27 märts 2013

Laini Taylor "Tütar suitsust ja luust"

17617150
407 lehekülge
Noor kunstiõpilane Karou kistakse Prahas julma ebamaisesse sõtta. Toimumas on midagi eriskummalist – üle terve maa ilmuvad ustele põletatud mustad käejäljed, mille jätavad taevas haigutava lõhe kaudu kohale hiilinud tiivulised võõrad. Karou joonistusvihikute lehed on täis koletisi, kes võivad olla ka tõelised. Ta ise kõneleb mitmeid keeli ja sugugi kõik neist pole inimestele mõistetavad. Ning Karou sinised juuksed on ka tegelikult sellist kummalist värvi. Kes ta on? Ja kes on Akiva – poiss, keda ta oleks nagu tundnud juba ammu?

Mida ma ootasin, kui selle raamatu kätte võtsin? Kahltemata mitte ingleid, kindlasti mitte koletiste versiooni Romeo & Juliast ning kohe kindlasti oodanud ma, et seda kõike nii põnevalt annab kokku panna. Ma ootasin midagi lihtsamat, lihtsalt lugu siniste juustega tüdrukust, ilma mingisuguse eelloota.. Aga eellugu on selles raamatus palju, ainult veidi tagurpidi - „enne“ asub raamatu teises pooles, samas kui esimene osa raamatust on „pärast“. Mulle meeldis selle raamatu kontseptsioon, see andis võimaluse pidevalt midagi oodata ja mõelda, mis nüüd saab. Kunagi ei andnud autor liiga palju vihjeid, jättes kõik saladuskatte alla kuni oli õige aeg saladustelt loor langetada. Nii mulle meeldib lugeda – tead, et  midagi on tulemas, aga ei oska arvata, et see „midagi“ nii oluline ja põnev on. Vahetult enne päris lõppu kiskus minu maitse jaoks natukene liiga läägeks, aga päris lõpp (umbes kaks lehekülge) tegi olukorra neutraalseks. Oh, ja muidugi ei saa ilma selleta – tegemist on jällegi triloogiaga. Kaks esimest osa on inglise keeles juba ilmunud, kolmandat osa on alles 2014. aastaks oodata.  

Raamat ise räägib tüdrukust nimega Karou, kellel on sinised juuksed. Seda rõhutatakse raamatus ikka väga palju, aga tegelikult pole sellel üldse tähtsust. Kui siis ainult natukene. Tüdruk elab Prahas ja ta õpib kunsti. Tundub ju üsna tavaline? Tegelikult tegeleb tüdruk vabal ajal erinevate salajaste ülesannete täitmisega, mis põhiliselt eeldab hammaste kogumist ja nende viimist oma n-ö kasuisale. Tüdruk ei tea midagi oma minevikust ja on ainult loomulik, et see muudab ta kõige suhtes eriti uudishimulikuks. Absoluutse tõe varjamine pole kunagi eriti mõttekas olnud, seetõttu ilmselt ei saa oodata ka õnnelikku lõpplahendust. Vähemalt mitte Karoule. Tükk tüki haaval paneb Karou pusle kokku, aga pilt, mis sellest välja tuleb, ei pruugi talle meeldida.

Kuigi mulle väga meeldis teose üldine konteptsioon ja sisu, jäi armastusliin liiga tavaliseks. Päriselt? Romeo ja Julia? Maskiball? Rivaalitsevad pooled? Keelatud armastus? Mõlema surm? (Vähemalt kõigi eelduste kohaselt oleksid nad mõlemad pidanud surema). Natukene liiga klišeelik ja üldsegi mitte selline, mida raamatutes vähe kohtab. Peaaegu igas fantaasiaromaanis on mingi müstiline armulugu, kus pooled ükteisega koos olla ei tohiks, sest emma-kumma perekond, sel korral siis rahvus, tahab teise surma. Jube šokeeriv tõesti.

Ausalt, mulle väga meeldis autori fantaasialend. Pooleldi inimesed, pooleldi loomad... Kõik need legendid ja müüdid, kimäärid ja inglid ning nendevaheline sõda. Sõda, mille algust keegi ei mäleta, isegi tõelist põhjust ei suuda keegi meenutada, aga mida tehakse? Sõditakse endiselt, sest mitte keegi ei oska nagunii muudmoodi elada. See on nagu metfoor elule, mis meid kõiki kuidagi puudutab. Teil on naftat? No hästi, siis me toome kuulipildujatega teile natukene demokraatiat. See kõik tundub eemalt vaadates nii nukker ja ebavajalik, aga samas ei oskaks keegi ilma selleta olla. Kuidas inglid ja kimäärid saaksidki rahus teineteise kõrval elada, kui nad on tuhat aastat ainult sõdinud, kui neid on üksteist vihkama õpetatud? Karou tähendab lootust. Siinkohal tulebki mängu Karou ja tema inglist armastatu Akiva, aga nagu selgub raamatu päris lõpus, siis  nendele ei tasuks esialgu rahu sõlmimise lootust vist panna.

Raamat oli hea. Ma ei saanud sellest mingit absoluutselt kustumatut elamust, aga ometi leian ma end ikka ja jälle selle erinevaid tahkusid lahti mõtestamas. Kindlasti ootan ma teise raamatu ilmumist ja loodan, et see üllatab mind sama postiivselt, võib-ola isegi rohkem, kui esimene osa.  

Sisuhinne: 8/10

P.S! Filmiõigused on juba ostetud, seega saab filmi ka näha. Kunagi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar