22 november 2012

Scott Westerfeld "Ilusad", "Erilised", "Välised"

    

„Ilusad“ 360 lehekülge
Tally on nüüd ilus ning jälle koos oma sõprade Shay ja Perisega. Nende elu koosneb üksnes lõbutsemisest, kuid ka ilusate seas on oma sõpruskonnad, millesse kuulumiseks tuleb vaeva näha. Tally ihkab saada Krimmide liikmeks ja grupi otsus lubatakse teatavaks teha kostüümipeol. Ootamatult aga ilmub peole Eriliseks maskeerunud Croy, kes tuletab Tallyle meelde tema endist elu londonlaste seas. Tally leiab lõpuks koos oma uue sõbra Zane'iga kirja, mille ta on ise endale kirjutanud. Kirjaga koos on kaks tabletti, mis peaksid ravima ilusaks muutmisega kaasnevad ajukahjustused. Tally ei suuda küllalt kiiresti otsustada ning et Erilised on neid tabamas, neelavad tema ja Zane viimasel hetkel kumbki ühe tableti. Arvates, et nad on mõlemad nüüd terveks ravitud, hakkavad nad kavandama põgenemist Uus-Londonisse ja kutsuvad endaga kaasa veel rea Krimmisid. Kõik ei lähe aga jällegi nagu planeeritud.

„Erilised“ 240 lehekülge
Sarja kolmandas raamatus on Tallyst aga saanud Eriline.
Seda, et Erilised  linnas kõigisse hirmu sisendavad, teatakse ka siis, kui nendega kunagi elus ei kohtutagi. Tally aga oli kohtunud nendega juba siis, kui ta oli alles inetu. Erilised on hirmuäratavalt ilusad, kiired ja tugevad ning nende eest pole pääsu. Ja nüüd on Tally ise üks neist, üks neist üliinimestest, kes peab ühiskonda ohjes hoidma ja isepäiseid jooksikuid püüdma. Ta ei oleks aga Tally Youngblood, kui kusagil ta ajusopis ei elaks edasi mälestus millestki muust, sellest, kes ta oli varem. Seda mälestust on siiski võimalik maha suruda. Kuni selle hetkeni, mil ta saadetakse retkele, mille eesmärk on lõplikult hävitada Uus-London. Tallyle tähendab see, et ta peab valima ja sellest valikust ei sõltu mitte ainult tema, vaid ka paljude teiste saatus…

„Välised“ 408 lehekülge
Scott  Westerfeldi  “Inetutega” alanud sarja viimases raamatus on endine režiim langenud, kedagi ei tehta enam ilusaks udupeaks ja Tally on läinud elama vabasse loodusesse. Maailm on muutunud ning autor näitab, milliseks.  Raamatu peateemaks on ilukultuse asemel kuulsusekultus.
Peategelane Aya Fuse elab Jaapanis, kus hakatakse uuesti avastama kunagisi tavasid ja kultuuri – teetseremooniat, mangat – aga kõige tähtsam selles ühiskonnas on kuulsus. See, kui kuulus sa oled, määrab kõik – sellest sõltub sinu staatus ja see, kui kaugele sa elus jõuad. Aya ei ole eriti heas seisus, kuid siis kohtub ta tüdrukute kambaga, kelle eesmärgiks ongi võimalikult vähese kuulsusega elada. Aya otsustab kirjutada neist loo ning liitub sel eesmärgil kambaga. Selgub aga, et ta avastab palju rohkem, kui ta oodanud oli…

Sain nüüd ülejäänud raamatud järjest läbi loetud ja mulje oli hea. Viimane raamat meeldis kõige vähem, selle peategelane Aya tundus kuidagi eriti rumal tegelane. Aga alustades algusest...

„Ilusad“ algas sellega, et peategelane Tally oli nüüd ilus ja enda esimese raamatu sõbrad peaaegu unustanud. Ühtlasi saab Tally endale uue ilusa peika, poisi nimega Zane ja eelmine love-interest David on unustatud. Koos Zane’iga hakkab Tally enda mõistust ergastama, et enda udupäisust vähendada. Londonlased saadavad Tally’le ilusate linna udupäisusest vabanemiseks kaks tablet          ti, mis tuleb kindlasti  koos alla neelata. Kahjuks Tally seda ei tea, sest ühe tableti annab ta Zane’ile. Temale antud tablett juhtus aga olema see, mis hävitab vanu ajurakke ja Tally saab tableti, mis ajurakke toodab. Ühesõnaga said nad paraja jamaga hakkama... Lõpuks õnnestub neil ilusate linnast põgeneda, aga raamatu lõpuks ohverdab Tally end Zane’i nimel.

Kolmas raamat „Erilised“ kirjeldab Tally teekonda iseendaks saamiseni (jälle). Kuna ta on eriline eriline klikist nimega Lõikajad, siis see tekitab jällegi parajalt sekeldusi. Lõikajate boss on muide Tally endine parim sõbranna Shay. Pikemalt ma sellest ei kirjutagi, korraga liiga palju ära anda on ka jama... Aga nii „Ilusad“ kui ka „Erilised“ meeldisid mulle väga. Kui ütlesin eelmises postituses, et esimene osa tundus kuidagi kohmakas, siis pean sõnad ilmselt tagasi võtma. Esimene osa meenutas mulle kohe automaatselt „Näljamänge“, aga mida rohkem ma süvenesin, seda erinevamad need mulle tundusid. Inetute seeria on ikka midagi hoopis teistsugust, aga sugugi mitte kehvem ega lahjem. Põnevust jagus kuhjaga ja mitte millestki puudu ei jäänud (isegi mitte kirjavigadest, aga teises ja kolmandas osas oli neid siiski palju vähem kui esimeses).

Aga vot kolmas osa  „Välised“ nii muljetavaldav polnud. Kuigi Westerfeld suutis luua sama põneva õhkkonna jäi see kuidagi igavaks ja natukene üleliigseks. See oli nagu väike järjelugu. Tegevus toimus Jaapanis ja peategelaseks on 15-aastane Aya, kes oli ikka üsna (kasutades westerfeldilike termineid) mõistuse-puudulik. Üks asi meeldis mulle selle juures küll – väike pilk Tally’le. Kuna möödunud oli kolm aastat, siis David ja Tally olid taaskord lähedaseks muutunud. Tally minevikku ja katsumusi arvestades meeldis mulle mõelda, et tema saab ka hea lõpu osaks...

Sisuhinne: Ilusad 9/10, Erilised 9/10, Välised 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar