29 mai 2013

Jennifer Archer "The Shadow Girl"

The Shadow Girl
336 lehekülge
Sometimes I forget for an hour or two that she's with me. Sometimes I convince myself that she was only a dream. Or that I'm crazy.
For as long as Lily Winston can remember, she has never been alone. Iris, a shadowy figure who mimics Lily's movements and whispers in her ear, is with her always—but invisible to the rest of the world. Iris is Lily's secret.
But when Lily's father is killed in a tragic accident, his cryptic final words suggest that he and Lily's mother have been keeping secrets of their own. Suddenly, Iris begins pushing Lily more than ever, possessing her thoughts and urging her to put together the pieces of a strange puzzle her father left behind. As she searches for answers, Lily finds herself drawn to Ty Collier, a mysterious new boy in town. Together, Lily and Ty must untangle a web of deception to discover the truth about her family, Iris . . . and Lily's own identity.

See raamat oleks võinud olla midagi täiesti omanäolist ja erilist, kui seda poleks rikutud mingi lollaka armukolmnurgaga. Teema on suurepärane, ma ei saanud kuni päris viimaste lehtedeni aru, millega päris täpselt tegu on. Kas kogu see salatsemine viib mingi psühhotrillerini või on hoopis tegemist täieliku fantastika või teaduse alla kuuluvaga? Nii palju võimalusi ja liiga vähe vihjeid. See hoidis mind nii pikalt ärkvel... Jennifer Archer oskab kahtlemata pinget ülal hoida. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi ühegi teise raamatu puhul nii palju oma ajusid teritanud kui nüüd.

Samas jäi kogu seda müstikat ja salapärasust rikkuma väike pisiasi, mis raamatust nii palju hõivas, et see kogu põhilise sisu kohati suisa enda alla mattis. Poisid... Poisid ühe tüdruku peas ja igal pool mujal. Poleks seda olnud.. See oleks olnud suurepärane. Mulle lihtsalt tundub, et selline armukolmnurk ei sobinud üldse sellesse juttu, see oli nii teisejärguline ja mõttetu, aga mingil moel mõistan ma seda, miks autor selle vajaliku leidis. Loo lõpp oli kaunis ja mingil määral helge, ilmselgelt ka kurb, aga paratamatu. Mulle meeldis, et mõned küsimused jäid vastuseta ja mõned teemad lahtiseks.. See aga ei tähenda, et oleks vaja teist osa! Kõik lõppes kenasti.


Sisuhinne: 9/10

28 mai 2013

Jennifer Estep - Mythos Academy

Mythos Academy

Touch of Frost (Mythos Academy, #1)   Kiss of Frost (Mythos Academy, #2)   Dark Frost (Mythos Academy, #3)   Crimson Frost (Mythos Academy, #4)
350 lehekülge              337 lehekülge             336 lehekülge              354 lehekülge

Seekord võtsin ette ühe sarja kõik seni ilmunud raamatud ja otsustasin, et igast raamatust eraldi teemat ei hakkagi tegema. Tegemist on ingliskeelse sarjaga Mythos Academy, millel on neli osa ning lisaks veel mõned novellid.

0,5 „First Frost“ – Eeljutt esimesele raamatule. See on küll tore, aga üsna mõttetu, sest esimeses raamatus kordab autor kõike seda sama.

1 „Touch of Frost“ – Ilma pikema sissejuhatuseta viib autor meid maailma, kus elab peategelane Gwen Frost. See maailm koosneb müütiliste tegelaste järeltulijatest nagu näiteks spartalastest, keltidest, viikingitest, amatsoonidest, valküüridest, jpt. Peategelane ise on kooli ainus mustlane ja seetõttu ei saagi ta päris täpselt aru, kuidas sellesse pilti sobituda. Eeljutus ja esimese osa jooksul saab loomulikult selgeks ka põhjus miks just tema on eriline, aga mässab ta selle teema kallal ikka tubli suurema osa raamatust. Lisaks oma müütilisele päritoulule on igal noorel natukene maagiat, Gwenil on puutemaagia, mis tähendab seda, et ainuüksi ühe puudutusega võib ta inimestelt/esemetelt välja lugeda kogu selle mineviku. Esimeses raamatus tutvustab autor meile ka Gweni sõpru ja nii-öelda potentsiaalselt poiss-sõpra. Poiss on loomulikult kaunis, tugev, humoorikas ja kõike seda kombineeritult ja ainult parimas vormis. Gwen on siis seda tüüpi, kes on ilus, aga ise seda ei mõista. Kuigi autor ei ütle neid sõnu otseselt välja on see üheselt mõistetav, vihjeid pudeneb nagu seeni pärast vihma. Sellised satuvad alati kokku.
Mythos Academy on see koht, kus kõik need noored elavad ja õpivad. Alguses ei saa Gwen aru miks neid nii õpetama peab. See NII on väga konkreetne viis – seintel ripuvad kirved, odad, mõõgad ja iga õpilane kannab enda käekotis relva, lisaks sellele õpivad nad põhiliselt võitluskunste. Kõik noored treenivad end selleks, et halbadele vastu hakata. Tundub väga must-valge? Kuulake nüüd. On head jumalad ja siis on üks halb jumal nimega Loki, kellel on palju järgijaid. Loki on vangistatud, aga tema inimestest järgijad puistavad vahepealsel ajal maa peale suurtest kogustes surma ja õnnetusi. Selle vastu võitlemist need noored seal akadeemias õpivadki... Head ja halvad jumalad vaenujalal, tundub nii eilne päev. Tegelikult on autor suutnud luua väga huvitava maailma, mitte küll eriti põhjaliku, aga siiski päris kaasahaarava ja mahuka.

1,5 „Entangled“ novell Halloween Frost – See on heategevuslik kogumik erinevatest õudusjuttudest ja Mythos Academy Halloweeni eri on ka sinna sattunud. Lugesin selle alles pärast teist osa läbi, aga kuna see on üsna mitte midagi ütlev, siis sellest pole lugu. Tegemist on väikese, umbes 20-30 lehekülge, novelliga, mis räägib pisikese loo Gweni, Daphne, Carsoni ja Logani Halloweenist.

2 „Kiss of Frost“ – Teises raamatus avardub maailm veelgi ja Gwen pole enam see eksinud lambuke, kes ta esimeses raamatus oli. Temast on saanud isik, kelle surma kõige rohkem soovitakse. Tagaajamist ja muidu arulemist, et kes see paha olla võiks, on palju. Kui tegelased raamatus mõistatavad, siis lugejale on autor vähe mõistatamist jätnud. Ma ei tea kas ta on meelega nii läbinähtavalt kirjutanud või on asi minus, aga peale esimest sõna paha tegelase suust saab aru, et tegemist on pahaga. Ja see pole mitte see, kuidas tüüp räägib, vaid see, kuidas Gwen mõtleb, mis asja ära annab.
Stiilinäide: „Tere, mina olen Priit“. Oi kui nummi kutt. Huvitav mis ta minust küll tahab, siin ju palju ilusamaid tšikke. Ja miks ta seal posti taga nii imelikult seisab... Huvitav jah kes see pahalane siis on.

3 „Dark Frost“ – Olles saanud tähtsa ülesande, peab Gwen tegudele asuma. Kolmandas raamatus on veel rohkem mõistatamist ja veel rohkem verd. Loomulikult on taaskord palju mõistatamist teemal, kes võiks olla paha heade keskel. Seda on seal palju, sest pahad tegijad kõnnivad kõrvuti headega ning keegi ei või kelleski 100% kindel olla. Loomulikult veendub Gwen selles ise. See raamat pani minu arvates asjad täiesti käima ja sellest punktist alates leidsin ma, et olen teemas absoluutselt kinni.

4 „Crimson Frost“ – Praeguseks viimane raamat, järgmist osa on oodata alles augustis. Gwen hakkab asjadele pihta saama - mitte miski pole kindel ja ilus maailmas, kus vangistusest on pääsenud kõige halvem jumal ja kogu lootus viimase peatamiseks lasub endasse mitte uskuval tüdrukul. Mitte mingit survet.

Juuni lõpuks peaks ilmuma novell „Spartan Frost“ ja augustis sarja viies osa „Midnight Frost“. Peale selle ilmub veel vähemalt üks osa.

Need raamatud olid tõepoolest väga kerge lugemine. Kiire tempoga, huvitavate sisuliinide ja kaasahaarava teemaga, lisaks puudus sealt tüüpiline puberteetide näägutamine. See üllatas mind nii mõnelgi korral. Ootasin tihti, et nüüd tuleb mingi vingumine või oma õiguste tagaajamine, aga kõik see jäi ära. Lihtsalt asi taandus rahulikult ja siis mõtlesin küll, et lõpuks ometi on keegi suutnud oma raamatutesse mõistlikud inimesed kirjutada.
Peale selle meeldis mulle väga selle sarja teema. Olgu, see tundub oma aja ära elanud olevat, sellist stiili urban fanatsyt leiab iga nurga peal, aga mulle tõepoolest meeldis. Estep kahtlemata oskab oma lugejaid raamatutegelastele kaasa elama panna. Peale selle olid peaaegu kõik tegelased mulle väga sümpaatsed. Kõige parem sõna oleks võib-olla isegi „ebatüüpiline“. Tegelased olid loodud selliselt, pidevalt ootasin neid midagi muud tegevat, aga siis nad ei teinudki seda. Lihtsalt nii oligi, tegid midagi risti-vastupidi. Kuigi ma ütlesin eelnevalt, et autor annab oma teksti läbinähtavusega kohati liialt ära, siis tegelased suutsid mind kohati ikka väga palju üllatada. Oli muidugi ka igapäevaseid igavaid ja etteaimatavaid isikuid, aga need olid ilusti tagaplaanil.
Mainisin enne, et igal noorel on natukene maagiat. Maagia väljendus paljudes erinevates vormides, millest autor tegelikult väga vähe räägib. Just see mulle tegelikult meeldis. Maagiat polnud üldse palju kasutatud, see küll hõljus pidevalt kuskil seal tagaplaanil, aga tegelikkuses kasutati seda vähe. See jättis ruumi inimestele endile, maagia oli rohkem tagavaravõimalus.  
Suureks miinuseks minu silmis on see, et autor armastab korrata. Kuidas ta küll armastab enda lauseid täpselt sõna-sõnalt raamatust raamatusse üle viia. Mitu korda ma ühte lauset neljas erinevas raamatus täpselt ühtemoodi lugeda sain. See eelmiste raamatute meenutamine nii pikalt ja laialt terve uue raamatu ulatuses... Kas see on ikka vajalik? Ei ole ju. Isegi kui ma ei loeks neid raamatuid järjest nagu seda praegu tegin, ei unustaks ma ära, et Gwen on mustlane, kellel on võimeid. Aga autor ilmsegelt arvab, et unustan, sest ta kordab ja kordab seda nii palju, et vahepeal oli tunne pool raamatut vahele jätta.

Nonii. Mõtlesin, et kirjutan pigem ühest sarjast kui eraldi raamatutest... Ei tea kas see ka väärt oli, sest asi tuli üsna pikk, kuigi üritasin võõõõimalikult lühidalt teha. Seega, kes läbi lugeda viitsisid, neile võin julgelt öelda, et soovitan. Internetis on need raamatud kõik ilusti kättesaadavad, rohkem infot http://www.goodreads.com/series/51545-mythos-academy.


Sisuhinne: 8/10

20 mai 2013

George R. Martin "Troonide mäng" 1. raamat

352 lehekülge
Fantaasiasarja(Jää ja tule laul)  esimene raamat jutustab loo reetmisest, ahnusest ja Seitsme kuningriigi ühtsust ohustavast sõjast. Tegevus toimub muinasjutulises maailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Raamat räägib meile meestest ja naistest, kes on segatud surmatoovatesse konfliktidesse ning kohutavast pärandist, mis nad oma lastele jätavad. Troonimängus on vaid kaks võimalust: sa kas võidad või sured. Ja kibedas külmas, Müüri taga asuvatel elututel maadel  kogub jõudu kohutav talv, kus teised – need, kes pole veel surnud ja need, kes pole veel sündinud – on valmis inimeste valdustesse tungima.

Lõpuks ometi!
Võtsin selle eepilise ja mitmeski mõttes täiusliku sarja lõpuks ette. Võttis see alles aega, aga nüüd on algus tehtud. Ma olen lihtsalt hämmingus. Olen lugenud kümnete viisi positiivseid retsensioone, kommentaare ja arutlusi teemadel, kus George R. Martini taevani kiidetakse, aga mingil põhjusel jään alati pisut skeptiliseks. Kuniks võin ise veenduda. Ja seda ma tegin. Hämmastav, kuidas mõni inimene lihtsalt oskab, suudab ja tahab. Tema sõnad lihtsalt laotavad teed järgmistele ja veel parematele, sisuliinid on nii kaasahaaravad ja köidavad iga reaga aina enam. Eriti meeldis mulle stiil, kuidas ta kõiki tähtsamaid tegelasi eraldi tutvustas. Polnud mingit aeglast sissejuhatust ja mökutamist, asi asjaks ja tegevus pihta. Ega siis sõda oota, või talv. Sest nagu me kõik seda raamatut lugedes veendume, talv on tulekul. Väga hästi ja oskuslikult on Martin omavahel sidunud kõik tegelased, kuigi tuleb tunnistada, et alguses võttis silme eest pisut kirjuks küll. Siinkohal oli natukene kasu sellest, et olen vaadanud sarja, tänu sellele sai üsna ruttu järje peale.
Pole just eriti palju öelda nii ohtralt kiidetud raamatu(sarja) kohta, see tuleb ise läbi lugeda ja veenduda, et jah, see sari on tõepoolest midagi ainulaadset.

Võrdlusest Sõrmuste Isanda sarjaga pean ütlema, et minu arust on need siiski kaks täiesti erinevat maailma, omamoodi eepilised ja suurejoonelised, aga siiski erinevad. Mõlemad on ja jäävad muinasjuttudeks, aga sellisteks juttudeks, mida elu jooksul üha uuesti ja uuesti loeme. Nauding mõelda, et maailmas on nii palju head, mida üha korduvalt ja korduvalt lugeda...

Olen ka Game of Thrones sarja jälgija ja pean oma rõõmuks tunnistama, et vähemalt see, mis puutub esimesse raamatusse, on küll päris hästi järgi tehtud. Kahju on mul vaid sellest, et sari sai enne ette võetud kui raamat, seega on spoilerieid ülearu. Aga ega see lugemiskogemust kokkuvõttes riku :)

07 mai 2013

Meg Cabot "Igavesti printsess"

352 lehekülge
Mial on käes viimane kooliaasta ja kõik näib suurepärane. Lõpuprojekt läks hästi, ta võeti vastu oma unistuste ülikoolidesse ning tulemas on suur ja uhke sünnipäevapidu, rääkimata lõpuballist, kooli lõpetamisest ja Genovia ajaloos esmakordselt toimuvatest valimistest. Kõik oleks just nagu hästi, kuid...
Kaalukausil on nii Genovia kui Mia enese tulevik. Mial seisab ees mitu otsustavat valikut: milline ülikool? Kumb poiss? Kuidas küll valida, kui sellest sõltub mitte ainult neli järgmist aastat, vaid kogu elu?

Väga impulsiivne valik. Kes siis loeb läbi üheksa raamatut, aga jätab viimase lugemata? Mis sellest, et need raamatud mulle enam ammuilma huvi ei paku (kui üldse kunagi on pakkunud, ei mäleta eriti), aga asi on põhimõttes. Ja nõnda see viimane osa Printsessi Päevikute sarjast läbi saigi loetud.

Sisu neis printsessi raamatutes õnneks/kahjuks eriti pole, seega väga mõtlema ei pidanud, aga üllataval kombel oli kõik nii tuttav ja lähedane - mul läks ainult umbes 10 lehekülge, et end järje peale saada. Hämmastav. Ometi on sellest nii palju aega möödas, kui viimati mõne selle sarja raamatu kätte võtsin. Sain ma õigesti aru, et vahepeal oli möödunud kaks aastat? Eelmisest osast? Ma tõesti ei mäleta kuidas üheksas osa lõppes... Autor on tublisti teinud, inspireerinud noori lugejaid ka ise kirjutamist proovima ja kõike muud seda, aga kardan, et pooled neist lugejatest võtavad kätte ja hakkavad ka päeviku stiilis kirjutama. Päeviku stiilis kirjutamisega on suur probleem see, et autor jagab kaugelt liiga vähe infot teiste karakterite kohta. Kõik on peategelase keskne ja millestki muust ei tasu rääkidagi. Seda saab näha ka selles samas printsessi raamatus, aga samas on selle loo keskseks osaks „mõista mõista kas ma meeldin talle“, seega see vist peakski lugejaid ärevil hoidma või midagi sellist. Samas teismelistele tüdrukutele meeldibki teiste teismeliste tüdrukute kohta lugeda, seega mingi kavalus selles vist on.

Kes Mia Thermopolise eluga kursis on, ilmselt mingit erilist infot ei vaja. See on sarja viimane raamat ja kõigi eelduste kohaselt on kõik selle sarja fännid ka eelnevad raamatud läbi lugenud. Et siis... printsessid ja tiaarad ja poisid ja shoppamine ja klatš ja muu selline. Täna paariks tunniks oli täitsa tore meelelahutus, aga mitte midagi enamat. Teismelisena lugesin neid raamatuid vist umbes nii kaua kuni oli aeg hüljata lasteosakond ja liikuda edasi ilukirjandusse... See raamat on kõige pesuehtsam näide sellest, millest mõtlevad noored suurema osa ajast. Ja kes neid aegu ei mäleta, need loevad ja meenutavad. See on kõik, minu mõistus praegusel perioodil väga ei tööta, see on mul nagu banaanikoor- koor on, aga banaani pole ja siis pole asjal mõtet.

Sisuhinne: 6/10

01 mai 2013

Paige Harbison "New Girl"

New Girl
320 lehekülge
"Welcome to Manderley Academy"I hadn't wanted to go, but my parents were so excited.... So here I am, the new girl at Manderley, a true fish out of water. But mine's not the name on everyone's lips. Oh, no.
It's Becca Normandy they can't stop talking about. Perfect, beautiful Becca. She went missing at the end of last year, leaving a spot open at Manderley--the spot that I got. And everyone acts like it's my fault that infallible, beloved Becca is gone and has been replaced by "not" perfect, completely fallible, unknown Me.
Then, there's the name on "my" lips--Max Holloway. Becca's ex. The one boy I should avoid, but can't. Thing is, it seems like he wants me, too. But the memory of Becca is always between us. And as much as I'm starting to like it at Manderley, I can't help but think she's out there, somewhere, watching me take her place.
Waiting to take it back.

Raamat on Daphne du Maurier’i romaani „Rebecca“ ainetel põhinev, aga kuna ma ise kuulsin taolisest raamatust alles pärast Harbisoni romaani läbi lugemist, siis pole mul võrdluseks ainest. Küll aga võin öelda, et paljude teiste lugejate jaoks oli „New Girl“ du Maurier’i teose rüvetamine ja kui ta teaks, siis „keeraks ta hauas teist külge“. Nii palju siis sellest. Minul pole „Rebeccaga“ võrdluse kohta hetkel veel midagi öelda.

„New Girl’i“ kohta võin ma öelda nii palju, et see ei meeldinud mulle. Just otse ja konkreetselt ei meeldinud. Karakterid olid nõrgad ja läbimõtlemata, romantikaliin pidi vist mingi hullult mässumeelne olema, aga see oli lihtsalt mõttetu ja igav. Ainus asi, mis suutis terve raamatu huvitavaks teha - te ei kujuta ette kah - oli nimi. NIMI. Minategelase nime tuli alles päris viimastel lehekülgedel välja ja ma ei tea miks ma midagi hästi huvitavat ootasin, aga see oli umbes „Ah, jah, C**** sügisel näeme siis!“. Kah mul müstikat. Ma ei tea, mida ootasin. See on ju kõigest nimi.

Terve raamatu jooksul kirjeldatakse kahe erineva tüdruku elu Manderley internaatkoolis. Üks tüdruk tuli ja muutus kohe populaarseks, kui teine tuli, ei antud talle võimalustki. Populaarne tüdruk oli loomulikult Rebecca, nimitegelane ilmub alles pärast Rebecca kadumist tema kohale. Just nimelt igas võimalikus asjas tema kohale. Nimitegelase suureks õuduseks avastab ta, et kõik kaasõpilased arvavad nagu tahaks ta Becca kohta ülde lüüa, s.h mehkendada tema poiss-sõbraga. Kellegile ei meeldi Uus Tüdruk, sest KÕIK ootavad Beccat tagasi. Sisuliselt lüüakse nimitegelane risti asjade eest, mille üle tal kontrolli pole. Eriti.

Idee on hea, aga kogu selle kupatuse juures jäi mind häirima tunne, et justkui ühelgi teemal poleks olnud täielikku lõppu. Kõik venis ja venis ja jäigi venima. Kuni tuli kooli lõpp, Becca kadumise saladus lahendati ja kõik läksid laiali. Mis see siis on? Nii ei saa ju. Minu jaoks jäid karakterid nii pinnapealseteks ja mõttetuteks, et ma isegi ei viitsi nende miinustesse süvenema hakata. Peategelane – 90% ajast kuulab enda kohta mingit möla ja nutab, siis 10% ajast mõtleb, et võiks ju enda eest seista ning takkapihta armub mingisse memmekasse kah veel. Miks kõik alati ühte tüüpi ära armuvad? Keegi ei saa nii ligitõmbav olla. Kassidel on kerge, pritsi palderjaniga ja kohe jooksevad, aga mis värk nende teismeliste romaanide poistega on. Millega neid küll pritsitakse.

Üks tegelane oli huvitav ka, nime ei mäleta, aga ta oli nimitegelase toanaaber. Kohe alguses oli päris ilusti aru saada, et tegemist pole mingi normaalse (kui selline asi eksisteerib) närvihaigega, vaid et tal on mingi saladus. Pean ausalt ütlema, et see saladus küll nii karm ei olnud nagu lootsin, aga midagigi. Lõpp oli lame ja päris oodatav, aga sellegipoolest ei pea ma selle raamatu peale kulutatud aega konkreetselts raiskamiseks.

Sisuhinne: 5/10