03 aprill 2013

Danielle Trussoni "Maised Inglid"

446 lehekülge
Õde Evangeline oli alles tüdrukuke, kui isa ta New Yorgi osariigi põhjaosas asuva frantsiskaani ordu Alatise Adoratsiooni õdede hoolde usaldas. Nüüd, kahekümne kolme aastasena, avastab ta kuulsa filantroobi Abigail Rockefelleri kirja, mille too oli 1943. aastal saatnud Püha Rosa kloostri nüüdseks lahkunud abtissile ning mis juhatab Evangeline'i aastatuhandete taguse salasündmuse, angeloloogide seltsi ning inglite ja inimeste koletult kaunite järeltulijate, nefilimide iidse konflikti jälile.
Saladusi, mida Rockefelleri kirjad valvavad, ihaldavad meeletult kunagised vägevad nefilimid, kes ei peatu millegi ees, et alustada sõda ja hävitada inimkonna headus ning allutada inimsugu endale. Peaaegu inimtsivilisatsiooni algusest alates on need erakordselt pikad, heledapäised olendid tähelepandamatult liikunud kogu maailma troonide varjus ning vargsi jälitanud ingliteadlaste – angeloloogide – sugupõlvi, kes on pühendanud oma elu nende takistamisele. Seda missiooni raskendavad neid reaalses maailmas märkamatult jälitavad taevased üleloomulikud olendid: need kummitavad Evangeline’i Hudsoni jõe ääres asuva kloostri igas koridoris, tungivad kunstiajaloolase uuringu süütusse maailma ning heidavad Pariisi ja New Yorgi arhitektuuriaaretele uut ning hämmastavat valgust. Ja samal ajal valgustavad nefilimide inglitest esiisad Bulgaaria mäestikus sügavas koopas oma vangla stalaktiittrelle sootuks teistsuguse kiirgusega, mille igavene hõõgus on ühtaegu surmatoov ning vastupandamatu.
Kui Evangeline mõistab, mil viisil see ilm on leitud kirjadega seotud, jõuab ta teadmisele, mis osa on määratud temale selles iidses ja nüüd taaslahvatanud võitluses – ning saab teada sedagi, kuidas tema pariislannast vanaema, üks kuulsamaid angelolooge, kavatseb uue aastatuhande eelõhtul katastroofilist lüüasaamist vältida.

Mul ilmselt kulub selle seedimiseks veel natukene aega. Midagi sellist ma igatahes oodata ei osanud. Teadsin juba enne selle raamatu kätte võtmist, et seda peetakse brownilikuks, ainult et kõvasti paremaks. Selle poole pealt ei oska kommenteerida, sest Dan Browni loominuga pole ma veel lähemalt tutvunud, aga seda võin kindlalt öelda, et Trussoni teos jättis küll ääretult meeldiva mulje. Raamatus on lähenemine inglitele, õigemine nefilimitele (pool ingel, pool inimest) selline, kus nad polegi head, vaid hoopis külmad, kulkuleerivad ja üsna tundetud elukad, kelle vastu inimkond sõda peab. Kes oleks osanud arvata? Tegelikult ootasin midagi rohkem naiivsemat, kergemat ja noh, midagi sellist, mida ma juba varem lugenud olen. Aga päris nii polnud, sest selliseid usuga seotud vanenõuteooriate, salasepitsuste ja mõistatuste raamatuid pole ma väga lugenud, seega oli see minu jaoks päris tervitav vaheldus.

Raamat oli hästi üles ehitatud, rääkides kolme põhitegelase katsumustest ja tunnetest – Evangeline, Verlain ja Percival Grigori. Lugeja saab kõigi kolme hingeeluga lähemalt tutvust teha, lisaks on eraldi pikem osa nunn Celestine katsumustest sõja ajal ning omajagu tutvustatakse ka Gabriella, Evangelina vanaema salaelu. Kõike on raamatus nii palju - müstika, salapära, ajalugu, vandenõu, rivaalitsemine, kaotus, valu... Ma võiksin taolisi märksõnu loetlema jäädagi, aga ikka ei saaks midagi teha, et seda raamatut täiuslikult kirjeldada. Kohati tundus mulle, et olen täiesti kadunud Pariisi tänavatesse või nunnakloostrisse Evangeline juurde. Seda kõike oli väga hästi ja tõetruult kirjeldatud, kuigi vahepealsed liialt kunstilised laused näisid kauged. Enamjaolt need sobisid, aga kui ma mõtlen keset raamatu lugemist, et „tohoh, oli see alles lause“ ja seda mitte ülima hämmelduse, vaid kerge naeruvinega, siis see peab ju midagi tähendama.

Ajaloolisi vahelõike, koguni peatükke leidub selles raamatus palju, aga ilma nendeta ei saaks. Iga olulisema tegelase tausta on rohkemal või vähemal määral seletatud, tuues tema olemasolusse mingi seletuse. Mitte ükski tegelane ei eksisteeri selles raamatus lihtsalt niisama ruumitäiteks, kõikidel on põhjus seal olla.
Loomulikult, kui tegemist on inglitega, siis ei või ka Piibli tähtsust alavääristada. Piiblit ja muu taolise pidevat tsiteerimist, viitamist või korrutamist leiab sellest raamatust väga palju. Peaaegu iga asi viib usuni, sest see on nagu „kõik teed viivad Rooma“. Brownilikes raamatutes viivad kõik teed Jumala ja Piiblini, paratamatult.

Kuigi teos on ääretult keeruline ja mahukas kõige konkreetsemas tähenduses, siis ei hakka ma sellest pikemalt rääkima. Lihtne põhjus – tuhinasse sattudes võin ma sellest nii pikalt kirjutada, et raiskaksin õige mitu tundi ja lõppude lõpuks ei viitsiks seda keegi lugeda. Kellele see brownilik ja fantastikarohke teema südamelähedane tundub, siis soovitan lugeda.

Internetis ringi liikudes on näha, et autoril on väga suur fännide kogukond ja üsna hiljuti sellel aastal nägi ilmavalgust raamatu teine osa „Angelopolis“. Lisaks on mingil ajal oodata ka filmi.

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar