30 november 2013

Jay Asher "Kolmteist põhjust"

Kolmteist põhjust
280 lehekülg
Clay Jensen jõuab koolist koju ning avastab, et talle on saabunud postipakk, milles on kassetilindid. Need on salvestanud Hannah Baker, tema klassiõde ja kiindumuse objekt. Kaks nädalat tagasi tegi Hannah enesetapu.
Hannahi hääl räägib lintidel, et on kolmteist põhjust, miks ta otsustas end tappa. Üks neist põhjustest on Clay. Kui ta lindi lõpuni kuulab, saab ta teada, miks.
Clay kuulab, mida Hannahil on öelda, ning see muudab tema elu igaveseks.

Üks nendest raamatutest, mida viimasel ajal tohutu populaarsus saatnud on, aga milles mina mitte midagi põnevat ei näe. Olgu, saan aru, et noorte probleemidele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, tuleks märgata inimest enda kõrval jne. Kõike seda selleks, et ei juhtuks nii nagu raamatus. Mõnel inimesel on tõesti sellised probleemid ja mured, millest ei näi kuidagi olevat võimalik üle saada, aga... Aga jeerum, küll see oli vast mõttetu hala.

Kuna ma olen ka ise pubekaea üle elanud (jumal tänatud, et see läbi on), siis ma mäletan selgelt, et jah, teismelisena tundubki kõik miljon korda hullem ning jah, mingid mõttetud kuulujutud ja tühine klatš viivadki väga endast välja, aga selleks, et end nõnda rivist välja lasta viia, peab ikka eriti nõrk inimene olema. Punkt. Nii on. Ma ei taha üldistada, inimesi on igasuguseid, aga paraku tolle raamatu Hannah Bakeri puhul ma küll mingeid märkimisväärseid põhjusi ei leidnud. Ta isoleeris end ise, ta mõtles suurema osa asjad kolm korda hullemaks, kui need reaalselt olid ja ta lasi seda kõike ise endale teha. Tal polnud selgroogu, näilises tähenduses siis. Jah, ta hakkas vastu, alguses, aga andis üsna ruttu alla ja enamasti lihtsalt mõtles enda peas asju välja. Kes, kurat, peaks sinu pähe nägema?? Olgu, paar viimast põhjust (spoiler: vägistamise pealt nägemine ja õnnetus, mis viis surmani) olid küll üsna rängad, aga mitte midagi sellist, millest ei võiks õigeid vahendeid kasutades üle saada. Selliseid asju juhtub iga päev, inimesed, rääkige, mitte ärge oodake, et keegi su juukselõikuse tähendust peab lahti mõtestama, idiootsus ju.

Ma ei näe mingeid erilisi põhjusi, miks see teismeline oleks pidanud end ära tapma, aga seda ta tegi ja noh, las tema lähedased siis elavad teadmisega, et nad polnud piisavalt head ühe puberteediku jaoks. Idee iseenesest on hea, ma mõtlen raamatu, mitte enesetapu. Siiski ei tundnud hetkekski, et oleksin tüdrukule kaasa tundnud, kahju oli mul hoopiski noormehest, kes neid kassette kuulama pidi. Milleks peaks üks enesetapu teinud tüdruk neid saatma inimesele, kellel pole suurt mingit asja kogu selles sündmusteahelas. Aa, tegelikult üks hetk oli, kus talle kaasa tundsin. See oli siis, kui ma aru sain, et ta ise ei saagi aru, et seda kutsutakse puberteediks ja eluks, mitte surmaotsuseks.

Seega, minu jaoks üsna ebaloogiline ja mõttetu raamat. Hästi, kui kellelegi meeldib (tohutut populaarsust arvestades olen ma ilmselt vähemuse hulka kuuluv), siis tore, aga minule ei meeldi haletsust nõudvad raamatud. Kui keegi tahab nüüd vastu väita, et vähihaigete laste raamatud on sarnased haletsust nõudvad, siis julgen tungivalt mitte nõustuda. Põhjustele peaks igaüks ise tulema. Mõned sooviksid elada, aga neile pole seda võimaldatud, teised surevad vabatahtlikud. Elu on selline, eksju? Kaks surmaga lõppevat, ent ometi nii erinevat raamatut järjest läbi lugedes tekib paratamatult tõsine vastumeelsus igasuguse lolluse järgi. Miks on vaja ühel noorel inimesel end ära tappa? Miks teine noor inimene peab surema eas, kus elu pole veel õieti alanudki? Ja panna need kaks raamatut kõrvuti. „Kolmteist põhjust“ tundub nii idiootne selle kõrval. Tapan end, sest mul on litsaka tüdruku kuulsus ja üldse, kõik vaatavad mind imelikult ja ma ei suuda sellega hakkama saada (tasub arvestada seda, et enesetapumõtted olid Hannahil peas juba enne viimaseid kohutavamaid sündmusi, mis muidugi ei anna ettekäänet sellele, mida ta tegi). Kohutav küll... Enesetappu ma ei tolereeri ja kindlasti ei taha ma kätte võtta ühtegi sellist raamatut, mis imelikke vabandusi välja mõeldes seda õigustada püüab. Tore, et see raamat vähemalt lühike oli.

Sorry, not my cup of tea.  

26 november 2013

John Green "Süü on tähtedel"

272 lehekülge
Elektrist särisev... täis sillerdavaid naerupahvakuid ja tragöödiat. – Jodi Picoult
New York Timesi bestseller

Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile.
Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.
“Süü on tähtedel” on põrgulikult naljakas, enneolematu, rõõmu täis tohutult kurb raamat.

See raamat murrab lugeja südame – aga mitte selle pärast, et kurnaks südant, vaid seetõttu, et täidab selle üha uuesti ja uuesti, nii et see lõpuks enam midagi mahutada ei jaksa ning tükkideks lendab.

John Green on auhinnatud autor, kelle raamatud figureerivad New York Timesi bestsellerite edetabelis ning kelle paljude auhindade hulka kuuluvad Printz Medal, Printz Honor ja Edgar Award. Ta on kahekordne LA Timesi raamatuauhinna nominent. Koos oma venna Hankiga moodustavad nad Vlogbrothers’i (youtube.com/vlogbrothers), mis on üks populaarsemaid on-line video-projekte maailmas. Külastage ka tema kodulehte johngreenbooks.com.
John elab koos oma perega Indiana osariigis, Indianapolises

Ma pole tükk aega lugenud nii hästi kirjutatud raamatut. Keelekasutus, metafoorid, uskumatult peen must huumor, ilus armastuslugu, mis ühteski otsast ei saa hästi lõppeda, aga jääb siiski oma otsatu ent teist laadi optimismiga armastustlugude esirindesse... Kogu seda temaatikat arvesse võttes tunnen ometi siiski, et see on üks kaunemaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen. Mulle on viimase aasta jooksul sattunud kätte mitu raamatut, kus põhiteemaks on surmahaigust põdevad teismelised (näiteks Jenny Downham „Enne kui ma suren“), kuid mitte ükski pole olnud ligilähedane selle raamatuga. Põhjus on loogiline, ilmselgelt on kogu selle raamatu taustal kõlamas lihtne ja klišeelik mõte stiilis elu ongi ebaõiglane. Ja ega ongi. Mind ei häirigi maailmas mitte miski rohkem kui ebaõiglus. See on nii totter asi, enamus inimesi peab maailma hullemaks asjaks sõda ja poliitikat ja mida kõike veel. Mina seostaks maailma kõige hullemaid asju ebaõiglusega (väga lai termin, aga eks kõik asjad algavad sellest või jõuavavad mingil hetkel selleni), ja mulle tundub, et nõnda on ka John Greeniga. Raamatut innustaski teda kirjutama kokkupuude vähki põdevate noortega. Ta vihastas ja ta kirjutas. Hea, et ta kirjutas, sest ta kirjutab sellise raamatu mõistes enneolematult suurepäraselt. Mida mõtlen, et sellise raamatu mõistes... Mõtlen seda, et selle raamatu mõte on näidata, et miski pole kindel, kõik võib ühe sekundiga muutuda, elus pole midagi absoluutselt  ja sajaprotsendiliselt ette nähtud, kõik juhtub nii nagu elu lihtsalt otsustab, suvaliselt ja mitte kellegi parimaid huvisid silmas pidades. Ja seda oskab antud autor väga hästi välja tuua. Nüüd võib küsida, et kas teised vähiraamatud pole siis ebaõiglusele rajatud? Ei, minuarust mitte (on erandeid loomulikult). Enamus neist on rajatud lihtsalt sellele, et näidata kui palju peavad vähihaiged kannatama ja kui palju nad puudust peavad tundma ja kui palju on raskusi nende teel ja mida kõike veel. Loomulikult rõhutakse ka ebaõiglusele, kuid valedel põhjustel (a la see on ebaõiglane, et ma suren aga mõrvarid elavad oma kongis edasi - loomulikult on see ebaõiglane, aga ei tasu ainult selliste mõtete najal raamatut püsti panna). Kõik see on loomulikult minu arvamus ja iga inimene võib selle üle oma maitse järgi ise otsustada.

Ma ei hakkagi seda rikkalikku keelekasutust enam mainima, see oli omaette elamus. Ma tõesti nautisin seda raamatut. Jah, kõik teismeliste surmahaigustega seotud raamaud on kurvad ja üldiselt meeldivad alati kõikidele, aga „Süü on tähetedel“ on midagi oma klassi kõrgemat. Kuigi vähihaiged lapsed näivad alati raamatutes hästi eluküpsed ja justkui sajandivanused hinged, siis selle raamatu puhul ei tundunud see sugugi ebareaalne. Nad olid elus pettunud, loomulikult, kuid kes poleks, ja nad suutsid seda ratsionaalselt arutada, laskumata mingitesse teismeliste tujudega seotud nähtustesse. See oli päris eriline lugemine. Näiteks meeldis mulle kohutavalt see, et nende üks soov oli olla mäletataud, olla unustamatu, aga lõpus jõuda järeldusele, et see polegi tegelikult nii oluline. Kogu asjade käik, mis selle järelduseni ja viis ja need momendid, kus nad mõistsid, et tegelikult pole millelgi suuremat tähtsust. Tundub väga masendav, aga tegelikult ei ole. Tegelikult oli minu esimene mõte seoses selle raamatuga selline, et see on rohkem armastuse kui haiguse lugu. Alles lõpupoole hakkasin mõtlema, et see on tegelikult nii armastuse kui elu ning alles siis haiguse lugu. Ilmselt see teebki „Süü on tähtedel“ nõnda meeldivaks, tal on palju erinevaid apekte, millele toetuda. Pole ainult ühte mõtet, on mitu lugu, mis põimuvad nii, et täielikult hoomavad on need alles päris lõpus. 

Eriti meeldib see, et mulle see raamat raamatukogus ilusti kõrvale pandi, sest ilmselgelt on sellele juba mingid tohutud järjekorrad tekkinud. Seda loomulikult põhjusega :)

Hugo Vaher "Punk ei ole surnud"

Punk ei ole surnud
184 lehekülge
On 80ndate aastate teine pool. Esimest aastat keskkoolis õppiva Toomase punkbänd otsib lauljat. Laulja nad saavad. Koos uue bändiliikmega kaasneb aga palju muudki, mis muudab Toomase ja tema sõprade elu põnevamaks kui filmis.

Tulin eelmise nädala lõpus raamatukogust kaheksa raamatuga. Läksin tegelikult kahe raamatu järgi, aga minu armsad endised kolleegid panevad mulle pidevalt uusi ja häid raamatuid kõrvale ja mis sa teed, ikka loed... Üks raamat, millele ma järgi läksin, oligi see sama raamat. See sai ka esimesena läbi loetud (seitse veel J, nad ikka ei säästa mind sellel kuul...).

Kokkuvõtvalt võin öelda, et üldiselt meeldis. Jah, olid mõned situatsioonid, kus peategelane pääses tihti liigagi napilt ja seda kogu aeg. Natukene ebareaalne, aga samas, see on ju raamat... Miks ei võikski raamat natukene ebareaalne olla? Lõpus sain kurb olla, sest tegelane nimega Punk hakkas mulle tegelikult väga meeldima. Selline elult peksa saanud tegelane, aga siiski ilmselt väga südamlik ja tore tüüp.

Jah, paistab, et olen kodumaiseid kirjanikke taasavastama hakanud. Mul pole selle vastu midagi. Eks vist järgmise korrani kuniks loen jälle midagi sellist, et endalgi tuleb tahtmine kaks nädalat kuskil maa all kirstus elada. Eestlased oskavad VÄGA depressiivselt kirjutada, ma ei teagi tegelikult kas see on hea või halb, sest elu pole tegelikult ju ainult üks hädavile. Seda raamatut see depressiivsus ei puuduta, loomulikult. „Punk ei ole surnud“ oli oma vaimus üsna positiivse noodiga raamat, vähemalt minu jaoks. Mina ei olnud 80ndate keskel veel sündinud ja ei oska selle ajastu vaimu kohta midagi kaasa rääkida, aga tundub, et paljud probleemid on siiski samaks jäänud või siis taasilmunud.
Loomulikult meeldis mulle taaskord autori keelekasutus, kuigi olen aus, vene keelt ma eriti ei mõista ja need venekeelsed laused oleksid võinud kuskil tõlgitud olla. Enam-vähem saan lihtsamast keelekasutusest aru, aga pole hea lugeda, kui päris täpselt ei mõista, mida nüüd öeldud sai. Stiili poolest... jah, stiilipuhas, ega polegi muud lisada. Üks ja sama teema algusest lõpuni, üleliigsete lisanditeta. Mulle tegelikult väga meeldib, kui autor suudab algusest lõpuni ühte joont hoida- asi jääb väga lihtne ja arusaadav. Kerge lugeda & lihtne seedida.


Punks’ not dead!

19 november 2013

Blake Crouch "Wayward Pines I"

Wayward Pines I osa
265 lehekülge
Neile, kelle lemmikud on "Lost" ("Kadunud"), "Twin Peaks", "The X-Files" ("Salatoimikud") ja "Shutter Island" ("Suletud saar")...

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke’i kohta.

Juurdluse käigus tuleb küsimusi muudkui juurde: miks ei saa Ethan välismaailma jäänud naise ja pojaga ühendust? Miks on ühe kaotsiläinud agendi laip hüljatud majas voodi külge aheldatud? Miks keegi ei usu, et ta on see, kelleks ta ennast nimetab? Kas elektritarad on selleks, et Wayward Pinesi elanikke paigal või hoopis kedagi linnast eemal hoida?

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

Mõnda aega pärast raamatu käest panemist ei olnud mul ühtegi mõtet. Või noh, mõtteid olid, aga need keerlesid kõik üsna suvalises järjekorras kuskil minu meeltes. Mida raamatut! oli üks põhiasi, mida mõelda suutsin. Raamatu algusest peale on teada, et see on mingi mindfuck raamat, sellele viitab loomulikult ka tagakaanel asuv tekst, kus vihjatakse erinevatele müstikasarjadele/filmidele. Autor ise on muide tunnistanud, et inspiratsiooni sai ta "Twin Peaks" nimelise sarja vaatamisest. Terve selle raamatu tegevuse jooksul annab mõelda, mis seal küll toimub? Lõpupoole hakkavad lahendusideed juba ise koitma, aga suurema osa ajast lugesin lihtsalt silmad punnis...

Pean tõesti tunnistama, et raamatu idee on super ja midagi ainulaadset (tinglikult võttes pole ma taolist varem lugenud). Ma poleks arvanudki, et keegi sellele teemale (ma ei saa ju öelda, mis teemale, see oleks pirakas spoiler) taolise nurga alt läheneda võiks. Selles teemas pole midagi üllatavat, aga see on lihtsalt hästi välja mõeldud. Lisaks üllatasid mind ühed tegelased lõpust (jällegi spoiler, sorry), kes polnud ka päris tavapäraselt esile toodud. Sellest on palju lugeda saanud, aga seekord tundus kogu asi kuidagi teisiti mingil põhjusel. Igatahes, nagu aru võib saada, on see raamat selline, et mitte midagi ei saa ette rääkida, siis poleks absoluutselt nii huvitav. Jah, paljude raamatutega olen erandi teinud ja spoilereid uksest ja aknast loopinud, aga selle raamatu puhul annaks kasvõi ükski vihje päris palju kogu kontekstist ära. Seega, keda huvitab tõeline müstika, soovitan tõsiselt lugeda.

Aga mulle ei meeldinud eriti autori stiil. Sellised tükeldatud jutukesed ja siit sealt haaratud sündmused vähendavad minu jaoks kogu seda üldist lugemismõnu. Tundub, et selliste põnevusraamatute puhul on taoline üksikute lõikude poetamine ja kahest-kolmest sõnast koosnevate lausete koostamine suhteliselt populaarne tegevus... Väga palju seda ei olnud, seega liialt häirima ei hakanud. Esialgu.

„Wayward Pines“ on tegelikult kolmest osast koosnev triloogia. Nii palju kui ma IMDB’st uurisin, siis 2014. Aastal hakkab jooksma ka samanimeline sari, mille peaosas näeme Matt Dillonit. Esimene osa on planeeritud aprilli lõppu või mai algusesse, seega natukene saab veel oodata. 

17 november 2013

Hugo Vaher "Skvotterid"

224 lehekülge

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi.

See raamat sai Tänapäeva kirjastuse poolt korraldatud noorsooramaanide võistlusel 2012. aastal ära märgitud. Mulle nii väga meeldib noorsooromaanide uus kujundus. Nii ilus ja värviline. Selle kujunduse pärast ma esmalt kätte võtsingi, no et uurida, mida vahva raamat see on. 

Mulle on tegelikult alati väga meeldinud need raamatud, mille peategelane on poiss. Igal pool on tüdrukud ja teevad tüdrukute asju. See Hando mõjus päris värskendavalt enda punkari eluviisi- ja stiiliga. Väga lahe oli. 

Raamat oli kirjutatud väga kergelt ja vahedalt, tekkis tunne nagu veedaks ise nende noortega aega. Loomulikult on üldse tore lugeda sellist lugu, kus sündmuspaigad ja situatsioonid on tuttavad ja igapäevased (ah seda Zavoodi ja Pirot...). Loo sündmustik kulges terve aasta vältel ja selle aja jooksul jõudis nimitegelane armuda, haiget saada, sõpru leida ja kõike muud, mida tavaliselt tudengid oma esimesel aastal ülikoolilinnas teevad. Eriti meeldis mulle raamatus see vaba keelekasutus, roppusi lendas õnneks vaid mõistlikkuse piires ja sedagi selleks, et  mõne tegelase idiootsust eriti selgelt välja tuua. 

Kuna skvottimine on Tartus praegu üsna aktuaalne teema, siis on raamat väga asjakohane.

Mulle meeldib, kuidas Hugo Vaher on kirjutanud. Kuidagi stiilipuhas ja üldse mõnus lugemine. Polnud just kõige süžeerikkam, aga ega maasikajogurtis ka tavaliselt väga palju maasikaid pole, maitset see aga ei muuda. 
Ja ega nüüd teisiti ei saa, kui peab ka "Punk ei ole surnud" läbi lugema. 

12 november 2013

Peter James "Surm suu ääres"

352 lehekülge
See kõik oli mõeldud süütu poissmeesteõhtunaljana... Mõni tund hiljem on aga Michael Harrison kadunud ja ta sõbrad surnud. Pulmadeni jääb ainult kolm päeva ning komissar Roy Grace´i poole pöördub Michaeli kaunis, meeleheitel mõrsja Ashley Harper. Grace avastab, et ainus mees, kes peaks Michael Harrisoni asupaigast midagi teadma, ei ütle mitte midagi. Aga tal on tekkinud olukorrast ka palju rohkem võita kui keegi aimatagi oskab, sest ühe mehe õnnetus on teise õnn...

Nii hea on vahelduseks mõni uus suurepärane krimisari avastada. Tegelikult mina ise ei avastanud seda, aga minule soovitati seda endise kolleegi poolt. Ütleksin, et päris väärt soovitus.

Raamatus käib põhilugu ühe kadunud noormehe ümber, kes näib olevat maa pealt justkui haihtunud. Nagu sisukirjeldus ütleb, on tegemist luhtaläinud poissmeestevembuga – mees maetakse elusalt maha, esialgu oli plaanis seda vaid mõneks tunniks teha, aga juhtub nii, et terve kamp saab korraga raskes autoavariis surma ja nõnda see vaene mees sinna maa alla mitmeks päevaks jääb. Algusest peale on selge, et iseäranis selge ja klaar see lugu pole, keegi kuskil ikka varjab midagi ja kellegil kuskil on kindlasti mitut moodi võita teatud isikute kadumisest.
Roy Grace on ääretult huvitav tegelane. Mulle meeldib, et vahelduseks on kriminalistiks/uurijaks tehtud selline lihtsavõitu isik, kes polegi igas asjas nii nutikas (loomulikult on ta nutikas, aga mitte mingi geenius per se) ja kes ei leia lahendust kohe esimese mõttekäigu juures. Ja see, et need sensitiivid ja ennustajad on mängu toodud... magus. Mulle meeldib.
Ainus asi, mis pisuuuut ettevaatlikuks teeb, on uurija Roy Grace’i naise kadumisliin. Nimelt kadus uurija naine Sandy aastaid tagasi nagu vits vette ja mitte keegi ei tea kus ta on või kas ta veel üldse on. Igatahes on mul kuri kahtlus, et sellest saab veel nii mõneski Roy Grace’i juhtumis lugeda, ei teagi kas sellega läheb ka asi üle kummi venitamise piiri või lõpeb see kõik varakult ja ilma pikema mulata. Eks näis.

Meeldis. 

Sisuhinne: 7/10

11 november 2013

Wensley Clarkson "Orjatarid: Tõsilood orjusest 1990. aastatel"

248 lehekülge

Orjus on inimestevaheline suhe, mille korral on ühel isikul teise elu, vabaduse ja vara üle täielik, piiramatu võim. Ka 1990. aastatel ja tänapäevalgi on orjus endiselt olemas. Kogu maailma niinimetatud tsiviliseeritud ühiskondades kuritarvitatakse orjatare, kusjuures ohvreid koheldakse sõnulkirjeldamatu julmusega. Tööorjad ja seksiorjad võivad olla ka alaealised, kelle nende vanemad on maha müünud, et ülejäänud perele raha hankida.

Jälle üks "Valge" sarja raamat. Need on kõik sellised pisut masendavad ja nukrameelsed, kuigi mitte alati. See oli. Aga sellest saab vist juba pealkirja järgi aru..

Raamat räägib 20 lugu orjusesse sattunud inimestest tänasel päeval (mitte enam nii tänasel, aga mõte on siiski sama).  Lood on šokeerivad ja paratamatult tekib tunne, kuidas see võimalik on? Kuidas on võimalik, et Londonis või kuskil USA väikelinnas peavad inimesed puhta südamerahuga orjasid. Seda hämmastavam on fakt,  et mõnel juhul on  naabrid tõenäoliselt teadlikult kogu sellest koledust, mis sünnib vaid mõned meetrid eemal nende endi mugavatest asemetest.  

Mulle ei meeldinud stiil, kuidas seda raamatut kirjutatud oli. Ei teagi miks, lihtsalt ei meeldinud, kuigi raamat täitis ilmselt oma eesmärki - lood olid julmad ja ebameeldivad, avaldasid (minule vähemalt) oma soovitud mõju. Aga selle "Valge" sarjaga kipub vist see lugu olema, et suurem osa raamatuid on üsna sama sisuga? Mõned raamatud veel ja ilmselt siis on väike tüdimus juba peal...

25 oktoober 2013

Arthur Golden "Geiša memuaarid"

597 lehekülge
«Geiša memuaarid» viib meid maailma, kus välimus on üle kõige, kus tütarlapse neitsilikkus müüakse oksjonil kõige kõrgema pakkumise tegijale, kus naisi õpetatakse võimumehi tüssama ning kus armastus põlatakse pelgaks näivuseks. Nitta Sayuri räägib elutarkuse keeles ning lummava siirusega oma elust geišana.

Enne selle raamatu lugemist vaatasin ära ühe dokumentaalfilmi geišade kohta, tänapäeva geišade kohta. Mis seal siis ikka – väljasurev kunst, eluviis, aga mitte midagi eriti ulmelist. Raamatu tegevus toimub aga enne ja pärast sõda ning on palju eksootilisem, raskem ja huvitavam. Mind hämmastas kui hästi suutis autor edasi anda geišade nõtkust, kombekust ja traditsioone. See oli juba midagi. Arvestades seda, et autoril endal pole tegelikkuses suurt kokkupuudet geišakultuuriga ja on kogu selle raamatu lihtsalt hoolika taustatöö ja intervjuude põhjal kokku pannud, on ta suutnud luua küllaltki tõetruu pildi geišade elust. Ma ei tea kui palju sellest, ja kas üldse midagi, oli liialdatud või vale, aga see raamat on ilukirjanduslik teos ja selleks ta ka jääb.

Teosena oli see väga mahlakas, detailide- ja metafoorirohke, kaunis ja kurb. Mind on juba aastaid ja aastaid huvitanud idamaine kultuur, aga ma ei hakka seda ilmselt iialgi täielikult mõistma. Tõneäoliselt ükski inimene väljapoolt ei saaks seda täielikult mõista, nii erinev on see läänemaailmast... Peategelelaseks on tüdruk, kes müüakse üheksa aastaselt Kyotosse geišaks, seal saab ta tunda igasuguseid erinevaid vaimseid, füüsilisi ja majanduslikke raskusi. Kogu lugu kestab aastaid, aga kulmineerub siis, kui ta on umbes 30-aastane, saades kokku enda elu tõelise armastusega.


See oli tore lugu ja mulle meeldis, kuidas seda jutustatud oli. Kahjuks tundsin mingil põhjusel pidevalt, et seda pole kirjutanud inimene, kes asja tunneb. Ei teagi miks, aga pisut selline võõrapärane maik oli küljes. Muidu meeldis küll, nüüd tahaks selle raamatu põhjal vändatud filmi ka vaadata. 

22 oktoober 2013

Maggie Stiefvater "Kaarnapoisid"

399 lehekülge
Blue selgeltnägijaist ema, tädid ja nõbud ennustavad tüdrukule hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb. Blue ei usu seda ennustust, aga kui ta sõbruneb kaarnapoistega, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem. „Kaarnapoisid” on neljaosalise raamatusarja „Cabeswateri kroonikad” esimene raamat.

Minu jaoks on see Maggie Stiefavetrilt neljas raamat, mida lugenud olen ja pea endiselt pettuma. Ta kirjutab lihtsalt nii hästi.

Seekord polnud tegelasteks mitte libahundid, vaid ennustajad ja tavalised inimesed, kes ostsid üleloomulikke asju. Ja üks vaim.

Esiti arvasin, et tegemist on mingi pesuehtsa armastusromaaniga kuna tagakaane tekstilt jäi kõige rohkem meelde lause „kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb“. Sellest oli tegelikult vähe juttu ja polnud selles osas veel üldse nii oluline, sest mingit romantikaliini Blue siin ajama ei hakanud. Aga karta on, et kui see romantikaliin tuleb, siis ikka kolmnurgaga...

Igatahes, jutt mulle meeldis ja tegevustik oli tihe. Stiefvater on taaskord suutnud kirjutada fantaasia- ja ulmemaailmas nii tavalisena tunduval teemal väga huvitavalt ja kaasahaaravalt, et paratamatult tekib kohe soov järgmine raamat haarata...

Siust siis nii palju, et põhilisteks tegelasteks on Blue koos oma ema ja tolle veidrate majakaaslastega, kaarnaposid, kes käivad uhkes eliitkoolis ja esmapilgul kõik erineva eemale peletavad. Seda toredam, et nad Blue nii iseenesestmõistetavana kampa võtsid, nad sobivad. Täpsemalt uurivad need samad kaarnapoisid ühe erilise entusiasti Gansey eestvedamisel müstilist jõujoont/laibajoont, juhtumisi omab Blue selles vallas pisut teadmisi ja nõnda nad siis koos kõik tegutsevadki, alati mitte kõige sõbralikumalt, aga pinget peab ka olema.


Minule meeldib ja jään hoolega teist osa ootama. 

16 oktoober 2013

Zana Muhsen & Andrew Crofts "Müüdud - Tänapäeva orjuselugu"

Müüdud
328 lehekülge
Birminghamis sündinud ja üles kasvanud viieteistkümneaastane Zana Muhseni ja tema noorema õe Nadia kõrvus kõlas kuuenädalane koolivaheajareis Põhja-Jeemenis elavate sugulaste juurde nagu muinasjutt. Puhkusereisist sai aga õudusunenägu. Kohalejõudnud, avastasid Zana ja Nadia, et isa oli nad sõna otseses mõttes mehele müünud, ning neist said abitud vangid. Tütarlapsed pidid kannatama vägistamisi ja peksu, elama kivimajas, mille seinad olid vooderdatud sõnnikuga ja kus polnud veevärki ning sünnitama oma lapsed kohutavates oludes. Pärast kaheksa aastat kestnud virelust õnnestus Zanal Jeemenist põgeneda ja tema põgenemise lugu sattus kogu maailma ajalehtede esiküljele. Aasta hiljem otsustas ta oma piinava loo koos kirjanik Andrew Croftsiga täielikult paberile panna. Aastal 1991 esmakordselt ilmudes kerkis see raamat kohe paljude edetabelite tippu.

Jälle üks selline lugu, mida oli vaja rääkida. See ei tundunud mulle millegipärast nii kaasahaarav ja kaastunnet tekitav kui „Kõrbelill“, aga sellegipoolest elasin ma Zanale ja Nadiale väga kaasa. Päriselt, mis maailm see on? Kuidas sellised inimesed ja ühiskonnad ikka olemas on ja millal see ometi kõik muutub? Ma ei tea... vastik on lugeda, et mõned inimesed pole harilikust prussakastki paremad.

Zana ja Nadia on õed, kelle isa nad oma sünnimaale Jeemenisse pruutideks ära müüs. Eriti silmakirjalik käitumine tema poolt, arvestades seda, et ta isegi ei suutnud seal elada, aga mis teha, need kolmanda mailma mehed, ei olegi mehed suure algustähega nagu mulle tundub. Sitikad on.
Alates selles hetkest, kui õed oma saatusest teada said, hakkasid nad mõtlema väljapääsu poole. Väljapääs saabus esialgu ainult ühele õele Zanale  ja sedagi umbes kaheksa aastat hiljem, vahepeal oli ta jõudnud saada emaks, Nadia aga juba kahekorseks emaks (mul läks tegelikult lõpus juba lugemine sassi, võib-olla oli rohkem lapsi).

Lugu oli ääretult detailne ja kohati oli seda emotsionaalselt väga kurnav lugeda. Sellegipoolest üritasin ma selle ühe jutiga läbi saada... Tegin netis veidi ka järeltööd ja sain üsna mitteusaldusväärsetest allikatest teada, et mõneaasta taguste andmete kohaselt oli ka Nadia koos oma saja lapse ja vägivaldse mehega lõpuks Inglismaale jõudnud. Nadia aga on vabadusetaju täielikult ära kaotanud ning istub ka Inglismaal olles oma mehe ja tolle perekonna vägivaldse võimu all... Pole imestada, suurema osa oma elust on ta ju juba alandlik moslem olnud. Ma ei tea kui tõene see info on, aga tahaks loota, et vähemalt Inglismaal on ta tagasi, sest ilmselgelt pole seal sellist töörügamist nagu Jeemenis. Vist oli ka jutuks see, et Marcus on ka Inglismaal ja üritab taastada suhteid oma emaga..


Tegelikult ütleb kogu raamatu tagakaanel olev jutuke ära, millest raamat räägib, raamatust on sellest lihtsalt eriti detailselt juttu. Paneb lihtsalt imestama kui palju valetamist ja vassimist maailmas on...

15 oktoober 2013

Jenny Downham "Enne kui ma suren"

304 lehekülge
Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba neljandat aastat rasket haigust ja teab, et tal on jäänud elada vaid mõned kuud. Tal on nimekiri asjadest, mida ta kindlasti teha tahab. Näiteks soovib ta saada kuulsaks, rikkuda kõiki reegleid ning… olla kordki elus tõeliselt armunud. Nimekirja järgimine toob kaasa üksjagu äpardusi, aga tänu uutele kogemustele tunneb ta end elusamana kui kunagi varem.
„Enne kui ma suren“ on ainulaadne ja erakordne, imetlusväärse siirusega kirjutatud lugu tüdrukust, kelles pulbitseb soov elada – olla, minna, teha, kogeda… võttes igast päevast viimast.

Tessal on elada ainult mõned kuud ja ta vihkab seda. Kes ei vihkaks?
Mõned tüüpsituatsioonid, mis taolises raamatus olema peavad - seks, armastus, narkootikumid, viimaste soovide nimekiri, viha elu ja elavate vastu, viha surma vastu ja kõik see teema kokku plätserdatud ühte küllaltki kaunisse raamatusse.

Tessa koostab nimekirja asjadest, mida ta teha tahab. Ta jõuab need asjad tehtud, aga nagu tavaks, pikeneb nimekiri iga päevaga täiesti tavaliste asjade võrra – olla kohal, kui parima sõbranna laps sünnib, olla kohal kui kevadlilled õitsema hakkavad, olla kohal kui.. jne.

Minuarust on selle raamatu võlu lihtsus ja siirus, selle elulähedus ja reaalsus. Kurb raamat oli vist, aga mind kurvaks ei teinud, ei teagi miks.


Väga meeldis.

14 oktoober 2013

Elo-Maria Roots "Vaimude jaam"

Vaimude jaam
480 lehekülge
Elo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid. Pealekasvavad põlvkonnad omandavad „varjatud õppekava” raames irratsionaalsuse põhikursuse, mis sunnib neid kahtlema iseendas, täiskasvanutes, „süsteemis” või kõiges korraga. Haarava tegevustikuga lugu keskendub haridussüsteemile kui vaimude jaamale, kus pole teada, kas rong ülepea tulebki, kuid kus ametnikud müüvad endiselt pileteid eikuhugi.

See ei ole minu n-ö tavaline raamatuarvustus, vaid autoriga kaasarääkimine ja mingil määral nõustumine. Käisin kuulamas mitte just raamatuesitlust, vaid pigem arutlust antud raamatu ühel põhiteemal – haridussüsteem, selle probleemid, piiritletus ja maailma ühtne nägemus haridusest kui väga kindlast ja konkreetsest teemast. Elo-Maria rääkis põgusalt raamatu kirjutamise põhjusest ja mulle meeldis väga viis, kuidas ta vastas lihtsalt (mitte sõna-sõnalt), et ühendas oma kaks kirge. Loominguline kirjutamine ja soov kaasa rääkida haridust puudutavatel teemadel – pärast nelja aastat sündiski raamat „Vaimude jaam“. Huvilistel soovitan netis ringi surfata ja otsida artikleid antud raamatu teemadel, mõned on väga head.

Üldiselt on raamatu autor väga kindlalt selle poolt, et haridussüsteem peaks olema palju vabam ja õpilastel/õpetajatel peaks olema suurem vabadus õppida/õpetada nii nagu nad ise heaks arvavad. Idees on see loomulikult hea, Elo-Maria tõi paar kooli konkreetselt näideteks, aga laiemas mastaabis on see veel tegelikult utoopia. Seda seletab kindlasti ka see, et Elo-Maria ei osanud päris täpselt vastata küsimustele, mida ta ise teeks, et kõike muuta. Midagi ta vastas, aga see kõlas natukene liiga häguselt.. lõpuks ei saanudki aru, mis see vastus täpselt oli. Kui palju muud peab enne muutuma, et asjad koolis saaksid minna selliseks, et kõigil oleks seal tahtmine päriselt olla? Muide, autori publikuks olid kaks üheksandat klassi ja nad ilmsestasid väga ilusti seda, mille vastu Elo-Maria Roots oma avaldustega võidelda tahab. Ma ütleks, et nad olid natukene nagu zombid (paha analoog võib-olla, aga nad nägid sellised välja küll). Küsiti midagi, siis vaadati arglikult maha, mõnel üksikul ilmselt mõte liikus küll, aga vastata ei julgetud. Õpetaja üritas valjult ja kindlameelselt õpilasi vastama utsitada, aga selle peale vajusid lapsed justkui sügavamale kuskile ei-huvita-maale. Miks peab vastama? Selle eest mingit positiivset hinnet ju ei saa, võis mis? Sellest läks lahti elav arutelu (tähenduses, et Elo-Maria rääkis ja mõni üksik noogutas, paar vanemat kuulajat arutlesid kaasa ja üheksandikud peamiselt mängisid oma nutikates telefonides), et lapsed ei oska iseseisvalt mõelda, sest juba esimesest klassist alates mõeldakse kõik asjad nende eest ära. Suurt kriitikat sai ka õpetajate õpetamismeetod (tigedate nägude kirjandusõpetajad seisid kõrval ja olid valmis igale sõnale midagi vastu ütlema), aga lõppude lõpuks lepiti kokku, et ega õpetajad ei saagi õpetamismeetodit ise valida, sest ka neile on kõik ette kirjutatud. Nagu mingi ahelreaktsioon, mille vahelt on raske või siis üldse võimatu välja hüpata.

Üldiselt ajas kogu see „arutlus“ mulle suure haigutuse peale, sest sellise publikuga ei saa midagi eriti tarka peale hakata. Idee ise on oma algfaasis päris hea ja nõuaks suuremat tähelepanu, mida paraku ühed pidevalt unised 15-aastased anda ei suuda. Minu arvates oli väga armas see, et Elo-Maria nõuab noortelt mässu. Mässake praeguse ühiskonna vastu, sest muidu ei muutu midagi! See oligi vist põhiline sõnum, sest kes see ikka midagi muutma hakkab, kui need muutjad pole ise kannatajad olnud. Praeguses suhteliselt apaatses ja iga asjaga nõustuvas ühiskonnas leidub lõpuks ikka mõni üksik pärl, kes üldisele voolule vastu liigub... Ehk on neid ühel päeval nii palju, et sellest piisab ja muutused võivad alata? Aga enne peaks õige pisut arenema, sest üsna tüüpiline see, et asjadest on arusaam olemas küll, aga neid põhjendada ei osata. 

Minu jaoks pole see teema võib-olla nii huvitav kui võiks, sest mulle meeldis koolis käia ja minule meeldis see nii nagu oli. Ma aitan teistel sellele innukalt kaasa rääkida, sest uued ideed ja algatused mulle üldiselt meeldivad, aga ise jään selles osas suhteliselt erapooletuks. Ma ei ole vanades tavades kinni ja kui leidub piisavalt põhjendusi, miks teistmoodi on parem, siis miks mitte? Ühes asjas ma konkreetselt ei nõustu – vabadus ei tähenda, et peaks puuduma kasvatus, vabadus ei tähenda vastutuse puudumist. Minu jaoks on vabadus privileeg, mis tuleb välja teenida. Sellepärast arvan, et vabadest koolidest on meie ühiskonnas natukene vara rääkida, inimesed peaksid enne paaris asjas selgusele jõudma ja selleks kulub võib-olla mitu inimpõlve aega... edu sellega igatahes. Algus on vist tehtud, jah?

Muide, autor ise tõi vabade koolide näidetena välja kolm kooli, mis asusid vastavalt Inglismaal, Rootsis ja Venemaal. Nendes koolides kehtib siis selline meetod, et õpilased ise otsustavad ja vatavad, mida õppida tahavad, neid ei sunni mitte keegi ja põhimõtteliselt teevad nad mida tahavad.

Elo-Mariale soovin igatahes edu oma algatustes, isegi kui need minule kohati liiga äärmuslikud ja ekstreemsed tunduvad. Vähemalt on tema mõelnud millelegi, mida võiks muuta ja räägib sellest avalikult, mitte ei kükita nurgas ja ei kritiseeri kulisside tagant anonüümselt. 

Raamatut soovitan lugeda ka neil, keda see haridusteema suhteliselt külmaks jätab, sest raamat ise oli kirjutatud väga sujuvalt ja kaasahaaravalt.

07 oktoober 2013

Joss Stirling "Usu endasse, Crystal"

Usu endasse, Crystal
240 lehekülge
„Ma tulen sinu juurde tagasi, mis ka ei juhtuks...“
Kui saatus ristab Crystal Brooki ja Xav Benedicti teed, on olukord plahvatusohtlik – niivõrd sobimatud näivad nende iseloomud esmapilgul. Kui aga nende lähedased Veneetsias perekondlikuks suursündmuseks kokku tulevad, leiab salakaval vaenlane võimaluse rünnata. Xav ja Crystal peavad ühendama jõud, et päästa armastatud inimesed, ning avastavad saladuse, mis seob nad igaveseks...
„Usu endasse, Crystal“ on kolmas raamat vendade Benedictide lugudest. Varem on Joss Stirlingilt ilmunud raamatud „Ma leian su, Sky“ ja „Viin su endaga. Phoenix“.

Benedictide saaga viimane raamat siis. Selle raamatu lugemise aeg korraks tuli küll selline mõte, et aitab küll. Kõik kolm osa on olnud enam-vähem identsed ja sarnaste sisuliinidega. Poisid leiavad oma hingekaaslased, tüdrukud üritavad veel viimase minutini vältida igasugust kokkupuudet antud tüüpidega, lõpuks tulevad kõik mõistusele ja leiavad, et asi on õige. Pärast seda järsku ja äkilist üksteise avastamist hakkavad tüdrukud enda võimeid testima ja nii puhta juhuslikult tuleb mingi selline situatsioon, kus on vaja oma elu eest võidelda. Kogu selle võitluse käigus avaldub, et tüdrukud on ikka eriti võimekad. Lõpus teevad kõik tüdrukud  raamatus lõpus vähemalt ühe lolli ja kangelasliku teo, mille pärast nad poistelt tugevalt riielda saavad, stiilis ma-ei-kujuta-oma-elu-ilma-sinuta-ette jne. Ja siis võidab armastus ja kõik on hea. Päriselt, kõik kolm raamatut on nii.

Õnneks vist sai autor ka aru, et kuskilt jookseb piir ja otsustas, et see jääb viimaseks (mis vähemalt viimaseid andmeid puudutab). Viimase loo nimitegelane Crystal paneb loole hea punkti, ta on hingeledja ehk siis suudab vaevata leida savandi hingekaaslase. Põhimõtteliselt teeb ta viimasel kolmel leheküljel enam-vähem kindlaks ka teiste vendade hingekaaslased...

Päris tore oli, aga kolmas osa sellest saagast tundus küll juba naukene palju.

24 september 2013

Richelle Mead "Succubus Blues"

358 lehekülge
When it comes to jobs in hell, being a succubus seems pretty glamorous. A girl can be anything she wants, the wardrobe is killer, and mortal men will do anything just for a touch. Granted, they often pay with their souls, but why get technical?
But Seattle succubus Georgina Kincaid's life is far less exotic. At least there's her day job at a local bookstore--free books; all the white chocolate mochas she can drink; and easy access to bestselling, sexy writer, Seth Mortensen, aka He Whom She Would Give Anything to Touch but Can't.
But dreaming about Seth will have to wait. Something wicked is at work in Seattle's demon underground. And for once, all of her hot charms and drop-dead one-liners won't help because Georgina's about to discover there are some creatures out there that both heaven and hell want to deny. . .

Georgina Kincaid raamatusarja kuuluv esimene osa oli... üllatavalt hea. Alguses, nii esimesed 30 lehekülge, ei saanud ma end kuidagi vedama. Vähemalt kümme korda käis peast läbi mõte, et panen käest ära, panen käest ära. Aga ei pannud. Väga hea, et ei pannud, sest Richelle Mead kirjutab tegelikult väga hästi ja ma teadsin, et päris kindlasti lähevad asjad (minu jaoks) mingil hetkel huvitavamaks. Muud moodi Richelle Meadiga eriti olla ei saagi, ma ei tea tema poolt ühtegi igavat raamatut. See väike kannatustera tasus end ära, sest raamat oli hea ning ütleksin, et lausa kütkestav.

Paar kuud tagasi lugesin seda poppi ja naljakat „Fifty Shades of Grey“ asja, tähendab, see ei oleks pidanud naljakas olema, aga jah... Igatahes, Richelle Mead oskab selliseid asju palju huviäratavamalt kirjutada, kui saate aru, mida mõtlen. Need kaks raamatut on täiesti erinevad ning pole sama kaliibriga ja samale lugejaskonnale kirjutatud, aga minu jaoks on valik selge - selge siis selles mõttes, et kumb seksikam oli. Ilmselgelt mitte piitsad.

Igatahes, Georina Kincaid on succubus – surematu olend, kes toitub meestest. See on siis lihtsalt öelduna. Selles maailmas on vampiirid, deemonid, inglid ja kõike muud sellist, aga eriti lahe on see, et nad näivad armsalt koos eksisteerivat ja üksteist sallivat, mõndade vahel on koguni liikidevaheline sõprus ja armastus. Väga armas on see, et üks vampiir näikse dieeti pidavat ja isegi rasvaimu kaaluvat kuna jah, teadagi, vampiiri välimus jääb selliseks nagu ta oli muutumise hetkel. Noh, ja kes siis tahaks mitu sajandit järjest olla lisakilodega ja kiilanev neljakümnedates meesterhavas?

Tegevust oli raamatus palju. Isegi mingit sorti armukolnurk oli (!?!), mis mind tavaolukorras võib-olla natukene häiriks, aga taaskord oli tegelikult algusest peale selge, kelle peategelane valib ja taaskord oli algusest peale ilmne, et teine valik osutub kurjajuureks. Pealegi polnud tegu tavalise armukolmnurgaga kuna hoiatuse peale, et  pahalane võtab sihikule Georgina  poiss-sõbra, asus naine enam-vähem kõiki enda meestuttavaid kokku koguma, sest ta ei mõistnud, kes tema väidetav poiss-sõber olema peaks. Kõik on väga ettearvatav või on tegemist kuuenda silmaga, ei tea, aga põnev oli sellegipoolest. Võtan peatselt ka teise osa ette ja jääb vaid loota, et põnevust jätkub ka ülejäänud sarja viite (!!!!!!!) raamatusse. Oeh.

Aga ausalt öeldes. Mul on seeriatest kõrini, üldse ei tea miks neid pidevalt ette võtan.


Sisuhinne: 7/10

23 september 2013

Nicholas Sparks "A Walk to Remember"

240 lehekülge
Every April, when the wind blows from the sea and mingles with the scent of lilacs, Landon Carter remembers his last year at Beaufort High. It was 1958, and Landon had already dated a girl or two. He even swore that he had once been in love. Certainly the last person in town he thought he'd fall for was Jamie Sullivan, the daughter of the town's Baptist minister. 

A quiet girl who always carried a Bible with her schoolbooks, Jamie seemed content living in a world apart from the other teens. She took care of her widowed father, rescued hurt animals, and helped out at the local orphanage. No boy had ever asked her out. Landon would never have dreamed of it. 
Then a twist of fate made Jamie his partner for the homecoming dance, and Landon Carter's life would never be the same. Being with Jamie would show him the depths of the human heart and lead him to a decision so stunning it would send him irrevocably on the road to manhood...


Väga pikka aega olen kuulnud/lugenud lauseid stiilis "kui sa Sparksi raamatuid lugenud pole, siis sa ei tea, mis on romantiline kirjandus". Nüüd siis vist peaksin teadma?

Igatahes pole ma mitte kunagi varem nii konkreetset armastuslugu lugenud. Puhast ja lihtsat armastuslugu - sellist, mis räägib rohkem kui 200 lehekülge järjest sellest, kuidas kaks inimest üksteisesse armuvad. Konkreetseid dialooge on selles loos vähe, pigem käibki kõiki sirgjooneliselt minevikku meenutades, et tollal oli nii ja naa... Väga ilus lugu oli. Tõsiselt, mul polegi väga palju muud öelda.

Ilmselt on suurem osa inimestest näinud ka raamatul põhinevat filmi, mis pole tegelikult üldse nii kaunis kui raamatus olev lugu, aga mõjub sellegipoolest väga hingematvalt ja sügavalt. Need on lihtsalt sellised kurva lõpuga lood, mis vajutavad inimeses täpselt neid nuppe, millest meil enamuse ajast aimugi pole. Film oli hea ja raamat oli hea, aga sellegipoolest võtaksin ma neid kahe eraldiseisva loona. Miks? Sest kuigi raamat ja film on väga sarnased, siis puudub filmil taoline sügavus, mis raamatul. Jah, film oli hea, aga pärast raamatu lugemist ei mõju see enam nii hingekriipivalt (muide, see on üks minu lemmikumaid filme).

Jumalat on selles raamatus kahtlemata väga palju. Ma polegi lugenud ühtegi teist sellist raamatut, kus nii palju Jumalat sees oleks. Paljudes raamatutes leidub seda küllaltki mõõdukas koguses, aga siin oli see üks põhilistest märksõnadest, üheks loo keskteeks ja põhiteemaks. Kujutan ette, et ainult Piiblis on vist rohkem Jumalat.... Aga kummalisel kombel kogu see usuteema mind ei häirinud (vahel kipub see segama kogu raamatu üldist tegevust). Seekord kohe üldse mitte. Sageli ajab kõvasti väiksem kogus antud tegelase kummardamist raamatust isu täis, aga selles raamatus Temast ilma ei saanud, see pidi olemas olema. See andis inimestele mingi tugipunkti ja toetuspinna, lootuse ja kindlustunde, et vähemalt millessegi siin ilmas saavad nad uskuda. Ja mõne jaoks on see väga oluline - antud hetkel siis raamatu põhitegelaste jaoks. 

Raamatu tegevus toimub tegelikult üldse aastatel 1958-59, filmis toimub tegevus teatavasti 1990ndate alguses. Muide, Nicholas Sparks kirjutas raamatu inspireerituna oma õe loost, see oli siis midagi sarnast Jamie Sullivani loole (isegi abielu).

Kindlasti - KINDLASTI - loen veel mõne Nicholas Sparksi armastusloo läbi, aga millal, seda ei tea, sest üldiselt selliste lugude järgi mul igal ajal isu ei ole. Need kummalised lugemishood tulevad nagu välk selgest taevast - loeks nüüd midagi lühikest, aga populaarset. 

09 september 2013

Lauren Kate "Rapture"

432 lehekülge
The sky is dark with wings . . . .
Like sand in an hourglass, time is running out for Luce and Daniel. To stop Lucifer from erasing the past they must find the place where the angels fell to earth. Dark forces are after them, and Daniel doesn’t know if he can do this—live only to lose Luce again and again.
Yet together they will face an epic battle that will end with lifeless bodies . . . and angel dust. Great sacrifices are made. Hearts are destroyed. And suddenly Luce knows what must happen.
For she was meant to be with someone other than Daniel. The curse they’ve borne has always and only been about her—and the love she cast aside. The choice she makes now will be the only one that truly matters.
In the fight for Luce, who will win?

Väga võimas finiš ühele suurepärasele raamatusarjale. Kui ma eelmise, kolmanda raamatu ajal aeg-ajalt igavusest haigutasin, siis selle osa lugemise ajal ei olnud aega/tahtmist isegi inimlike vajalduste rahuldamiseks. Väga põnev oli.

Selle raamatusarja lugejad hoiavad kindlasti Danieli ja Lucinda käekäigule pöialt ja loodavad õnnelikule lõpule. Lõpp tuleb. Ma olen kindel, et paljudele see lõpp ei meeldi, aga usun, et suurem osa lugejatest leiavad, et see oli vajalik.

HOIATAN. Need, kes ei taha teada, millega raamat lõppeb, palun jätke lugemine siinkohal pooleli.

Nonii. Valmis?

Kui paljusid üllatab tõsiasi, et Luce on tegelikult ingel?! Kahes viimases raamatus oli sellele loomulikult väga palju vihjeid, aga neid kahte otsa mina küll kokku siduda ei osanud. Üllatus, mis üllatus.
Daniel ja teised inglid olid sellest kogu aeg teadlikud ja päris lõpus tuleb ka välja põhjus miks Luce oma eelnevates eludes alati põlema süttis. Kui ma juba spoilereid laiali laotan, siis miks mitte – Luce taipab igas elus, kes ta päriselt on ja eneseleidmine viibki ta hukatusse. See ongi tema needus. Ta ei või kunagi oma tõelist mina leida.
Aga see pole ainus üllatus. Daniel pole olnud alati Luce’i armastus. Luce’i esimene armastus oli Lucifer, kes armastuse mõiste koos Lucindaga leiutas. Lucinda & Lucifer, isegi nende nimed on harmoonias. Pärast armastuses pettumist leiutas Lucifer kurjuse. Head ilma kurjata siiski pole.

Mulle meeldis moodus, kuidas autor oli kogu maailma loomise, hea ja kurja sünni, Luciferi tegeliku pale ja inglite eneseavastmise raamatuse sidunud. Ma ei ole religioosne inimene, aga ometi leidsin, et see oleks tõepoolest armas ja huvitav algus kõigele sellele meie ümber.  

Mis aga tõeliselt mõjus, oli päris lõpp – Danieli ja Luce’i saatus. Lõpuks jäi neile ainult üks elu, surelik elu. Selle tee valisid nad ise, sest taaskord ei tahtnud nad valida Põrgut ega Taevast, vaid armastuse. Seekord oli nende armastuse hinnaks ingellikkusest loobumine ja nad ütlesid sellest tegelikult päris kergesti lahti. See oli kurb, aga samas paratamtu. Taevas poleks neid sellisena vastu võtnud, Taevas on koht, kus jumaldatakse ainult Jumalat, mitte üksteist. Seega jäi neile üks võimalus ja nad valisid selle. Mõlemad saadeti tagasi Maale, et nad uuesti sünniksid ja võib-olla kunagi kohtuksid, teadamata midagi oma minevikust.

Ja nad kohtuvad. See on ilus lõpp.

Olen paljudest kommentaariumitest lugenud, et inimestele ei meeldinud lõpp. Kõige selle jama ja kannatusteraja järel ainult üks eluaeg koos? Ja seegi on selline, kus nad oma eelnevaid kannatusi ei mäleta? Et mis mõttes?
Minule lõpp meeldib, omamoodi vähemalt. Eriti oleks see meeldinud mulle siis, kui nad oleksid minevikku mäletanud, mäletanud oma armastust ja kannatusi, aga mõned lood ei ole selliseks loodud. See ei olnud selline lugu. Selles loos piisab sellest, et nad saavad lõpuks ometi oma armastuse. Selline armastus ei sure iialgi.
Mida teie lõpust arvate?


05 september 2013

Kaui Hart Hemmings "Järeltulijad"

352 lehekülge
Perekond King – Hawaii ühe mõjuvõimsaima peredünastia ja ühtlasi suurima maaomaniku järeltulijad – on jõudnud faasi, kus tuleb hakata elu põhiväärtuseid kõvasti ümber hindama. Matthew Kingi tütred – 10-aastane krapsakas Scottie ja 17-aastane narkootikumidega pahuksisse sattunud mässumeelne Alex – toovad mehele hulgaliselt halle juuksekarvu. Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et laste karismaatiline ema, igal hetkel põnevust otsinud Joanie lamab pärast rasket mootorpaadiõnnetust koomas, ilma et arstid talle mingisugust elulootust annaksid. Matt kutsub kokku sugulased ja lähedased sõbrad, et nad saaksid Joaniega hüvasti jätta. Niigi raske olukorra muudab veelgi hullemaks avastus, et on üks inimene, kellele ta pole veel abikaasa seisundist teada andnud – nimelt mehele, kellel oli tema naisega kuum armuafäär ... Olles sunnitud oma elus palju ümber hindama ning „varulapsevanema” staatusest täieõiguslikuks perekonnapeaks tõusma, asub Matt koos tütardega teele, et otsida üles abikaasa armuke.

See oli üks väga aeglaselt kulgev raamat. Väga, väga aegalselt. Mitu korda mõtlesin, et annan alla. Panen raamatu kinni ja enam kätte ei võta. Aga see nõndanimetatud põhiteema selle armukese otsimisega algas alles umbes poole raamatu peal... Seega jah, muudkui ootasin seda kohta, et asi algaks ja kui algas, siis oli juba nii palju loetud, et olnuks nadi pooleli jätta. Nii ma ta siis läbi lugesingi. Aga ma pean ütlema, et sellised 174 lk algavad raamatud ei ole kohe üldse minu lemmikud. 

Raamat ise oma sisu, mõttekäikude ja kogu selle loo poolest polnud tegelikult sugugi halb. Lihtsalt kole veniv oli... Pidevalt mõtlesin, et nooo, kas nüüd? Ei. Millal juba? Millal hakkab asi pihta? Ja siis ma taipasin, et see ongi üks sellistest nii-öelda vaikselt kulgevatest mõtsiklemiseks mõeldud raamatutest. Noh, et inimesed ikka raamatu lugemise ajal hakkaksid igasugusele sügavale ja tähenduslikule värgendusele mõtlema. Umbes, et küll on  hea, et mul kõik lähedased veel olemas on ja, et vot, nüüd pean ikka enda perekonda rohkem hindama või siis lihtsalt mehele iga hingetõmbega kaasa elama. Ah, ei võtnud mind üldse see asjandus ja halamine kaasa. Kohati oli päris  mõnus lugeda, aga kaasa mõelda ja sümpatiseerda? Ei, see polnud ikka päris nii hästi kirjutatud, et eriti reaalsena oleks tundunud. Reaalne on vale sõna, reaalne ta vist ikka võis olla, aga... kogu see situatsioon ja olustik oli minu arust natukene liiga kunstlik. Lihtsalt ühe mehe heietused minevikust ja oletused tuleviku kohta, saatusega leppimine, probleemid lastega ja kõike muud taolist. Loomulikult oli päris palju toredaid kohti, mõned kohad isegi panid pead vangutama ja tegelastele kaasa elaga, aga üldiselt oli asi huvitavast kirjandusest kaugel. Vähemalt minu jaoks.

Õnneks tegid asja natukene värvikamaks paar toredat karakterit - Sid ja Scottie olid päris mõnusad. Teatud piirini vähemalt, sest vahepeal oli tunne, et autor oli nende omapära ja erilisuse ikka viimase piirini vedanud. Nii natukene veel ja need tegelased oleksid lihtsalt eriti lollakad välja paistnud.

Küll aga pean tunnistama, et raamatut lugedes vasardas kogu aeg peas üks mõte - sellest saaks suurepärase filmi. Loomulikult tean, et film on juba tehtud (peaosas George Clooeny), aga ikka käis see mõte mul pidevalt peast läbi. See on lihtsalt nii filmilik raamat, täpselt nagu see olekski kirjutaud eesmärgiga kunagi ekraanile jõuda. Mine tea....


Sisuhinne: 5/10

02 september 2013

Katrin Reimus "Haldjatants"

Haldjatants
171 lehekülge
Realistliku noortejutustuse „Haldjatants” minategelane on 15-aastane Kristiina, kes peab olude sunnil olema täiskasvanu – tema isa on pere juurest ära, emal on küljes viinaviga ning väike õde vajab hoolitsust ja tähelepanu. Rahanappuses astub Kristiina meeleheitliku sammu. Kas see muudab olukorra veel hullemaks või pöörduvad asjad lõpuks ometi paremuse poole? 

Ma arvan, et lugesin seda raamatut esimest korda 13-aastaselt. Tol ajal sai taolisi raske eluga teismeliste  ja kergelt depressiivse ja masendava noodiga romaane päris palju loetud ja mingil hetkel saigi neist isu täis. Tõepoolest, ühel hetkel tundsin, et kõikide kodumaiste noortekirjanike põhiteemad on väga rasked ja kaua kannatab ühte ja sama joru pikalt lugeda? Ma ei mäleta enam selle raamatu nime, aga päris üle viskas mul siis, kui ühe raamatu lõpuks  üks tegelane end Tartu Emajõe sillalt alla viskas... Siis loobusin ma Eesti noortekirjandusest.

Katrin Reimuse „Haldjatants“ on natukene teisest mastist. See pole nii raske, pigem reaalne. Olustik pole sulest välja imetud ja kunstlikult raskeks tehtud. Selliseid peresid leiab tänapäeva Eestimaal kahjuks väga palju ja aastal 2003, kui see raamat esmakordselt ilmus, oli aeg, kus sellistele teemadele rohkem tähelepanu pöörama hakati.

Teos kirjeldab väga reaalselt 15-aastase Kristiina elu, tema katsumusi pereringis, koolis ja armastuses. Mulle meeldis, et autor suutis anda väga tõetruult edasi  ühe teismelise tüdruku emotsioone. Kogu maailm tundub ebaõiglane ja halb, valekompleksid ja häbi millegi eest, mis temast ei sõltu ja loomulikult ei puudu ka armastus. Iga 15-aastane arvab, et esimene armastus on eluarmastus...

Raamat kulges sujuvalt, kohati tekkis tunne, et tegemist võiks olla tütarlapse päevikuga – kõik oli väga ehe. Mulle meeldiski see raamat just oma lihtsuses - konkreetne situatsioon, konkreetne arengukäik ja loogiline lõpp. Kui seda esimest korda lugesin, meeldis see raamat mulle väga. Teist korda lugedes jäid emotsioonid samaks, kuigi ma pole enam ammu raamatu sihtgrupp.


Sisuhinne: 7/10