27 jaanuar 2013

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

Sara Gruen «Vesi elevantidele».
344 lehekülge
Kui äsja orvuks ja saatuse hoolde jäänud Jacob Jankowski suvalisele mööduvale rongile hüppab, satub ta friikide, petiste ja veidrike maailma. See on «Vendade Benzinide kõige imetlusväärseim etendus maailmas« – teisejärgulise rändtsirkusega, mis Suure Depressiooni tingimustes püüab end vee peal hoida, liikudes lõputult linnast linna ja andes igal õhtul etendusi.

Jacob, veterinaariatudeng, kel peaaegu käes akadeemiline kraad, pannakse hoolt kandma tsirkuse loomade eest. Seal kohtab ta Marlenat, hobustega esinevat ilusat noort staari, kes on abielus karismaatilise, ent probleemse loomataltsutaja Augustiga. Ta kohtub ka Rosie'ga, elevandiga, keda tundub olevat võimatu õpetada, kuni Jacob leiab viisi, kuidas talle läheneda. „Vesi elevantidele“ on suurepärase aja- ja kohatunnetusega raamat. See jutustab loo kahe inimese vahel tärkavast armastusest, mis saab jagu uskumatutest raskustest maailmas, kus isegi armastus on vaid vähestele lubatud luksus.

„Vesi elevantidele“ seisab mu riiulil juba pikemat aega. Olen pidevalt selle lugemist edasi lükanud ja tegelikult ei teagi täpselt miks. Kõik vist teavad, et asjast on ka film tehtud, peaosades Robert Pattinson ja Reese Witherspoon (http://www.imdb.com/title/tt1067583/), aga nagu alati, siis jääb film raamatule kõvasti alla. Tea kas on üldse filme, mis raamatust paremad on? Tegelikult kindlasti on, aga hetkel küll midagi silme ette ei tule. Olen kursis ka sellega, et paljud peavad filmi paremaks kui raamatut, aga mitte mingil tingimusel ei suuda ma sellega nõustuda.

Film erineb mõnevõrra raamatust ja selle üle on mul ainult hea meel, sest kõik need pingelised stseenid filmis olid paari kraadi võrra kangemaks tehtud, raamat polnud sugugi nii õel. Muidugi oli see kohati ikka väga julm, aga selline see elu oli. Lisaks meeldis mulle raamatu lõpp palju rohkem, jättis sellise hea tunde, et kõik polegi veel läbi, isegi kui sa 93-aastane oled.

Karakterid on kenasti üles ehitatud, üsna algusest peale on aru saada, keda peab vihkama ja keda lugeja armastama hakkab. Ma pole eriline tsirkuste fänn, see on minust alati kaarega mööda läinud, aga see teos suutis mind nii endasse haarata… Ausalt öeldes olin kergelt üllatunud, kui vaatasin, et järgmine leht on „Autori märkus“. Kas see on kõik? Täpselt nii raamatusse süvenenud olingi. Paar tundi lihtsalt kadus kuskile…

Ma ei hakka sisukokkuvõtet kirjutama, sellega on vast enamus inimesi kursis ja raamatu tagakaanel olev tekst läheb seekord ilusti ka sisuga kokku (hurraa!!). Kuigi olin filmi näinud, oli raamat huvitav, just nagu poleks mul aimugi mis saama hakkab. Nojah, mõnes mõttes on see tõsi, sest filmi ma enam kuigi hästi ei mäletanud (selles mõttes, et paljud kõrvaltegelased olid meelest läinud). Ühtlasi üritasin raamatut lugedes mitte Witherspoon’i ja Pattinson’i ette kujutada, sest minu nägemuses ei läinud nad raamatukangelastega üldse kokku. Kui kõik see kõrvale jätta ja vaid raamatule keskenduda, siis pean veel kord ütlema, et nautisin seda väga. Pole ka ime, sest autor veetis eeltööd tehes õige mitu aastat tsirkuseelu uurides ja mulle on sellised raamatud alati põhjalikumad, südamlikumad ja hingestatumad tundunud, kui autor nendesse nii palju aega ja mõtteid on kulutanud. Öeldakse ju ikka, et iga raamat hoiab endas tükikest selle autorist ja seda peaksime me kõik väärtustama. Oleneb muidugi ka raamatust. „Mein Kampf“ mind küll lugema ei kutsu.

Üks väike pilv selle ilusa raamatu lugemise juures paistis kogu aeg. Ma ei tea kes neid raamatuid täpselt üle vaatab enne kui need avaldamiseks läheb, aga ilmselgelt oli tollel tüübil tuli takus, sest tõesõna, nii palju kirjavigu (nii tehnilisi kui grammatilisi) pole ma enne üheski raamatus näinud. Erinev kirjasuurus ja font? Rääkimata veel sellest, et pool raamatut algas nii, et lõigu algus oli trükitähtedega, aga ülejäänud mitte. Kaks erinevat tõlkijat nagu ma lugesin, aga tõesõna. See on ju lauslohakus. Olgu, kui see tehniline pool on veel ükskõik  ei häiri nii väga, siis see küll häiris, et raamat oli ilmselgelt kahe inimese poolt tõlgitud. Sellist erinevust kahe inimese tõlkeviisi vahel pole ma küll varem täheldanud…. Või vähemalt seda, et proloog ja siis see koht, kust proloog välja on võetud, tõlkes absoluutselt erinevad oleksid. Ma pole küll originaalversiooni lugenud, aga kahtlen, et see nii olema pidi. Muidu oli tõlge korralik või nii mulle vähemalt tundus, peale selle ilmselge asja muidugi… Ja kui see nii ka originaalis olema peakski, siis minu siirad vabandused!
Lihtsalt totter on mõelda, et asi tõlgitakse sellise kiiruga, kui autor sellega nii palju aastaid vaeva on näinud.
Ja noh, vähemalt on raamatukaanel ilus pilt.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar