03 detsember 2012

Kathryn Stockett "Koduabiline"

454 lehekülge
See on lugu, mida jutustavad kordamööda kolm naist, kes kõik näevad vaeva, et sobituda rassistlikku kogukonda 1962. aasta Mississippis. On Aibileen, mustanahaline teenija, kes kasvatab juba seitsmeteistkümnendat valget last; on Minny, kes ei suuda kuidagi oma teravat keelt hammaste taga hoida; ning on valge Miss Skeeter, kes on äsja kolledžist koju naasnud ja üritab välja selgitada, kuhu on kadunud tema armastatud hoidja.
Pealtnäha ei saakski kolme naise elud erinevamad olla, kuid tegelikkuses põimuvad nende lood ühe salajase projekti raames, mis naised tõeliselt ohtu seab. Sest mõnikord lihtsalt tuleb piire ületada...

Kõigepealt nägin filmi (http://www.imdb.com/title/tt1454029/) ja see tekitas tahtmise raamat kohe kätte võtta. Aga see kohe-kohe venis nii umbes aastaks... Sellise teemaga raamatud on mulle alati väga palju huvi pakkunud, kaks vastaspoolt - nii erinevad, samas nii sarnased. See on lihtsalt tobe, kui lollid inimesed tollal olid, aga jah, segregatsioon pole kunagi eriti tore olnud. Ja kui nüüd mõelda, siis täpselt samasugune jama käib ka praegu - keda kellegil on õigus armastada? Keegi kuskil ütleb, et gay on paha ja teised korrutavad, tegelikkuses on tegu inimestega, kes erinevad meist vaid ühe asja pärast. Ajalugu kordab ennast vist iga natukese aja tagant, aga keegi ei taha sellest õppida. Aga siinkohal on „Koduabiline“ päris õnnestunud teos ühest maailma lähiajaloo suurimast teemast...

Raamat ise meeldis mulle tohutult. Ma pole harjunud lugema raamatuid paari tunni kaupa, maksimaalselt võtan raamatu kätte kaks korda, sest tavaliselt loen raamatu otsast lõpuni järjest ära. Ajapuuduses pidin selle raamatu kätte võtma neljal-viiel õhtul ja ausalt öeldes oli nii head raamatut raske väikeste jupikestena lugeda. Pidevalt tahtsin edasi lugeda, aga magama ju peab ka.

Ma ei taha eriti sellest raamatust mingit sisukokkuvõtet kirjutada. See on täpselt selline teos, mida ma ei oska paari lõiguga kokku võtta, seega teen üsna lühidalt. Põhirõhk on 1960.-ndate USA segregatsiooniprobleemil, seda siis valgete ja värviliste vahel. Tegevus käib väikeses Jacksonis Mississippi osariigis ja teadagi olid lõunaosariigid oma „arengus“ tollal põhjast kõvasti maas. Seega on sealkandis probleem loomulikult palju suurem, kuigi ka põhjaosariigid närisid veel sama pählit. Raamatuse on mahutatud ka Martin Luther Kingi vaimustus ja Kennedy surm, millest kumbagi natukene mainitakse, eks ikka selleks et autor suudaks selle ajastu hõngu natukene paremini kirjeldada. Peategelasteks on üks valge naine ja kaks mustanahalist koduabilist. Skeeter on valge naisterahvas jõukast puuvillaga tegelevast perekonnast, Minny ja Aibileen on värvilised koduabilised päris nõmedates perekondades. Üheskoos otsustavad nad hakata maailma muutma. Või siis vähemalt Mississippit.

Tegemist on väga asjaliku raamatuga, soovitan siiralt seda lugeda. Aga kes lugeda ei viitsi, vaadaku filmi, sest film ise on samuti üsna õnnestunud – jälgib raamatu sisuliini üsna täpselt.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar