25 veebruar 2013

Becca Fitzpatrick "Vaikus"

382 lehekülge

Becca Fitzpatricku edukate romaanide „Salajane” ja „Crescendo“järg, kus langenud ingel Patchil ja koolitüdruk Noral on võidelda veel üks võitlus: relvadeks armastus ja lõppematu usk teineteisesse peavad nad peatama kurja, kelle käes on võim purustada igaveseks kõik see, mille nimel nad on vaeva näinud.

Nagu juba mainitud, siis tegemist järjeraamatuga, mille põhitegelasteks on langenud inglid ja nende järeltulijad nefilimid. Esimesed kaks osa sai loetud juba suvel, seetõttu pole selles blogis ka nendest juttu (alustasin blogiga vist alles oktoobris). Lühidalt ei oska ma midagi rääkida ka, sest tõsiselt, ma ei mäletagi enam. Mäletan seda, et lugemise ajal oli päris põnev, aga see käesolev kolmas osa oli nagu... tühjus. Tegelased olid jah tuttavad, tegevus oli ka tuttav, aga ma muudkui mõtlen, et millest need kaks raamatut nii väga siis rääkisid? Ei mäletagi enam, aga need, kelle suutsin uudishimulikuks teha, võtke raamatud kätte ja vaadake asi üle. Kuigi ma suurt miskit eelmiste raamatute tegevuste kohta ei mäleta, siis pean ütlema, et sellegipoolest oli kolmas osa põnev. Nora on kaotanud mälu igasuguse eelneva kohta (vot, päris sarnane tunne), aga tema meenutused on üsna harlikud, seega ei aidanud mind eriti palju eelmiste osade meenutamisel. Patch on endiselt müstiline tüüp, kes seekord suurema osa raamatust kasutab nime Jev. Kuigi Nora ei tea, kes on Jev, tõmbab teda vägisi sünge kuti poole. See on vist kõige labasem vihje selle kohta, et tüdrukuid tõmbavad alati pahad poisid. Kolmas osa lõppeb kena puändiga ja ega siis vist midagi kui neljandat ootama jääda? Loodan, et ma selle ajaga kolmandat osa ära ei unusta.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar