30 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Lost Souls"

535 lehekülge
What price is too high to pay, even for love? When Jace and Clary meet again, Clary is horrified to discover that the demon Lilith’s magic has bound her beloved Jace together with her evil brother Sebastian, and that Jace has become a servant of evil. The Clave is out to destroy Sebastian, but there is no way to harm one boy without destroying the other. As Alec, Magnus, Simon, and Isabelle wheedle and bargain with Seelies, demons, and the merciless Iron Sisters to try to save Jace, Clary plays a dangerous game of her own. The price of losing is not just her own life, but Jace’s soul. She’s willing to do anything for Jace, but can she still trust him? Or is he truly lost?

Järjekordselt üks tegus ja kaasahaarav raamat sarjast The Mortal Instruments. See kirjanik oskab 100% massidele peale minna. Ma ei jõua neid kiitvaid kommentaare tema kirjutamisstiili kohta üles lugedagi. Mind isiklikult jäävad segama tema pidevad kordused ühel teemal. On siis vaja ühest asjast/isikust iga peatükk kolm lõiku järjest rääkida? Ma sain esimeses raamatus juba aru, et Jace’i musklid on hullult suured ja silmad täiega ilusad ja etc. Aga ma ei viitsi seda iga raamat viiskümmend korda uuesti lugeda. Aga Clare tahab, et me loeks. Loeme ja loeme... ja loeme. Asja ei tee vähem huvitavaks tõsiasi, et Jace’il on harjumus olla... kuidas nüüd öelda... „vaimust vaevatud“. Kui ta pole päris see õige Jace, siis on ta ikkagist hullult nunnu ja kuum. Kogu see nunnutamine ja nännutamine teeb nii ilusti selgeks, kes selle raamatu sihtgrupp tegelikult on. Teismelised tüdrukud kindlasti ainult elavadki nende hetkede nimel, mil Clary Jace’i jälle silmadega õgib.

Sellegipoolest on seda raamatut väga põnev lugeda, sisuliin ei aegu ega muutu igavaks. Vaheldust pakuvad ka teised karakterid, kellest Clare vähemalt kahes viimases raamatus ohtralt räägib. Meeldib mulle ka see, et autor pole peategelastest üritanud mingeid ülivõimetega tulnukaid teha. Mõned eelised on, seda küll, aga nende eelised pole siiani nii määravad olnud. Siiski arvan, et võib-olla on raamatud natukene liiga turvalised. Kui midagi halba juhtub, siis on põhimõtteliselt ette teada, et kõik saab nagunii korda. Selles osas võiks olla autoril natukene rohkem usku sellesse, et teatud müstika säiltab põevust. Põnev on siis, kui Jace’i üle Sebastian võimust võtab, aga lugeja ei oska arvata, mis sellest välja tuleb. Autori stiilis on põnev see, et Jace on tegelikult ikka Jace, lihtsalt natukene muutunud ja iga lugeja ilmselt näeb kohe alguses, et lõpuks võidutsevad ikkagi need head tegelased. Teisisõnu – iga hommik puder ja puder, aga kui üks hommik kohupiima saab, vot siis on hea üllatus ja järgmine päev pudruisu ka kohe parem.

Selle sarjaga on nii, et alati kui ma raamatut loen, siis on hästi palju ideid, millest kirjutada võiks, aga kui arvuti ette istun, siis on tühjus. Mida see ütleb minu või raamatute kohta, seda ma ei tea, aga rohkemaks pole ma täna küll võimeline.

Sisuhinne: 6/10

20 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Fallen Angels"

424 lehekülge
The Mortal War is over, and sixteen-year-old Clary Fray is back home in New York, excited about all the possibilities before her. She's training to become a Shadowhunter and to use her unique power. Her mother is getting married to the love of her life. Downworlders and Shadowhunters are at peace at last. And - most importantly of all - she can finally call Jace her boyfriend.
But nothing comes without a price.
Someone is murdering Shadowhunters who used to be in Valentine's Circle, provoking tensions between Downworlders and Shadowhunters that could lead to a second bloody war. Clary's best friend, Simon, can't help her. His mother just found out that he's a vampire and now he's homeless. Everywhere he turns, someone wants him on their side - along with the power of the curse that's wrecking his life. And they're willing to do anything to get what they want. At the same time he's dating two beautiful, dangerous girls - neither of whom knows about the other one.
When Jace begins to pull away from Clary without explaining why, she is forced to delve into the heart of a mystery whose solution reveals her worst nightmare: She herself has set in motion a terrible chain of events that could lead to her losing everything she loves. Even Jace.
Love. Blood. Betrayal. Revenge. The stakes are higher than ever in City of Fallen Angels.

Sarja The Mortal Instruments neljas osa, see raamat siis teistest natukene lühem. Pärast kolmanda raamatu lõppu ütlesin, et asi võinukski nii lõppeda, aga Clare suutis neljandasse raamatusse tuua uued probleemid ja mõned eelmiste raamatute pisikesed mured suuremaks ajada. Mõned asjad jäid häirima või tekitasid küsimust, et kas kõigest ikka on vaja mingit probleemi otsida. Kohati jäi üldse selline mulje, et noh, kui probleemi pole, siis võib selle tekitada, mis seal ikka.

See osa keskendus palju rohkem Simonile, mis andis raamatule enatukene teistsuguse maigu. Kui kolm esimest raamatut olid tõesti sellised pisut omaette, siis neljas osa oleks nagu omaette triloogia esimene osa. Ainult et see pole. Tavapärasest rohkem keskendus autor ka teistele tegelasteleja seda on alati väga mõnus lugeda. Mulle pole kunagi need ainult ühe inimese pilgu läbi jutustamised meeldinud, see annab liiga vähe infot ja paneb liiga palju oletama, tasakaalu pole. Clary ja Jace’i teemast on kergelt kõrini. Muudkui ohivad ja ähivad, kumbki täpselt ei tea, mis teisel viga on, aga et rääkida üksteisega, seda ju pole võimalik teha. Jace oli selles osas üldse nagu üks väike plika. 

Ja probleemid jätkuvad...

Sisuhinne: 7/10

17 aprill 2013

Gill Paul "Titanicu armastuslood"

192 lehekülge
Aurulaev Titanicu hukk oli kohutav tragöödia kõigi reisijate ja nende omaste jaoks, kuid iseäranis mõtlemapanev on nende vastabiellunud paaride saatus, kes tulid laevale oma mesinädalaid veetma või pulmareisile. „Titanicu armastuslood” jutustab 13 noorpaari lood: kuidas nad kohtusid, kus abiellusid ja miks laevale astusid. Raamat kirjeldab sündmusi 15. aprillil 1912, mis kõigi nende elu pöördeliselt muutis.

See raamat kirjeldabki täpselt seda, mida tagakaanel lubab – kuidas noorpaarid kohtusid, abiellusid ja miks nad laevale astusid. Autor Gill Paul kirjeldab kõike seda väga tuimalt ja mehhaaniliselt (nii mulle tundub), aga ometi on meeldiv lugeda, kuidas ta üritab edasi anda noorte vaimustust uhiuue ja purunematu Titanicu üle. See on kurb raamat, isegi siis, kui on teada, et see kõik juhtus juba enam kui 100 aastat tagasi ja muuta pole enam miagi. Ent kõik see ei vähenda kurbust selle üle, kui paljud oma elu mõttetult kaotama pidid. Autor on öelnud, et Titanicu hukk oli mõneti paratamatu, kuna see pani alguse uutele seadustele, mis laevaga liiklemise hulga turvalisemaks tegid.

Armastuslood olid lihtsalt üles kirjutatud, ilma mingi erilise emotsioonita. Kõik lood polnudki võib-olla nii romantilised, aga näha on, et mitte ühegi noorpaari elu ei jäänud tragöödiast puutumata. Kui noored pääsesid, siis ei tähendanud see automaatselt seda, et nad läksid ja elasid edasi täisväärtuslikku elu. Paljud neist ei suutnud enam kunagi elu endistviisi jätkata, kogu see õud, kaos ja lein ei jätnud neid iialgi maha. Oli vist ainult üks paar, kelle puhul autor märkis, et neid jäi suurem vapustus tabamata, nemad suutsid oma elu rahus jätkata. Paljud paaridest ei pääsenud üldse või pääses neist ainult naine, hiljem meeleheitlikult oma abaikaasat taga otsides. Mõned romantilisemad hetked olid võib-olla ehk sellised, kus naised keeldusid päästepaati ronimast kuna tahtsid lõppu koos oma mehega. Ilmselt ei kujutanud paljud tegelikult reaalset ohtu ettegi, sest Titanic pidi ju uppumatu olema. Alles siis, kui laev juba päris kreenis oli, võisid nad mõista, et lõpp on tulekul ja kui kohutav see neile olema pidi.

Titanicu hukule järgnes üsna pea kaks ilmasõda, ent ometi on just Titanicu hukk see, mis inimesi üha uuesti ja uuesti tõmbab. Mis see on mis kogu selle tragöödia nii ligitõmbavaks muudab? Võib-olla on asi selles, et sõda on miski, mida oli juba pikka aega oodata. See oli paratamatu, asjad pidid maailmas muutuma ja need muutusid sõjaga. Titanicu hukk oli midagi, mida ei oodatud. See oli laevade koorekiht, ime, miljonäride eri, uppumatu... Seda kõike poleks pidanud juhtuma, seda enam šokeeris see inimesi nõnda nagu see šokeeris. Pärast seda on uppunud veel mitmeid laevu, mille ohvrite hulk pole oluliselt väiksem kui Titanicul, ent ometi ei räägi neist keegi. Titanic oli esimene omasugune, esimene, mis tõstatas küsimuse tehnika usaldusväärsuse kohta ja esimene, mis pidi saatuse tahtel saama õppetunniks laevanduse ajaloos. Sada aastat on möödas, aga keegi pole veel unustanud inimesi, kes Titanicul reisisid. Seda näitab juba arvutu hulk raamatuid, mis aastatega välja on lastud. Üks viimane neist ongi „Titanicu armastuslood“, mis pakub väga väikest ülevaadet sellest, kuidas tundus laevahukk kolmeteistkümnele kirjeldatud paarile. 

16 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Glass"

City of Glass
541 lehekülge
To save her mother’s life, Clary must travel to the City of Glass, the ancestral home of the Shadowhunters—never mind that entering the city without permission is against the Law, and breaking the Law could mean death. To make things worse, she learns that Jace does not want her there, and Simon has been thrown in prison by the Shadowhunters, who are deeply suspicious of a vampire who can withstand sunlight.
As Clary uncovers more about her family’s past, she finds an ally in mysterious Shadowhunter Sebastian. With Valentine mustering the full force of his power to destroy all Shadowhunters forever, their only chance to defeat him is to fight alongside their eternal enemies. But can Downworlders and Shadowhunters put aside their hatred to work together? While Jace realizes exactly how much he’s willing to risk for Clary, can she harness her newfound powers to help save the Glass City—whatever the cost?

Ja maailm laieneb iga leheküljega. Tõsiselt, seekord viib autor lugeja päris shadowhunterite maailma keskele, täpsemalt siis nende pealinna Alicantesse. Asjad muutuvad tõsisemaks, segadust on palju ja mingil hetkel ajavad kõik asjad segadusse. Vähemalt minul tuli küll vahepeal selline hetk. Palju annab ühe inimese isa-küsimuse ümber keerutada? Ma saan aru, et see on esimeste raamatute keskne teema, aga ühel hetkel tunned, et aitab. Lõpuks loomulikult kõik laheneb ja nagu arvata oli, siis ühed tegelased polegi õde-vend. Üllatus oli see ilmselt vähestele lugejatele. Autor ei maaliks sellist armastust, kui see NII keelatud ja tabu oleks. See selleks. Vähe sellest, et need kaks asja said lahendatud, lahenes ka enam-vähem kõik muu. Võiks lausa öelda, et sari oleks võinud sealkohal pidama jääda ja asi võinuks olla triloogia. Võiks ja võiks... Aga ometi, teatud küsimused jäävad ja asi tunduks selle lõpuga liiga lihtne, helge ja kiire. Seega ootan ma põnevusega, mida pakub neljas raamat. Mõned lahtised otsad ju jäid – kuhu kadus Jonathani keha; milline on haldjate kuninganna palvest keeldumise tagajärg, mis saab kogu selle kremplist, kes ühte linna suruti; mis juhtub pärast seda, kui allilma tegelased on võrdsed teistega; mis saab Simonist ning mitte vähem tähtis, kes kelle lõppude lõpuks valib? Raamat kui selline erines eelnevatest sellepoolest, et Clary ei jooksnud enam ringi nagu peata kana ja vahelduseks mõtles ka oma tegudele, seda küll sageli alles pärast tegutsemist,  aga algus seegi. Jace räägib lõpuks ometi rohkem kui paar lauset korraga ja Alec saab enda kompleksidest vist enam-vähem üle. Kahjuks näeb raamatus ka kaotusi, mida ei oodanud, aga need on muude tegevuste taustal nii ära peidetud, et jääb vaevu aega sellele mõelda. Seega on raamat kena jätk eelnevatele, natukene konkreetsem ja kindlas suunas liikuv. Kes on juba viitsinud eelenvad kaks läbi lugeda, neil ei tasuks siinkohal pidama jääda.

Sisuhinne: 7/10

15 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Ashes"

496 lehekülge
Clary Fray just wishes that her life would go back to normal. But what's normal when you're a demon-slaying Shadowhunter, your mother is in a magically induced coma, and you can suddenly see Downworlders like werewolves, vampires, and faeries? If Clary left the world of the Shadowhunters behind, it would mean more time with her best friend, Simon, who's becoming more than a friend. But the Shadowhunting world isn't ready to let her go—especially her handsome, infuriating, newfound brother, Jace. And Clary's only chance to help her mother is to track down rogue Shadowhunter Valentine, who is probably insane, certainly evil—and also her father.
To complicate matters, someone in New York City is murdering Downworlder children. Is Valentine behind the killings—and if he is, what is he trying to do? When the second of the Mortal Instruments, the Soul-Sword, is stolen, the terrifying Inquisitor arrives to investigate and zooms right in on Jace. How can Clary stop Valentine if Jace is willing to betray everything he believes in to help their father?

The Mortal Instruments sarja kuuluv teine raamat „City of Ashes“ kergitab saladusloori selle müstilise maailma kohalt ainult õige pisut rohkem kui esimeses raamatus. Mis oli väike pettumus. Oleksin tahtnud natukene rohkem teada, aga siiski-siiski, neli raamatut on veel ees. Ilmselt peaksin ma rohkem autoriga kaasa mõtlema ja tema väikeste infokillukestele taha ise suure kujutluspildi maalima. Aga kannatust, küll tuleb. Spin-off sari on ka, usutavasti pärast kõige selle lugemist on päris hea pilt silme ees, aga praegu veel, pärast kahte raamatut on asi veidi tühi.

Esimese raamatu lõpus läksid Clary ja Jace Jocelyni haiglasse vaatama ja teine raamat ei alga selle koha pealt. Jah, tahtsin lihtsalt vahelduseks selle „teine raamat algab selle koha pealt, kus eelmine pooleli jäi“ ääretult originaalse lause asemel midagi muud öelda. Lugesin üks päev eelnevaid postitusi ja märkasin, et see vahva lause on mul mingi trend, aga ilmselt ei tasu eriti imestada, sest noh, suurem osa sarjaraamatutest jätkuvad sealt, kust nad varem pooleli jäävad. Väga vajalik info üldse. Igatahes, kuigi raamat ei jätkunud sõna-sõna sealt, kust eelmine lõppes, siis ta põhimütteliselt ei olnud ka väga palju edasi liikunud ajas. Clary ja Simon on mingis suhte moodustamise staadiumis, vähemalt ühe arvates ning Jace omakorda piinab end „õe“ peale mõtlemisega. Valentine muudkui haub oma salaplaane, mis polegi eriti salajased kuna ta neid oma pojale avaldab, kes siis omakorda neist kõigile räägib... Aga keegi ei usu. Või vähemalt mitte keegi selline, kes peaks uskuma. Simon teeb lollusi ja kõvasti. Ta suudab end vereimejaks muundada ja loomulikult süüdistab Clary end igas halvas asjas, mis raamatus aset leiab. Jocelyn endiselt magab,  vähemalt keegi selle segaduse keskel saab rahu. Jace ja Clary avastavad endas võimeid, mida neil olema ei peaks, aga ääretult sobivatel hetkedel leiavad nad mõlemad endis jõudu, et teha kümme korda enam, kui keegi teine suudab.

Raamat ja selle tegevustik oli iseenesest huvitav ja kisukus kaasa, samas oli ta lahjem kui eelmine osa. Samas tuleb tunnistada, et asi kisub veidi intensiivsemaks.

Sisuhinne: 7/10

14 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Bones"

512 lehekülge
When fifteen-year-old Clary Fray heads out to the Pandemonium Club in New York City, she hardly expects to witness a murder—much less a murder committed by three teenagers covered with strange tattoos and brandishing bizarre weapons. Then the body disappears into thin air. It’s hard to call the police when the murderers are invisible to everyone else and when there is nothing—not even a smear of blood—to show that a boy has died. Or was he a boy?
This is Clary’s first meeting with the Shadowhunters, warriors dedicated to ridding the earth of demons. It’s also her first encounter with Jace, a Shadowhunter who looks a little like an angel and acts a lot like a jerk. Within twenty-four hours Clary is pulled into Jace’s world with a vengeance, when her mother disappears and Clary herself is attacked by a demon. But why would demons be interested in ordinary mundanes like Clary and her mother? And how did Clary suddenly get the Sight? The Shadowhunters would like to know. . . .
Exotic and gritty, exhilarating and utterly gripping, Cassandra Clare’s ferociously entertaining fantasy takes readers on a wild ride that they will never want to end.

Raamat kuulub kuueosalisse sarja The Mortal Instruments, millest inglise keeles on praeguseks ilmunud viis. Viimane ehk kuues osa peaks ilmuma millalgil järgmine aasta. Eesti keeles neid raamatuid veel pole (edit: raamatud on tõlgitud ka eesti keelde nüüdseks) ja selle üle ma ära imestada ei jõua, sest tegemist on ÄÄRETULT populaarse sarjaga üle terve maailma, fänne on miljoneid ja miljoneid. Selle raamatusarja populaarsust näitab ka see, kui kiiresti esimese osa põhjal film vändati (http://www.imdb.com/title/tt1538403/). Linastub see juba selle aasta teises pooles, vahest on selleks ajaks ka raamatutõlget oodata? Nii need asjad ju käivad- oi näe, film tuleb, tõlgiks raamatu ka siis ära! Loodaks lihtsalt, et kui tõlge tuleb, siis mitte see „jooksustiilis“, et üks viga ajab teist taga.

Sain selle raamatu läbi juba mitu päeva tagasi, seega on mul olnud aega mõelda ja asju vaagida. Alguses jäi mulle silma ääretu sarnasus Harry Potteri maailmaga -  mugud vs. mundanes, maagia, pahalane, kolmest sõbrast koosnev punt, libahundid jms. Pidevalt kajas taustaks, et Clare on tõenäoliselt väga palju inspiratsiooni saanud just Rowlingu töödest. Mingil hetkel, umbes sada lehekülge hiljem avastasin, et enam see ei tundugi nii harrypotterlik, jah, mingid sarnasused on, aga mida iganes. Käib küll. Pärast seda momenti hakkas see raamat mind natukene rohkem tõmbama, aga ütlen täiesti ausalt ära, et kustumatuid elamusi see esimene osa küll ei jätnud. Jaa, tuleb tunnistada, et autor on osanud mängida nii, et lugejal pidevalt põnev oleks, keerdkäike on palju ja raamatu lõpuks on palju rohkem küsimusi kui vastuseid. No nii palju, et viis raamatut ikka täis saaks.

Karakteritega on Clare pisut puusse pannud. No ei istunud mulle see Clarissa. Ema röövitakse ja mida tema teeb? Musitab ühega ja saadab teisele segaseid sõnumeid. Võis asi olla ka selles, et eelkõige oli peategelane siiski viieteistaastane tüdruk... See vist ütleb ka päris palju. Ja siis veel see Jace. Imelik tüüp, ei saanud mina temast aru. Parim kaitse on rünnak, armastus viib hukule? Nii eilne päev, isegi sellise raamatu kohta. Pahaks tegelaseks oli mees nimega Valentine, kui romantiline.

Ütleks nüüd täiesti must-valgelt, mida ma selle raamatu juures nautisin. Esiteks oli sisu  üsna hästi üles ehitatud, kogu seda maailma, millesse autor lugeja viis, tutvustati eelnevalt piisavalt (kuigi üsna pealiskaudselt), ei tekkinud segaseid situatsioone. Asju ei olnud seletatud liiga paljude tegelaste vaatevinklist, seega oli asi lihtne ja konkreetne. Tegevustik oli ääretult tempokas ja kiire, kuigi kohati tundus mõni asi täiesti mõttetu, pigem nagu pastakast välja imetud. Lõpp oli ootamatu ja just nimelt see lõpp paneb ootama järgmise osa sündmusi. Raamat oli kiire, tempokas, kummaliste karakterite ja huvitava sisuliiniga. Põhiline on see, et kuigi Clare jagas sellest nn teisest maailmast üksikuid teadmisi, siis võib ainult oodata ja vadata, kas need infokillud ka vähe põhjalikemaks muutuvad. Kuigi maailm kui selline on tore, siis sai sellest esimese osa põhjal üsna vähe aimu, ainult nii palju, et päris ära ei eksiks, aga kui juba midagi sellist välja mõelda, siis võiks selle lahti kirjeldamisele ka natukene rohkem rõhku panna. Fantaasiahuvilistele julgen soovitada küll.

Sisuhinne: 8/10

09 aprill 2013

Stephanie Perkins "Anna and the French Kiss"

Anna and the French Kiss
372 lehekülge
Anna is looking forward to her senior year in Atlanta, where she has a great job, a loyal best friend, and a crush on the verge of becoming more. Which is why she is less than thrilled about being shipped off to boarding school in Paris--until she meets Étienne St. Clair. Smart, charming,beautiful, Étienne has it all...including a serious girlfriend. 

But in the City of Light, wishes have a way of coming true. Will a year of romantic near-misses end with their long-awaited French kiss?

Mul ei ole paremat sõna selle raamatu kirjeldamiseks kui tavaline. Täiesti tavaline raamat, mille sarnast ma oma elus, tõenäoliselt varases teismeeas vähemalt tosin korda lugenud olen. See ei üllatanud mitte millegagi, aga ega ma seda tegelikult oodanud ka... Sisu iseenesest on ju täitsa selline põnev - Anna saadetakse Pariisi õppima, kuhu ta otseloomulikult minna ei taha, aga ometi (!) adub ta, et tegelikult ei tohiks ta selle üle vinguda, sest võimalus on iseenesest hea. Koju jättis ta kõik oma sõbrad, potentsiaalse poiss-sõbra, väikevenna ja töökoha, ent Pariisis ei oota teda miski. Kiiresti saab Anna omale sõbrad, kellest ühesse ta vaikselt armuma hakkab. Tunne on vastastikune ja sellest on ka aru saada, aga Anna ei mõtle sellele võimaluse  kuna poiss on suhtes. Ei puudu sellised elemendid nagu purju joomine ja siis üksteisele asjade ütlemine, mida järgmisel päeval kibedasti kahetsetakse, Pariisi vaatamisväärsused, kohv & crossaint, kino, armukadedus ja otseloomulikult internaatkool, mis on väga luksuslik. Vaikselt saab jälgida kuidas Anna ja Etienne (mida nime) armuvad, aga kõigest väest püüavad teha nägu nagu poleks midagi peale sõpruse. Loomulikult on veel üks tüdruk, kes Etienne St. Claire't armastab ja see on loomulikult Anna uus parim sõber (kes oleks arvanud...jep, igaüks). 

Autori sõnakasutus on humoorikas ja lõbus, seetõttu oli seda raamatut väga kerge lugeda ja lihtne seedida. See seedis tegelikult käigupealt, seega oli see eriti lihtne. 
Jah. Armas, tavaline ja romantiline raamat. Selline, mida ma lennukis loeksin, et magama ei jääks, aga selline, mida ma lennuki maandudes käest raatsiks panna. 


Sisuhinne: 6/10

03 aprill 2013

Danielle Trussoni "Maised Inglid"

446 lehekülge
Õde Evangeline oli alles tüdrukuke, kui isa ta New Yorgi osariigi põhjaosas asuva frantsiskaani ordu Alatise Adoratsiooni õdede hoolde usaldas. Nüüd, kahekümne kolme aastasena, avastab ta kuulsa filantroobi Abigail Rockefelleri kirja, mille too oli 1943. aastal saatnud Püha Rosa kloostri nüüdseks lahkunud abtissile ning mis juhatab Evangeline'i aastatuhandete taguse salasündmuse, angeloloogide seltsi ning inglite ja inimeste koletult kaunite järeltulijate, nefilimide iidse konflikti jälile.
Saladusi, mida Rockefelleri kirjad valvavad, ihaldavad meeletult kunagised vägevad nefilimid, kes ei peatu millegi ees, et alustada sõda ja hävitada inimkonna headus ning allutada inimsugu endale. Peaaegu inimtsivilisatsiooni algusest alates on need erakordselt pikad, heledapäised olendid tähelepandamatult liikunud kogu maailma troonide varjus ning vargsi jälitanud ingliteadlaste – angeloloogide – sugupõlvi, kes on pühendanud oma elu nende takistamisele. Seda missiooni raskendavad neid reaalses maailmas märkamatult jälitavad taevased üleloomulikud olendid: need kummitavad Evangeline’i Hudsoni jõe ääres asuva kloostri igas koridoris, tungivad kunstiajaloolase uuringu süütusse maailma ning heidavad Pariisi ja New Yorgi arhitektuuriaaretele uut ning hämmastavat valgust. Ja samal ajal valgustavad nefilimide inglitest esiisad Bulgaaria mäestikus sügavas koopas oma vangla stalaktiittrelle sootuks teistsuguse kiirgusega, mille igavene hõõgus on ühtaegu surmatoov ning vastupandamatu.
Kui Evangeline mõistab, mil viisil see ilm on leitud kirjadega seotud, jõuab ta teadmisele, mis osa on määratud temale selles iidses ja nüüd taaslahvatanud võitluses – ning saab teada sedagi, kuidas tema pariislannast vanaema, üks kuulsamaid angelolooge, kavatseb uue aastatuhande eelõhtul katastroofilist lüüasaamist vältida.

Mul ilmselt kulub selle seedimiseks veel natukene aega. Midagi sellist ma igatahes oodata ei osanud. Teadsin juba enne selle raamatu kätte võtmist, et seda peetakse brownilikuks, ainult et kõvasti paremaks. Selle poole pealt ei oska kommenteerida, sest Dan Browni loominuga pole ma veel lähemalt tutvunud, aga seda võin kindlalt öelda, et Trussoni teos jättis küll ääretult meeldiva mulje. Raamatus on lähenemine inglitele, õigemine nefilimitele (pool ingel, pool inimest) selline, kus nad polegi head, vaid hoopis külmad, kulkuleerivad ja üsna tundetud elukad, kelle vastu inimkond sõda peab. Kes oleks osanud arvata? Tegelikult ootasin midagi rohkem naiivsemat, kergemat ja noh, midagi sellist, mida ma juba varem lugenud olen. Aga päris nii polnud, sest selliseid usuga seotud vanenõuteooriate, salasepitsuste ja mõistatuste raamatuid pole ma väga lugenud, seega oli see minu jaoks päris tervitav vaheldus.

Raamat oli hästi üles ehitatud, rääkides kolme põhitegelase katsumustest ja tunnetest – Evangeline, Verlain ja Percival Grigori. Lugeja saab kõigi kolme hingeeluga lähemalt tutvust teha, lisaks on eraldi pikem osa nunn Celestine katsumustest sõja ajal ning omajagu tutvustatakse ka Gabriella, Evangelina vanaema salaelu. Kõike on raamatus nii palju - müstika, salapära, ajalugu, vandenõu, rivaalitsemine, kaotus, valu... Ma võiksin taolisi märksõnu loetlema jäädagi, aga ikka ei saaks midagi teha, et seda raamatut täiuslikult kirjeldada. Kohati tundus mulle, et olen täiesti kadunud Pariisi tänavatesse või nunnakloostrisse Evangeline juurde. Seda kõike oli väga hästi ja tõetruult kirjeldatud, kuigi vahepealsed liialt kunstilised laused näisid kauged. Enamjaolt need sobisid, aga kui ma mõtlen keset raamatu lugemist, et „tohoh, oli see alles lause“ ja seda mitte ülima hämmelduse, vaid kerge naeruvinega, siis see peab ju midagi tähendama.

Ajaloolisi vahelõike, koguni peatükke leidub selles raamatus palju, aga ilma nendeta ei saaks. Iga olulisema tegelase tausta on rohkemal või vähemal määral seletatud, tuues tema olemasolusse mingi seletuse. Mitte ükski tegelane ei eksisteeri selles raamatus lihtsalt niisama ruumitäiteks, kõikidel on põhjus seal olla.
Loomulikult, kui tegemist on inglitega, siis ei või ka Piibli tähtsust alavääristada. Piiblit ja muu taolise pidevat tsiteerimist, viitamist või korrutamist leiab sellest raamatust väga palju. Peaaegu iga asi viib usuni, sest see on nagu „kõik teed viivad Rooma“. Brownilikes raamatutes viivad kõik teed Jumala ja Piiblini, paratamatult.

Kuigi teos on ääretult keeruline ja mahukas kõige konkreetsemas tähenduses, siis ei hakka ma sellest pikemalt rääkima. Lihtne põhjus – tuhinasse sattudes võin ma sellest nii pikalt kirjutada, et raiskaksin õige mitu tundi ja lõppude lõpuks ei viitsiks seda keegi lugeda. Kellele see brownilik ja fantastikarohke teema südamelähedane tundub, siis soovitan lugeda.

Internetis ringi liikudes on näha, et autoril on väga suur fännide kogukond ja üsna hiljuti sellel aastal nägi ilmavalgust raamatu teine osa „Angelopolis“. Lisaks on mingil ajal oodata ka filmi.

Sisuhinne: 9/10

01 aprill 2013

M. C. Beaton "Vembumehe surm"

178 lehekülge
Konstaabel Hamish Macbeth saab teate, et surnud on jõukas leskmees Arthur Trent. Hamish on skeptiline, sest kõrgele eale vaatamata on Trent tuntud oma vempude poolest – kui ta viimati kutsuti härra häärberisse, ei olnud tegu päris mõrvaga, vaid tobeda naljaga. Kuid seekord on kõik tõsi. Arthur Trenti laip leitakse riidekapist, nuga rinnus. Sündmuskohale saabuvad ka tüütu peainspektor Blair, terve rida saamahimulisi pärijaid ning Hamishi vana armastus Priscilla Halburton-Smythe. Kõik eeldused suuremaks segaduseks on täidetud.

See vembumees küll mingi normaalne inimene polnud. Nojah, ega polegi imestada, et ta sellise lõpu leidis. See raamat tundus kuidagi eriti (!) eluvõõras ja naljakas. Kõik need Beatoni lood on sellised, aga neid on sellegipoolest väga mõnus lugeda. Endiselt. Ei tea, nendest lugusdest vist ei tüdinegi ära.

Sisuhinne: 6/10