui kusagil ta ajusopis ei elaks edasi mälestus millestki muust, sellest, kes ta oli varem. Seda mälestust on siiski võimalik maha suruda. Kuni selle hetkeni, mil ta saadetakse retkele, mille eesmärk on lõplikult hävitada Uus-London. Tallyle tähendab see, et ta peab valima ja sellest valikust ei sõltu mitte ainult tema, vaid ka paljude teiste saatus…

„Välised“ 408 lehekülge
Scott  Westerfeldi  “Inetutega” alanud sarja viimases raamatus on endine režiim langenud, kedagi ei tehta enam ilusaks udupeaks ja Tally on läinud elama vabasse loodusesse. Maailm on muutunud ning autor näitab, milliseks.  Raamatu peateemaks on ilukultuse asemel kuulsusekultus.
Peategelane Aya Fuse elab Jaapanis, kus hakatakse uuesti avastama kunagisi tavasid ja kultuuri – teetseremooniat, mangat – aga kõige tähtsam selles ühiskonnas on kuulsus. See, kui kuulus sa oled, määrab kõik – sellest sõltub sinu staatus ja see, kui kaugele sa elus jõuad. Aya ei ole eriti heas seisus, kuid siis kohtub ta tüdrukute kambaga, kelle eesmärgiks ongi võimalikult vähese kuulsusega elada. Aya otsustab kirjutada neist loo ning liitub sel eesmärgil kambaga. Selgub aga, et ta avastab palju rohkem, kui ta oodanud oli…

Sain nüüd ülejäänud raamatud järjest läbi loetud ja mulje oli hea. Viimane raamat meeldis kõige vähem, selle peategelane Aya tundus kuidagi eriti rumal tegelane. Aga alustades algusest...

„Ilusad“ algas sellega, et peategelane Tally oli nüüd ilus ja enda esimese raamatu sõbrad peaaegu unustanud. Ühtlasi saab Tally endale uue ilusa peika, poisi nimega Zane ja eelmine love-interest David on unustatud. Koos Zane’iga hakkab Tally enda mõistust ergastama, et enda udupäisust vähendada. Londonlased saadavad Tally’le ilusate linna udupäisusest vabanemiseks kaks tablet          ti, mis tuleb kindlasti  koos alla neelata. Kahjuks Tally seda ei tea, sest ühe tableti annab ta Zane’ile. Temale antud tablett juhtus aga olema see, mis hävitab vanu ajurakke ja Tally saab tableti, mis ajurakke toodab. Ühesõnaga said nad paraja jamaga hakkama... Lõpuks õnnestub neil ilusate linnast põgeneda, aga raamatu lõpuks ohverdab Tally end Zane’i nimel.

Kolmas raamat „Erilised“ kirjeldab Tally teekonda iseendaks saamiseni (jälle). Kuna ta on eriline eriline klikist nimega Lõikajad, siis see tekitab jällegi parajalt sekeldusi. Lõikajate boss on muide Tally endine parim sõbranna Shay. Pikemalt ma sellest ei kirjutagi, korraga liiga palju ära anda on ka jama... Aga nii „Ilusad“ kui ka „Erilised“ meeldisid mulle väga. Kui ütlesin eelmises postituses, et esimene osa tundus kuidagi kohmakas, siis pean sõnad ilmselt tagasi võtma. Esimene osa meenutas mulle kohe automaatselt „Näljamänge“, aga mida rohkem ma süvenesin, seda erinevamad need mulle tundusid. Inetute seeria on ikka midagi hoopis teistsugust, aga sugugi mitte kehvem ega lahjem. Põnevust jagus kuhjaga ja mitte millestki puudu ei jäänud (isegi mitte kirjavigadest, aga teises ja kolmandas osas oli neid siiski palju vähem kui esimeses).

Aga vot kolmas osa  „Välised“ nii muljetavaldav polnud. Kuigi Westerfeld suutis luua sama põneva õhkkonna jäi see kuidagi igavaks ja natukene üleliigseks. See oli nagu väike järjelugu. Tegevus toimus Jaapanis ja peategelaseks on 15-aastane Aya, kes oli ikka üsna (kasutades westerfeldilike termineid) mõistuse-puudulik. Üks asi meeldis mulle selle juures küll – väike pilk Tally’le. Kuna möödunud oli kolm aastat, siis David ja Tally olid taaskord lähedaseks muutunud. Tally minevikku ja katsumusi arvestades meeldis mulle mõelda, et tema saab ka hea lõpu osaks...

Sisuhinne: Ilusad 9/10, Erilised 9/10, Välised 7/10

20 november 2012

Scott Westerfeld "Inetud"

415 lehekülge
Scott Westerfield on Ameerika ulmekirjanik, üks tänapäeva populaarsemaid noorteraamatute autoreid. Tema noortesarja esimene raamat “Inetud” jutustab maailmast, kus kõik kuueteistkümneseks saavad noored opereeritakse välimuselt täiuslikuks. Raamatu peategelasel Tallyl hakkab see tähtis hetk kätte jõudma ning ta ootab seda õhinal. Pealegi elab tema parim sõber juba seda imelist, lõbusat ja muretut elu, kus üks pidu järgneb teisele ja ümberringi on ainult ilusad inimesed. Siis aga kohtub Tally Shayga, kes suhtub sellesse kõigesse hoopis teisiti. Shay kutsub teda koos endaga Varemetesse, kus elavad inimesed, kes ei taha Muutust läbi teha. Tally keeldub, kuid sellegipoolest viiakse ta ülekuulamisele asutusse, mille olemasolu ta enne ei kahtlustanudki. Ta peab valima – ta kas läheb Varemetesse ja reedab Shay ning sealsed asukad, või temast ei saa kunagi Ilusat. Tally otsus muudab igal juhul tema elu jäädavalt.

Neljaosalise sarja esimene osa – ja kõik osad on ilmunud ka eesti keeles! Just see mind seda sarja ajendaski kätte võtma. Tegelikult üritasin esimest osa juba suvel lugeda, aga ju see siis ei tundunud toona nii põnev (ilmselgelt on 30 lehekülge ikka väga vähe, et raamatu üle otsustada) ja nii see mul poolikuks jäigi.

Raamatu lugemist häirisid mõnevõrra liiga tihedad, ilmselged ja kohmakad tõlkeapsud/stiilivead/kirjavead. Aga muidu oli täitsa hea. Midagi „Näljamängude“ sarnast, aga pisut kohmakam. Selles ühiskonnas, kus inimesed on ilusateks, koledateks vanadeks jms. lahterdatud, kehtib jätkusuutlik eluviis. Vahendid selle saavutamiseks on aga pigem totalitarismil põhinevad. Inimesed muidugi sellest aru ei saa, sest nad elavad kõige selle sees ja põhimõtteliselt on neile sünnist saati ajuloputust tehtud ja õpetatud, et nii ongi õige. Minevikku (ehk siis umbes seda aega, kus meie praegu elame) üldiselt põlatakse, inimesi peeti ahneteks ja laristajateks, ühesõnaga tõelisteks parasiitideks, kes loodust kurnasid ja end sellega vaikselt välja suretasid. Tegelikult on autori ideed väga õiged ja paratamatult tekib raamatu lugemise ajal mõte, et just täpselt nii lollid ja ahned me ju olemegi. Samas ei paneks mind miski tahtma läbi elada seda, mis raamatus toimub. Õigupoolest ei ole olukord sugugi parem, aga ega inimloomust vist eriti ei parandagi. Nimelt on igale inimesel 16. sünnipäevaks ette nähtud iluoperatsioon, mis kõik ühesuguseks muudab ja ääretult taltsaks teeb. Aga selle ilusa fassaadi taga peitub kohutav tõde...  Teisisõnu, inimesed pole ikka muutunud – endiselt on soov olla kontrolliv kõige üle, seekord siis inimeste üle.

Jaa, minule meeldis. Õnneks on kõik järgmised raamatud mind juba riiulis ootamas!

Sisuhinne: 9/10

19 november 2012

Joss Stirling "Ma leian su, Sky"

292 lehekülge
Oma hingesugulase leidmine pole kunagi varem nii ohtlik olnud.
Sky’l on salajane minevik. Matnud tõe oma traumaatilise lapsepõlve kohta sügavale sisimasse, on ta müsteerium isegi endale.
Uues koolis alustades silmab ta esimesena Zedi. Poiss kõmbib koridorides kui jumalasarnane olend surelike seas. Sky on rabatud, kui poiss tema vastu huvi tunneb, aga Zedi ja Sky jaoks on nende suhtes rohkem kaalul, kui tüdruk esialgu aru saab.
„Ma leian su, Sky“ on esimene raamat vendade Benedictide lugudest, mis räägivad eriliste võimetega perekonnast. Selles hingeliigutavas teoses põimuvad romantika ja müstika, ning lavale astuvad kangelased, kellesarnaseid pole enne nähtud.

Tegu jällegi raamatusarjaga, teisi osasid hetkel veel eesti keeles pole (osasid on hetkel üldse kokku kolm). Raamatute sisututvustuste järgi sain aru nii, et iga raamat räägib ühest seitsmest Benedictide vennast. Esimene ja hetkel ainus eestikeelne siis noorimast pojast Zed Benedictist. Ja pean ütlema, et olin väga meeldivalt üllatunud. Eelnevalt pole ma sellest raamatust peaaegu midagi kuulnud (mõned postiivsed arvustused siit ja sealt...). Ilmselgelt on see noortekas, aga seda pole kuidagi imalaks suudetud ajada.

Raamat rääkis seitsmest ülivõimetega vennast, kelle unistuseks on leida endale hingekaaslane. Nimelt on savantid (nii nad end kutsuvad) ilma enda hingekaaslaseta „poolikud“ ja võivad halvale teele minna. Noorim vend leiabki Sky-nimelise tüdruku näol endale hingekaaslase. Tüdruk on probleemse minevikuga inglane, kes oma kasuvanematega Ühendriikidesse elama läheb. Uue tüdrukuna pakub ta niigi kõigile huvi, aga eriti huvipakkuv on ta Zedile, kes temas savanti tajub. Sky muidugi ei tea, et ta savant on ja keeldub seda esialgu tunnistamast. Zed käib talle muidugi peale ja sunnib teda nägema seda, et hingekaaslastena kuuluvad nad kokku! Sealt läheb asi huvitavaks – tavaliselt tüdruk kohe kukubki oma väljavalitu lummusesse (eriti veel kui ta hispaanialikult tõmmu ja eriti hea väljanägemisega on, aga tegelikult praegu vist üldse tavapärase välimusega peategelasi ei tunnistata) ja vannub igavest ennastohverdavat armastust ise veel täpselt aru saamata, millega tegu on. Aga Sky pole vist suvaline tiinekas, sest tema tõrjub Zedi mingis mõttes üsna lõpuni välja. Ta küll armastab teda, aga see hingekaaslase asi on talle üleliia – terve igavik ühe poisiga koos olla, ise alles 16-aastane ja see on alles tema esimene poiss-sõber. Keset kõike seda savandiks õppimise asja ilmuvad veel pahad tegelased välja ja röövivad Sky ära.

Lõpus loomulikult asjad laabuvad ja nende kahe noore inimese peatükk sai räägitud. See oli tegelikult väga armas lugu. Sellised mitte nii imalad tiinekate love-storyd lähevad mulle (kahjuks ikka veel!) peale, seega oli täitsa mõnus ajaviide.

Tegelikult arvasingi, et ühe raamatuga asi piirdubki, jõudsin juba rõõmustada, et näe – keegi ikka veel suudab põnevaid üksikraamatuid kirjutada. Siis lugesin, et tegemist on sarjaga... Aga kuna tundub, et peategelased tulevad raamatutes erinevad, siis see tundub jätkuvalt täitsa põnev. Ootan juba huviga, et vanuselt järgmine pesamuna endale hingekaaslase saaks. Loodan vaid, et sisu end kordama ei hakkaks ja ei võtaks seda traditsioonilist rada, et iga järgnev raamat lihtsalt eelmist kopeerib. Ja huvitav kas raamatuid tuleb tõesti seitse...  igale vennale eraldi raamat? Selle pean lähiajal järgi uurima!

Sisuhinne: 8/10

14 november 2012

Melissa de la Cruz "Lapsehoidjad"

304 lehekülge
Kolm noort tüdrukut tulevad New Yorgi rikaste linnaossa lapsehoidjaks. Igaühel on oma mure: laostunud perekond, igav elu maakolkas ja õnnetu armastus. Ehkki lastega on kõvasti tegemist, leiavad tüdrukud aega ka pidu panna, armuda ja uudistada prominentide maailma, kus sähvivad välklambid ja kantakse kõige kuulsamate moekunstnike rõivaid.

Lihtne meelelahutus, midagi rohkemat ma sellelt raamatult tegelikult ei oodanudki. Sisu on üsna tüüpiline, lõpp hea-kõik hea.

Peategelasteks on kolm noort tüdrukut (mhm, alaealised, aga lürbivad alkot, et vähe pole) Eliza, Mara ja Jacqui. Eliza on endine rikas ärahellitatud tüdruk, kes pärast vanemate pankrotistumist lapsehoidjaks hakkas, Mara vajas tööd, et õppemaksu eest tasuda (ja auto osta), ning Jacqui sattus USA’sse lihtsalt seepärast, et otsis taga enda endist „armastatut“ Lucat. Raamatus polnud küll midagi eriti ettearvamatut, aga ometi oli seda üsna meeldiv lugeda. Ilmselt suvel rannas oleks see päris hea lõõgastus – väike lihtne raamat, toreda, aga mitte eriti pineva süžeega... Nojah, eks ta vist käis kah. Tõenäoliselt kõige sobivam young adult lugejsakonnale.

Sisuhinne: 5/10

Jessica Brody "52 põhjust vihata minu isa"

344 lehekülge
Olla ameerika lemmikpärijanna ei ole lihtne … aga keegi peab seda ju olema!
Lexington Larrabee ei ole pidanud ühtegi päeva oma elust tööd tegema – tegemist on ju siiski Larrabee Media impeeriumi pärijannaga ning pärijannad ei pea töötama(!) … aga samas ei peaks nad ka oma uhiuue mersuga poodi sisse põrutama.
Seepärast, Lexi kaheksateistkümnendal sünnipäeval, mõtles ta ärihaist isa välja karistuse: järgmise aasta jooksul peab Lexi iga nädal töötama erinevatel – mitte just kõige popimatel – ametitel. Küsite, et miks ta sellega nõus oli? Vastasel juhul ei saaks Lexi kätte oma hiiglaslikku fondi, mille ta oma mõtteis juba ammu laiaks löönud on. Kuid hullem veel kui töötada teenijanna, nõudepesija või kiirsöögi restorani teenindajana, on ära kannatada Luke, seda ülbet ja omal moel veetlevat üliõpilast, kelle Lexi isa tüdruku „ärritamiseks“ palkas.
Jessica Brody „pärijanna komöödia“ on lugu perest, andestamisest, headest suhetest ja muidugi medali teisest poolest: Lexi õpib, et armastus võib olla tingimusteta, raha ebaoluline ja olenemata vanusest vajavad kõik pere tuge. Ja isegi vaatamata sellele, et tal on 52 põhjust vihata oma isa, vajab ta vaid ühte, et teda armastada.

Minu jaoks oli see raamat täis klišeesid ja mõjus absoluutselt igavalt. Mitte midagi selles raamatus polnud originaalset. Mingi rikas tibi on harjunud saama kõike, mida tahab – mässab, pidutseb ja kurdab jäjepidevalt enda halva elu üle. Pärast autoga kauplusesse sissesõitmist mõtleb isa talle karistuse, 52 nädalat madalapalgalistel töökohatdel (sõnnikuvedaja, kiirtoidukoha töötaja, koristaja, lilleseadja, autopesija jms). Pärast karistuse läbimist on talle ette nähtud suur tšekk (25 miljonit).

Protsesteerib see tibi mis ta protesteerib, aga karistus jääb jõusse. Lisaks palkab isa talle 20-aastase ülikuuma „sidemehe/lapsehoidja“. Pole vist eriti uskumatu, et need kaks raamatu lõpus teineteist leiavad.
Ma tõesti ei tea kas selliseid inimesi ka päriselt eksisteerivad, kes tolmuimejat käima ei oska panna, aga sellesse raamatusse on selline olukord igatahes sisse pandud. Tüdruk isegi googeldab ja tänu sellele ta siis lõpuks selle tolmuimeja käima saab, aga vahet pole, tolmu ta ikka tõmmata ei oska – kõik rinnahoidjad, sokid, klambrid jms, mis teele ette jäävad, need ta sisse tõmbab. Takkapihta kuumeneb tolmuimeja üle ja see saab muidugi endale klaasi vett kaela, mille tulemusena majast elekter kaob. See oli vist mõeldud mingi humoorika sissejuhatusena...

Terve raamatu jooksul vingub tüdruk isa üle, keda tal pole. Tegelikult on, aga kuna isa on kogu aeg tööl siis nagu ei oleks kah. Ta isegi ütles enda kuumale lapsehoidjale, et olgu viimane õnnelik, et tolle isa ära läks ja kunagi tagasi ei tulnud, sest temal pole nii vedanud. Mida silmakirjalikkust. Ma ei suuda isegi raamatus sellisest asjast aru saada. Ma saan aru sellest, et autor üritas rõhutada seda, et tüdruk on seepärast omadega nii sassis kuna tal puudub vanemlik armastus, aga ausalt, see pole kuidagi ära põhjendatud. Ilmselgelt oligi see isaliku armastuse oletatav puudumine ainus argument, mille autor suutis tibi hullumeelsuse kaitseks välja tuua. Ma tõesti ei tea... kas läheb lolliks seepärast, et su isa ei ole kogu aeg sinu juures, aga sul on tegelikul kõik olemas. Ega ikka ei lähe küll. Ja kui läheb, siis tasuks enda peas asjad üle vaadata. Võid ju protseteerida, aga teistele midagi ette heita? Võib-olla oleks see rohkem põhjendatud olnud, kui ehk autor oleks veel mõne põhjenduse toonud miks too tibi nii ebastabiilne on, aga ei, teisi põhjendusi polnud. Seega tundub kogu see krempel minu jaoks probleemi tekitamisena. Probleemi pole, aga suva, teeme siis ühe.
Muidugi ta hakkab nende tööde tegemise ajal muuuutuma. Ja muutubki kohe selliseks kaastundlikuks, toredaks ja rahulikuks tüdrukuks. Loomulikult näeb ta siis esimest korda elus ka vaeseid ja isegi käib ühtedel külas, kujuta ette! Seal ta näeb, et i s e g i  vaestel inimestel on kodusem kui neil. Selle tagajärjel halab ta veel natukene kuidas tema isa teda üldse ei armasta. Suur üllatus, või mis.

Raamatu lõpus päästab tüdruk päeva, kui ta avastab, et isa äripartner üritab tal nii öelda nahka üle kõrvade tõmmata. Tüdruk murrab nimetaud äripartneri kabinetti sisse, leiab šeifi, vaatab youtubest kuidas lukku lahti muukida ja teeb selle hämmastava osavusega kohe lahti, võtab asitõendid ja viib need isale. Isa näeb neid „asitõendeid“, aga otsutab, et tuleb üldse töölt ära, sest järsku tahab ta enda lastega rohkem aega veeta. Ah, ja loomulikult pärast kõike seda ütleb isa talle, et tibi ei pea enam töötama ja ulatab talle tšeki. Üllatus-üllatus (mitte nii väga), aga tüdruk ütleb, et ei tea veel üldse, mida ta elus teha tahab ja otsustab enda programmiga jätkata. Siis tibi ja kuum lapsehoidja loomulikult suudlevad. Ja happy-ending.

Minu jaoks oli see raamat igatahes halvim, mida viimasel ajal lugenud olen. Ma ei ütleks, et see ajaraisk oli, sellisel juhul oleksin ma ta pärast esimesi lehekülgi üldse käest pannud. Aga... midagi ta mulle juurde küll ei andnud. Selle raamatu teema jäi minu jaoks täiesti puutumatuks, ma ei suutnud sellega connectida. Julgen seda soovitada vaid noortele, eks ta nooremale lugejaskonnale rohkem mõeldud oligi (ju ma siis enda kahekümnendates enam nii noor pole, et mulle peale läheks). Aga see on täpselt selline raamat, mis tõenäoliselt kunagi filmiks tehakse. 

Sisuhinne: 3/10

13 november 2012

Rosie Alison "Mõte sinust"

240 lehekülge

Romaan tüdruku suurekssaamisest, mille keskmes on kõikehõlmav armastuslugu ...

Inglismaa, 31. august 1939 – maailm on sõja künnisel. Ajal, mil Hitler valmistub Poola vallutamiseks, evakueeritakse Londonist pommirünnakute hirmus tuhanded lapsed. Emast lahutatud kaheksa-aastane Anna Sands paigutatakse koos teiste lastega uhkesse Yorkshire’i mõisasse, mille omanikud, salapärane lastetu abielupaar, Thomas ja Elizabeth Ashton, on muutnud evakueeritute kooliks. Peagi näeb Anna asju, mis ei ole tema silmadele mõeldud ning satub seeläbi suhete sasipuntrasse, leides end kaasosalisena armastusloos, millel on ettearvamatud tagajärjed.
„Mõte Sinust” on lugu igatsusest, kaotusest ja truudusest, milles ühtivad haarav jutustus ja oskuslik psühholoogiline vaatlus, tehes sellest mitte lihtsalt armastusloo, vaid loo surematust armastusest.

Viimane raamatu sisu tutvustav lause ütleb tegelikult täpselt ära, millega on tegu. Ma ootasin natukene midagi muud, tegelikkuses sain veel paremad emotsioonid, kui oodanud olin.
Raamat on jaotatud kolme osasse, millele eelneb veel lühike proloog. Evakuatsioon Londonis Yorkshire’isse 1939. aastal, inimestevahelised suhted 1939-1959 ning pilguheit vanasse majja 1956-2006. Tegelikult eristasin mina tugevamalt kahte osa – minevik ja olevik. Esimeses pooles peatub autor meenutustes, teises pooles on rõhuv pool olevik ja mõneti ka tulevik. See on kõik nii ühtlaselt kokku kirjutatud, et sellist mineviku-oleviku vahel pendeldamis tunnet ei teki.

Minu jaoks tundus see raamat nii kohutavalt kurb. Muudkui üks õnnetus ajab teist taga, midagi helget ei näi olevat ja midagi helget ei ole  t u l e m a s k i... Võib-olla on helge alles Thomas Ashtoni surm pärast nii rasket elu... Minu jaoks ei vähendanud asja traagilisust see, et reaalsuses on samuti olnud inimesed, kes nõnda sõdade aegu kannatasid. Sellise meelestatusega ma seda tegelikult ka lugesin - see kõik on päriselt toimunud. Võib-olla nende nimed polnud Thomas, Elizabeth, Ruth, Anna või Roberta, aga kuskil keegi kannatas samamoodi. Ja selline meeleolu valitses minu peas terve raamatu lugemise ajal. Võib-olla olen liiga emotsionaalne, aga sõjaajalugu on alati minu jaoks alati kuidagi eriti nukker tundunud, nii palju koledust.

Tegelikult pole lugu ainult kurb, see on ilus ja romantiline. See räägib lootusest ja armastusest, mis korraks tärkab, aga sama kiiresti kustub ja täielikult kaob. Thomas sai korraks armastust tunda, Anna seevastu sirgus lapsest naiseks ja jäi sellest üldse puutumata.

See on armastusromaan, aga mitte mingil juhul naistekas. See raamat jääb kahtlemata minu meeltesse veel pikaks ajaks. Ma pole kindel, kas asi on raamatus või lihtsalt selles, et üle mitme-mitme aasta sõjapidamist tehnoloogilise poole pealt vaadates (õppisin ülikoolis ajalugu) avanes see hoopis teise, romantilisema, kurvema poole pealt. Julgen soovitada.

Sisuhinne: 9/10

12 november 2012

Prosper Merimee "Pärtliöö"

215 lehekülge
Prosper Merimee: „Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta: aga ma kordan, veresaun 16.sajandil, ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks“.

Lugu räägib hugenottide ja katoliiklaste keerulistest suhetsest 16. sajandil. Põhiline rõhk raamatus on hugenotist aadlikuhärral ning tema katoliiklasest vennal ja armukesel. Kuigi üks on protestant ja teised on katoliiklased, ei ole armastusel piire. See on traagiline lugu, mis tutvustab kuningas Charles IX õukonnaelu ja vaikivat viha enne Pärtliöö sündmusi. Alles raamatu viimastel lehekülgedel jõuab Merimee saatusliku ööni.

Che pieta lor ser cruelde, che crudelta lor ser pietoso ehk tänapäeval on inimlik olla julm, ja julm olla on inimlik“ (lehekülg 173).  Teisisõnu, mitmes mõttes kohustuslik raamat.  

Sisuhinne: 8/10

10 november 2012

Nikolai Gogol "Vii"

Vii
79 lehekülge
Vene kirjanduse klassiku Nikolai Gogoli (1809-1852) rahvalikus laadis õudusjutt kauni nõia kättemaksust.


Selline ehe vanavene õudukas. Pidi ka film olema, aga seda ma kahjuks näinud pole – veel! Kohati ajas ikka judinad selga küll, kui õhtul lugesin. Kompaktne väike raamatuke, pole midagi liigset, kõik on lühidalt ja konkreetselt kirja pandud. Kuna see on alles minu esimene Gogoli jutt, siis ei oska ma seda millegagi võrrelda, aga nii palju ütlen, et mulle meeldis ja üritan ka teisi tema lugusid leida/lugeda.

Sisuhinne: 9/10

09 november 2012

James Rollins "Luude kaart"

576 lehekülge

Luude kaart on meisterlik põnevusromaan, mis ühendab endas Da Vinci koodi kultuuritausta ja müstitsismi ning Tom Clancy technothrilleritele omase närvasööva põnevuse.

USA kaitseministeeriumi eriosakond Sigma asub tegelema muistse vandenõuga, mille eesmärk on Lääne tsivilisatsiooni tuhast kasvatada uus ja hirmuäratav maailmakord. Grayson Pierce, Sigma meeskonna juht, jahib Draakoni Õukonda, põrandaalust aristokraatlikku alkeemikute vennaskonda, mille juured ulatuvad keskaega. Jäljed viivad Piercei ajaloo jaoks kaduma läinud paika, kus teadus ja religioon võivad ühiselt valla päästa kõige suurema õuduse, mida maailmas nähtud.

Ma pole iial enne lugenud mitte ühtegi teist raamatut NII kaua, kui selle lugemiseks kulus. Päris täpne ma olla ei oska, aga kuskil aasta-kaks vist kulus ära küll. Selle raamatuga oli mul lihtsalt selline asi, et kui lugemist alustasin, siis esialgu ei tahtnud üldse vedama saada. Siis ta läksksi esimest korda riiulile seisma. Uuesti võtsin ta kätte umbes pool aastat tagasi ja suutsin peaaegu terve raamatu ühe ropsuga läbi lugeda, lõppu jäi veel kuskil 150 lehte. Nüüd siis mõned päevad tagasi võtsin end kokku ja lõpetasin selle tralli ära. No ma ei tea... pole elus varem niimoodi raamatut lugenud. Raamat ju iseenesest polnud üldse halb, ei, täitsa põnev oli, aga ei tea mis mind siis segas. Kõige huvitavam sellise lugemisstiili juures oli see, et ma ei mäletanud peaaegu üldse, mis seal üldse toimus. Mis Sigma? Kes see Rachel on? Nii ma selle raamatu ka lõpetasin, ise täpselt lõpule pihta saamata. Nii ei soovita eriti kellelgi raamatut lugeda, polnud suurem asi nauding.

Et siis thriller, märul või miskit sellist - pole päris minu teema. Lihtsalt see lõputu seiklemine ja millegi otsimine ja müsteeriumite lahendamine ajas pea paksuks – seetõttu ta mul ilmselt pool aastat tagasi lõpetamata jäigi. See davincikoodilik stiil pole vist eriti minu rida... Kohati tundus kuidagi nii pingutatud, asjadega oli meeletult venitatud ja polnud nii põnevust pakkuv, kui autor ilmselt lootis.

Sisuhinne: 6/10

Krystyna Kuhn "Org I: Katastroof"

295 lehekülge

Katiel on ambitsioonikas eesmärk: alistada oru kohal kõrguv ohtlik kolme tuhande meetri kõrgune Ghosti mäetipp. 1970. aastatel kadusid mäetippu vallutada püüdnud üliõpilased jäljetult. Sellest saadik sosistatakse mäe kohta üha süngemaid legende. Uljas tudengikamp otsustab aga metsikule loodusele esitada väljakutse, mille tagajärjed on rängemad, kui keegi neist karta osanuks… Kes noortest jõuavad eluga kooliseinte vahele tagasi?


Jõudsin ruttu ka teise osa läbi saada. Seekordsed emotsioonid nii positiivsed polnud. Loomulikult oli kõik endiselt väga põnev ja huvitav, aga selle vahega, et peategelaseks oli seekord eelmise raamatu peategelase kursaõde Katie. Minu jaoks tundus raamat läbi tema silmade kuidagi lahjem, ma ei teagi miks. Julia esimeses raamatus oli natukene põnevam. Müstikat oli selles osas isegi natukene rohkem ning taaskord jäi teema lõpus täitsa poolikuks - eks ikka selleks, et järgmise raamatu algus kohe huvitav oleks. Jah, põnevust jagus küll, aga loodan siiski, et kolmas osa on pisut huvitavam. Huvitav kelle silme läbi see osa jutustatud on...

Sisuhinne: 7/10