11 märts 2013

Kristy & Tabita Lee Spencer

419 lehekülge
Õnnelike päevade mälestustest tulvil mahajäetud rantšo, kõhedust tekitavate lindude parv, mis selle kohal keerleb, ja kaks õde – erinevad nagu öö ja päev. Ja veel – armastus, mis peab jääma vastuarmastuseta.
Niisugused on märksõnad, mille autor on valinud raamatu motoks. On suvi ning 17-aastased Dawna ja Indie pöörduvad koos emaga tagasi Whistling Wingi – lapsepõlve mängumaadele, mis on tulvil mälestusi armastatud vanaemast. Kuid Whistling Wing pole enam endine. Mitte kõik ei mängi lahtiste kaartidega ja sõpru on vaenlastest üha raskem eristada. Inimestes tekitab hirmu iga päevaga kasvav suurte mustade lindude parv.
Kaheteistkümnendal tunnil taipavad Indie ja Dawna, milliseid uskumatuna tunduvaid ohvreid tuleb tuua, et varitsevat ohtu peatada. Põnevus, müstika ja armastus – need võiks olla selle romaani märksõnad

Oli see alles segane värk. Pool raamatut polnud mul aimugi, mis selle raamatu mõte on. Raamatu nimi on „Deemonite suvi - Lubadus“, seega peab seal deemoneid olema. Ja suvi ka loomulikult. Mingi lubadus ka. See pole kunagi hea, kui meenutusi igal teisel lehel on ja seda sõna otseses mõttes. Õed meenutasid enda suvesid Mamma juures pidevalt, kogu aeg, alati ja mingi ülima heldimusega. See lihtsalt keeras teksti nii krussi, kõik oli nii kaootiline ja ebamäärane. Veel vähem meeldis mulle see, et enamasti olid need meenutused ja heietused täiesti arusaamatud ja kuidagi jumalast suvalt teksti sisse visatud. Põnevus, müstika ja armastus – vist oli jah.

Peategelasteks on kaks õde, kes on sündinud ühe aastanumbri sees ja kellel on harukordne võimalus olla 33 päeva aastas ühevanused. Selle aja sees suudavad nad teineteise mõtteid tajuda ja igasuguseid muid üleloomulikke asju teha. Aga kõike seda ainult nendel päevadel, kui nad ühevanused on. Suurem osa raamatust üritavad tüdrukud lihtsalt midagi teada saada. Mitte midagi erilist ma arvan... Ja siis ühel hetkel nad avastavad, et deemonid on olemas (ainult, et need on lindude kujul) ja et nemad on väravavalvurid ja peavad enam-vähem viimasel minutil värava sulgema, et deemonid maailma ei pääseks. Taustaks on poolsegane ema ja paar armuleeki. Sisu on ju muidu päris paljutõotav, aga teostus on väga segane. Tavaliselt ma ütleks lahja, aga lahja see polnud, lihtsalt segane, algmaterjal on ju hea. Seega, kui peaks tulema järg, siis loodan, et õed Spencerid on oma kirjanduslikku kaootilisust vähendanud. Näiteks kirjutaks enda ideid salvrättide sisse, mitte suvalistesse kohtadesse raamatus. Alles päris lõpus muutusid autorite ideed veidi selgemaks ja oli näha, et nad hakkasid oma mõtteid paremini koondama. Need topeltautorite raamatud on alati kuidagi segased ja mööda paberit laiali. Üks idee ei jõua veel lõppedagi, kui juba kolm tükki ennast kuskilt sisse pressivad. Lugejal polegi midagi muud, kui pärast raamatu lugemist pead vangutada ja mõelda, et raamat ju oli hea, aga millest t ä p s e l t  see nüüd rääkis, sellest vist küll aru ei hakka saama. Ja just täpselt selline mu mõte ongi – raamat oli ju päris hästi loetav, aga otsi tuuma, kus sa tahad, mina seda ei leia. Aga kui keskenduda igale osale päris eraldi, siis mulle täitsa meeldis.  

Sisuhinne: 5/10

2 kommentaari:

  1. ise kohanud ei ole seda raamatut, aga täitsa hakkas huvi pakkuma. (selles osas on mul tunne, et pean hakkama siit blogist eemale hoidma või mu säästud on ruttu raamatupoe kassas. :) )
    Kuid olen sattunud midagi sarnast lugema ainult et kuivemas võtmes ("Õdede ettekuulutus"). Kuid see tekkitas täitsa huvi.

    VastaKustuta
  2. Õdede ettekuulutus on ka minul loetud, küll aga pole ma sellest siin kirjutanud. Ja kui nüüd nii järele mõelda, siis "Deemonite suvi" on mul väga hästi meeles, aga "Õdede ettekuulutus" on ebamäärane. Millest see rääkis, seda ma küll enam ei mäleta. Seega vist julgen öelda küll, et "Deemonite suvi" oli parem ajaviide.

    VastaKustuta