01 mai 2013

Paige Harbison "New Girl"

New Girl
320 lehekülge
"Welcome to Manderley Academy"I hadn't wanted to go, but my parents were so excited.... So here I am, the new girl at Manderley, a true fish out of water. But mine's not the name on everyone's lips. Oh, no.
It's Becca Normandy they can't stop talking about. Perfect, beautiful Becca. She went missing at the end of last year, leaving a spot open at Manderley--the spot that I got. And everyone acts like it's my fault that infallible, beloved Becca is gone and has been replaced by "not" perfect, completely fallible, unknown Me.
Then, there's the name on "my" lips--Max Holloway. Becca's ex. The one boy I should avoid, but can't. Thing is, it seems like he wants me, too. But the memory of Becca is always between us. And as much as I'm starting to like it at Manderley, I can't help but think she's out there, somewhere, watching me take her place.
Waiting to take it back.

Raamat on Daphne du Maurier’i romaani „Rebecca“ ainetel põhinev, aga kuna ma ise kuulsin taolisest raamatust alles pärast Harbisoni romaani läbi lugemist, siis pole mul võrdluseks ainest. Küll aga võin öelda, et paljude teiste lugejate jaoks oli „New Girl“ du Maurier’i teose rüvetamine ja kui ta teaks, siis „keeraks ta hauas teist külge“. Nii palju siis sellest. Minul pole „Rebeccaga“ võrdluse kohta hetkel veel midagi öelda.

„New Girl’i“ kohta võin ma öelda nii palju, et see ei meeldinud mulle. Just otse ja konkreetselt ei meeldinud. Karakterid olid nõrgad ja läbimõtlemata, romantikaliin pidi vist mingi hullult mässumeelne olema, aga see oli lihtsalt mõttetu ja igav. Ainus asi, mis suutis terve raamatu huvitavaks teha - te ei kujuta ette kah - oli nimi. NIMI. Minategelase nime tuli alles päris viimastel lehekülgedel välja ja ma ei tea miks ma midagi hästi huvitavat ootasin, aga see oli umbes „Ah, jah, C**** sügisel näeme siis!“. Kah mul müstikat. Ma ei tea, mida ootasin. See on ju kõigest nimi.

Terve raamatu jooksul kirjeldatakse kahe erineva tüdruku elu Manderley internaatkoolis. Üks tüdruk tuli ja muutus kohe populaarseks, kui teine tuli, ei antud talle võimalustki. Populaarne tüdruk oli loomulikult Rebecca, nimitegelane ilmub alles pärast Rebecca kadumist tema kohale. Just nimelt igas võimalikus asjas tema kohale. Nimitegelase suureks õuduseks avastab ta, et kõik kaasõpilased arvavad nagu tahaks ta Becca kohta ülde lüüa, s.h mehkendada tema poiss-sõbraga. Kellegile ei meeldi Uus Tüdruk, sest KÕIK ootavad Beccat tagasi. Sisuliselt lüüakse nimitegelane risti asjade eest, mille üle tal kontrolli pole. Eriti.

Idee on hea, aga kogu selle kupatuse juures jäi mind häirima tunne, et justkui ühelgi teemal poleks olnud täielikku lõppu. Kõik venis ja venis ja jäigi venima. Kuni tuli kooli lõpp, Becca kadumise saladus lahendati ja kõik läksid laiali. Mis see siis on? Nii ei saa ju. Minu jaoks jäid karakterid nii pinnapealseteks ja mõttetuteks, et ma isegi ei viitsi nende miinustesse süvenema hakata. Peategelane – 90% ajast kuulab enda kohta mingit möla ja nutab, siis 10% ajast mõtleb, et võiks ju enda eest seista ning takkapihta armub mingisse memmekasse kah veel. Miks kõik alati ühte tüüpi ära armuvad? Keegi ei saa nii ligitõmbav olla. Kassidel on kerge, pritsi palderjaniga ja kohe jooksevad, aga mis värk nende teismeliste romaanide poistega on. Millega neid küll pritsitakse.

Üks tegelane oli huvitav ka, nime ei mäleta, aga ta oli nimitegelase toanaaber. Kohe alguses oli päris ilusti aru saada, et tegemist pole mingi normaalse (kui selline asi eksisteerib) närvihaigega, vaid et tal on mingi saladus. Pean ausalt ütlema, et see saladus küll nii karm ei olnud nagu lootsin, aga midagigi. Lõpp oli lame ja päris oodatav, aga sellegipoolest ei pea ma selle raamatu peale kulutatud aega konkreetselts raiskamiseks.

Sisuhinne: 5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar