30 aprill 2013

Cassandra Clare "City of Lost Souls"

535 lehekülge
What price is too high to pay, even for love? When Jace and Clary meet again, Clary is horrified to discover that the demon Lilith’s magic has bound her beloved Jace together with her evil brother Sebastian, and that Jace has become a servant of evil. The Clave is out to destroy Sebastian, but there is no way to harm one boy without destroying the other. As Alec, Magnus, Simon, and Isabelle wheedle and bargain with Seelies, demons, and the merciless Iron Sisters to try to save Jace, Clary plays a dangerous game of her own. The price of losing is not just her own life, but Jace’s soul. She’s willing to do anything for Jace, but can she still trust him? Or is he truly lost?

Järjekordselt üks tegus ja kaasahaarav raamat sarjast The Mortal Instruments. See kirjanik oskab 100% massidele peale minna. Ma ei jõua neid kiitvaid kommentaare tema kirjutamisstiili kohta üles lugedagi. Mind isiklikult jäävad segama tema pidevad kordused ühel teemal. On siis vaja ühest asjast/isikust iga peatükk kolm lõiku järjest rääkida? Ma sain esimeses raamatus juba aru, et Jace’i musklid on hullult suured ja silmad täiega ilusad ja etc. Aga ma ei viitsi seda iga raamat viiskümmend korda uuesti lugeda. Aga Clare tahab, et me loeks. Loeme ja loeme... ja loeme. Asja ei tee vähem huvitavaks tõsiasi, et Jace’il on harjumus olla... kuidas nüüd öelda... „vaimust vaevatud“. Kui ta pole päris see õige Jace, siis on ta ikkagist hullult nunnu ja kuum. Kogu see nunnutamine ja nännutamine teeb nii ilusti selgeks, kes selle raamatu sihtgrupp tegelikult on. Teismelised tüdrukud kindlasti ainult elavadki nende hetkede nimel, mil Clary Jace’i jälle silmadega õgib.

Sellegipoolest on seda raamatut väga põnev lugeda, sisuliin ei aegu ega muutu igavaks. Vaheldust pakuvad ka teised karakterid, kellest Clare vähemalt kahes viimases raamatus ohtralt räägib. Meeldib mulle ka see, et autor pole peategelastest üritanud mingeid ülivõimetega tulnukaid teha. Mõned eelised on, seda küll, aga nende eelised pole siiani nii määravad olnud. Siiski arvan, et võib-olla on raamatud natukene liiga turvalised. Kui midagi halba juhtub, siis on põhimõtteliselt ette teada, et kõik saab nagunii korda. Selles osas võiks olla autoril natukene rohkem usku sellesse, et teatud müstika säiltab põevust. Põnev on siis, kui Jace’i üle Sebastian võimust võtab, aga lugeja ei oska arvata, mis sellest välja tuleb. Autori stiilis on põnev see, et Jace on tegelikult ikka Jace, lihtsalt natukene muutunud ja iga lugeja ilmselt näeb kohe alguses, et lõpuks võidutsevad ikkagi need head tegelased. Teisisõnu – iga hommik puder ja puder, aga kui üks hommik kohupiima saab, vot siis on hea üllatus ja järgmine päev pudruisu ka kohe parem.

Selle sarjaga on nii, et alati kui ma raamatut loen, siis on hästi palju ideid, millest kirjutada võiks, aga kui arvuti ette istun, siis on tühjus. Mida see ütleb minu või raamatute kohta, seda ma ei tea, aga rohkemaks pole ma täna küll võimeline.

Sisuhinne: 6/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar