15 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Ashes"

496 lehekülge
Clary Fray just wishes that her life would go back to normal. But what's normal when you're a demon-slaying Shadowhunter, your mother is in a magically induced coma, and you can suddenly see Downworlders like werewolves, vampires, and faeries? If Clary left the world of the Shadowhunters behind, it would mean more time with her best friend, Simon, who's becoming more than a friend. But the Shadowhunting world isn't ready to let her go—especially her handsome, infuriating, newfound brother, Jace. And Clary's only chance to help her mother is to track down rogue Shadowhunter Valentine, who is probably insane, certainly evil—and also her father.
To complicate matters, someone in New York City is murdering Downworlder children. Is Valentine behind the killings—and if he is, what is he trying to do? When the second of the Mortal Instruments, the Soul-Sword, is stolen, the terrifying Inquisitor arrives to investigate and zooms right in on Jace. How can Clary stop Valentine if Jace is willing to betray everything he believes in to help their father?

The Mortal Instruments sarja kuuluv teine raamat „City of Ashes“ kergitab saladusloori selle müstilise maailma kohalt ainult õige pisut rohkem kui esimeses raamatus. Mis oli väike pettumus. Oleksin tahtnud natukene rohkem teada, aga siiski-siiski, neli raamatut on veel ees. Ilmselt peaksin ma rohkem autoriga kaasa mõtlema ja tema väikeste infokillukestele taha ise suure kujutluspildi maalima. Aga kannatust, küll tuleb. Spin-off sari on ka, usutavasti pärast kõige selle lugemist on päris hea pilt silme ees, aga praegu veel, pärast kahte raamatut on asi veidi tühi.

Esimese raamatu lõpus läksid Clary ja Jace Jocelyni haiglasse vaatama ja teine raamat ei alga selle koha pealt. Jah, tahtsin lihtsalt vahelduseks selle „teine raamat algab selle koha pealt, kus eelmine pooleli jäi“ ääretult originaalse lause asemel midagi muud öelda. Lugesin üks päev eelnevaid postitusi ja märkasin, et see vahva lause on mul mingi trend, aga ilmselt ei tasu eriti imestada, sest noh, suurem osa sarjaraamatutest jätkuvad sealt, kust nad varem pooleli jäävad. Väga vajalik info üldse. Igatahes, kuigi raamat ei jätkunud sõna-sõna sealt, kust eelmine lõppes, siis ta põhimütteliselt ei olnud ka väga palju edasi liikunud ajas. Clary ja Simon on mingis suhte moodustamise staadiumis, vähemalt ühe arvates ning Jace omakorda piinab end „õe“ peale mõtlemisega. Valentine muudkui haub oma salaplaane, mis polegi eriti salajased kuna ta neid oma pojale avaldab, kes siis omakorda neist kõigile räägib... Aga keegi ei usu. Või vähemalt mitte keegi selline, kes peaks uskuma. Simon teeb lollusi ja kõvasti. Ta suudab end vereimejaks muundada ja loomulikult süüdistab Clary end igas halvas asjas, mis raamatus aset leiab. Jocelyn endiselt magab,  vähemalt keegi selle segaduse keskel saab rahu. Jace ja Clary avastavad endas võimeid, mida neil olema ei peaks, aga ääretult sobivatel hetkedel leiavad nad mõlemad endis jõudu, et teha kümme korda enam, kui keegi teine suudab.

Raamat ja selle tegevustik oli iseenesest huvitav ja kisukus kaasa, samas oli ta lahjem kui eelmine osa. Samas tuleb tunnistada, et asi kisub veidi intensiivsemaks.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar