30 märts 2013

M. C. Beaton "Apla naise surm"

180 lehekülge
Konstaabel Hamish Macbethi taevas pole ainsatki pilve… Ainult rikkalikult sooja päikesepaistet ja veidi liiga vähe ilusat Priscilla Halburton-Smythe’i.
Aga kui Tommeli mõisahotelli saabub kaheksa lootusrikast Vallaliste Tutvumisseltsingu liiget, et nädala kestel tõsiselt üritada abikaasat leida, ilmuvad taevasse pilved. Neli paari, keda agentuuri direktor Maria Worth hoolega kokku on sobitanud, tunnevad teineteise suhtes kohe vastumeelsust. Maria labase ja apla äripartneri Peta ilmumine hävitab viimsegi romantikaraasu. Kui armastus pageb aknast välja, astub mõrv uksest sisse. Peta ahmib varsti sisse oma viimse söögiportsu ja Hamishi lahendada on nõutuks tegev mõistatus. Kes oli koos Petaga saatuslikul väljasõidul, mille järel leiti Peta surnult, suur punane õun suus?
Kindlasti ei võinud see olla keegi nendest vallalistest…

Mind ikka jätkuvalt hämmastab, see, kuidas Beatoni raamatutes inimesed nii muuseas mõtlevad, et „oh, tahaks tema ära kägistada“ või siis „ta on nii loll, et peaks surema“. Ma ei saa küll teiste eest rääkida, aga mina pole iialgi mõelnud, et keegi võiks ära surra kuna ta on nii loll või mõlgutanud tapmismõtteid seetõttu, et keegi lihtsalt ebameeldiv on. Selles raamatus nagu ka igas eelnevas Hamishi loos on sellised tapmismõttes iga inimese mõtetes...

Tommeli lossi hotelli saabus eliitseltskond, kes kõik loodavad seal viibides enda „õige“ leida. Üsna varsti pärast algust saab selgeks, kes seekord sureb ja selle juhtumi puhul on süüdlane tegelikult üsna ootamatu. Pricsilla ja Hamishi vahel ikka ja endiselt midagi susiseb, Daviot koguni soovitab Hamishil naine ära kosida. Ei puudu ka selline naine, kes Hamishile Pricsilla meelepahaks silma heidab. Igas Hamishi raamatus on vist selline pisut kergemeelne ja lihtne naine, kes Hamishi ääretult võlvaks peab. Raamatu lõpus Hamish edutatakse, aga see talle muidugi ei sobi, sest asi toob kaasa mitmeid ebamugavusi.  

Sisuhinne: 6/10

27 märts 2013

Laini Taylor "Tütar suitsust ja luust"

17617150
407 lehekülge
Noor kunstiõpilane Karou kistakse Prahas julma ebamaisesse sõtta. Toimumas on midagi eriskummalist – üle terve maa ilmuvad ustele põletatud mustad käejäljed, mille jätavad taevas haigutava lõhe kaudu kohale hiilinud tiivulised võõrad. Karou joonistusvihikute lehed on täis koletisi, kes võivad olla ka tõelised. Ta ise kõneleb mitmeid keeli ja sugugi kõik neist pole inimestele mõistetavad. Ning Karou sinised juuksed on ka tegelikult sellist kummalist värvi. Kes ta on? Ja kes on Akiva – poiss, keda ta oleks nagu tundnud juba ammu?

Mida ma ootasin, kui selle raamatu kätte võtsin? Kahltemata mitte ingleid, kindlasti mitte koletiste versiooni Romeo & Juliast ning kohe kindlasti oodanud ma, et seda kõike nii põnevalt annab kokku panna. Ma ootasin midagi lihtsamat, lihtsalt lugu siniste juustega tüdrukust, ilma mingisuguse eelloota.. Aga eellugu on selles raamatus palju, ainult veidi tagurpidi - „enne“ asub raamatu teises pooles, samas kui esimene osa raamatust on „pärast“. Mulle meeldis selle raamatu kontseptsioon, see andis võimaluse pidevalt midagi oodata ja mõelda, mis nüüd saab. Kunagi ei andnud autor liiga palju vihjeid, jättes kõik saladuskatte alla kuni oli õige aeg saladustelt loor langetada. Nii mulle meeldib lugeda – tead, et  midagi on tulemas, aga ei oska arvata, et see „midagi“ nii oluline ja põnev on. Vahetult enne päris lõppu kiskus minu maitse jaoks natukene liiga läägeks, aga päris lõpp (umbes kaks lehekülge) tegi olukorra neutraalseks. Oh, ja muidugi ei saa ilma selleta – tegemist on jällegi triloogiaga. Kaks esimest osa on inglise keeles juba ilmunud, kolmandat osa on alles 2014. aastaks oodata.  

Raamat ise räägib tüdrukust nimega Karou, kellel on sinised juuksed. Seda rõhutatakse raamatus ikka väga palju, aga tegelikult pole sellel üldse tähtsust. Kui siis ainult natukene. Tüdruk elab Prahas ja ta õpib kunsti. Tundub ju üsna tavaline? Tegelikult tegeleb tüdruk vabal ajal erinevate salajaste ülesannete täitmisega, mis põhiliselt eeldab hammaste kogumist ja nende viimist oma n-ö kasuisale. Tüdruk ei tea midagi oma minevikust ja on ainult loomulik, et see muudab ta kõige suhtes eriti uudishimulikuks. Absoluutse tõe varjamine pole kunagi eriti mõttekas olnud, seetõttu ilmselt ei saa oodata ka õnnelikku lõpplahendust. Vähemalt mitte Karoule. Tükk tüki haaval paneb Karou pusle kokku, aga pilt, mis sellest välja tuleb, ei pruugi talle meeldida.

Kuigi mulle väga meeldis teose üldine konteptsioon ja sisu, jäi armastusliin liiga tavaliseks. Päriselt? Romeo ja Julia? Maskiball? Rivaalitsevad pooled? Keelatud armastus? Mõlema surm? (Vähemalt kõigi eelduste kohaselt oleksid nad mõlemad pidanud surema). Natukene liiga klišeelik ja üldsegi mitte selline, mida raamatutes vähe kohtab. Peaaegu igas fantaasiaromaanis on mingi müstiline armulugu, kus pooled ükteisega koos olla ei tohiks, sest emma-kumma perekond, sel korral siis rahvus, tahab teise surma. Jube šokeeriv tõesti.

Ausalt, mulle väga meeldis autori fantaasialend. Pooleldi inimesed, pooleldi loomad... Kõik need legendid ja müüdid, kimäärid ja inglid ning nendevaheline sõda. Sõda, mille algust keegi ei mäleta, isegi tõelist põhjust ei suuda keegi meenutada, aga mida tehakse? Sõditakse endiselt, sest mitte keegi ei oska nagunii muudmoodi elada. See on nagu metfoor elule, mis meid kõiki kuidagi puudutab. Teil on naftat? No hästi, siis me toome kuulipildujatega teile natukene demokraatiat. See kõik tundub eemalt vaadates nii nukker ja ebavajalik, aga samas ei oskaks keegi ilma selleta olla. Kuidas inglid ja kimäärid saaksidki rahus teineteise kõrval elada, kui nad on tuhat aastat ainult sõdinud, kui neid on üksteist vihkama õpetatud? Karou tähendab lootust. Siinkohal tulebki mängu Karou ja tema inglist armastatu Akiva, aga nagu selgub raamatu päris lõpus, siis  nendele ei tasuks esialgu rahu sõlmimise lootust vist panna.

Raamat oli hea. Ma ei saanud sellest mingit absoluutselt kustumatut elamust, aga ometi leian ma end ikka ja jälle selle erinevaid tahkusid lahti mõtestamas. Kindlasti ootan ma teise raamatu ilmumist ja loodan, et see üllatab mind sama postiivselt, võib-ola isegi rohkem, kui esimene osa.  

Sisuhinne: 8/10

P.S! Filmiõigused on juba ostetud, seega saab filmi ka näha. Kunagi. 

21 märts 2013

M. C. Beaton "Snoobi surm"

176 lehekülge
Kui Jane Wetherby kutsub konstaabel Hamish Macbethi „puhkusele” Eileencraigi saarele oma sanatooriumi Lustlik Rändleja, hakkab mehe roidunud vaim elavnema. Arvates, et ta on viimaks leidnud õrna ja armastava hoolitsuse allika, alistub Hamish ahvatlusele ning jätab unise mägismaa linnakese Lochdubhi ja armastatud koera Towseri.
Kahjuks ei kujune puhkus selliseks, nagu Hamish lootis. Tuulest räsitud Eileencraigi asustavad vaenulikud saareelanikud, kellest enam kui vähesed vabaneksid Lustlikust Rändlejast ja selle perenaisest. Seltskond sanatooriumis pole sugugi parem; Jane’i kerglasel koosviibimisel osaleb teiste hulgas naine, kes on läbi ja lõhki snoob ning kritiseerib kõike ja kõiki. Kui ta leitakse kaljujalamilt murdunud kaelaga, ei ole keegi sellest ülemäära murtud – ent Hamish peab jätma viimasegi lootuse mõnusale puhkusele, et lahendada snoobi surm.

Järjekorras vist juba kuues Hamishi juhtum? Mul on juba lugemine täiesti sassis, pikka aega pole lugeda jõudnud ja enam ei mäleta. Seekordses osas läks Hamish puhkusele. Puhkus sai läbi siis, kui üks naine (ehk siis snoob)  surnult leitakse ja Hamishil on kohe mõte, et see on mõrv. Seal ta siis selle Blairiga jälle natukene jagelema kipub kuni lõpuks on Hamishil endalegi tunne, et on mõrva vaid ette kujutanud. Ühtlasi saab kaasa elada Hamishi järjekordsele kiindumusele, aga nagu juba traditsiooniks saanud, ei tule sellest midagi välja. Pricsilla sattus jõuludeks Hamishi vanemate juurde, ent sellest autor väga ei räägi. Päris lõpus näitab Pricsilla välja natukene armukadedust ja oligi juba aeg. Ammu.

Sisuhinne: 7/10

11 märts 2013

Kristy & Tabita Lee Spencer

419 lehekülge
Õnnelike päevade mälestustest tulvil mahajäetud rantšo, kõhedust tekitavate lindude parv, mis selle kohal keerleb, ja kaks õde – erinevad nagu öö ja päev. Ja veel – armastus, mis peab jääma vastuarmastuseta.
Niisugused on märksõnad, mille autor on valinud raamatu motoks. On suvi ning 17-aastased Dawna ja Indie pöörduvad koos emaga tagasi Whistling Wingi – lapsepõlve mängumaadele, mis on tulvil mälestusi armastatud vanaemast. Kuid Whistling Wing pole enam endine. Mitte kõik ei mängi lahtiste kaartidega ja sõpru on vaenlastest üha raskem eristada. Inimestes tekitab hirmu iga päevaga kasvav suurte mustade lindude parv.
Kaheteistkümnendal tunnil taipavad Indie ja Dawna, milliseid uskumatuna tunduvaid ohvreid tuleb tuua, et varitsevat ohtu peatada. Põnevus, müstika ja armastus – need võiks olla selle romaani märksõnad

Oli see alles segane värk. Pool raamatut polnud mul aimugi, mis selle raamatu mõte on. Raamatu nimi on „Deemonite suvi - Lubadus“, seega peab seal deemoneid olema. Ja suvi ka loomulikult. Mingi lubadus ka. See pole kunagi hea, kui meenutusi igal teisel lehel on ja seda sõna otseses mõttes. Õed meenutasid enda suvesid Mamma juures pidevalt, kogu aeg, alati ja mingi ülima heldimusega. See lihtsalt keeras teksti nii krussi, kõik oli nii kaootiline ja ebamäärane. Veel vähem meeldis mulle see, et enamasti olid need meenutused ja heietused täiesti arusaamatud ja kuidagi jumalast suvalt teksti sisse visatud. Põnevus, müstika ja armastus – vist oli jah.

Peategelasteks on kaks õde, kes on sündinud ühe aastanumbri sees ja kellel on harukordne võimalus olla 33 päeva aastas ühevanused. Selle aja sees suudavad nad teineteise mõtteid tajuda ja igasuguseid muid üleloomulikke asju teha. Aga kõike seda ainult nendel päevadel, kui nad ühevanused on. Suurem osa raamatust üritavad tüdrukud lihtsalt midagi teada saada. Mitte midagi erilist ma arvan... Ja siis ühel hetkel nad avastavad, et deemonid on olemas (ainult, et need on lindude kujul) ja et nemad on väravavalvurid ja peavad enam-vähem viimasel minutil värava sulgema, et deemonid maailma ei pääseks. Taustaks on poolsegane ema ja paar armuleeki. Sisu on ju muidu päris paljutõotav, aga teostus on väga segane. Tavaliselt ma ütleks lahja, aga lahja see polnud, lihtsalt segane, algmaterjal on ju hea. Seega, kui peaks tulema järg, siis loodan, et õed Spencerid on oma kirjanduslikku kaootilisust vähendanud. Näiteks kirjutaks enda ideid salvrättide sisse, mitte suvalistesse kohtadesse raamatus. Alles päris lõpus muutusid autorite ideed veidi selgemaks ja oli näha, et nad hakkasid oma mõtteid paremini koondama. Need topeltautorite raamatud on alati kuidagi segased ja mööda paberit laiali. Üks idee ei jõua veel lõppedagi, kui juba kolm tükki ennast kuskilt sisse pressivad. Lugejal polegi midagi muud, kui pärast raamatu lugemist pead vangutada ja mõelda, et raamat ju oli hea, aga millest t ä p s e l t  see nüüd rääkis, sellest vist küll aru ei hakka saama. Ja just täpselt selline mu mõte ongi – raamat oli ju päris hästi loetav, aga otsi tuuma, kus sa tahad, mina seda ei leia. Aga kui keskenduda igale osale päris eraldi, siis mulle täitsa meeldis.  

Sisuhinne: 5/10

Kami Garcia & Margaret Stohl "Ilus pimedus", "Ilus kaos"

   

„Ilus pimedus“ 423 lehekülge
Ühiselt suutsid Ethan ja Lena seista vastu kõigele, mida Gatlin neile näkku paiskas, kuid pärast traagilist kaotust hakkas Lena eemale tõmbuma ja asju salajas hoidma ning see pani nende suhte proovile. Ethan, keda piinavad kummalised nägemused, mida näeb ainult tema, kistakse üha sügavamale linnakese ajaloo sasipuntrasse ning ta jääb kinni lõputu rägastikuna laiuvate maa-aluste tunnelite ohtlikku labürinti, kus miski pole päris selline, nagu pealtnäha paistab.

„Ilus kaos“ 436 lehekülge
Ethan Wate arvas, et hakkab juba ära harjuma imelike ja võimatute sündmustega selles väikses lõunaosariikide linnas Gatlinis, mis oli tema kodulinn. Aga pärast seda kui Ethan ja Lena koju tagasi jõudsid, omandasid sõnad „imelik” ja „võimatu” uusi tähendusi. Rohutirtsude parved, rekordeid purustav kuumus ja laastavad tormid hävitasid Gatlinit, samal ajal kui Ethan ja Lena püüdsid aru saada, millised on Lena võtmise tagajärjed. See kõik mõjutas isegi Lena vägevate üleloomulike võimetega sugulasi, kelle võimed hakkasid andma ohtlikke tagasilööke. Pikapeale kerkis selgelt esile üks küsimus: mida – või keda – peaks ohverdama, et päästa Gatlin? Ethani jaoks on kaos hirmutav, kuid samas teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtija. Teda piinavad jälle unenäod, kuid seekord ei ole asi Lenas – see, mis teda piinab, väljub unedest ja asub teda jälitama ka igapäevaelus. Veel hullem on aga asjaolu, et Ethan hakkab kaotama tükikesi iseendast: ta unustab nimesid, telefoninumbreid, isegi mälestusi.
Mõnikord pole enam võimalik tagasi pöörata. Ja õnnelikku lõppu seekord ei tule.

Kaks järge raamatule „Ilusad olendid“, mille film ka just eelmise kuu lõpus linastus. Filmist räägin natukene lähemalt lõpus.

Värske lugemiselamus on „Ilus kaos“, millega lõpetasin just pool tundi tagasi. „Ilus pimedus“ on juba selline mitu-mitu kuud tagasi loetud asi, sellest ma väga ei räägikski. Lugesin just enda postituse „Ilusad olendid“ raamatu kohta läbi ja pidin natukene pihku itsitama. Ma ei mäleta esimest raamatut väga selgelt, aga sellest postitusest võib järeldada, et see mulle väga muljet ei avaldanud. Antud emotsioon oli kummaline, kui nüüd tagantjärele vaadata, sest tegelikult on see raamatusari minu peas täiesti ja absoluutselt positiivses valguses. Aga mis ma ikka räägin, ju siis ei meeldinud see esimene osa nii väga. Mäletan küll, et esimese raamatu lugemine venis ja kõik tundus igav, aga teised kaks osa on palju libedamalt läinud, on siis raamatud arenenud või olen mina meelt muutnud.

„Ilus pimedus“ jätkus täpselt sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Macon suri ära ja Lena süüdistas selles alateadlikult Ethanit. Kogu selle süüdistamise ja emitsemise kestel soetas ta endale sõbra nimega John Breed, kellel on suur roll ka kolmandas raamatus. Aga Lena pole ainus, kes uusi sõpru soetas, Ethan sai sõbraks Mariani uue prkatikandi Oliviaga. Ning jah, ka Olivial on kolmandas osas oma osa täita. Väike armu..nelinurk, pisut madinat ja Macon ärkab ellu. Ridley ja Link ajavad ka oma teemat väheke, mõlemat ootavad raamatu lõpus päris suured muutused. Ah, ei midagi uut siin päikese all. See on enam-vähem kõik, mida teisest osast mäletan.

„Ilus kaos“ läks kõvasti kiiremini kui esimesed kaks osa. Pole midagi öelda, autorid on kirja pannud väga mahuka ja seiklusterohe teose. Tegevusetust selles raamatus ei sallita. Kogu aeg toimub midagi. Rõõmu valmistab see, et Ethan ja Lena on oma armuasjadest üle saanud, sest see teise raamatu sina-oled-süüdi-aga-ma-ei-taha-seda-tunnistada hakkas tüütuks muutuma veel enne, kui see õieti alatagi jõudis. Põhiteemaks on ilmakorra muutumine, maailma lõpp on lähedal ja seda kõike sellepärast, mis eelmistes raamatutes toimus. Põud, rohutirtsuparved, maavärin, tornaado, tulekahju jne – selline see Gatlin nüüd on. Mitte keegi ei ütle seda pikka aega välja, aga kõik teavad kes selles asjas tegelikult süüdi on. Üheskoos asuvad Ethan ja Lena otsima midagi, mis maailma lõppu peatada võiks. Lahendus on kogu aeg nende silme all, võiks koguni öelda, et Ethan ongi lahendus, aga see selgub alles paar lehekülge enne lõppu. Kogu selle põhisündmustiku taustal vürtsitavad raamatut Ethani kummalised käitumishäired, Linki muutumine, Ridley, Õed... Otseloomulikult ei puudu Abraham ega Sarafine. Selles osas näeme lähemalt ka seda, kuidas Sarafine mustaks muutus ja Abrahamil ei ole selles mitte väike süü. Ilmselt polegi enam suurt midagi öelda, sest kuna tegemist on järjeraamatuga, siis võtavad selle nagunii kätte need, kellele eelnevad osas loetud on ja need, kes selle sarjaga varem tutvunud pole,  peavad nagunii alustama esimesest.

Üks raamat peaks veel ilmuma („Beautiful Redemption“), inglise keeles on see juba mitu kuud väljas, seega ei tohiks eestikeelsega ka enam väga kaua minna. Saadaval on ka lühijutt Linkist „Dream Dark“, loodame, et ka see tõlgitakse ilusti ära.

Sisuhinne: 8/10

Lubasin natukene ka filmist rääkida. Film oli väike pettumus, sest kuigi peaosalised on küll võrratud näitlejad, siis nendesse osadesse ootasin ma midagi teistsugust. Ethan pidi ju pikk olema, Lena pidi superkaunis olema... Aga nad polnud. Plusspunktid saavad endale Linki ja Maconi osatäitjad. Film ja raamat erinesid päris kõvasti, aga kummalisel kombel see mind ei häirinudki. Nad olid selle toimima suutnud panna, kõik oli kombes. Aga kinosaalis ei läinud selline erinevus väga paljudele peale, pärast filmi oli seda torisemist ikka omajagu kuulda :). Minu jaoks jäid raamat ja film teineteisest ikka natukene liiga kaugeks, seetõttu ei näegi ma suuremat mõtet selle igat tahku lahkama hakata. Pole ju mõtet võrrelda saia leivaga...

07 märts 2013

M. C. Beaton "Kõlvatu naise surm"

190 lehekülge
Rikas proua Maggie Baird ei ole lahke, meeldiv ega helde. Parim, mis tema kohta öelda saab, on, et ta keskealises rinnas tuksub endiselt ilusa lipaka süda. Nii et kui ta auto koos temaga põlema süttib, on tema mägismaal asuvas luksusvillas külalisena korraga viis võimalikku süüdlast: Maggie õetütar ja neli endist armukest, kellest ühe kavatses Maggie endale abikaasaks valida.

Seekord sureb naisterahvas, kelle elu eesmärk oli meestelt raha nuiamine. Kõlvatu naine selles traditsioonilises võtmes, müüs oma võlusid raha ja asjade eest. Kõige rohkem oli juttu selle sama kõlvatu naise õetütrest, või nii mulle vähemalt tundus. Seda Alisoni olid kõik kohad täis. Hamish oli selles osas natukene pikema juhtmega, aga lõpks suutis ta juhtumi siiski lahendada. Seekord ei olnud Blairi, kes juhtumi eest au endale oleks krabanud, krabajaks osutus Donati. Üks väike pomm ka raamatu lõpus, nimelt Pricsilla perekond on vaesunud. Ja mind ei üllatanud sugugi, et Hamish on just see, kes hotelli soovitas, tal neid lahendusi kogu aeg varrukast võtta. Naudin endiselt nende raamatute lugemist, tüdimuse tekkimisest pole veel märkigi.

Sisuhinne: 7/10