04 jaanuar 2013

Christopher Paolini "Brisingr"

728 lehekülge
“Pärandi” sarja kolmandas raamatus seisavad Eragoni ja Saphira ees uued väljakutsed. Nende hirmuärataval vaenlasel, Alagaësia kuningal Galbatorixil on vardjate vastu uus relv – Murtagh ja tema lohe Astel. On aeg täita antud lubadused, sest kõigi rasside jõud on valmis viimaseks, otsustavaks lahinguks.

Mõtlen juba paar minutit, mida selle osa kohta öelda... See oli tõesti väga hea, detailne, põnev ja mahlakas. Eargon oli koos Saphiraga praktiliselt igalpool, teda jätkus kõikjale – tegelema iga probleemiga, mis tema ette sattus või konkreetselt toodi. Samuti oli ka Roraniga, iga raamatuga kasvab tema tahtekindlus ja meelestatud, ta teab väga täpselt, mida tahab ja mida ta selleks tegema peab, isegi kui see talle ei meeldi. Aga saatuse vastu vist ei saa, ega ju?

Need, kes sarjaga kursis on, teavad vist, et „Brisingr“ pidi esialgu olema Pärandi triloogia viimane raamat. Juhtus aga nii, et see polegi triloogia, vaid sari ja selle eest olen ma Paolinile tõepoolest väga tänulik, sest üks raamat kulub tõesti veel ära (enne kui see tüütuks muutuma hakkaks). Triloogiate/sarjadega on tihtilugu nii, et ühest hetkest ületab see mingi nähtamatu joone, mida autor poleks tohtinud ületada, aga tegi seda sellegipoolest ja see muudab järgnevad osad tühjaks (otsid ja otsid, aga ei leida, seda, mis teeb asjast päris asja). Jep, aga Paolini teenib minult sarja venitamise eest küll suured plusspunktid.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar