09 detsember 2012

Jennifer Donnelly "Valguse kuma"

288 lehekülge
12. juulil 1906.a tõmmati Big Moose’i järvest välja Grace Browni nimelise noore naise laip. Tegemist näis olevat õnnetusega ja keegi kohalikest ei osanud arvata, et õige pea on nad segatud sensatsioonilisse mõrvaprotsessi. Eelmisel sajandivahetusel asetleidnud mõrvalool põhinev romaan on ühtlasi kahe noore neiu täiskasvanuks saamise lugu. 17-aastast Mattiet, kelle kätte on sattunud hukkunud Grace’i kirjad, valdavad vastuolulised tunded perekondlike kohustuste, kaastunde ja esimese armastuse vahel. Lugedes üha uuesti Grace’i kirju, mõistab ta, et tema enese dilemmad ja probleemid sarnanevad hukkunud neiu omadega…

Romaan on võitnud Carnegie medali ning Los Angeles Times ja Michael Printzi raamatuauhinnad.

Raamatu tegevus on inpireeritud päriselt toimunud sündmustest, teisisõnu on kirjeldatud mõrvajuhtum päriselt toimunud. See mõrv sai sensatsiooniks ajaloos ning haaras terve maailma oma tähelepanu alla. Ühelt poolt oli tegemist ääretult traagilise noore naise lõpuga, teisalt oli sellesse segatud üsna tuntud nimi – Chester Gillette. Esialgu oli alust uskuda, et naine uppus, kuid hilisemate asjade kokkulangemise tagajärjel mõisteti, et tegemist on mõrvaga. Nagu sellest polnuks veel vähe, tuli välja, et naine oli rase. Kõik päädis sellega, et Chester Gillette hukati kaks aastat hiljem elektritoolis.

Romaan toimub läbi 17-aastase Mattie silmade, kes peab pärast ema surma üksinda hakkama saama oma pere ülalpidamisega, suureks kasvamisega ja üldiselt kõige sellega, millega ta parema meelega ei tegeleks . Raamat on kirjutatud kahes ajas – umbes aastane periood enne mõrva ja lühike periood olevikus ehk siis mõrvamüsteeriumi algusajal. Tegelikult oli sellest jaotusest raske kinni haarata kuna ühtegi kuupäeva kuskil märgitud polnud. Kuskil alguses vist oli korraks paar kuupäeva, aga edaspidi las lugeja siis ise otsustab kummas ajas ta on. Võib-olla on mul lihtsalt pikad juhtmed, aga minule jõudis see kohale alles poole peal. Miks ei võiks siis asju natukene lihtsamaks teha ja kohe peatüki algusesse kirjutada kumma perioodiga tegu on. Vahepeal olin igatahes täitsa segaduses.

Mattie ise on paras raamatunohik, kes veedaks oma päevad pigem raamatuid lugedes, kui põldu harides või lehmi lüpstes. Sisse on segatud ka väike armukolmnurk, aga see ei oma Mattie jaoks suurt tähendust. Mulle meeldisid tema sõnad. Just nimelt, sõnad. Ta valis iga päev sõnaraamatust endale ühe sõna ja üritas seda kasutada (näiteks kahkjas, poolteisijalane, alfabeetik jne), et enda sõnavara suurendada. Lõppude lõpuks tahtis ta ju kirjanikuks saada.

Raamatu üks läbiv teema peaks olema see mõrvajuhtum, aga tegelikkuses on kogu raamatu peale sellest mõrvast vaid mõned lehed, mõned üksikud peatükid. Suurem osa raamatust räägib siiski Mattie suureks kasvamisest... Suureks kasvamine on ikkagi väga lai mõiste. Siinkohal mõtlen seda, et ta õppis otsustama ja aru saama, mis on tema elus tähtis ja mida ta tegelikult pikemas perspektiivis tahab. Mina paneks suuremat rõhku tema õpetajale Emily Wilcoxile (Baxterile), sest just sellel naisel oli Mattie tuleviku voolimisel ääretult suur roll. Peale õpetaja rõhun tema sõbra Weaveri olemasolule, kes teda samuti inspireeris, sest olla mustanahaline eelmise sajandi alguses oli paras katsumus. Väiksemat osa ei mängud Mattie „kurameerimiskaaslane“ Royal Loomis, kellega koos olles Mattie mõtles pigem ihalikele, kui vaimsetele rõõmudele, saades sealjuures vaikselt aru, et elu, mis teda Royaliga ootab, ei ole tema jaoks. Grace’i surm võttis selle kõige ainult kokku ja andis Mattie otsustamatusele viimase lükke. Teisiti öeldes polnud see mõrv minu jaoks raamatus sugugi mitte üks põhiteemadeks, võib-olla oli see alles umbes kolmandal-neljandal kohal jagades kohta Royal Loomisega. Mattie kirjeldab seal küll vahepeal oma tundeid seoses naise mõrvaga ja tahtmisega teha kõike teisiti kui Grace, aga öelda nüüd, et see oleks üks põhiteemasid.... Ma vajan ühelt teemalt natukene rohkemat, kui vaid ühte peatükki iga paarikümne lehe järel, et seda peateemaks nimetada.

Kuigi minu jaoks jäi raamatu sisu kohati kättesaamatuks (ma ei saanud vahepeal aru kas tegevus toimub enne või pärast mõrva või siis hoopis, et kuidas see mõrv seal nii aktuaalne on), siis võib tegelikult täie kindlusega öelda, et lugemisvarana oli see mõnus.

Selle mõrvaloo järgi on valmis kirjutatud veel üks raamat – „Ameerika tragöödia“ , Thoeodre Dreiser – mille loodan ka ühel päeval kätte võtta. Lisaks kahele raamatule on mõrvast üks ooper kirjutatud ja paar saatesarja vändatud. Olen täitsa üllatunud, et mõni Hollywoodi filmirežissöör veel ideed üles korjanud ei ole ja et filmi polegi (mitte et see mind väga huvitaks, aga see on ju taktikaline käitumine- teha kellegi tragöödia arvelt raha).

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar