27 detsember 2012

Christopher Paolini "Vanem"

688 lehekülge
Eragon ja tema lohe Saphira said jagu Vari Durzast. Tänu neile võitsid vardjad ja päkapikud lahingu Farthen Dūris. Kuid endiselt valitseb Impeeriumi õel kuningas Galbatorix, kes on hävitanud Ratsanikud ja sihiks võtnud kogu Alagaėsia alistamise.

Eragon rändab haldjate riiki Ellesmérasse, et võlukunstis ja mõõgavõitluses, Ratsanikule elutähtsates oskustes, veelgi vilunumaks saada. Ent kaos ja reetmine varitsevad igal sammul ja Eragon pole kindel, keda ta võib usaldada.

Samal ajal peab tema nõbu Roran koduses Carvahallis oma lahingut - lahingut, mis asetab nii tema kui Eragoni veel suuremasse ohtu.

Kas kuningas ja tema käsilased suudavad vastupanu lämmatada?

Pärandi seeria teises raamatus jätkuvad Eragoni ja Saphira seiklused.


Pärandi sarja teine raamat “Vanem” oli kirjutatud oskuslikumalt, veenvamalt ja täpselt sama huvitavalt kui esimene osa “Eragon”. Kui esimeses osas mind häiris teatav sarnasus LOTR’iga, siis selle osa puhul pean ütlema, et raamatusse süvenedes oli see ainult “Vanem” ja mitte midagi mud, ei mingeid sarnaseid hetki lugemise ajal. Lõppude lõpuks hakkasin juba mõtlema, et olen sarnasust ette kujutanud, aga tegelikult on paljud motiivid ikkagi ühesugused, sellest üle ei saa. Teos oli loomulikult suurepärane, vägagi kaasahaarav (peab olema, kui pärast väsitavat tööpäeva viitsid 700-leheküljelise raamatu kätte võtta ja alles poole öö peal suudad ära panna – ja seda ka seepärast, et magama ju p e a b…).  Õnneks on kolmas raamat käepärast ja loodetavasti ka sarja viimane raamat on kohe-kohe raamatukokku saabumas - seega on ju mida oodata! Aga nagu ma vist “Eragon’i” postituses mainisin, ei suutnud ma meenutada,  kas olen “Vanemat” lugenud või mitte. Jah, olin. Ja mul on isegi selline tunne, et olen ka kolmandat lugenud. Aga üks asi ei mahu pähe – olgugi, et see oli kuus aastat tagasi, kuidas ma neid üldse ei mäleta? (ah tean vist küll, siis ma olin rohkem klassikasse – Remarque, Hemingway, Austen, Dickinson jpt -  müsteerium lahendatud).

Iga loetud sõnaga tundus mulle, et autor kasvab koos Eragoniga. Tema mõttemaailm muutus laialdasemaks, detailiderohkus oli kohati hämmastav, sealhulgas mõttetöö ja loogilisus kasvasid ning naiivsus kahanes. Seda on väga tore lugeda, esimene raamat oli kohati kõhklev (et kas ikka oleks pidanud seda kirjutama?), teine raamat paistis endas ehk siis oma autori sõnades väga kindel olevat. See tegi ka lugemise nauditavamaks. Igatahes peab vist Paolinit kõvasti tunnustama, et sa sellise hüppe suutis teha. Väga nauditav igatahes.

Kuna ma esimene raamatu sisu siin lahkama ei hahaknud, siis ei näe suurt mõtet seda ka selle osa puhul teha. Esimene osa oli kirjutatud vaid Eragoni tegelase silme läbi, teine osa aga jälgis ka Rorani ja Nasuada sekeldusi, see oli väärt lisa raamatule. Loodan ja isegi usun, et kolmas osa jätkab samas vaimus.

Sisuhinne: 8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar