16 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Glass"

City of Glass
541 lehekülge
To save her mother’s life, Clary must travel to the City of Glass, the ancestral home of the Shadowhunters—never mind that entering the city without permission is against the Law, and breaking the Law could mean death. To make things worse, she learns that Jace does not want her there, and Simon has been thrown in prison by the Shadowhunters, who are deeply suspicious of a vampire who can withstand sunlight.
As Clary uncovers more about her family’s past, she finds an ally in mysterious Shadowhunter Sebastian. With Valentine mustering the full force of his power to destroy all Shadowhunters forever, their only chance to defeat him is to fight alongside their eternal enemies. But can Downworlders and Shadowhunters put aside their hatred to work together? While Jace realizes exactly how much he’s willing to risk for Clary, can she harness her newfound powers to help save the Glass City—whatever the cost?

Ja maailm laieneb iga leheküljega. Tõsiselt, seekord viib autor lugeja päris shadowhunterite maailma keskele, täpsemalt siis nende pealinna Alicantesse. Asjad muutuvad tõsisemaks, segadust on palju ja mingil hetkel ajavad kõik asjad segadusse. Vähemalt minul tuli küll vahepeal selline hetk. Palju annab ühe inimese isa-küsimuse ümber keerutada? Ma saan aru, et see on esimeste raamatute keskne teema, aga ühel hetkel tunned, et aitab. Lõpuks loomulikult kõik laheneb ja nagu arvata oli, siis ühed tegelased polegi õde-vend. Üllatus oli see ilmselt vähestele lugejatele. Autor ei maaliks sellist armastust, kui see NII keelatud ja tabu oleks. See selleks. Vähe sellest, et need kaks asja said lahendatud, lahenes ka enam-vähem kõik muu. Võiks lausa öelda, et sari oleks võinud sealkohal pidama jääda ja asi võinuks olla triloogia. Võiks ja võiks... Aga ometi, teatud küsimused jäävad ja asi tunduks selle lõpuga liiga lihtne, helge ja kiire. Seega ootan ma põnevusega, mida pakub neljas raamat. Mõned lahtised otsad ju jäid – kuhu kadus Jonathani keha; milline on haldjate kuninganna palvest keeldumise tagajärg, mis saab kogu selle kremplist, kes ühte linna suruti; mis juhtub pärast seda, kui allilma tegelased on võrdsed teistega; mis saab Simonist ning mitte vähem tähtis, kes kelle lõppude lõpuks valib? Raamat kui selline erines eelnevatest sellepoolest, et Clary ei jooksnud enam ringi nagu peata kana ja vahelduseks mõtles ka oma tegudele, seda küll sageli alles pärast tegutsemist,  aga algus seegi. Jace räägib lõpuks ometi rohkem kui paar lauset korraga ja Alec saab enda kompleksidest vist enam-vähem üle. Kahjuks näeb raamatus ka kaotusi, mida ei oodanud, aga need on muude tegevuste taustal nii ära peidetud, et jääb vaevu aega sellele mõelda. Seega on raamat kena jätk eelnevatele, natukene konkreetsem ja kindlas suunas liikuv. Kes on juba viitsinud eelenvad kaks läbi lugeda, neil ei tasuks siinkohal pidama jääda.

Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar