10 detsember 2012

Vladimir Sorokin "Tuisk"

182 lehekülge
Milline veider Boliivia viirus põhjustab epideemia ühes Vene külas? Kust ilmuvad keset põlde ja metsi lumme kristallpüramiidid? Kes on isevärki viltmajades elavad vitaminderid? Ja millega lõppeb maakonnaarst Garini reis läbi tuisu tillukesse jaama? Vladimir Sorokin on sündinud 1955. aastal ning lõpetanud Moskva nafta- ja gaasiinstituudi. Viljelenud lisaks kirjanduslikule tegevusele raamatugraafikat, maali ja kontseptuaalset kunsti. Debüteeris luuletajana 1972. aastal, tema jutustused ilmusid esimest korda 1985. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid "Opritšniku päev", "Sinine pekk" ja "Suhkrust Kreml".

Mul pole varem olnud juhust Sorokini töödega tutvuda, seega üllatas antud romaan mind mõneski mõttes. Mul polnud aimugi mida oodata. Võtsin kätte, lugesin läbi ja sain täiesti huvitava lugemiselamise võrra rikkamaks. Raamat oli absoluutselt irratsionaalne ja kummaline, aga lugeda üpris meeldiv.

Tegevus toimub Venemaal kuskil alternatiivmaailmas, kus põhitranspordiks on hobused (ja veel sellised minihobused, kelle taskusse ära mahutada saab!) ja kus tehnoloogia tundub olemas olevat (ent näiteks telefon talvel kuskil põldude vahel ei tööta). Lisaks on olemas hiiglased ja mingid mustlaste-laadsed rändkaupmehed vitaminderid, kes esitlevad „toodangut“, ei puudu ka zombilik epideemia, kus inimesed sõna-otseses mõttes hauast üles tõusevad. Seda kõike on esitletud läbi tuisu rändavate meeste seikluste läbi. Terve raamatu jooksul ongi meeste ainus eesmärk jõuda elusalt, tervelt ja kiiiiresti sihtpunkti, aga nende suurimaks vaenalseks sel teekonnal on looduse vingerpuss nimega tuisk. Seiklus veereb kõvasti pikemaks kui esialgu plaaniti ja kas ka sihtkohta jõutakse, saab igaüks ise lugeda. Mina julgen igatahes soovitada ja plaanin tulevikus kindlasti Sorokini teostega rohkem tutvuda.

Sisuhinne: 7/10

1 kommentaar:

  1. Oli tõesti hea raamat, ma vist 2 korda hakkasin lugema aga jäi kuidagi toppama, kolmandal korral haaras ja lugesin paari õhtuga läbi.

    "Oli meil vaja selle püramiidi peale sattuda," mõtles doktor, hoides isesõitja seljatoest kinni. "Oleksime juba ammu Dolgojes olnud. Sel Kozmal on õigus - kui palju on maailmas tarbetuid asju... Need valmistatakse, veetakse vooriga ringi mööda linnu ja külasid, veendakse inimesi neid ostma, lõigatakse maitsetuse pealt kasu. Inimesed ostavad, rõõmustavad, märkamata, kui tühised ja totrad need asjad on... Just selline vastik ese tegigi meile täna kahju..."

    VastaKustuta