13 november 2012

Rosie Alison "Mõte sinust"

240 lehekülge

Romaan tüdruku suurekssaamisest, mille keskmes on kõikehõlmav armastuslugu ...

Inglismaa, 31. august 1939 – maailm on sõja künnisel. Ajal, mil Hitler valmistub Poola vallutamiseks, evakueeritakse Londonist pommirünnakute hirmus tuhanded lapsed. Emast lahutatud kaheksa-aastane Anna Sands paigutatakse koos teiste lastega uhkesse Yorkshire’i mõisasse, mille omanikud, salapärane lastetu abielupaar, Thomas ja Elizabeth Ashton, on muutnud evakueeritute kooliks. Peagi näeb Anna asju, mis ei ole tema silmadele mõeldud ning satub seeläbi suhete sasipuntrasse, leides end kaasosalisena armastusloos, millel on ettearvamatud tagajärjed.
„Mõte Sinust” on lugu igatsusest, kaotusest ja truudusest, milles ühtivad haarav jutustus ja oskuslik psühholoogiline vaatlus, tehes sellest mitte lihtsalt armastusloo, vaid loo surematust armastusest.

Viimane raamatu sisu tutvustav lause ütleb tegelikult täpselt ära, millega on tegu. Ma ootasin natukene midagi muud, tegelikkuses sain veel paremad emotsioonid, kui oodanud olin.
Raamat on jaotatud kolme osasse, millele eelneb veel lühike proloog. Evakuatsioon Londonis Yorkshire’isse 1939. aastal, inimestevahelised suhted 1939-1959 ning pilguheit vanasse majja 1956-2006. Tegelikult eristasin mina tugevamalt kahte osa – minevik ja olevik. Esimeses pooles peatub autor meenutustes, teises pooles on rõhuv pool olevik ja mõneti ka tulevik. See on kõik nii ühtlaselt kokku kirjutatud, et sellist mineviku-oleviku vahel pendeldamis tunnet ei teki.

Minu jaoks tundus see raamat nii kohutavalt kurb. Muudkui üks õnnetus ajab teist taga, midagi helget ei näi olevat ja midagi helget ei ole  t u l e m a s k i... Võib-olla on helge alles Thomas Ashtoni surm pärast nii rasket elu... Minu jaoks ei vähendanud asja traagilisust see, et reaalsuses on samuti olnud inimesed, kes nõnda sõdade aegu kannatasid. Sellise meelestatusega ma seda tegelikult ka lugesin - see kõik on päriselt toimunud. Võib-olla nende nimed polnud Thomas, Elizabeth, Ruth, Anna või Roberta, aga kuskil keegi kannatas samamoodi. Ja selline meeleolu valitses minu peas terve raamatu lugemise ajal. Võib-olla olen liiga emotsionaalne, aga sõjaajalugu on alati minu jaoks alati kuidagi eriti nukker tundunud, nii palju koledust.

Tegelikult pole lugu ainult kurb, see on ilus ja romantiline. See räägib lootusest ja armastusest, mis korraks tärkab, aga sama kiiresti kustub ja täielikult kaob. Thomas sai korraks armastust tunda, Anna seevastu sirgus lapsest naiseks ja jäi sellest üldse puutumata.

See on armastusromaan, aga mitte mingil juhul naistekas. See raamat jääb kahtlemata minu meeltesse veel pikaks ajaks. Ma pole kindel, kas asi on raamatus või lihtsalt selles, et üle mitme-mitme aasta sõjapidamist tehnoloogilise poole pealt vaadates (õppisin ülikoolis ajalugu) avanes see hoopis teise, romantilisema, kurvema poole pealt. Julgen soovitada.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar