19 detsember 2012

Christopher Paolini "Eragon"

496 lehekülge
Kui Eragon leiab metsast sileda sinise kivi, peab ta seda vaese talupoisi õnnelikuks avastuseks: võib-olla saab selle eest perele talveks liha varuda. Ent kui kivist koorub ilus, safiirsinine lohepoeg, mõistab Eragon peagi, et on komistanud pärandi otsa, mis on peaaegu niisama vana kui Impeerium ise.
Üleöö võtab tema lihtne elu onu Garrow´ talus pöörde ja ta leiab end hukatuslikust uuest maailmast, täis saatusekäike, võlukunsti ja võimu. Juhiks vaid iidne mõõk ja vana jutuvestja Bromi nõuanded, peavad Eragon ja noor lohe Saphira pääsema eemale ohtlikest väljadest ja tumedatest vaenlastest Impeeriumis, mida valitseva kuninga kurjusel pole piire. Kas Eragon suudab astuda legendaarsete Loheratsanike jälgedes? Impeeriumi saatus võib olla tema kätes...

Esimest korda lugesin „Eragon’i“ kohe pärast selle ilmumist eesti keeles ja tookord mäletan, et olin üsna pettunud, sest pidasin seda odavaks „Lord of The Ring’i“ koopiaks. Tegelikult häiris see mind tookord niivõrd palju, et ma ei suutnud selle lugemist eriti nautidagi. Seekord otsustasin raamatu uuesti kätte võtta seepärast, et hiljuti ilmus selle viimane osa ka eesti keeles, seega on hea võimalus kõik osad algusest lõpuni korraga ära lugeda. „Eragonis“ on kahtlemata väga palju elemente, mis otseselt või kaudselt pärit LOTR’i maailmast, aga sellest pole lugu, sest Tolkien on saanud hakkama ühe väga sensatsioonilise sarjaga - seega ei tasu eriti üllatuda, et keegi seda veidi kopeerib või eeskujuks võtab. Seekord ei häirinud need paralleelid mind sugugi nii palju kui aastaid tagasi. Lugu on siiski eeskätt loheratsanikust ja tema seiklustest oma lohega, mitte ühe kääbiku seiklustest, seega on see täiesti omaette teema ja päris mõnus veel pealekauba.

Ma usun, et suurem osa fantaasiažanri austajatest on Eragoni ja tema lohe Saphira seiklustega kursis, seega ei ole vist tarvis lugu ümber jutustama hakata. Väga tähelepanuväärne on fakt, et autor oli kõigest 15-aastane, kui ta esimest raamatut kirjutama hakkas. Vau. Nüüd on ta muidugi juba täismees ja kindlasti on tema raamatuteski arengut märgata, sest tõele au andes oli „Eragoni“ enda lõpp juba üsna erinev raamatu algsest keelekasutusest. Ootan igatahes huviga järgmiste osade lugemist, ma tõesti ei mäleta kas olen ka „Vanema“ juba varem läbi lugenud või mitte (kaldun sinnapoole, et olen).

„Eragon“ on väga lihtne, konkreetne ja mitte eriti palju süvenemist nõudev lugemisvara, seega julgen soovitada „kergeks lugemiseks“ kõigile fantaasiahuvilistele ja eriti lohehulludele.

Sishinne: 8/10

PS! Film on ka. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar