28 detsember 2012

George R. Martin "Fevre'i unelm"


392 lehekülge
Romaan algab sellega, et ühe Saint Louisi hotelli restoranis kohtuvad 1857. aastal kaks meest. Lühem ja paksem on elu jooksul töötanud end parvepoisist laevafirma omanikuks, kuid loodusõnnetuse tõttu on kogu tema firmast järele jäänud vaid üks vana ja kehvake laev. Teine mees on kõhn ja kahvatu ning tulnud just Inglismaalt. Ta tahaks hakata esimese mehe laevafirma osanikuks: tema poolt raha uue laeva jaoks ja teiselt poolt siis kogemused. Äripartnerid on erinevad, usaldus ei ole lihtne tekkima, aga kui viimaks tekib, hakkavad juhtuma asjad, milleks kumbki neist valmis ei ole...
Sageli tutvustatakse seda romaani piltlikult kui Mark Twaini ja Bram Stokeri kirjanduslikku kohtumist. Sisuliselt on see eeskätt aga ühe laeva lugu – ajast, mil Mississippil kihutas tuhandeid rataslaevu. “Fevre’i Unelm” võinuks saada kiireimaks nende seas, kui mitte...

Üks päris tõsine rappimisraamat ehk siis vägivallaga pole autor sugugi kokku hoidnud. Mind need ülivägivaldsed kohad eriti ei häirinud (ma loodan, et see minust mingit sorti passiivset sadisti või miskit sellist ei tee...), lihtsalt natukene rõve oli, aga muidu ei miskit hullu. Raamatu kohta olen lugenud arvamusi seinast seina... Mõnele meeldib väga, teised ei suuda uskuda, et Martin midagi sellist on kirjutanud. Mina jään kuskile vahepeale, sest ausalt öeldes puuduvad mul George R. Martini teostega varasemad kogemused. Raamat jättis mind üsna külmaks, nii huvitav nüüd ei olnud, et taevani kiidaks, aga miskit negatiivset ka ei meenu (lugesin raamatut juba paar kuud tagasi). Ehk siis tagasi vaadates suhteliselt nullemotsioon, ei teagi kas soovitada või mitte. Peaks vist ära mainima, et raamatu taga olev tekst oli absoluutselt mitte midagi ütlev, seega panin raamatu esimesel korral üldse riiulisse tagasi, aga kui asi ükskord läbi sai loetud, alles siis mõtlesin, et see kaanel olev sisukirjeldus on ikka väga random. Muuseas paljud raamatud on viimasel ajal sellised, et sisukirjeldus on nagu kuskilt õhust võetud (kirjutaks muudkui neid luulelisi ja sügavamõttelisi lauseid, siis raamat tundub sügavamõttelisem - äkki siis loetakse rohkem...) ja haakub raamatu sisuga minimaalselt.

Vampiirid. Jep, selles raamatus on nad ka olemas, aga siis üsna ebatüüpilised jälle. Või noh, milline üldse on tüüpiline vampiir või vampiirikas? Mõne jaoks on tüüpiline vambu sädelev ja kaunis, teine mõistab vampiiride all midagi kurja ja ebamiselt õela, kelle ainus elumõte on juua inimverd otse allikast. Mina pole veel siiani ära otsustanud milline siis üks õige vampiir on (kui siis ehk kaanid ja sääsed...). Palju jõe ja aurikujuttu on kah. Minu jaoks jäi teos igatahes üsna tuimaks ja kohati venivaks. Vahepeal tekkis küll kange tahtmine Tom Sawyerit lugeda kogu selle auriku jutu peale...

Sisuhinne: 6/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar