17 aprill 2013

Gill Paul "Titanicu armastuslood"

192 lehekülge
Aurulaev Titanicu hukk oli kohutav tragöödia kõigi reisijate ja nende omaste jaoks, kuid iseäranis mõtlemapanev on nende vastabiellunud paaride saatus, kes tulid laevale oma mesinädalaid veetma või pulmareisile. „Titanicu armastuslood” jutustab 13 noorpaari lood: kuidas nad kohtusid, kus abiellusid ja miks laevale astusid. Raamat kirjeldab sündmusi 15. aprillil 1912, mis kõigi nende elu pöördeliselt muutis.

See raamat kirjeldabki täpselt seda, mida tagakaanel lubab – kuidas noorpaarid kohtusid, abiellusid ja miks nad laevale astusid. Autor Gill Paul kirjeldab kõike seda väga tuimalt ja mehhaaniliselt (nii mulle tundub), aga ometi on meeldiv lugeda, kuidas ta üritab edasi anda noorte vaimustust uhiuue ja purunematu Titanicu üle. See on kurb raamat, isegi siis, kui on teada, et see kõik juhtus juba enam kui 100 aastat tagasi ja muuta pole enam miagi. Ent kõik see ei vähenda kurbust selle üle, kui paljud oma elu mõttetult kaotama pidid. Autor on öelnud, et Titanicu hukk oli mõneti paratamatu, kuna see pani alguse uutele seadustele, mis laevaga liiklemise hulga turvalisemaks tegid.

Armastuslood olid lihtsalt üles kirjutatud, ilma mingi erilise emotsioonita. Kõik lood polnudki võib-olla nii romantilised, aga näha on, et mitte ühegi noorpaari elu ei jäänud tragöödiast puutumata. Kui noored pääsesid, siis ei tähendanud see automaatselt seda, et nad läksid ja elasid edasi täisväärtuslikku elu. Paljud neist ei suutnud enam kunagi elu endistviisi jätkata, kogu see õud, kaos ja lein ei jätnud neid iialgi maha. Oli vist ainult üks paar, kelle puhul autor märkis, et neid jäi suurem vapustus tabamata, nemad suutsid oma elu rahus jätkata. Paljud paaridest ei pääsenud üldse või pääses neist ainult naine, hiljem meeleheitlikult oma abaikaasat taga otsides. Mõned romantilisemad hetked olid võib-olla ehk sellised, kus naised keeldusid päästepaati ronimast kuna tahtsid lõppu koos oma mehega. Ilmselt ei kujutanud paljud tegelikult reaalset ohtu ettegi, sest Titanic pidi ju uppumatu olema. Alles siis, kui laev juba päris kreenis oli, võisid nad mõista, et lõpp on tulekul ja kui kohutav see neile olema pidi.

Titanicu hukule järgnes üsna pea kaks ilmasõda, ent ometi on just Titanicu hukk see, mis inimesi üha uuesti ja uuesti tõmbab. Mis see on mis kogu selle tragöödia nii ligitõmbavaks muudab? Võib-olla on asi selles, et sõda on miski, mida oli juba pikka aega oodata. See oli paratamatu, asjad pidid maailmas muutuma ja need muutusid sõjaga. Titanicu hukk oli midagi, mida ei oodatud. See oli laevade koorekiht, ime, miljonäride eri, uppumatu... Seda kõike poleks pidanud juhtuma, seda enam šokeeris see inimesi nõnda nagu see šokeeris. Pärast seda on uppunud veel mitmeid laevu, mille ohvrite hulk pole oluliselt väiksem kui Titanicul, ent ometi ei räägi neist keegi. Titanic oli esimene omasugune, esimene, mis tõstatas küsimuse tehnika usaldusväärsuse kohta ja esimene, mis pidi saatuse tahtel saama õppetunniks laevanduse ajaloos. Sada aastat on möödas, aga keegi pole veel unustanud inimesi, kes Titanicul reisisid. Seda näitab juba arvutu hulk raamatuid, mis aastatega välja on lastud. Üks viimane neist ongi „Titanicu armastuslood“, mis pakub väga väikest ülevaadet sellest, kuidas tundus laevahukk kolmeteistkümnele kirjeldatud paarile. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar