26 veebruar 2013

E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"

520 lehekülge
Anastasia Steele, kes õpib ülikoolis kirjandust, intervjueerib edukat ettevõtjat Christian Greyd ja leiab, et mees on väga ligitõmbav, ent samas heidutav. Olles kindel, et nende kohtumine ei läinud hästi, püüab ta temast mitte mõelda – kuni Grey ilmub poodi, kus Ana töötab, ja kutsub ta välja.
Kogenematu ja süütu Ana on rabatud, et ta tahab seda meest. Ja kui too teda hoiatab, et parem oleks temast eemale hoida, tahab ta teda veelgi rohkem.
Ent Greyd piinavad sisemised deemonid ning vajadus kõike kontrollida on ta kinnisidee. Nad alustavad kirglikku armusuhet. Ana õpib tundma oma ihasid ning avastab ka sünged saladused, mida Grey peidab avalikkuse pilkude eest...

Peaks vist hoiatama, et alaealistele ei sobi nii postitus kui ka raamat. 
Kuidas see nüüd oligi… Fifty Shades of fucked up. See on nagu vahtplastist õun. Välja näeb ju nagu päris, aga kui hambad külge lööd, siis ei kõlba. On õun, aga mitte päriselt. Et siis on raamat, aga mitte teos.

Lugema ei tõmmanud mind tiitel „erootiline romantika“, vaid hoopis tõsiasi, et kogu maailm on hullunud. Hullunud mingi kummalise koduperenaise fantaasia pärast. Asi on maitses, loomulikult, aga minule ei maitse. See raamat pole kuidagi seotud kirjandusega. Muidugi võib iga inimene kümme sõna kokku panna ja lause moodustada, lausetest saab lõigu ja lõikudest peatükki. Kedagi ei üllata vist see, et kui peatükid kokku panna, saab raamatu! Aga midagi sellist autor teinud ongi. Lihtsalt kirjutanud ja noh, kirjutanud…  Aga see pole ka igale inimesele mõeldud. Selleks ongi sellised asjad nagu päevikud.

Olgu, selge see, et tegemist pole kirjandusliku šedöövriga, aga sisu? Erootiline romantika vastab minu mõtetes millelegi muule, aga ausalt öeldes ei tea ma isegi millele. Ma pole varem sellist asja lugenud (käsi tõrgub kirjutamaks teos/kirjandus vms). Lihtsalt ma tean, et see, mida ma lugesin varjuraamatust, mulle ei meeldinud. Ma ei suutnud piisavalt keskenduda, et nendesse nii öelda kõige kuumematesse stseenidesse sisse elada ja nõnda juhtuski, et jätsin neid lõikude kaupa vahele. Mõni ütleb, et need on parim kraam selle raamatu juures, aga ma pean ilmselt oma lohede ja haldjate juurde edasi jääma. Fantaasiakirjandus selle kõige traditsioonilisemas mõttes sobib mulle paremini, kui fantaasiakirjandus kellegi poolt, kellel on ilmselgelt mingi teema söömise ja nahkpiitsadega. Raamatu plusspooltelt siis nii palju, et see pidavat miljonite ja miljonite naiste elu huvitavamaks tegema. Minu jaoks need rämedad piitsutamised ja tampooni välja sikutamised tundusid lihtsalt rõvedad.

Rääkides karakteritest, siis põhiteema oli see, mis kellegil seljas oli või siis mida kellegil selja polnud. Välimus mängib muidugi hästi suurt rolli, 100% karakteritest on hästi ilusad ja saledad, kuumad ja seksikad. Selline sex & the city stiilis asi, kõik nõretavad üleliigsest seksuaalsest energiast ja joovad alati veini. Peategelased Anastasia ja Christian on väga igavad. Anastasia on mingi tüüpiline kuivik, kelle lemmikhobideks on inglise kirjanduse lugemine ja kinos käimine. Ta kannab pidevalt „Tess of the D'Ubervilles“ kapsaks loetud eksemplari kaasas ja pole vähe kohti (üldse mitte), kus seda raamatut mainitakse. See on nagu mingi mantra selles raamatus, ülioluline osa. Christian on erutavalt ilus ja ääretult edukas rikkur, kelle hinge tumendab viiskümmend halli varjundit. Lapsepõlvetrauma ja muu selline…

Mulle „meeldisid“ korduvad viited Videviku teemale, oli juba kaugelt näha, et asi on saanud alguse videviku-teema edasiarendusest. Nigel arendus, aga tekitas lugemise ajal lõbusust. Negatiivset lõbusust, mitte laginal naermist. Nii ilmselge karakterite jäljendamine pole mulle kunagi meeldinud. Kui raamat kirjutada, siis võiks autor ikka nullist alustada, mitte kellegi teise töö vilju noppida ja hiljem tasa poetada, et ’he-he jah, oligi minu eeskujuks’.

Kogu selle asja taustal ei jäänud mulle märkamatuks autori pidev soov ja vajadus õigustada Christiani vajadusi. See oli nii tobe. Kirjutad erootikaromaani, aga tunned pidevat vajadust õigustada tema kallakuid? See oleks võinud lihtsalt jääda. Ei pea ju selline olema just seepärast, et oled emotsionaalselt halvatud ja katkine inimene, aga paistab, et autori arvates just nimelt peab! Ma ei pea end psühholoogiks, aga olen kindel, et igal asjal ei pea ilmtingimata mingit hingelist traumat taustaks olema. Mulle ei meeldi kollane jäätis, sest ma sain väiksena kollase palliga näo pihta? Miks ei võiks olla põhjuseks see, et mulle lihtsalt ei meeldi kollase jäätise maitse. Ja päriselt, mulle ei meeldigi kollane jäätis, sest see on enamasti banaanijäätis ja vastik. Ma pole palliga näkku saanud. Kogu selle mõttetu pläma taustaks tahan lihtsalt öelda, et võtku vabalt.

Kõike seda kokku võttes… Ei ole kirjanduslik suurteos, paras puder ja kapsad on, aga kuna sellel on miljoneid fänne, siis võib autori missiooni vist õnnestunuks lugeda. Kõikidele ei peagi meeldima nagu ma iga mitte meeldiva asja puhul alati armastan öelda. Tõenäoliselt ei viitsi ma teist osa ette võtta, loen mõne lühikokkuvõtte, et teada saada, mis sellest kupatusest saab.

Ma ei taha öelda, et ei soovita seda raamatut. Erootiline romantika on päris uus teema kirjandusmaailmas selles mõttes, et varem ei ole seda avalikkuses nii palju kajastatud (tabu?). Kes tahab selle kogemuse võrra rikkamaks saada, sellele julgen soovitada küll, aga igaühe enda asi, kas kutsub ka edasi lugema või siis… katsetama.

Taevas  hoidku, üle 500 lehekülje oli seda ka veel. Ma ei pannud isegi tähele, pehmete kaante võlu vist. Autorit julgen omamoodi tunnustada küll, sest see nõuab ilmselt kõvasti julgust, et ühe sellise raamatuga välja tulla. Mis ühe, kolmega isegi. See pole sugugi paha. Teemaarendus tal oli, karakterid olid samuti (kuigivõrd) ja isegi mõni puänt oli varuks – julgen veel öelda, et pole paha. Aga hinne minu jaoks ei muutu, sest raamat ise mulle eriti põnevust ei pakkunud. Aga minule ei meeldi „Romeo ja Julia“ ka, lollid lapsed. Järeldage siis ise.

Sisuhinne: 3/10

25 veebruar 2013

Becca Fitzpatrick "Vaikus"

382 lehekülge

Becca Fitzpatricku edukate romaanide „Salajane” ja „Crescendo“järg, kus langenud ingel Patchil ja koolitüdruk Noral on võidelda veel üks võitlus: relvadeks armastus ja lõppematu usk teineteisesse peavad nad peatama kurja, kelle käes on võim purustada igaveseks kõik see, mille nimel nad on vaeva näinud.

Nagu juba mainitud, siis tegemist järjeraamatuga, mille põhitegelasteks on langenud inglid ja nende järeltulijad nefilimid. Esimesed kaks osa sai loetud juba suvel, seetõttu pole selles blogis ka nendest juttu (alustasin blogiga vist alles oktoobris). Lühidalt ei oska ma midagi rääkida ka, sest tõsiselt, ma ei mäletagi enam. Mäletan seda, et lugemise ajal oli päris põnev, aga see käesolev kolmas osa oli nagu... tühjus. Tegelased olid jah tuttavad, tegevus oli ka tuttav, aga ma muudkui mõtlen, et millest need kaks raamatut nii väga siis rääkisid? Ei mäletagi enam, aga need, kelle suutsin uudishimulikuks teha, võtke raamatud kätte ja vaadake asi üle. Kuigi ma suurt miskit eelmiste raamatute tegevuste kohta ei mäleta, siis pean ütlema, et sellegipoolest oli kolmas osa põnev. Nora on kaotanud mälu igasuguse eelneva kohta (vot, päris sarnane tunne), aga tema meenutused on üsna harlikud, seega ei aidanud mind eriti palju eelmiste osade meenutamisel. Patch on endiselt müstiline tüüp, kes seekord suurema osa raamatust kasutab nime Jev. Kuigi Nora ei tea, kes on Jev, tõmbab teda vägisi sünge kuti poole. See on vist kõige labasem vihje selle kohta, et tüdrukuid tõmbavad alati pahad poisid. Kolmas osa lõppeb kena puändiga ja ega siis vist midagi kui neljandat ootama jääda? Loodan, et ma selle ajaga kolmandat osa ära ei unusta.

Sisuhinne: 7/10

24 veebruar 2013

M. C. Beaton "Täiusliku naise surm"

176 lehekülge
Lochdubhi linna kolib koos oma sabassörkijast mehega ideaalne koduperenaine Trixie Thomas. Uustulnuk veenab kiiresti kohalikke daame valmistama madala kolesterooliga toite, keelama tubaka ja tegelema linnuvaatlusega ning peagi on linna mehed loomulikult tagajalgadele aetud. Ning Hamish Macbeth peab oma hingehädade kõrval lahendama täiusliku naise salapärase mürgitamisjuhtumi.

Järjekorras vist juba neljas Hamishi raamat. Ma vist loeks neid konveiermeetodil, lihtsalt loeks ja loeks ja loeks… Need on jube head ajaveetjad, sellised kerged, aga põnevad. Midagi sellist võiks kodus kogu aeg olemas olla, vahel on hea lihtsalt midagi kätte võtta ja lugema hakata teades, et ei pea kätte võetus pettuma. Ilmselt millalgi tuleb tüdimus peale ka.

Seekord sureb külasse kolinud uustulnuk, kellel on täiusliku naise kuulsus. Loomulikult peitub kulisside taga üldse mitte nii täiuslik naine (ma ütleks pigem kontrollifriik), aga kohalikele naistele läheb ta peale. Mehed ei näi teda jälle üldsegi sallivat, pealegi tundub naine neile selline kiusupunn olevat. Lõppude lõpuks saab ta surma ja keegi ei näi selle üle eriti imestavat (peale mõne zombi-naise). Seekord on autor uurimist lugeja silme all arendanud, seega saab ilusti kaasa mõelda. Ühtlasi näeme selles raamatus väga palju Priscillat, keda näib Hamishi eluviis üha rohkem häirivat (loe: ambitsioonitus). Blair saab selles osas piki näppe, tal ei õnnestugi mõrva lahendamise au endale näpata. Ja see on enam-vähem kõik, mida öelda saab, ilma et liiga palju ütleks. Taaskord väga viisakas lugemine.

Sisuhinne: 8/10


Lisan selle postituse lõppu ka väikese nimekirja, mille ma endale tegin, et elu lihtsamaks teha. Neid tõlkeid ilmub küll täiesti suvalises järjekorras, see annab väikese ülevaate, mis juba tõlgitud on. 
M.C. Beatoni Hamish Macbethi lood kronoloogilises järjestuses: 



1. Klatšimoori surm (1985)

2. Kaabaka surm (1987)

3. Uustulnuka surm (1988)
4. Täiusliku naise surm (1989)
5. Kõlvatu naise surm (1991)
6. Snoobi surm (1992)
7. Vembumehe surm (1992)
8. Apla naise surm (1993)
9. Ränduri surm (1993)
10. Sarmika mehe surm (1994)
11. Näägutaja surm (1995)
12. Riiukuke surm (1996)
13. Hambaarsti surm (1997)
14. Stsenaristi surm (1998)
15. Uimastisõltlase surm (1999)
16. Hamish Macbethi jõulud (1999)
17. Prügivedaja surm (2001)
18. Teletuusa surm (2002)
19. Küla surm (2003)
20. Laimukirjade läkitaja surm (2004)
21. Death of a Bore (2005)
22. Death of a Dreamer (2006)
23. Teenijanna surm (2007)
24. Death of a Gentle Lady (2008)
25. Death of a Witch (2009)
26. Death of a Valentine (2010)
27. Death of a Chimney Sweep (2011)
28. Death of a Kingfisher (2012)
29. Death of Yesterday (2013)
30. Death of a Policeman (2013)
31. Death of a Liar (2015)
32. Death of a Nurse (2016)

23 veebruar 2013

M. C. Beaton "Uustulnuka surm"

191 lehkülge
Kõige vihatum mees ühes Šotimaa kõige süngemas linnas on läinud kaladele söödaks, või täpsemalt väljendudes – visatud koorikloomade basseini. Mõrva ohvrist on järel üksnes luud. Aga pärast seda, kui homaarid on saadetud briti parimatesse restoranidesse, jõuab kogu see lugu kärmelt konstaabel Hamish Macbethi ette. Koos oma koera Towseriga süngesse maanurka Cnothanisse pagulusse saadetud Macbeth igatseb väga oma armastatud Lochdubhi, oma endist armastatut Priscilla Halburton-Smythe’i ja jõudeaega, kus polnud teha muud kui läheduses asuval maalapil rohtu söövaid lambaid vaadata. Kõige vihatum mees ühes Šotimaa kõige süngemas linnas on läinud kaladele söödaks, või täpsemalt väljendudes – visatud koorikloomade basseini. Mõrva ohvrist on järel üksnes luud. Aga pärast seda, kui homaarid on saadetud briti parimatesse restoranidesse, jõuab kogu see lugu kärmelt konstaabel Hamish Macbethi ette. Koos oma koera Towseriga süngesse maanurka Cnothanisse pagulusse saadetud Macbeth igatseb väga oma armastatud Lochdubhi, oma endist armastatut Priscilla Halburton-Smythe’i ja jõudeaega, kus polnud teha muud kui läheduses asuval maalapil rohtu söövaid lambaid vaadata.

Kolmas osa Hamishi sekeldustest. Nende raamatutega on selline asi, et ühe korra võtad kätte, siis tahad kohe korraga lõpuni lugeda. Õnneks on need omajagu lühikesed, aga sellegipoolest ääretult põnevad. Seekord on Hamish paariks kuuks ühte masendavasse naaberkülla saadetud. Sealsed inimesed on veel snoobimad ja tujukamad kui Lochdubhis, seega leiab Hamish peagi, et tal on seal raske kohaneda. Kaasa ei aita ka pidev igatsus Priscilla järele, aga mida mees ei tea, on see, et naine ka teda igatseb.

Seekordne mõrv oli vastik ja võigas. Homaare ei suuda ma vist iialgi sama pilguga vaadata. Sellise mõrva peale ikka annab tulla. Taaskord sai mõrvatud inimene, keda keegi ei sallinud ehk siis „uustulnuk“ (nende mõistes kaheksa aastat seal elanud inimene on ikka uustulnuk). Ei puudu ka Blair, kes Hamishi elu igal võimalusel raskeks üritab teha. Mõnes osas tal see õnnestub, aga enamasti on Hamish üsna häirimatu. Selles raamatus on konstaablil väike romanss kohaliku naisega, kellele ta isegi abieluettepaneku mõtleb teha… Lugejal on seekord raske arvata, kes mõrvar on, sest autor ei hoia Hamishi uurimiskäigul nii teraselt silma peal, eriti just lõpus. Arvata võib, et pool tööd teeb mingi Hamishi järjekordne sugulane ja nii oli ka seekord. Aga põnev lugemine oli :)

Sisuhinne: 8/10


Pole seda veel varem maininud, aga raamatutest on tehtud ka sari http://www.imdb.com/title/tt0111993/. Pole seda veel ise näinud, aga plaan on ka see ette võtta. 

17 veebruar 2013

Mats Strandberg & Sara B. Elfgren "Tuli"

496 lehekülge
Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant.

Ja teises raamatus tuli juttu kadunud inimestest ja müstilistest surmadest… Täpselt see, mida esimese raamatu kaanel lubas. Nojah. Parem siis teises raamatus kui üldse mitte.

Teine osa Engelsforsi triloogiast oli sama hoogne, kaasahaarav ja põnev kui esimene. See tundus mulle ka hulga positiivsem, kuigi teema ja inimesed on endiselt samad. Ilmselt ma lihtsalt harjusin selle pisut süngevõitu temaatikaga ära ja see ei tundunud enam nii võõras. Suuri spoilereid ma andma ei hakka, aga ütlen, et raamat üllatab taaskord ühe peategelase surmaga. See on siis juba nii-öelda teine-kolmas (potentsiaalne) peategelane kes sureb. Nüüd tekib lihtsalt küsimus, et huvitav, kes järgmine on? Ehk oleks see isegi üllatavam, kui finaalosas keegi ei surekski, aga nii palju vist arvata ei tasuks. Tuleb lihtsalt kolmas osa ära oodata ja siis vaadata.

Tegelastega on toimunud teatavad arengud. Tüdrukud avastavad koos lugejatega enda juures iga päevaga uusi tahke, seda on tegelikult väga tore lugeda. Mitte iga autor ei viitsiks mitut tegelast nii lahti kirjutada, ometi iga tüdruku suhtes teatud mustrit jälgides. Sisuliinides on mitu huvitavat arengut ja kohati süvenesin ühe tegelase ellu niivõrd tugevalt, et kui järsku hakkas hoopis teise tüdruku jutustus, siis tundus see esialgu igav/vähehuvitav. Loomulikult hakkas selle tüdruku osa mõne aja pärast jälle üüratult põnev tunduma, seega järgmises lõigus tundus kolmanda tüdruku lugu igav ning nõnda see käiski muudkui ringiratast. Siinkohal mõtlen „igav“ mitte sõna otseses mõttes, aga kuidagi vähem oluline. Ometi pärast raamatu läbi lugemist oli selge, et kõik sisuliinid, tegelased ja nende mõtted on täpselt sama huvitavad, põnevad ja mis põhiline, olulised. Ja nii ongi… Kõik oli põnev ja tore ja mis muud kui jälle ühte osa ootama hakata.

Sisuhinne: 9/10

16 veebruar 2013

Mats Strandberg & Sara B. Elfgren "Ring"


RING pilt
472 lehekülge

Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus teismelist tüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist. Nad ei tea, kuidas nad sinna jõudsid või miks nad seal on, kuid üksteiseta nad ellu ei jää. Maailma lõpp algab Bergslagenis.„Ring“ on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia esimene osa.

See tagakaane tekst on jälle suht random. Inimesed eksivad, sügavad laaned? Mida iganes. No see on muidugi õige, et nimetatud linn on mingitsorti pommiauk, kuu on veripunane ja enam-vähem võõrad tüdrukud peavad hakkama järsku üksteist aktsepteerima. Aga see tagakaane tekst peabki vist hästi dramaatiline olema, muidu ei kutsukski vist lugema, jah? Rootslaste üllitis, viis pluss. Asja juures on põhjamaade hõngu, mingi järjepidev rusuvus ja sünge olek on pidevalt taustaks nagu mingi nähtamatu vari, mis enamikke põhjamaade autorite teostes esineb. Kõik pole suhkruvatt ja roosamanna, pigem kalduvad autorid reaalsema elu poole ega kipu kõike ilustama. Tjah, kohati näib, et vast liiga tõsiseks on mindud, sest korraliku doosi puberteeti saab sellest raamatust küll kätte. Või noh, kui tõsised need punnivinnid ja poistedraamad ikka olla saavad? Nagu selgub selles raamatus, siis täitsa tõsised saavad olla – kaudselt ja otseselt. Ma ütlen otse välja, minu jaoks on see teos täiesti tavaline fantaasiaraamat, aga ületab kõiki omasuguseid umbes kümne palliga. Seda raamatut lugedes ei tekkinud tunnet, et on üritatud luua midagi helget ja head, midagi american dream laadset. See oli täiesti omaette seisev teos, tugev ja tasakaaluks, kõik on paigas ja hästi ning taustaks see kerge skandivaavialik süngus sobis väga hästi. Karakterid olid olemas ja rohkem, kui esimesest raamatus oodanudki oleks. Nõiateema pole muidugi enam ammu uus teema, lähenetud polnud sellele ka eriti uuest küljest, ent ometi köitis see raamat mind mingi eriti suure haagi külge.

Mida siis öelda? Deemonid, nõiad, salapärased ringid põrandal, must toss... Kõlab nagu mõni Supernaturali osa. Ainult et Supernaturalis on palju pläma, „Ringi“ saate nautida palju vähema plämamiseta.  Õnneks on mul teine osa „Tuli“ ka kohe varnast võtta ja selle kallale ma nüüd asungi.

Muide, rootslastel mingi aeg oli plaanis film ka teha... Ei tea mis sellest saanud on? Tahaks seda näha, väga tahaks.  Vaimusilmas olen juba karakterid valmis loonud ja alati on põnev näha kuivõrd minu ja filmitegijate nägemus asjast kattub. Loodan ainult, et mõni ollivuudi kompanii asja üle ei taha võtta, siis saame juba emosuhkruvattidest rääkida. Nende remake’id on tavaliselt umbes sellised „juustulaadsed tooted“, et nagu päris juust ei ole, aga mingil hetkel teatud koguses käib kah. Et siis kui rahakott muud ei kannata. IMDB kahjuks rootslaste filmiplaanide kohta suurt midagi ei räägi... 2013 peaks valmima, aga kui tõene see info on, seda ma küll pakkuda ei oska.

Sisuhinne: 9/10

12 veebruar 2013

Sally Gardner "Mina, Coriander"

303 lehekülge
Lugu Coriandrist, siidikaupmehe tütrest, viib meid 17. sajandi Londonisse ja haldjamaale. Tüdruku õnnelik lapsepõlv lõpeb, kui tema ema sureb ja isa on sunnitud Prantsusmaale põgenema. Coriander jääb võõrasema ja silmakirjaliku puritaanlasest jutlustaja hoole alla. Et Coriandrit allaheitlikumaks muuta, sulgevad nad tüdruku ema riidekirstu. Sealt satub tüdruk haldjamaailma, kus kunagi elas ka tema ema.

Kõige paremini võtab selle raamatu kokku lihtne sõna: muinasjutt. Suures osas ta muinasjutt ongi, paha võõrasema, haldjad, prints, kuningas, peegel jms, ent samas on kõige selle taustaks 17. sajandi Inglismaa eluolu, mis päriselt ja tõepoolest oli selline nagu raamatutes kirjeldati. Sihtgrupiks on noorem lugejaskond, nii umbes 10-14 aastased tütarlapsed (kirjastus ise soovitab 9+), aga ma ei näe mitte mingit põhjust, miks ka vanemad seda nautida ei võiks. Lugu pakatab klišeedest, seda küll, aga see mõjub antud loo juures nii värskelt ja loomulikult. Ja mis oleks elu ilma mõne korraliku muinasjututa? Kõik pahad saavad lõpuks karistatud ja headel on võimalus elupäevade lõpuni õnnelikult elada...
See oli tore lugemine, aga mitte midagi hämmastavat. Mulle meeldisid autori lihtne keelekasutus, karakterid, ajalooline taust - kõik see muutis teose käegakatsutavaks, mõnusaks vahepalaks. Sellised lasteraamatud mulle istuvad ja vahelduseks ei tahagi mitte midagi muud peale ühe lihtsa, ent armsa lasteraamatu.

Sisuhinne: 7/10

11 veebruar 2013

Peter V. Brett "Maalingutega mees" ja "Kõrbeoda"

    


„Maalingutega mees“ 518 lehekülge
Tegevus toimub maailmas, kus inimesed peavad öö saabudes varju otsima majadest, mida kaitsevad loitsumärgid, sest pimeduses tulevad välja maa-alused, deemonid, kes rebivad tükkideks kõik, kes neile ette satuvad. Seal maailmas kasvavad eri paigus kolm last, kellest saavad täiskasvanuna sõdalane, ravitseja ja muusik. Nende oskused aitavad neil jõuda jälile deemonite saladusele ja annavad vaevatud inimkonnale lootust kurjuse painest vabaneda.

„Kõrbeoda“ 679 lehekülge
SharDama Ka ja Maalingutega Mees olid kunagi sõbrad, relvavennad. Nüüd on nad vihased vaenlased. Nende looga on seotud Renna, noor naine, kel on tulnud taluda üleinimlikke kannatusi; Leesha, uhke ja imekaunis ravitseja, kelle loitsutundmine ületab juba Maalingutega Meest ennastki; ning Rojer, rändurist viiuldaja, kelle tavatu muusika suudab deemoneid rahustada – või nende meeled nii segamini ajada, et nad ründavad üksteist.
Ja ometi, sel ajal kui vanad liitlassuhted pannakse proovile ja sõlmitakse uusi, on kõik õndsas teadmatuses sellest, et ilmunud on uus liik deemoneid, intelligentsemad – ja ohtlikumad – kui ükski, kellega ollakse varem kokku puutunud.

Olen juba ammu mõelnud, et tahan nendest raamatutest kirjutada, aga pole mahti olnud. Nüüd on  pisut aega ja meeleolu, et oma mõtted kirja panna. Kõik tegelased on välja tooduded ääretu detailsusega, sealjuures rõhutan seda, et pole mainitud ainult häid omadusi, vaid igal ühel on oma vead. Kõik pole kullast poisid ja teemantist tüdrukud nagu ma viimasel ajal olen lugema harjunud. Kerge vaheldus seega. Olustik on mitmekesine ja sündmused toimuvad mitmel tasandil. Seda on nii huvitav lugeda, et mu silmad ei tahtnud mõtetega kohati samas tempos edasi liikuda. Lugemisest on juba, ma ei teagi, pool aastat möödas, aga olen endiselt väga põnevil, mis kolmandas raamatus juhtuma hakkab.
Kahjuks pole see vahetu elamus, vaid kerge järellainetus, seega ei hakka ma suuri sõnu tegema. Seda enam, et mitmed raamatublogijad on teinud nii „Maalingutega mehest“ kui ka „Kõrbeodast“ väga häid arvustusi. Soovitan vaid otsingut kasutada ja ka teiste elamustest osa saada. Veel parem, fantaasiahuvilised, lihtsalt lugege need raamatud läbi.

Kolmas osa peaks ilmuma juba sellel kuul (kui ta juba ilmunud pole), see on ka põhjus, miks otsustasin, et nüüd on õige aeg anda väike kommentaar kahele esimesele raamatule. Kolmandale osale järgneb veel neljas ja alles viienda osaga peaks sari punkti saama. Seega oodata saab veel head mitu aastat, aga ma usun, et see on kogu seda ootamist väärt.

Sisuhinne: 10/10 


L. J. Smith "Vampiiripäevikud: Äratus"

240 lehekülge
Elena on imekaunis ja populaarne keskkoolitüdruk, kes saab iga poisi, keda ta vaid soovib. Stefan on sünge ja müstiline noormees, kes proovib meeleheitlikult võidelda oma ihaga Elena vastu... seda tüdruku enda pärast. Ja Damon on seksikas ja ohtlik, ning teda kihutab tagant soov kätte maksta Stefanile – oma vennale, kes ta kunagi reetis. Elena avastab, et teda tõmbab mõlema venna poole. Kumma kasuks langeb tema valik selles surmavas armastuskolmnurgas?

Seda raamatut sai loetud juba mitu kuud tagasi. Kahjuks pean ütlema, et ma ei sallinud sellest ühtegi sõna. Nooh, võib-olla olen ülekohtune, sidesõnad olid normaalsed. Seda enam üllatasin ennast, kui teise osa („Võitlus“) kätte võtsin. Mäletan, et mõtlesin ehk läheb paremaks. Aga ei läinud. Väga halb oli. Sellist lugemisstiili pole ma varem kuigi palju harrastanud, jätsin lõikude viisi „materjali“ vahele. Kahjuks minu põhimõte, et kui korra raamatu kätte võtan, siis selle ka läbi loen, on minusse väga sügavale sisse kasvanud. Eriti loll idee oli muidugi kohe teine raamat kätte võtta. Aga see oli puhtast uudishimust, mitte seetõttu, et ma seda nautinud oleksin. Nimelt olen vahelduva eduga samanimelist seriaali vaadanud ja tahtsin näha, kas sari ja raamat jooksevad kokku. Ei jookse eriti. Ainult Stefan ja Elena on mõlemad nii raamatus kui sarjas parajad jobud - üks memmekas, teine maailma naba.
See sisuliin – imekaunis tibi, kes oma eluga üldse rahul pole, aga kellel tegelikult kõik enam-vähem käe-jala juures on. Siis otseloomulikult üks ülikuum kutt, kes osutub vampiiriks. Kõik see hoia-minust-eemale-ma-olen-paha stiil ja puha... Lõpuks on ikka musi-musi ja mitte mingite eriliste pingutusteta. Sisutühi, karakterid on pealiskaudsed ja mõttetud, üks kana teeb suu lahti, teised kaagutavad targalt järele. Kõik kaitsevad ilma mingi olulise põhjuseta ühte lammast...
Aga üks väga oluline küsimus – kus saaks päriselt näha mõnda nii täiuslikku kutti nagu nendes vampiirikates alati on? Need peaks kuskil klaaskapis vaatamiseks olema ega neist vist muidu asja nagunii poleks. Aga näha tahaks ikka.
Ma ei suuda end vist üldse ära kiruda. Miks ma tihtilugu sellist jama loen? Ikka ja jälle leian ma end mingit fantaasiapornot lugemas, ise mõeldes, et kurat, sellest ajast on küll pärast kahju. Ja siis teen ma seda mõne aja pärast jälle.
Aga ei tasu ehmuda, nii hull see ka polnud. Igale asjale on lugejaid ja arvestades fännikogu, siis olen enda arvamusega väga suures vähemuses. Soovitan noortele, kellele meeldib kokteil dramaatilisest pubekaeast, armukolmnurkadest, kutsikaarmastusest ja loomulikult eriti kuumadest kuttidest, kes osutuvad vampiirideks – ja ongi üks kerge smuuti noortele vanuses 11-16.

Sisuhinne: 3/10

10 veebruar 2013

M. C. Beaton "Klatšimoori surm"

175 lehekülge
Kui kõrgklassi kuuluv lesk ja seltskonnaajakirjanik leedi Jane Winters kalastuskooli tuli, ei raisanud ta aega, asudes ümbritsevate inimeste sulgi katkuma. Tema terava keele ja ebadaamilike kommete ohvrite hulgas oli ka Lochdubhi konstaabel Hamish Macbeth. Siiski ei arvanud ka Hamish, et keegi võiks leedi Jane’i kriiskamise lõplikult vaigistada – kuni jõest õngitsetakse välja leedi laip.

Hamishi lugudest esimene. Pean ütlema, et teine osa „Kaabaka surm“ oli natukene põnevam. Karakterid olid väga pealiskaudsed, kõikidel oli mingi tumedamat sorti saladused, mida nad ise hirmsalt tähtsaks pidasid, aga mis tegelikult üsna mõttetud olid. Mingist suuremat sorti karakterite väljakirjutamist nii lühikeses krimkas juttu ei saagi olla, seega pole pealiskaudsed karakterid probleemiks, kohati on täitsa põnev mõelda, kes naise enda „jubeda“ saladuse pärast ära tappa võis. Kõik ju soovisid tema surma ja koguni mõtlesid, et tahaks selle jubeda naise tappa! (Mis on minu arvates natukene äärmuslik, sest kui paljud inimesed tegelikult mõtlevad, et tahaksid tappa, kui neile inimene ei meeldi. Natukene äärmuslik pole?) Lõpplahendus tuli kiiresti ja äkitselt, umbes nagu teises raamatus. Hamish ei hiilga näiliselt sugugi mitte millegagi, aga ometigi pole ta suu peale kukkunud ega rumal. Pricilla tuli ka juba selles osas sisse ja ma vaikselt ootan, kas sealt midagi enamat ka välja kasvab.

Sisuhinne: 6/10

07 veebruar 2013

James Patterson & Jill Dembowski "Võlur ja nõid: Tuli"

336 lehekülge
Whit ja Wisty Allgood on ohverdanud kõik, et juhtida liikumist halastamatu totalitaarse režiimi vastu, mis valitseb nende maailma. Diktaator Seesinane Seesinane on keelanud kõik, mida nad kalliks peavad: raamatud, muusika, kunsti ja isegi fantaseerimise. Õe-venna tugevnevast võluväest pole Seesinase julma märatsemise lõpetamiseks abi olnud ning nüüd on ta tapnud ka nende ema ja isa. Wisty teab, et tal on aeg Seesinasele vastu astuda. Ent tema võitlus ja tuli annavad võitmatule olendile üksnes jõudu juurde.

Lõpp hea, kõik hea. Mitte nüüd nii hea, aga ikka päris positiivne või siis vähemalt helge. See kõige suurem kurjus sai loomulikult hävitatud ja sellega on triloogial punkt. Viimane osa oli väga hoogne... Kaks esimest osa on olnud samuti sellises kiires tempos, tegevust täis ja puha, aga kolmas osa nagu lausa jooksis.  

Koer (Feffer oli vist) suri vahepeal ära nagu ma aru sain, aga siis oli ta jälle elus. Või olen ma lihtsalt juba liiga unine, et lõppu nii hästi läbi hammustada. Ja ma ei tea üldse miks ma seda nii märkimist väärseks pean. Ei tasu vist tähele panna…

Põhimõtteliselt sai lugu korraliku punkti ja ega ausalt öeldes seda sarja enam ei tahakski lugeda. Saigi juba teist natukene liiga palju korraga. Oleksin pidanud vist pikemad vahed raamatute lugemisse jätma.

Selline konkreetne „võlusari“, lihtsakoeline, aga oma võludega. Ühe korraliku lasteraamatu teeb kokku küll. Vahelduseks oleks selliseid raamatuid ju päris kena lugeda, et ei pea väga palju mõtlema, lihtsalt elad kaasa ja….loed. Aga mul vist selliseid raamatuid viimasel ajal liiga palju kätte sattunud. Tahaks nüüd midagi konkreetsemat, midagi, mis paneks mõtlema (ja seda mitte  nõidadele, võluritele, lohedele või haldjatele, vampiirid hoidku heaga eemale…).

Sisuhinne: 6/10