15 detsember 2012

Penelope Farmer "Mõnikord Charlotte"

200 lehekülge
Internaatkooli minnes tunneb Charlotte võõristust ja segadust. Algul arvab tüdruk, et tal on lihtsalt raskusi nimede ja nägude meeldejätmisega. Kuid siis selgub, et on juhtunud midagi iseäranis kummalist: ta elab kaksikelu tüdrukuga, kes viibis samas koolis 1918. aastal. Elu kord Clare’ina, kord Charlotte’ina on keeruline ja imelik ning sellele tuleb leida lahendus.

Raamat algas kuidagi tühja koha pealt, seega otsustasin veidi asja uurida. Ja mis välja tuli – tegu on triloogiaga, millele eelnevad osad „The Summer Birds“ (1962) ja „Emma in Winter“ (1966), alles viimane osa on „Charlotte sometimes“ (1969), mis ongi ainsana eesti keelde tõlgitud. Väga huvitav valik igatahes, tõlkida triloogia viimane osa (isegi kui see on kõige populaarsem ja tuntum on see ikka imelik).  

Suutsin sellest imelikust juhusest mööda vaadata ja otsustasin, et see sobib ka täitsa eraldiseisva raamatuna. Ja muidugi tuleks mainida, et tegu on lasteraamatuga, mis sisaldab endas natukene fantastikat. Kuigi mulle meeldivad head lasteraamatud väga, siis ilmselt ei küündi minu silmis keegi kõrgemale Eva Ibbotsonist, tema lastekad jäävad parimateks. Küll aga tuleb tunnistada, et Farmer on saanud hakkama väga ligilähedase looga, ka see oli paeluv ja kaasahaarv, kuigi seiklust on Ibbotsoni töödes kõvasti rohkem. Selline pingesituatsioon ja põnevus jäid ära, raamatut oli väga turvaline lugeda, aga see ei eelda muidugi, et tegemist oli igava jutuga.

Charlotte on mingil teadmata põhjusel internaatkooli pandud (ilmselt on eellugudes selle jaoks hea põhjus, aga meie seda teada ei saa) ja seal hakkab ta kogema midagi müstilist. Üle päeva rändab ta ajas kuidagi peaaegu nelikümmend aastat tagasi ja asub ühe teise tüdruku „kingadesse“. Samal ajal on see mineviku-tüdruk Charlotte’i asemel tulevikus. Nii nad käivad mõnda aega edasi-tagasi, põhjustades oma lähimate sõprade seas parajat hämmingut, sest keegi ei saa aru miks Charlotte nii imelikult käitub. Põhjuseks on loomulikult see, et tea ei tea kuidas käituda, sest tal pole aimugi kuidas minevikutüdruk Clare eelmisel päeval käitus ja mida ta tegi... Seega otsustab ta, et palju parem on lihtsalt madalat profiili hoida. Autor on lühidalt aga täpselt kirjeldanud, mida selline vahetus endaga kaasa toob – erinev tase muusikas, matemaatikas ja paljus muus. Eks see tekitab segadust küll, kui ükspäev mängib Charlotte klaverit nagu täielik algaja, aga juba järgmine päev nagu tõsine Mozart, ülehomme on ta aga Mozarti taseme minetanud ja taaskord algajast vaid pisut edasi arenenud. Mida sa ikka oskad kosta?

Peale nende huvitavate sekelduste ja pisiprobleemideta kulgeb raamat aeglases tempos, kohati näib asi lausa venivat. Mingil hetkel on pea poole raamatu põhiteema see, kas Charlotte ja Clare saavad ikka oma aega tagasi või jäävad nad päriselt nagu kummitused valesse aega. Kujutan ette, et mõnele 12-13-aastasele tüdrukule on raamat päris põnev ajaviide, aga minu jaoks jäi asi veidi poolikuks. Võib-olla otsin kunagi ingliskeelsed eelraamatud üles ja loen ka need läbi, kuid see on päris kaheldav. Samas ei tasuks sistühjuse üle liialt palju viriseda kuna tegemist on eelkõige ja just nimelt lasteraamatuga, siis lapsed midagi rohkemat ei ootagi. Kuna aga Farmeri teos on üle pika aja mu esimene lastekas (nojah, eks vist enamus fantastikast mida loen võiks ka lasteka alla panna, aga need on vaid õnnetu juhuste läbi kogemata lastekateks kirjutaud, autoritel olid kindlasti muud plaanid), siis pidin seda paratamtult enda lemmiku Ibbotsoniga võrdlema ja kahjuks/õnneks tõdema, et Ibootsonist üle ega ümber ei saa, ainult altpoolt saab.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar