14 detsember 2012

Rebecca James "Kaunis kurjus"

See on kaasahaarav lugu seitsmeteistaastasest tüdrukust, kelle elu muutub pöördeliselt, kui ta õde tapetakse. See on lugu uue õnne leidmisest ja selle kaotamisest. See on lugu ebaõiglusest, elu kummalistest keerdkäikudest ja kohtumistest, mis võivad elu muuta veel rohkem kui õe surm. See lugu ei alga algusest ega lõpust, see lugu jutustab korraga minevikust, olevikust ja tulevikust, viies lugeja läbi peategelase mõttekäikude peatselt juhtuvate ja juba juhtunud sündmusteni. Kaasahaarav jutustus tõmbab lugeja karakterite pöörasesse maailma. Peale kümmet esimest lehekülge oled sa sunnitud lugema veel kümme ... ja siis veel ... ja veel ... kuni sinu ees on lahti hargnenud kõik saladused, kõik lahtised otsad.
Täpselt nii ma seda raamatut lugesingi. Kümme lehekülge veel, siis lähen magama. Ah ei, ma loen veel mõned peatükid, mis see pool tundi ikka teeb... Ja nii läkski poole kaheni öösel ja täna olen tööl nagu zombi... Seega võib öelda küll, et päris kaasahaarav raamat oli.

Lugu räägib ühe noore tüdruku elust, kes on oma vanusele vaatamata üpris palju läbi elanud. Ta on kaotanud oma noorema õe, keda ta sügavalt austas ja jumaldas. Kõige hullem asja juures on see, et ta peab end õe surma eest vastutavaks. Tema nimi on Katherine ja ta tunneb end süüdi.

Tegevus toimub olevikus ja minevikus, seega on üpris hea ettekujutlus mis saama hakkab. Juurdlesin pidevalt selle üle, et mis järgmisena, kuidas see juhtus, jne. Kohati meenutas seebikat, sest see kirjeldatud "kaunis kuri" naine Alice oli täielik psühhomaniakk ja ma imestasin pidevalt, et Katherine'il selle mõistmiseks niiii kaua aega läks. Peavad ikka pikad juhtmed olema... Lisaks peategelasele leiab sealt mitu väga värvikat kõrvaltegelast, kellel oli Katherine'i elus suur roll (Mick, Robbie, Philippa). Lõpuks selgub ka see miks Alice just Katherine'i sihikule võttis ja mida ta sellega saavutada tahtis. Raamatu esimene lause annab mõista, et Alice on surnud ja ma pean tunnistama, et kõike seda lugedes tundsin kergendust, et selline inimene  kadunud on (aga seebikates ongi tavaline, et see kõige kurjem läheb hulluks või sureb ära). Siinkohal pean tegelikult veel ütlema, et ega see lõpp siiski seebine polnud, seebikad on ju täitsa ninnu-nännud, aga raamatu lõpuosa kahjuks nii rõõmsates toonides polnud.

Kokkuvõtteks ütlen, et raamat oli tugev. Kuigi ta on vist pigem young adult lugejaskonnale, siis v ä g a noortele seda ei soovitaks ent julgen lisaks noortele ka täiskasvanutele raamatu pihku pista. Kuigi ta ei paku pärast lugemist mingit erilist mõtteainet  (kõik mis võimalik mõelda, mõtled juba lugemise ajal) ega pane ka põnevusest saba lipuma, siis peab ütlema, et kaasahaarav  ja huvitav see oli.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar