22 jaanuar 2013

Catherine Banner "Pimeduse hääled"

448 lehekülge
Anselm Andros on alati arvanud, et ta elab normaalset elu. Nende pere püsib koos ja tundub, et nad saavad raskustest hoolimata hakkama. Kui aga nende kodumaa Malonia poliitiline olukord muutuma hakkab, mõjutab see rängalt ka nende peret. Kuigi viimased viisteist aastat on nad vaikset elu elanud, on Anselmi ema Maria ja kasuisa Leo elu olnud lahutamatult seotud Malonia tormilise ajaloo ning selle paralleelmaailma, tänapäeva Inglismaaga. Kuna kõikjal valitseb ebakindlus, on olulisem kui kunagi varem, et Anselm mõistaks minevikusündmusi. Ta peab kuulama omaenda sisehäält, maksku see, mis maksab. Järg romaanile "Kuninga silmad" (e.k 2011), toob "Pimeduse hääled" meid tagasi Catherine Banneri loodud fantaasiaküllasesse ja haaravasse maailma.

Teises osas on aeg viisteist-kuusteist aastat edasi läinud. Jutustajaks on sedapuhku Anselm, kes on nüüdseks juba sama vana, kui Leo eelmises raamatus. Anselmi jutustus sarnaneb mõneski mõttes Leo omale, mõlemad on end enesehaletsuse ja süütunde tõttu üsna maha surunud ja leiavad mingit sorti lohutust kirjutamisest. Kui Leo kirjutas Aldebaranile, siis Anselm kirjutab oma vastsündinud väikevennale. Loos on palju, palju rohkem kui esimeses raamatus või nii mulle vähemalt tundub, sest kirjanik on teise raamatu palju oskuslikumalt kirjutanud. Mõlemad raamatud olid väga head, huvitavad, sündmusterohked ja kaasahaaravad, ent teine osa ei ole nii püüdlikult emo. Loomulikult on see ka päris sünges võtmes, tegevus toimub siiski ju sõjaajal, aga selline ennastunustav masendus ja täielik kaos on ära jäänud, lootust on rohkem.

Põhimõtteliselt algab raamat päris tavapäraselt, Anselm kirjeldab oma igapäevaelu ja olustikku üldiselt. Mingil hetkel tunnistab ta, et teab, et Leo pole tema pärisisa. Kuskil pool raamatut otsib ta vastust küsimusele, kes tema isa siis ikkagi on. Vastus viib ta tegelikult päris meeleheitele, aga ta saab sellega hakkama. Leo saab oma osa raamatust ja alles nüüd näeb lugeja, kui palju tema minevik teda ennast tegelikult painab. Loomulikult ei puudu ka kõrvalised liinid, mis arenevad samuti omas taktis. See kursiivkirjas tekst ehk siis n.ö olevikuliin on seekord päris huvitav kohe (esimeses raamatus väga muljet ei avaldanud, kohati oli suisa igav).

Oodata on veel ühte osa.

Sisuhinne: 8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar