11 märts 2013

Kami Garcia & Margaret Stohl "Ilus pimedus", "Ilus kaos"

   

„Ilus pimedus“ 423 lehekülge
Ühiselt suutsid Ethan ja Lena seista vastu kõigele, mida Gatlin neile näkku paiskas, kuid pärast traagilist kaotust hakkas Lena eemale tõmbuma ja asju salajas hoidma ning see pani nende suhte proovile. Ethan, keda piinavad kummalised nägemused, mida näeb ainult tema, kistakse üha sügavamale linnakese ajaloo sasipuntrasse ning ta jääb kinni lõputu rägastikuna laiuvate maa-aluste tunnelite ohtlikku labürinti, kus miski pole päris selline, nagu pealtnäha paistab.

„Ilus kaos“ 436 lehekülge
Ethan Wate arvas, et hakkab juba ära harjuma imelike ja võimatute sündmustega selles väikses lõunaosariikide linnas Gatlinis, mis oli tema kodulinn. Aga pärast seda kui Ethan ja Lena koju tagasi jõudsid, omandasid sõnad „imelik” ja „võimatu” uusi tähendusi. Rohutirtsude parved, rekordeid purustav kuumus ja laastavad tormid hävitasid Gatlinit, samal ajal kui Ethan ja Lena püüdsid aru saada, millised on Lena võtmise tagajärjed. See kõik mõjutas isegi Lena vägevate üleloomulike võimetega sugulasi, kelle võimed hakkasid andma ohtlikke tagasilööke. Pikapeale kerkis selgelt esile üks küsimus: mida – või keda – peaks ohverdama, et päästa Gatlin? Ethani jaoks on kaos hirmutav, kuid samas teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtija. Teda piinavad jälle unenäod, kuid seekord ei ole asi Lenas – see, mis teda piinab, väljub unedest ja asub teda jälitama ka igapäevaelus. Veel hullem on aga asjaolu, et Ethan hakkab kaotama tükikesi iseendast: ta unustab nimesid, telefoninumbreid, isegi mälestusi.
Mõnikord pole enam võimalik tagasi pöörata. Ja õnnelikku lõppu seekord ei tule.

Kaks järge raamatule „Ilusad olendid“, mille film ka just eelmise kuu lõpus linastus. Filmist räägin natukene lähemalt lõpus.

Värske lugemiselamus on „Ilus kaos“, millega lõpetasin just pool tundi tagasi. „Ilus pimedus“ on juba selline mitu-mitu kuud tagasi loetud asi, sellest ma väga ei räägikski. Lugesin just enda postituse „Ilusad olendid“ raamatu kohta läbi ja pidin natukene pihku itsitama. Ma ei mäleta esimest raamatut väga selgelt, aga sellest postitusest võib järeldada, et see mulle väga muljet ei avaldanud. Antud emotsioon oli kummaline, kui nüüd tagantjärele vaadata, sest tegelikult on see raamatusari minu peas täiesti ja absoluutselt positiivses valguses. Aga mis ma ikka räägin, ju siis ei meeldinud see esimene osa nii väga. Mäletan küll, et esimese raamatu lugemine venis ja kõik tundus igav, aga teised kaks osa on palju libedamalt läinud, on siis raamatud arenenud või olen mina meelt muutnud.

„Ilus pimedus“ jätkus täpselt sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Macon suri ära ja Lena süüdistas selles alateadlikult Ethanit. Kogu selle süüdistamise ja emitsemise kestel soetas ta endale sõbra nimega John Breed, kellel on suur roll ka kolmandas raamatus. Aga Lena pole ainus, kes uusi sõpru soetas, Ethan sai sõbraks Mariani uue prkatikandi Oliviaga. Ning jah, ka Olivial on kolmandas osas oma osa täita. Väike armu..nelinurk, pisut madinat ja Macon ärkab ellu. Ridley ja Link ajavad ka oma teemat väheke, mõlemat ootavad raamatu lõpus päris suured muutused. Ah, ei midagi uut siin päikese all. See on enam-vähem kõik, mida teisest osast mäletan.

„Ilus kaos“ läks kõvasti kiiremini kui esimesed kaks osa. Pole midagi öelda, autorid on kirja pannud väga mahuka ja seiklusterohe teose. Tegevusetust selles raamatus ei sallita. Kogu aeg toimub midagi. Rõõmu valmistab see, et Ethan ja Lena on oma armuasjadest üle saanud, sest see teise raamatu sina-oled-süüdi-aga-ma-ei-taha-seda-tunnistada hakkas tüütuks muutuma veel enne, kui see õieti alatagi jõudis. Põhiteemaks on ilmakorra muutumine, maailma lõpp on lähedal ja seda kõike sellepärast, mis eelmistes raamatutes toimus. Põud, rohutirtsuparved, maavärin, tornaado, tulekahju jne – selline see Gatlin nüüd on. Mitte keegi ei ütle seda pikka aega välja, aga kõik teavad kes selles asjas tegelikult süüdi on. Üheskoos asuvad Ethan ja Lena otsima midagi, mis maailma lõppu peatada võiks. Lahendus on kogu aeg nende silme all, võiks koguni öelda, et Ethan ongi lahendus, aga see selgub alles paar lehekülge enne lõppu. Kogu selle põhisündmustiku taustal vürtsitavad raamatut Ethani kummalised käitumishäired, Linki muutumine, Ridley, Õed... Otseloomulikult ei puudu Abraham ega Sarafine. Selles osas näeme lähemalt ka seda, kuidas Sarafine mustaks muutus ja Abrahamil ei ole selles mitte väike süü. Ilmselt polegi enam suurt midagi öelda, sest kuna tegemist on järjeraamatuga, siis võtavad selle nagunii kätte need, kellele eelnevad osas loetud on ja need, kes selle sarjaga varem tutvunud pole,  peavad nagunii alustama esimesest.

Üks raamat peaks veel ilmuma („Beautiful Redemption“), inglise keeles on see juba mitu kuud väljas, seega ei tohiks eestikeelsega ka enam väga kaua minna. Saadaval on ka lühijutt Linkist „Dream Dark“, loodame, et ka see tõlgitakse ilusti ära.

Sisuhinne: 8/10

Lubasin natukene ka filmist rääkida. Film oli väike pettumus, sest kuigi peaosalised on küll võrratud näitlejad, siis nendesse osadesse ootasin ma midagi teistsugust. Ethan pidi ju pikk olema, Lena pidi superkaunis olema... Aga nad polnud. Plusspunktid saavad endale Linki ja Maconi osatäitjad. Film ja raamat erinesid päris kõvasti, aga kummalisel kombel see mind ei häirinudki. Nad olid selle toimima suutnud panna, kõik oli kombes. Aga kinosaalis ei läinud selline erinevus väga paljudele peale, pärast filmi oli seda torisemist ikka omajagu kuulda :). Minu jaoks jäid raamat ja film teineteisest ikka natukene liiga kaugeks, seetõttu ei näegi ma suuremat mõtet selle igat tahku lahkama hakata. Pole ju mõtet võrrelda saia leivaga...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar