14 jaanuar 2013

Christopher Paolini "Pärand"

784 lehekülge
Mitte väga kaua aega tagasi oli Eragon – Varjutapja, loheratsanik – kõigest väike, vaese talu perepoeg ning tema lohe Saphira kõigest sinine kivi metsas. Nüüd lasub nende õlul kogu Impeeriumi tulevik.
Ratsanik ja tema lohe on tulnud kaugemale kui keegi julges mõeldagi. Kuid kas neil õnnestub üle kavaldada Impeeriumi valitseja Galbatorix ning panna jalule õiglus? Ja kui see neil õnnestuks, mis hinnaga?

Ongi kätte jõudnud aeg jätta hüvasti Pärandi sarja viimase raamatuga. Kahjuks juhtus asi nii, et sain seda lugeda kahe nädala jooksul kõiget üksikute peatükkide kaupa ja nagu ma juba varem maininud olen, siis nii mulle raamatuid lugeda ei meeldi. Paar kora panin raamatu käest ära seetõttu, et sõda oli minu maitse järgi liiga palju. Mulle lihtsalt ei meeldi need verised lahingukirjeldused ja sõdalaste mõtted ja pilgud hetk enne surma. Võib-olla mõni üksik peatükk terve raamatu kohta, aga „Pärandis“ oli neid kohati nii, et viis peatükki lahingut, üks peatükk pausi ja sealt sama joruga edasi. Siiski oli lahingukirjeldustesse pikitud ka minu jaoks mõnevõrra huvitavamaid elemente nagu näiteks tegelaste eneseleidmine, strateergiate välja mõtlemine, loogiliste järeldusteni jõudmise vaev ja muud sellist.

Raamat edenes tempokalt, polnud üleliigseid ega ebamääraseid tegevusi. Kõik oli justkui tip-top, aga mõned asjad oleksid võinud olla natukene teisiti. See võitlus Galbatorixiga kestis raamatute pikkust ja kõike seda kuningakeskset teemat arvesse võttes ikka väga-väga lühikest aega. Väike mõõgavõitlus Murtagh’ga, sõnasõda paha kuningaga endaga, siis käis pauk ja asi läbi. Ma ootasin veel mitu lehekülge mingit puänti, aga seda ei tulnud ja tulnud... Lõpuks sain aru, et ei tule kah. Mõni üksik Galbatorixi käsilane üritas seal uut valitsejat tappa, aga see oli ka kõik. Et siis kuhu jäi suur kulminatsioon? Võitlus linnas ja Rorani järjekordsed vägilasteod ei avaldanud enam selleks hetkeks väga muljet... Verd oli loomulikult palju. Üks seik raamatu lõpus pani mind muidugi muigama ja natukene nina kirtsutama... et siis milleks seda veel vaja oli? Need, kes raamatut juba lugenud on võib-olla aimavad. Birgiti veritasu nõudmine... Ma isegi ei hakka seda seletama. Kogu see olukord oli nii lollakas, nõdrameelne ja mõttetu ponnistus Rorani au ja uhkust järjekordselt upitada, et ma kohe üldse ei mõista Paolini vajadust see leheküljepikkune jama sinna sisse kirjutada.

Paar päris suurt ja toredat üllatust oli ka, aga sellest saab iga Pärandi sarja fänn juba ise lugeda (liiga suur spoiler).

Aga üldiselt ja kokkuvõtvalt kogu Pärandi sarjale üks suur kiitus. Kuigi autor on korduvalt paljusid elemente kopeerinud teistelt suurtelt autoritelt, siis lugu jääb looks ja mis seal siis ikka, kui ühte taolist katsetust veel nautida võimaldatakse. Paolini suutis sarja küllaltki väärikalt lõpetada, kirjutades kõigest, mis oli vajalik, aga jättes palju otsad kui mitte päris lahtiseks, siis ikka üsna avatuks.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar