04 november 2012

Lian Hearn, Otori lood




„Taeva võrk on lai“ Sarjast Otori lood, eellugu (549 lehekülge)
Otori klanni isand Shigeru peab toime tulema auahne Iida perekonnaga ning omaenda onude alatu reeturlikkusega. Kogu ta kasvatus on valmistanud teda ette väejuhi eluks ja lahinguteks, kuid Yaegehara lahingus saab ta rängalt lüüa ning peab seisma silmitsi selle traagiliste tagajärgedega. Shigeru, kelle elu on pidevas hädaohus, jääb ootama, et tuleks õige aeg võita tagasi oma maad ja olla koos armastatud naisega, oma ustava liitlase emand Maruyamaga.

„Üle ööbikupõranda“ Otori lood, I raamat (299 lehekülge)
Raamatu pealkiri viitab põrandale, mille laskis ehitada sõjapealik Iida Sadamu. Iga jalaaste peale hakkab põrand laulma ning seetõttu pole ühelgi mõrtsukal võimalik üle selle minna. Samal ajal aga on olemas inimene, kes on oma peaaegu üleloomulike võimete tõttu suuteline ka seda takistust ületama. Kauges mägikülas kasvanud Takeo ei tea oma õiget päritolu, kuid vähehaaval hakkavad ilmnema tema võimed: üleloomulikult terav kuulmine, võime olla korraga kahes kohas ja muutuda vajaduse korral nähtamatuks. Tahtmatult satub ta võimuvõitluse ja intriigide keerisesse ning tema elu võtab hoopis uue suuna.

„Rohuvoodi asemeks“ Otori lood, II raamat (312 lehekülge)
Takeo kasvab noorukist meheks ning elab oma hõimuliikmetele omast ränka elu mägedes. Ta teab, et kui ta ei pühenda ennast elustiilile, mis on talle tavadega ette määratud, tapavad hõimukaaslased ta.
Kaede, kellest on saanud nüüd ettur võimukate sõjapealike käes, peab kasutama kogu oma arukust, ilu ja kavalust, et ennast halastamatute meeste maailmas maksma panna.

„Kuu hele valgus“ Otori lood III raamat (352 lehekülge)
Otori-lugude kolmandas osas leiab saaga müstilise ja vägivaldse lõpplahenduse. Kevade lähenedes asuvad Takeo ja Kaede sõjaretkele, et perekonnavaldused tagasi vallutada. Kui nende võit näib juba kindel olevat, lahutatakse armastajad taas ning Takeo peab oma saatusele vastu astudes kogu vapruse kokku võtma.

„Haigru kähe huige“ Otori lood, järellugu (600 lehekülge)
Isand Otori Takeo ja Kaede on valitsenud kuusteist aastat, nende maa on rikas, rahulik ja õitsev. Ometi on just nende edu tõmmanud endale ühe kauge keisri tähelepanu, sest teda ahvatleb nende rikkus. Abiellumisikka on jõudnud ka Takeo pärija, tema vanim tütar Shigeko.
Samal ajal kerkivad Takeo minevikust varjud, mis ähvardavad nende rahu hävitada. Tal tuleb toime tulla nii kunagiste tegude tagajärgedega, kui ka aidata oma nooremaid tütreid, kelle kummalised võimed viivad neid vaimude ja varjude maailma.

Üks äärmiselt hea ja ainulaadne sari, seda vähemalt minu arvates. Tegelikult kannustasid mind sellest sarjast kirjutama (vähemalt minu jaoks) täiesti ebaõiglased arvamused. Eks see ole maitse asi ka, aga NII palju negatiivset pole ma enne ühegi teise raamatusarja kohta lugenud. Võib-olla pole seal kõik tõesti super hästi paigas, aga mina tavalugejana sellest aru ei saanud – alles hiljem arvustusi lugedes sain teada, mis kõik valesti olevat olnud. Siin on siis minu väike katse kaitsta Otori klanni lugusid. Teisisõnu, minu jaoks super kogemus, siiani mõtlen selle raamatusarja lugemise ajale heade mõtetega. Lugesin seda sarja juba mitu aastat tagasi, ilmselt siis, kui need raamatud alles välja olid tulnud. Seega pean tunnistama, et lugemiskogemus pole eriti hiljutine, sest hiljem ma neid uuesti kätte võtta pole jõudnud. Aga kuna tegemist on ühe sellise sarjaga, mis minu jaoks on lemmikute/parimate hulgas, siis ei saa ju jätta sellest kirjutamata...

Esiteks soovitan võtta raamatud kätte umbes 16–18 aastastel, see on ilmselt parim aeg selle lugemiseks. Ise olin umbes sama vana, vahest ehk vanem, aga kes seda enam mäletab. Ka kirjastus on seda pigem nooremale lugejaskonnale (young adult) soovitanud. Siiski pean tunnistama, et „sundisin“ ka enda ema seda lugema, aga tema kõiki läbi ei suutnud lugeda (kohati liiga verine ja julm olevat olnud – muidu meeldis, ent pean ütlema, et minul selliseid mälestusi üldse pole).

Tegevus toimub feodaalses Jaapanis mingis väljamõeldud kohas (ma tean, väga ebamäärane, aga täpsemalt ei mäleta). Tegelased on väga värvikad ja lihtsalt sellised, et sa oled sunnitud neile kaasa elama. Raamat pole selline mesine, et kõik läheb hästi, peab olema valmis ka peategelaste ebaõnnestumisteks ja tagasilöökideks. Leiab palju kauneid metafoore ja ilusaid, poeetilisi momente. Kindlasti on tegemist raamatutega, mille tase on kõvasti üle keskmise.  

Julgen tõepoolest soovitada, ärge laske end häirida negatiivsest vastukajast. Raamat tuleb ise kätte võtta, ehk pärast esimest raamatut siis selgub kas meeldib või mitte – ja alles siis riiulile tagasi panna, kui ei meeldi. Ma nautisin igat lehekülge täpselt sama palju kui näiteks Harry Potterit või Jane Austeni teoseid.

Ausad arvamused on igati asjakohased, seda loomulikult, aga öelda, et see ongi NIMELT kirjutatud inimkonna kiusamiseks. Kas saab üldse midagi ebanormaalsemalt ühe raamatu kohta öelda. Vabandust, aga kuidas saab üks ilukirjanduslik teos inimkonda kiusata? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar