07 mai 2013

Meg Cabot "Igavesti printsess"

352 lehekülge
Mial on käes viimane kooliaasta ja kõik näib suurepärane. Lõpuprojekt läks hästi, ta võeti vastu oma unistuste ülikoolidesse ning tulemas on suur ja uhke sünnipäevapidu, rääkimata lõpuballist, kooli lõpetamisest ja Genovia ajaloos esmakordselt toimuvatest valimistest. Kõik oleks just nagu hästi, kuid...
Kaalukausil on nii Genovia kui Mia enese tulevik. Mial seisab ees mitu otsustavat valikut: milline ülikool? Kumb poiss? Kuidas küll valida, kui sellest sõltub mitte ainult neli järgmist aastat, vaid kogu elu?

Väga impulsiivne valik. Kes siis loeb läbi üheksa raamatut, aga jätab viimase lugemata? Mis sellest, et need raamatud mulle enam ammuilma huvi ei paku (kui üldse kunagi on pakkunud, ei mäleta eriti), aga asi on põhimõttes. Ja nõnda see viimane osa Printsessi Päevikute sarjast läbi saigi loetud.

Sisu neis printsessi raamatutes õnneks/kahjuks eriti pole, seega väga mõtlema ei pidanud, aga üllataval kombel oli kõik nii tuttav ja lähedane - mul läks ainult umbes 10 lehekülge, et end järje peale saada. Hämmastav. Ometi on sellest nii palju aega möödas, kui viimati mõne selle sarja raamatu kätte võtsin. Sain ma õigesti aru, et vahepeal oli möödunud kaks aastat? Eelmisest osast? Ma tõesti ei mäleta kuidas üheksas osa lõppes... Autor on tublisti teinud, inspireerinud noori lugejaid ka ise kirjutamist proovima ja kõike muud seda, aga kardan, et pooled neist lugejatest võtavad kätte ja hakkavad ka päeviku stiilis kirjutama. Päeviku stiilis kirjutamisega on suur probleem see, et autor jagab kaugelt liiga vähe infot teiste karakterite kohta. Kõik on peategelase keskne ja millestki muust ei tasu rääkidagi. Seda saab näha ka selles samas printsessi raamatus, aga samas on selle loo keskseks osaks „mõista mõista kas ma meeldin talle“, seega see vist peakski lugejaid ärevil hoidma või midagi sellist. Samas teismelistele tüdrukutele meeldibki teiste teismeliste tüdrukute kohta lugeda, seega mingi kavalus selles vist on.

Kes Mia Thermopolise eluga kursis on, ilmselt mingit erilist infot ei vaja. See on sarja viimane raamat ja kõigi eelduste kohaselt on kõik selle sarja fännid ka eelnevad raamatud läbi lugenud. Et siis... printsessid ja tiaarad ja poisid ja shoppamine ja klatš ja muu selline. Täna paariks tunniks oli täitsa tore meelelahutus, aga mitte midagi enamat. Teismelisena lugesin neid raamatuid vist umbes nii kaua kuni oli aeg hüljata lasteosakond ja liikuda edasi ilukirjandusse... See raamat on kõige pesuehtsam näide sellest, millest mõtlevad noored suurema osa ajast. Ja kes neid aegu ei mäleta, need loevad ja meenutavad. See on kõik, minu mõistus praegusel perioodil väga ei tööta, see on mul nagu banaanikoor- koor on, aga banaani pole ja siis pole asjal mõtet.

Sisuhinne: 6/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar