17 veebruar 2013

Mats Strandberg & Sara B. Elfgren "Tuli"

496 lehekülge
Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant.

Ja teises raamatus tuli juttu kadunud inimestest ja müstilistest surmadest… Täpselt see, mida esimese raamatu kaanel lubas. Nojah. Parem siis teises raamatus kui üldse mitte.

Teine osa Engelsforsi triloogiast oli sama hoogne, kaasahaarav ja põnev kui esimene. See tundus mulle ka hulga positiivsem, kuigi teema ja inimesed on endiselt samad. Ilmselt ma lihtsalt harjusin selle pisut süngevõitu temaatikaga ära ja see ei tundunud enam nii võõras. Suuri spoilereid ma andma ei hakka, aga ütlen, et raamat üllatab taaskord ühe peategelase surmaga. See on siis juba nii-öelda teine-kolmas (potentsiaalne) peategelane kes sureb. Nüüd tekib lihtsalt küsimus, et huvitav, kes järgmine on? Ehk oleks see isegi üllatavam, kui finaalosas keegi ei surekski, aga nii palju vist arvata ei tasuks. Tuleb lihtsalt kolmas osa ära oodata ja siis vaadata.

Tegelastega on toimunud teatavad arengud. Tüdrukud avastavad koos lugejatega enda juures iga päevaga uusi tahke, seda on tegelikult väga tore lugeda. Mitte iga autor ei viitsiks mitut tegelast nii lahti kirjutada, ometi iga tüdruku suhtes teatud mustrit jälgides. Sisuliinides on mitu huvitavat arengut ja kohati süvenesin ühe tegelase ellu niivõrd tugevalt, et kui järsku hakkas hoopis teise tüdruku jutustus, siis tundus see esialgu igav/vähehuvitav. Loomulikult hakkas selle tüdruku osa mõne aja pärast jälle üüratult põnev tunduma, seega järgmises lõigus tundus kolmanda tüdruku lugu igav ning nõnda see käiski muudkui ringiratast. Siinkohal mõtlen „igav“ mitte sõna otseses mõttes, aga kuidagi vähem oluline. Ometi pärast raamatu läbi lugemist oli selge, et kõik sisuliinid, tegelased ja nende mõtted on täpselt sama huvitavad, põnevad ja mis põhiline, olulised. Ja nii ongi… Kõik oli põnev ja tore ja mis muud kui jälle ühte osa ootama hakata.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar