14 november 2012

Jessica Brody "52 põhjust vihata minu isa"

344 lehekülge
Olla ameerika lemmikpärijanna ei ole lihtne … aga keegi peab seda ju olema!
Lexington Larrabee ei ole pidanud ühtegi päeva oma elust tööd tegema – tegemist on ju siiski Larrabee Media impeeriumi pärijannaga ning pärijannad ei pea töötama(!) … aga samas ei peaks nad ka oma uhiuue mersuga poodi sisse põrutama.
Seepärast, Lexi kaheksateistkümnendal sünnipäeval, mõtles ta ärihaist isa välja karistuse: järgmise aasta jooksul peab Lexi iga nädal töötama erinevatel – mitte just kõige popimatel – ametitel. Küsite, et miks ta sellega nõus oli? Vastasel juhul ei saaks Lexi kätte oma hiiglaslikku fondi, mille ta oma mõtteis juba ammu laiaks löönud on. Kuid hullem veel kui töötada teenijanna, nõudepesija või kiirsöögi restorani teenindajana, on ära kannatada Luke, seda ülbet ja omal moel veetlevat üliõpilast, kelle Lexi isa tüdruku „ärritamiseks“ palkas.
Jessica Brody „pärijanna komöödia“ on lugu perest, andestamisest, headest suhetest ja muidugi medali teisest poolest: Lexi õpib, et armastus võib olla tingimusteta, raha ebaoluline ja olenemata vanusest vajavad kõik pere tuge. Ja isegi vaatamata sellele, et tal on 52 põhjust vihata oma isa, vajab ta vaid ühte, et teda armastada.

Minu jaoks oli see raamat täis klišeesid ja mõjus absoluutselt igavalt. Mitte midagi selles raamatus polnud originaalset. Mingi rikas tibi on harjunud saama kõike, mida tahab – mässab, pidutseb ja kurdab jäjepidevalt enda halva elu üle. Pärast autoga kauplusesse sissesõitmist mõtleb isa talle karistuse, 52 nädalat madalapalgalistel töökohatdel (sõnnikuvedaja, kiirtoidukoha töötaja, koristaja, lilleseadja, autopesija jms). Pärast karistuse läbimist on talle ette nähtud suur tšekk (25 miljonit).

Protsesteerib see tibi mis ta protesteerib, aga karistus jääb jõusse. Lisaks palkab isa talle 20-aastase ülikuuma „sidemehe/lapsehoidja“. Pole vist eriti uskumatu, et need kaks raamatu lõpus teineteist leiavad.
Ma tõesti ei tea kas selliseid inimesi ka päriselt eksisteerivad, kes tolmuimejat käima ei oska panna, aga sellesse raamatusse on selline olukord igatahes sisse pandud. Tüdruk isegi googeldab ja tänu sellele ta siis lõpuks selle tolmuimeja käima saab, aga vahet pole, tolmu ta ikka tõmmata ei oska – kõik rinnahoidjad, sokid, klambrid jms, mis teele ette jäävad, need ta sisse tõmbab. Takkapihta kuumeneb tolmuimeja üle ja see saab muidugi endale klaasi vett kaela, mille tulemusena majast elekter kaob. See oli vist mõeldud mingi humoorika sissejuhatusena...

Terve raamatu jooksul vingub tüdruk isa üle, keda tal pole. Tegelikult on, aga kuna isa on kogu aeg tööl siis nagu ei oleks kah. Ta isegi ütles enda kuumale lapsehoidjale, et olgu viimane õnnelik, et tolle isa ära läks ja kunagi tagasi ei tulnud, sest temal pole nii vedanud. Mida silmakirjalikkust. Ma ei suuda isegi raamatus sellisest asjast aru saada. Ma saan aru sellest, et autor üritas rõhutada seda, et tüdruk on seepärast omadega nii sassis kuna tal puudub vanemlik armastus, aga ausalt, see pole kuidagi ära põhjendatud. Ilmselgelt oligi see isaliku armastuse oletatav puudumine ainus argument, mille autor suutis tibi hullumeelsuse kaitseks välja tuua. Ma tõesti ei tea... kas läheb lolliks seepärast, et su isa ei ole kogu aeg sinu juures, aga sul on tegelikul kõik olemas. Ega ikka ei lähe küll. Ja kui läheb, siis tasuks enda peas asjad üle vaadata. Võid ju protseteerida, aga teistele midagi ette heita? Võib-olla oleks see rohkem põhjendatud olnud, kui ehk autor oleks veel mõne põhjenduse toonud miks too tibi nii ebastabiilne on, aga ei, teisi põhjendusi polnud. Seega tundub kogu see krempel minu jaoks probleemi tekitamisena. Probleemi pole, aga suva, teeme siis ühe.
Muidugi ta hakkab nende tööde tegemise ajal muuuutuma. Ja muutubki kohe selliseks kaastundlikuks, toredaks ja rahulikuks tüdrukuks. Loomulikult näeb ta siis esimest korda elus ka vaeseid ja isegi käib ühtedel külas, kujuta ette! Seal ta näeb, et i s e g i  vaestel inimestel on kodusem kui neil. Selle tagajärjel halab ta veel natukene kuidas tema isa teda üldse ei armasta. Suur üllatus, või mis.

Raamatu lõpus päästab tüdruk päeva, kui ta avastab, et isa äripartner üritab tal nii öelda nahka üle kõrvade tõmmata. Tüdruk murrab nimetaud äripartneri kabinetti sisse, leiab šeifi, vaatab youtubest kuidas lukku lahti muukida ja teeb selle hämmastava osavusega kohe lahti, võtab asitõendid ja viib need isale. Isa näeb neid „asitõendeid“, aga otsutab, et tuleb üldse töölt ära, sest järsku tahab ta enda lastega rohkem aega veeta. Ah, ja loomulikult pärast kõike seda ütleb isa talle, et tibi ei pea enam töötama ja ulatab talle tšeki. Üllatus-üllatus (mitte nii väga), aga tüdruk ütleb, et ei tea veel üldse, mida ta elus teha tahab ja otsustab enda programmiga jätkata. Siis tibi ja kuum lapsehoidja loomulikult suudlevad. Ja happy-ending.

Minu jaoks oli see raamat igatahes halvim, mida viimasel ajal lugenud olen. Ma ei ütleks, et see ajaraisk oli, sellisel juhul oleksin ma ta pärast esimesi lehekülgi üldse käest pannud. Aga... midagi ta mulle juurde küll ei andnud. Selle raamatu teema jäi minu jaoks täiesti puutumatuks, ma ei suutnud sellega connectida. Julgen seda soovitada vaid noortele, eks ta nooremale lugejaskonnale rohkem mõeldud oligi (ju ma siis enda kahekümnendates enam nii noor pole, et mulle peale läheks). Aga see on täpselt selline raamat, mis tõenäoliselt kunagi filmiks tehakse. 

Sisuhinne: 3/10

2 kommentaari:

  1. no ma ei tea, kui noor see lugejaskond siis olema peab, sest ma olen aasta rohkem kui 2/3 sinu vanusest ning isegi mina oskasin juba alguses ette arvata, et siis ta õpib loo lõpuks et kõike ei tooda kandikul kätte ja armub sellesse lapsehoidjasse ära ja saab omale kuskilt väga hooliva isa kellel läheb 5 minutit et hakata järsku mõistvaks, hoolivkas ja leinast üle saada. Noh, võib-olla ta isegi õpetaks midagi, kui seda loeks keegi, kes tõesti ongi hellitatud ja keda vanemad igapäevaselt ringisõidutavad ja kõik küsitava ostavad, kuid arvestades seda, kui palju kästakse tänulik olla selle eest, mis sul on, siis ma kahtlen kas see ka neile just jumal teab kui suure avastuse koju tooks, võib-olla tahaks hoopis rohkem hellitamist põhjendusega;"aga see tüdruk seal raamatus oli palju hullem, ja lõpuks läks tal hästi ja ise sa ütlesid et raamatuid peab lugema". Nii, et suures osas ma täiesti nõustun sinu arvamusega sellest raamatust, eks ta omaette armas Disney lugu oli, aga kahjuks suhteliselt ette aimatav, võib-olla teisel pool ookeani lööb paremini läbi. p.s. kusjuures pühendustesse oli kirjutatud, et keegi sellest filmi teeb, nii, et ma usun, et see saab olema midagi mis lööb samamoodi, samasuguses vanuseklassis laineid nagu Pitch Perfect.

    VastaKustuta
  2. Oi, seda pühendust ma ei märganudki ilmselt tookord kui raamat käes oli. Eks seda arvata oligi, teema on tõesti selline, mis massidele peale läheb.
    Praegu olen näinud selliseid 12-13 aastaseid seda raamat kiitmas, ehk siis sellisele vanusele see ilmselt kõige ligitõmavam ongi? :)

    VastaKustuta