27 jaanuar 2013

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

Sara Gruen «Vesi elevantidele».
344 lehekülge
Kui äsja orvuks ja saatuse hoolde jäänud Jacob Jankowski suvalisele mööduvale rongile hüppab, satub ta friikide, petiste ja veidrike maailma. See on «Vendade Benzinide kõige imetlusväärseim etendus maailmas« – teisejärgulise rändtsirkusega, mis Suure Depressiooni tingimustes püüab end vee peal hoida, liikudes lõputult linnast linna ja andes igal õhtul etendusi.

Jacob, veterinaariatudeng, kel peaaegu käes akadeemiline kraad, pannakse hoolt kandma tsirkuse loomade eest. Seal kohtab ta Marlenat, hobustega esinevat ilusat noort staari, kes on abielus karismaatilise, ent probleemse loomataltsutaja Augustiga. Ta kohtub ka Rosie'ga, elevandiga, keda tundub olevat võimatu õpetada, kuni Jacob leiab viisi, kuidas talle läheneda. „Vesi elevantidele“ on suurepärase aja- ja kohatunnetusega raamat. See jutustab loo kahe inimese vahel tärkavast armastusest, mis saab jagu uskumatutest raskustest maailmas, kus isegi armastus on vaid vähestele lubatud luksus.

„Vesi elevantidele“ seisab mu riiulil juba pikemat aega. Olen pidevalt selle lugemist edasi lükanud ja tegelikult ei teagi täpselt miks. Kõik vist teavad, et asjast on ka film tehtud, peaosades Robert Pattinson ja Reese Witherspoon (http://www.imdb.com/title/tt1067583/), aga nagu alati, siis jääb film raamatule kõvasti alla. Tea kas on üldse filme, mis raamatust paremad on? Tegelikult kindlasti on, aga hetkel küll midagi silme ette ei tule. Olen kursis ka sellega, et paljud peavad filmi paremaks kui raamatut, aga mitte mingil tingimusel ei suuda ma sellega nõustuda.

Film erineb mõnevõrra raamatust ja selle üle on mul ainult hea meel, sest kõik need pingelised stseenid filmis olid paari kraadi võrra kangemaks tehtud, raamat polnud sugugi nii õel. Muidugi oli see kohati ikka väga julm, aga selline see elu oli. Lisaks meeldis mulle raamatu lõpp palju rohkem, jättis sellise hea tunde, et kõik polegi veel läbi, isegi kui sa 93-aastane oled.

Karakterid on kenasti üles ehitatud, üsna algusest peale on aru saada, keda peab vihkama ja keda lugeja armastama hakkab. Ma pole eriline tsirkuste fänn, see on minust alati kaarega mööda läinud, aga see teos suutis mind nii endasse haarata… Ausalt öeldes olin kergelt üllatunud, kui vaatasin, et järgmine leht on „Autori märkus“. Kas see on kõik? Täpselt nii raamatusse süvenenud olingi. Paar tundi lihtsalt kadus kuskile…

Ma ei hakka sisukokkuvõtet kirjutama, sellega on vast enamus inimesi kursis ja raamatu tagakaanel olev tekst läheb seekord ilusti ka sisuga kokku (hurraa!!). Kuigi olin filmi näinud, oli raamat huvitav, just nagu poleks mul aimugi mis saama hakkab. Nojah, mõnes mõttes on see tõsi, sest filmi ma enam kuigi hästi ei mäletanud (selles mõttes, et paljud kõrvaltegelased olid meelest läinud). Ühtlasi üritasin raamatut lugedes mitte Witherspoon’i ja Pattinson’i ette kujutada, sest minu nägemuses ei läinud nad raamatukangelastega üldse kokku. Kui kõik see kõrvale jätta ja vaid raamatule keskenduda, siis pean veel kord ütlema, et nautisin seda väga. Pole ka ime, sest autor veetis eeltööd tehes õige mitu aastat tsirkuseelu uurides ja mulle on sellised raamatud alati põhjalikumad, südamlikumad ja hingestatumad tundunud, kui autor nendesse nii palju aega ja mõtteid on kulutanud. Öeldakse ju ikka, et iga raamat hoiab endas tükikest selle autorist ja seda peaksime me kõik väärtustama. Oleneb muidugi ka raamatust. „Mein Kampf“ mind küll lugema ei kutsu.

Üks väike pilv selle ilusa raamatu lugemise juures paistis kogu aeg. Ma ei tea kes neid raamatuid täpselt üle vaatab enne kui need avaldamiseks läheb, aga ilmselgelt oli tollel tüübil tuli takus, sest tõesõna, nii palju kirjavigu (nii tehnilisi kui grammatilisi) pole ma enne üheski raamatus näinud. Erinev kirjasuurus ja font? Rääkimata veel sellest, et pool raamatut algas nii, et lõigu algus oli trükitähtedega, aga ülejäänud mitte. Kaks erinevat tõlkijat nagu ma lugesin, aga tõesõna. See on ju lauslohakus. Olgu, kui see tehniline pool on veel ükskõik  ei häiri nii väga, siis see küll häiris, et raamat oli ilmselgelt kahe inimese poolt tõlgitud. Sellist erinevust kahe inimese tõlkeviisi vahel pole ma küll varem täheldanud…. Või vähemalt seda, et proloog ja siis see koht, kust proloog välja on võetud, tõlkes absoluutselt erinevad oleksid. Ma pole küll originaalversiooni lugenud, aga kahtlen, et see nii olema pidi. Muidu oli tõlge korralik või nii mulle vähemalt tundus, peale selle ilmselge asja muidugi… Ja kui see nii ka originaalis olema peakski, siis minu siirad vabandused!
Lihtsalt totter on mõelda, et asi tõlgitakse sellise kiiruga, kui autor sellega nii palju aastaid vaeva on näinud.
Ja noh, vähemalt on raamatukaanel ilus pilt.

Sisuhinne: 9/10

Joss Stirling "Viin su endaga, Phoenix"

240 lehekülge
Phoenix kuulub Kommuuni – ebatavaliste võimetega varaste gruppi. Tema sihtmärk on Yves Benedict, Londonit külastav Ameerika üliõpilane. Kuid selgub, et Yves on midagi palju enamat kui kõigest sihtmärk. Ta on Phoenixiga kokku määratud. Tema hingesugulane. Kommuunile kuulub Phoenixi minevik ja grupp tahab endale ka tema tulevikku. Kas Phoenixil õnnestub päästa poiss, keda ta armastab..., ja iseend?

Teine osa vendade Benedictide saagast, seekord peategelaseks vanuse poolest eelviimane vend Yves. Oodata on ka kolmandat osa, kus peategelaseks on Xav (kuna see on juba inglise keeles ilmunud, siis jääb vaid tõlget oodata). Peale kolmandat osa ilmub veel esimese peaosalise Zed’i kohta käiv lühijutustus. Joss Stirling on öelnud, et mõtleb uute Benedictide raamatute kirjutamise peale, ent sedapuhku tahab ta ehk enne poiste vanematest kirjutada ja veel enne seda tahab ta üldse midagi hoopis teistsugust kirjutada…. Seega need, kes vendade kohta käivaid lugusid ootavad, peavad kahjuks ootama ja ilmselt mitte kuigi vähe. Lähemalt saab lugeda tema ametlikult kodulehelt http://jossstirling.co.uk, huvilistel soovitan seda külastada. Ja muide, kellele meeldib Stirlingu kirjutamisstiil, siis tasub lugeda Eve Edwards’i nimelise autori teoseid, sest see on Stirlingu varjunimi. Ma pole küll ise tema varjunime all kirjutatud teostega kursis, aga kuuldavasti on need mingit sorti armastusromaanid.

„Viin su endaga, Phoenix“ ei erine oma sisu poolest kuigivõrd esimesest osast. Nagu ka eelmise raamatu peategelasel Sky’l, on ka selle raamatu nimitegelase Phoenix’i elu raske olnud. Ja nad mõlemad on britid. Huvitav mis värk sellega on.
Taaskord on terve raamat täis põnevaid käänakuid, sest ega ühtegi otsust ju kainet mõistust kasutamata teha ei saa. Aga teismeliste puhul ei tasu vist väga loota ja tegelikult mis raamat see olekski, kui nad lihtsalt läheks, musitaks veidi ja olekski kohe paar. See oleks siis umbes 20 lehekülge Nora Robertsi raamatute lõppvaatusest.
Põhiliselt on sisuliin umbes sama nagu esimeses – leiavad noored üksteist, poiss tahab tüdrukut kangesti, aga tüdruk poissi nii väga ei taha või siis õigemini ei pea end vääriliseks olevat. Lõpuks saavad armunud ikkagi kokku ja hävitavad kõik pahad ära. Pisut seebiooperlik, aga nauditav lugeda sellegipoolest. Huumorit oli kenasti, mulle meeldivad lõbusad raamatud ja see ütleb juba nii mõndagi vist (haha, nagu mu raamatuvalik ei ütleks…). Igatahes teismelistele julgen ilusti soovitada, vanematele naissoost lugejatele pakub ka kindlasti mingil määral huvi, aga meessoost tegelastele ei oska soovitada, liiga naistekas vist ikka. Rääkimata kogu sellest American dream peremudelist, kus kõik üksteist tingimusteta usaldavad ja armastavad. Tore muidugi, aga veidi naljakas minu kui täiesti tavalise eestlase jaoks. Austus ja armastus peavad käima käsikäes, aga narruseni minna enda muside ja kallistustega, kogu see igapäevane härdameelsus ja ahviarmastus. Ahviarmastusest saab muidugi huvitavaid seebikaid teha, selle tunnistuseks on meil paar kanalit, mis näitavad 14-18 ainult seda sama ahviarmastust. Läksin nüüd küll teemast pisut liiga kõrvale. Raamatus on kõigega piiri peetud, ärge sellest ahviarmastusest ja härdameelsusest valesti aru saage. Ainult paar korda tekkis mõte, et kõik on nii roosa ja hea, et tahaks ise ka selles vahukommis elada, aga selle võib andestada, sest hingeleidja on ikkagi klass omaette. Üldiselt mulle meeldib selle kirjaniku kirjutamisstiil, kõik on nii casual, ent samas väga huvitav, et mingi pinge püsiks õhus kogu aeg. Mina ootan igatahes juba kolmandat osa ja loodan, et see veel selle aastanumbri sees ilmub.
Muide, seda raamatut saab sisuliselt võttes ka esimesest raamatust sõltumatuna lugeda, aga ikkagi soovitan ka esimese osa  („Ma leian su, Sky“) ära lugeda, see oli samuti muhe ja koos on nad eriti toredad.

Sisuhinne: 8/10

22 jaanuar 2013

Catherine Banner "Pimeduse hääled"

448 lehekülge
Anselm Andros on alati arvanud, et ta elab normaalset elu. Nende pere püsib koos ja tundub, et nad saavad raskustest hoolimata hakkama. Kui aga nende kodumaa Malonia poliitiline olukord muutuma hakkab, mõjutab see rängalt ka nende peret. Kuigi viimased viisteist aastat on nad vaikset elu elanud, on Anselmi ema Maria ja kasuisa Leo elu olnud lahutamatult seotud Malonia tormilise ajaloo ning selle paralleelmaailma, tänapäeva Inglismaaga. Kuna kõikjal valitseb ebakindlus, on olulisem kui kunagi varem, et Anselm mõistaks minevikusündmusi. Ta peab kuulama omaenda sisehäält, maksku see, mis maksab. Järg romaanile "Kuninga silmad" (e.k 2011), toob "Pimeduse hääled" meid tagasi Catherine Banneri loodud fantaasiaküllasesse ja haaravasse maailma.

Teises osas on aeg viisteist-kuusteist aastat edasi läinud. Jutustajaks on sedapuhku Anselm, kes on nüüdseks juba sama vana, kui Leo eelmises raamatus. Anselmi jutustus sarnaneb mõneski mõttes Leo omale, mõlemad on end enesehaletsuse ja süütunde tõttu üsna maha surunud ja leiavad mingit sorti lohutust kirjutamisest. Kui Leo kirjutas Aldebaranile, siis Anselm kirjutab oma vastsündinud väikevennale. Loos on palju, palju rohkem kui esimeses raamatus või nii mulle vähemalt tundub, sest kirjanik on teise raamatu palju oskuslikumalt kirjutanud. Mõlemad raamatud olid väga head, huvitavad, sündmusterohked ja kaasahaaravad, ent teine osa ei ole nii püüdlikult emo. Loomulikult on see ka päris sünges võtmes, tegevus toimub siiski ju sõjaajal, aga selline ennastunustav masendus ja täielik kaos on ära jäänud, lootust on rohkem.

Põhimõtteliselt algab raamat päris tavapäraselt, Anselm kirjeldab oma igapäevaelu ja olustikku üldiselt. Mingil hetkel tunnistab ta, et teab, et Leo pole tema pärisisa. Kuskil pool raamatut otsib ta vastust küsimusele, kes tema isa siis ikkagi on. Vastus viib ta tegelikult päris meeleheitele, aga ta saab sellega hakkama. Leo saab oma osa raamatust ja alles nüüd näeb lugeja, kui palju tema minevik teda ennast tegelikult painab. Loomulikult ei puudu ka kõrvalised liinid, mis arenevad samuti omas taktis. See kursiivkirjas tekst ehk siis n.ö olevikuliin on seekord päris huvitav kohe (esimeses raamatus väga muljet ei avaldanud, kohati oli suisa igav).

Oodata on veel ühte osa.

Sisuhinne: 8/10

16 jaanuar 2013

M. C. Beaton "Kaabaka surm"

224 leheülge
Kui Priscilla Halburton-Smythe toob kodukanti Lochdubhi oma Londoni näitekirjanikust kihlatu, on kogu linnakesel hea meel, välja arvatud neiusse armunud külakonstaabel Hamish Macbethil. Aga tema südameasjad peavad ootama. Üks Priscilla kihluspeo külalisi – matslik ja alatu hingega kapten Bartlett – on leitud tapetuna, ta on tedrejahil maha lastud. Peamised kahtlusalused on kõik tiitlitega peokülalised, kellest igaühel oli oma põhjus põlastusväärse kapteni ärakoristamiseks. Hamishil tuleb juhtumit uurides oma tublisti sasida saanud sulgi siluda. Kui peidus mõrvar uuesti ründab, tuleb Hamishil tabada kaks kärbest korraga – päästa Priscilla õnnetust abielust ja tabada mõrvar enne, kui too silmusest põgeneb.

Kahjuks ei õnnestunud mul päris esimest Hamish Macbeth’i raamatut raamatukogust hankida, seega pidin alustama teisest osast.Varem pole ma Beatoni loominiga üldse kokku puutunud, olen vaid lugenud, et ta on mingit sorti šotlaste Agatha Christie. „Kaabaka surm“ kutsub igatahes ka edaspidi tema töid ette võtma. Tegevus ja olustik oli ehtinglaslik (ärge nüüd solvuge, šotlased) või siis parema väljenduse puudumisel ehtsalt šotlaslik, kogu see teejoomine ja koogi söömine... Inimesed olid absoluutsed kuivikud, suhtudes kõigesse nähtava eelarvamusega. Ise olid nad muidugi näiliselt ääretult õnnelikud, aga kauni fassaadi taga peitus kõigil mingi sünge saladus. Kõik saladused olid tegelikult muidugi mõista avalikud ja tegelikult mingit sünget fassaadi polegi, lihtsalt on nii nagu on. Mõrvar ja ohver olid otseloomulikult mõlemad parajad ussid (olen vist kuskilt lugenud, et nii see Beatoni puhul pidavatki olema), kes igatepidi oma saatust väärivadki. Või noh, selle üle annaks ka vaielda, aga autor on ilmselgelt sellele pretendeerinud.

Minule Beatoni humoorikas ja sarkastiline stiil meeldib, vähemalt mõnda aega kindlasti. Kuna raamatuid on praeguseks hetkeks tervelt 28, siis ühel hetkel tekib kindlasti mingi tülpimus, aga siis pole muud, kui teha väike paus ja mõne aja pärast jätkata. Otseloomulikult pole pausi tegemine eriti raske, sest eestikeelseid tõlkeid on natukene vaja oodata ka...

Sisuhinne: 7/10

15 jaanuar 2013

Catherine Banner "Kuninga silmad"


352 lehekülge
Viieaastane Cassius pääses, kui mõrvati tema vanemad, Malonia kuningapaar. Kui ta saab viieteistkümneseks, on ta endiselt peidus Inglismaal oma õpetaja Aldebarani hoole all, kelle ettekuulutuse kohaselt Cassius ükskord uuesti oma troonile saab. Samal ajal elab viieteistkümneaastane Leo Malonias, kus valitseb uus kuningas. Ühel päeval avastab Leo imelise raamatu, kuhu ilmub iga päev uus osa eepilisest loost – ettekuulutusest, kuninga ja kuninganna mõrvast ning nende sündmuste seosest tema enda perekonna looga.

Catherine Banner oli kõigest 14, kui seda raamatut kirjutama hakkas. Tema vanus raamatu kirjutamise ajal on väga hästi aimatav, sest raamatu algus oli pisut hakkiv ja ebamäärane, alles kuskil raamatu keskpaigas on autor niiöelda enda stiili enam-vähem saavutanud. Tegemist on järjeraamatuga seega ootan ääretu huviga teise raamau kätte võtmist, et näha, kuidas Banner arenenud on. Lausa omamoodi nauditav on lugeda, kui saab autori eneseväljenduse arenemist jälgida (C. Paolini puhul oli seda ääretult huvitav jälgida). Siinkohal tahaks öelda, et tõlkijat kahjuks kiita ei saa, sest sellist vigade hulka  ei vabanda mitte miski...

Raamat ise oli muidu kohati päris masendav. Meenutas Eesti noori autoreid, kes enamasti ainult depressiivseid ja ääretult sügavamõttelisi romaane kirjutavad (noh, vahel saab midagi lõbusat ka lugeda). Kohati jäi tunne, et ühte teemat ja sama olukorda ei tasu nii palju mainida, lõpupoole hakkas juba nagu ära tüütama. Kõik oli muidugi väga sügavamõtteline ja kohati täitsa nukker lugeda, samas aga säilis mingi teatud lootus, et kõik saab paremaks minna ja, et tõenäoliselt lähebki. Minu jaoks sai see leina ja mõrva korrutamine üheks hetkeks igatahes üpris liigseks. Eriti andis see tunda siis, kui autor juba järgmise teema juurde läks ja siis jälle pauhti! selle sama vana hala juurde tagasi pöördus. Muidugi oli ta olustiku sidunud ja kõik oli super, aga ma ise lihtsalt ei seedi sellist järjepidevat halamist nii palju. Aga eriti meeldis mulle see, et puudusid igasuguseid traditsioonilised fantaasiategelased nagu haldjad, libahundid, vampiirid (!), päkapikud...  Hea oli lugeda ja see on lõppude lõpuks kõige tähtsam.

Sisuhinne: 7/10

14 jaanuar 2013

Christopher Paolini "Pärand"

784 lehekülge
Mitte väga kaua aega tagasi oli Eragon – Varjutapja, loheratsanik – kõigest väike, vaese talu perepoeg ning tema lohe Saphira kõigest sinine kivi metsas. Nüüd lasub nende õlul kogu Impeeriumi tulevik.
Ratsanik ja tema lohe on tulnud kaugemale kui keegi julges mõeldagi. Kuid kas neil õnnestub üle kavaldada Impeeriumi valitseja Galbatorix ning panna jalule õiglus? Ja kui see neil õnnestuks, mis hinnaga?

Ongi kätte jõudnud aeg jätta hüvasti Pärandi sarja viimase raamatuga. Kahjuks juhtus asi nii, et sain seda lugeda kahe nädala jooksul kõiget üksikute peatükkide kaupa ja nagu ma juba varem maininud olen, siis nii mulle raamatuid lugeda ei meeldi. Paar kora panin raamatu käest ära seetõttu, et sõda oli minu maitse järgi liiga palju. Mulle lihtsalt ei meeldi need verised lahingukirjeldused ja sõdalaste mõtted ja pilgud hetk enne surma. Võib-olla mõni üksik peatükk terve raamatu kohta, aga „Pärandis“ oli neid kohati nii, et viis peatükki lahingut, üks peatükk pausi ja sealt sama joruga edasi. Siiski oli lahingukirjeldustesse pikitud ka minu jaoks mõnevõrra huvitavamaid elemente nagu näiteks tegelaste eneseleidmine, strateergiate välja mõtlemine, loogiliste järeldusteni jõudmise vaev ja muud sellist.

Raamat edenes tempokalt, polnud üleliigseid ega ebamääraseid tegevusi. Kõik oli justkui tip-top, aga mõned asjad oleksid võinud olla natukene teisiti. See võitlus Galbatorixiga kestis raamatute pikkust ja kõike seda kuningakeskset teemat arvesse võttes ikka väga-väga lühikest aega. Väike mõõgavõitlus Murtagh’ga, sõnasõda paha kuningaga endaga, siis käis pauk ja asi läbi. Ma ootasin veel mitu lehekülge mingit puänti, aga seda ei tulnud ja tulnud... Lõpuks sain aru, et ei tule kah. Mõni üksik Galbatorixi käsilane üritas seal uut valitsejat tappa, aga see oli ka kõik. Et siis kuhu jäi suur kulminatsioon? Võitlus linnas ja Rorani järjekordsed vägilasteod ei avaldanud enam selleks hetkeks väga muljet... Verd oli loomulikult palju. Üks seik raamatu lõpus pani mind muidugi muigama ja natukene nina kirtsutama... et siis milleks seda veel vaja oli? Need, kes raamatut juba lugenud on võib-olla aimavad. Birgiti veritasu nõudmine... Ma isegi ei hakka seda seletama. Kogu see olukord oli nii lollakas, nõdrameelne ja mõttetu ponnistus Rorani au ja uhkust järjekordselt upitada, et ma kohe üldse ei mõista Paolini vajadust see leheküljepikkune jama sinna sisse kirjutada.

Paar päris suurt ja toredat üllatust oli ka, aga sellest saab iga Pärandi sarja fänn juba ise lugeda (liiga suur spoiler).

Aga üldiselt ja kokkuvõtvalt kogu Pärandi sarjale üks suur kiitus. Kuigi autor on korduvalt paljusid elemente kopeerinud teistelt suurtelt autoritelt, siis lugu jääb looks ja mis seal siis ikka, kui ühte taolist katsetust veel nautida võimaldatakse. Paolini suutis sarja küllaltki väärikalt lõpetada, kirjutades kõigest, mis oli vajalik, aga jättes palju otsad kui mitte päris lahtiseks, siis ikka üsna avatuks.

Sisuhinne: 9/10

10 jaanuar 2013

Eoin Colfer "Soovileht"

216 lehekülge
Musta huumoriga pikitud muljetavaldav ja julge fantaasia elust, surmast ja ootamatust teispoolsusest. Hea naljasoon ja keskmisest tugevam närvikava tulevad lugemiselamusele kasuks.

Raamat on ainult 216 lehekülge pikk, seega selline mõnus paaritunnine lugemiselamus, ja tõeliselt teravmeele pealekauba. Soovitan, ausõna, naerda sai küllaga (mida veel tahta vähem kui kahe euri eest...? apollos soodukas praegu). Igatahes pidasin seda esialgu tõsiseks lasteraamatuks ja ilmselt ta midagi sinnakanati on kah, kuigi raamatut ei soovitata lugeda noorematel kui 11 aastat. Peaksin vist soovitusega nõustuma, aga samas midagi n i i hullu polnud, et kohe üldse lugeda ei kannatakas (natukene roppust ja vägivalda).

Põhimõtteliselt tahtsin lihtsalt mingit vaheldust Pärandi sarja viimasest raamatust (Eragon ja Saphira on toredad küll, aga väsisin natukene ära) - sellist lühikest ent põnevat ja erilist. Sain küll täpselt seda, mida küsisin. Teos algab sellega, et kaks noort pätti, Meg ja Belch, lähevad ühte vanurit röövima, aga saavad röövimise käigus surma. Belch kupatatakse kohe põrgusse, aga Meg põhjustab taevas/põrgus parajat furoori, sest pole täpselt teada, kuhu tema minema peaks. Aga Meg tahab ju taevasse! Seega otsustab tüdruk, et tarvis on oma pahategusid heastama hakata ning naaseb vaimuna maale. Sealt algavad seiklused, sest Belch on määratud tema hinge jahtima ja põrgu viima ent Meg on visa vastane... Idee pole ju suurt miskit? Ometi on autor suutnud sellest mingit suuremat sorti komöödilise draama välja kirjutada, vahel ma lihtsalt ei suuda ära imestada kuidas nad seda teevad... Ahjaaa, kuidas ma küll peaaegu unustasin - taevas ja põrgus on mõned ääretult olulised elemendid nagu mobiiltelefonid, faksid, hologrammid, arvutid, gameboy’id jms, sest ega neil seal üleval/all ju samuti selliseid asju vaja (kui põrguvalvur taeva nn uksehoidjale Peetrusele helistas stiilis „ega sa juhuslikult seda Meg’i kuskil kondamas pole näinud“ kuidas sa mitte ei naera?) Meenutan ja naeran, väga vahva lugemine oli ja julgen väga julgelt soovitada.

Ja otseloomulikult pidin ma kaanepildi nii suureks tegema, et kõik ikka aru saaksid, millega tegu on. Jep, tegemist on kohaga, kus taevased- ja põrgulikud jõud Meg'i kadumist arutavad, seda loomulikult mobiiltelefonidega.  Tagakaanel oleks võinud olla Saatan Gambeoy'd mängimas, see oleks ka tore olnud. 

Sisuhinne: 8/10

04 jaanuar 2013

Christopher Paolini "Brisingr"

728 lehekülge
“Pärandi” sarja kolmandas raamatus seisavad Eragoni ja Saphira ees uued väljakutsed. Nende hirmuärataval vaenlasel, Alagaësia kuningal Galbatorixil on vardjate vastu uus relv – Murtagh ja tema lohe Astel. On aeg täita antud lubadused, sest kõigi rasside jõud on valmis viimaseks, otsustavaks lahinguks.

Mõtlen juba paar minutit, mida selle osa kohta öelda... See oli tõesti väga hea, detailne, põnev ja mahlakas. Eargon oli koos Saphiraga praktiliselt igalpool, teda jätkus kõikjale – tegelema iga probleemiga, mis tema ette sattus või konkreetselt toodi. Samuti oli ka Roraniga, iga raamatuga kasvab tema tahtekindlus ja meelestatud, ta teab väga täpselt, mida tahab ja mida ta selleks tegema peab, isegi kui see talle ei meeldi. Aga saatuse vastu vist ei saa, ega ju?

Need, kes sarjaga kursis on, teavad vist, et „Brisingr“ pidi esialgu olema Pärandi triloogia viimane raamat. Juhtus aga nii, et see polegi triloogia, vaid sari ja selle eest olen ma Paolinile tõepoolest väga tänulik, sest üks raamat kulub tõesti veel ära (enne kui see tüütuks muutuma hakkaks). Triloogiate/sarjadega on tihtilugu nii, et ühest hetkest ületab see mingi nähtamatu joone, mida autor poleks tohtinud ületada, aga tegi seda sellegipoolest ja see muudab järgnevad osad tühjaks (otsid ja otsid, aga ei leida, seda, mis teeb asjast päris asja). Jep, aga Paolini teenib minult sarja venitamise eest küll suured plusspunktid.

Sisuhinne: 9/10