15 jaanuar 2013

Catherine Banner "Kuninga silmad"


352 lehekülge
Viieaastane Cassius pääses, kui mõrvati tema vanemad, Malonia kuningapaar. Kui ta saab viieteistkümneseks, on ta endiselt peidus Inglismaal oma õpetaja Aldebarani hoole all, kelle ettekuulutuse kohaselt Cassius ükskord uuesti oma troonile saab. Samal ajal elab viieteistkümneaastane Leo Malonias, kus valitseb uus kuningas. Ühel päeval avastab Leo imelise raamatu, kuhu ilmub iga päev uus osa eepilisest loost – ettekuulutusest, kuninga ja kuninganna mõrvast ning nende sündmuste seosest tema enda perekonna looga.

Catherine Banner oli kõigest 14, kui seda raamatut kirjutama hakkas. Tema vanus raamatu kirjutamise ajal on väga hästi aimatav, sest raamatu algus oli pisut hakkiv ja ebamäärane, alles kuskil raamatu keskpaigas on autor niiöelda enda stiili enam-vähem saavutanud. Tegemist on järjeraamatuga seega ootan ääretu huviga teise raamau kätte võtmist, et näha, kuidas Banner arenenud on. Lausa omamoodi nauditav on lugeda, kui saab autori eneseväljenduse arenemist jälgida (C. Paolini puhul oli seda ääretult huvitav jälgida). Siinkohal tahaks öelda, et tõlkijat kahjuks kiita ei saa, sest sellist vigade hulka  ei vabanda mitte miski...

Raamat ise oli muidu kohati päris masendav. Meenutas Eesti noori autoreid, kes enamasti ainult depressiivseid ja ääretult sügavamõttelisi romaane kirjutavad (noh, vahel saab midagi lõbusat ka lugeda). Kohati jäi tunne, et ühte teemat ja sama olukorda ei tasu nii palju mainida, lõpupoole hakkas juba nagu ära tüütama. Kõik oli muidugi väga sügavamõtteline ja kohati täitsa nukker lugeda, samas aga säilis mingi teatud lootus, et kõik saab paremaks minna ja, et tõenäoliselt lähebki. Minu jaoks sai see leina ja mõrva korrutamine üheks hetkeks igatahes üpris liigseks. Eriti andis see tunda siis, kui autor juba järgmise teema juurde läks ja siis jälle pauhti! selle sama vana hala juurde tagasi pöördus. Muidugi oli ta olustiku sidunud ja kõik oli super, aga ma ise lihtsalt ei seedi sellist järjepidevat halamist nii palju. Aga eriti meeldis mulle see, et puudusid igasuguseid traditsioonilised fantaasiategelased nagu haldjad, libahundid, vampiirid (!), päkapikud...  Hea oli lugeda ja see on lõppude lõpuks kõige tähtsam.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar