11 veebruar 2013

L. J. Smith "Vampiiripäevikud: Äratus"

240 lehekülge
Elena on imekaunis ja populaarne keskkoolitüdruk, kes saab iga poisi, keda ta vaid soovib. Stefan on sünge ja müstiline noormees, kes proovib meeleheitlikult võidelda oma ihaga Elena vastu... seda tüdruku enda pärast. Ja Damon on seksikas ja ohtlik, ning teda kihutab tagant soov kätte maksta Stefanile – oma vennale, kes ta kunagi reetis. Elena avastab, et teda tõmbab mõlema venna poole. Kumma kasuks langeb tema valik selles surmavas armastuskolmnurgas?

Seda raamatut sai loetud juba mitu kuud tagasi. Kahjuks pean ütlema, et ma ei sallinud sellest ühtegi sõna. Nooh, võib-olla olen ülekohtune, sidesõnad olid normaalsed. Seda enam üllatasin ennast, kui teise osa („Võitlus“) kätte võtsin. Mäletan, et mõtlesin ehk läheb paremaks. Aga ei läinud. Väga halb oli. Sellist lugemisstiili pole ma varem kuigi palju harrastanud, jätsin lõikude viisi „materjali“ vahele. Kahjuks minu põhimõte, et kui korra raamatu kätte võtan, siis selle ka läbi loen, on minusse väga sügavale sisse kasvanud. Eriti loll idee oli muidugi kohe teine raamat kätte võtta. Aga see oli puhtast uudishimust, mitte seetõttu, et ma seda nautinud oleksin. Nimelt olen vahelduva eduga samanimelist seriaali vaadanud ja tahtsin näha, kas sari ja raamat jooksevad kokku. Ei jookse eriti. Ainult Stefan ja Elena on mõlemad nii raamatus kui sarjas parajad jobud - üks memmekas, teine maailma naba.
See sisuliin – imekaunis tibi, kes oma eluga üldse rahul pole, aga kellel tegelikult kõik enam-vähem käe-jala juures on. Siis otseloomulikult üks ülikuum kutt, kes osutub vampiiriks. Kõik see hoia-minust-eemale-ma-olen-paha stiil ja puha... Lõpuks on ikka musi-musi ja mitte mingite eriliste pingutusteta. Sisutühi, karakterid on pealiskaudsed ja mõttetud, üks kana teeb suu lahti, teised kaagutavad targalt järele. Kõik kaitsevad ilma mingi olulise põhjuseta ühte lammast...
Aga üks väga oluline küsimus – kus saaks päriselt näha mõnda nii täiuslikku kutti nagu nendes vampiirikates alati on? Need peaks kuskil klaaskapis vaatamiseks olema ega neist vist muidu asja nagunii poleks. Aga näha tahaks ikka.
Ma ei suuda end vist üldse ära kiruda. Miks ma tihtilugu sellist jama loen? Ikka ja jälle leian ma end mingit fantaasiapornot lugemas, ise mõeldes, et kurat, sellest ajast on küll pärast kahju. Ja siis teen ma seda mõne aja pärast jälle.
Aga ei tasu ehmuda, nii hull see ka polnud. Igale asjale on lugejaid ja arvestades fännikogu, siis olen enda arvamusega väga suures vähemuses. Soovitan noortele, kellele meeldib kokteil dramaatilisest pubekaeast, armukolmnurkadest, kutsikaarmastusest ja loomulikult eriti kuumadest kuttidest, kes osutuvad vampiirideks – ja ongi üks kerge smuuti noortele vanuses 11-16.

Sisuhinne: 3/10

1 kommentaar: