28 november 2012

James Patterson "Võlur ja nõid", "Võlur ja nõid: anne"

   

„Võlur ja nõid“ 311 lehekülge
Väike kõhetu kogu keset verekoertehordi. Nuttu tihkumas. Võimalik, et oma viimast nuttu. See on . laps! Sellist asja ei tohiks ju olla!? Kus on täiskasvanud, nad peaksid ju lapsi kaitsma!? Just täiskasvanud olidki selle võika Uue Maailma loonud. Jah, nad PIINASID ja TAPSID lapsi. Uus kord sai kätte ka Whiti ja Wisty. Kuid kui sinu nimi on ettekuulutuses, kui sa oled nõid ja sinu vend võlur, siis ei saa sa nii kergelt alla anda. Wisty põlema lahvatamine oli alles võitluse algus! See polnud ju ometi ainult kunst, mida need kaks valdasid. Oli veel hõljumine, läbi seinte minemine, õelate jätiste moondamine, näiteks prussakaks.ja see on alles noorte põneviku esimene osa!

„Võlur ja nõid: anne“ 335 lehekülge
Üha enam ja enam kuulevad Whit ja Wisty, kuidas neile öeldakse, et andku nad alla. Andku end Uue Korra kätte. Uue korra kätte, kes TAPAB lapsi. Ja seda räägivad inimesed, kes on Whitile ja Wistyle kõige kallimad. Nende vanemad ja Celia, Whiti armastatu. Samal ajal painab neid Seesinane Seesinane, Uue Korra kogu kurjuse kehastus. Seesinasel Seesinasel on just Wisty jälitamiseks eriline põhjus. Tema Jäledus kontrollib maad, õhku ja vett. Wisty kontrollib tuld. Ta tahab Wisty annet endale ja siis… Loe, kumb jääb peale Võluri ja nõia teises osas. Lootus või masendus.


Et siis järjekordne nõidade/võlurite saaga. Põhiautoriks James Patterson, kes esimeses raamatus tegi koostööd Gabrielle Charbonnet’i ja teises Ned Rust’iga. Kolmas osa (mida eesti keeles veel pole) on tehtud koostöös Jill Dembowski’ga ning kannab alapealkirja „Tuli“ ja ilmus see 2011. aastal. Neljas osa samuti koostöös Jill Dembowski’ga peaks ilmuma tuleval aastal ja kannab nime „Suudlus“. Jääme siis ootama...
Kuna Patterson on v ä g a g i viljakas autor (kokku üle 100 töö, koos kaasautoritega), siis ilmselt on paljud inimesed mingil hetkel oma elus mõne tema teosega tutvunud. Kindlasti olen ka mina tema raamatuid varem lugenud, aga ükski pealkiri hetkel ette ei viska, seega ei meenu tema kirjutamise stiil ega miskit...

„Võlur ja nõid“ mulle meeldis. Tegevus käib läbi kahe minategelase - Whit ja Wisty, kes on õde-vend. See on sulaselge lasteraamat, aga väga toredas võtmes kirjutatud. Pidevalt mõtlesin, et pole ikka üldse nii huvitav, kui olin lootnud, aga üks hetk oli raamat läbi ja mõtted tiirlesid juba järgmise ümber. Seega vist päris lastekas ka polnud (või siis olen mina ikka väga lapsemeelne – see pole muidugi välistatud). Aga humoorikas alatoon, tõsised olukorrad, alati viimasel hetkel pääsemised, jms. teevad selle raamatu päris kergesti hoomatavaks. Ütleks nii, et need, kellele „Näljamängud“ ja „Inetute“ saaga meeldis, meeldivad ilmselt ka need raaatud. Need pole sugugi nii tõisesed ja verised, kui „Näljamängud“ või nii sündmusterohked kui „Intetute“ seeria, aga oma võlu on selleski sarjas. Sündmusi on seal tõesti palju, aga need ei vii sageli mitte kuskile, seega tegevus aeg-ajalt kordab ennast, kuid mitte häirivalt. Lihtsalt seda ühest kohast põgenemist on kuidagi nii palju. Või ühe ohu eest ära jooksmist... Eks igas sarjas on mõni asi või isik, mille/kelle juurde või eest ära joostakse, aga see pole kunagi nii intensiivne olnud. Siiski, mulle meeldis ja läks täitsa peale. Patterson on koos oma kaasautoritega täitsa korraliku fantaasiamaailma loonud. Igatahes ootan kolmandat osa ja kui see raamatukokku tuleb, olen kindlasti järjekorras.

Nii, aga pisut sisust... Tegemist on 21. sajandiga ehk siis nüüdisajaga ja toimumas on suured muudatused. Võimu on üle võtnud nn. Uus Kord, mis sarnaneb oma propaganda poolest täitsa kenasti nõuka-ajaga. Põhimõtteliselt on UK (kuigi esimeses raamatus oli kasutatud lühendit NO - New Order) ehk Uue Korra plaan lämmatada absoluutne inimvabadus ja kõik, mis puudutab lapsi. Lapsi hukatakse massiliselt (umbes selliste põhjuste pärast, et laps näris tänaval avalikult nätsu), peategelaste sagedasteks missioonideks on neid UK käest päästa. Muidugi on õel-vennal ettekuulutus stiilis me-peame-üksinda-maailma-päästma, aga nad pole enda vahistada laskimisest teise raamatu lõpuks veel kaugemale jõudnud. Natukene on romantikat ka, aga seda päris vähe. Vennaraasust Whit uneleb enda väidetavalt surnud tüdruku Cecilia järele, Wisty aga enamasti tõrjub ühe kahtlase väärtusega tegelase lähenemiskatseid. Uue Korra kohaselt on kõikide bosside boss Seesinane Seesinane, mis on päris huvitav nimi/tiitel, ma täpselt ei saanudki aru, mis see siis on... Võib-olla on see mõlemat, sest teiste ametikohtade nimetuse ees on ka sõna Seesinane (näiteks Seesinane Kohtunik vms) ja Vana Korra nimesid ei kasutata. Üks esimesi mõtteid oli veel see, et kui eelmainitud „Näljamängudes“ ja „Inetute“ saagas oli uus kord (Kapitoolium, iluoppide süsteem jms) juba ammu kohal, siis selles sarjas saab Uue Korra kujunemist alles lugeda. Põhiline osa on muidugi juba ära olnud, seda kirjeldab vaid põgusalt (valimiskapaaniat jms), aga kuna kord ongi u u s ja värske, siis on vahelduseks päris huvitav lugeda vahetuid emotsioone pärast olukorra muutumist. Päris tore.  

Esimesed kaks raamatut ei jätnud kustumatuid emotsioone (ei positiivseid ega negatiivseid), aga kahtlemata jäi hinge tunne, et tahaks ka järgnevaid osasid lugeda, sest sisu ja idee olid ju täitsa head ja kokkuvõttes mulle meeldis!

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar